TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1861 Otsuse kuupäev 30.november 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Aivo Aniorro kaebus Murru Vangla 27.05.2010 käskkirja nr 228-dm tühistamiseks ja sellega seonduvate dokumentide õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 18.november 2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aivo Aniorro ja vastustaja – Murru vangla esindaja Merit Jõgi Resolutsioon
- Jätta Aivo Aniorro kaebus rahuldamata.
- Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 30.novembrist 2010 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 30.detsembril 2010 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 27.05.2010 käskkirjaga nr 228-dm määrati Aivo Aniorrole vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitte allumise eest distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäeva kartserisse paigutamist. Käskkirja kohaselt seisnes A.Aniorro distsipliinirikkumine selles, et ta ei allunud 29.04.2010 kell 18.15 vanglaametniku seaduslikule korraldusele paljastada ülakeha, et veenduda, ega ei ole tema kehal värskeid traumasid ja tätoveeringuid. 01.06.2010 esitas A.Aniorro vaide, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 27.05.2010 käskkirja nr 228-dm tühistamist. Murru Vangla direktori 05.07.2010 vaideotsusega nr 5-3/64-1 jäeti A.Aniorro vaie rahuldamata, kuna Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 27.05.2010 käskkirja nr 228-dm andmine oli õiguspärane. Edasikaebamise kord KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS A.Aniorro esitas kohtule kaebuse, milles ta palub Murru Vangla 27.05.2010 käskkirja nr 228-dm tühistamist ja sellega seonduvate dokumentide õigusvastaseks tunnistamise nõudes. Kaebaja on seisukohal, et korraldus ülakeha paljastamiseks ei olnud seaduslik, mistõttu ta ei pidanudki seda täitma ja leiab, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja leiab, et tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus jäeti arvestamata tema menetluslike õigustega ning teda on karistatud õigusvastaselt, kuna puudus kirjalik korraldus ning distsiplinaarkaristuse määras selleks õigust mitte omav isik. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane. A.Aniorro poolt toimepandud distsipliinirikkumine on VangS § 64 nõuete kohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Vastustaja leiab, et kõik distsiplinaarmenetluse olulised asjaolud on välja selgitatud ja määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et korraldus ülakeha paljastamiseks alandab tema inimväärikust, kuna kõik vangla reeglid on kooskõlas õigusnormidega, mis austavad inimväärikust. Väärikust ei saa alandada vangla kehtiva korra sisseseadmisega ja õiguspäraste nõuete esitamisega, isegi kui need võivad põhjustada ebamugavustunde. Kuniks kaebaja viibib vanglas, tuleb tal ka alluda seaduslikele nõudmistele, milleks muuhulgas on vanglasiseste õigusaktide täitmine. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlus on selles, kas Murru Vangla vangistusosakonna vanemvalvuri H.Reiski poolt 29.04.2010 kella 18:15 ajal kaebajale antud korraldus, paljastada ülakeha, kontrollimaks, kas kinnipeetava kehal on värskeid tätoveeringuid ja traumasid, oli seaduslik või mitte. Kaebaja tunnistab ise, et ta keeldus ülakeha paljastamast, seega puudub vaidlus selles, et kinnipeetav ei allunud vanglaametniku korraldusele. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma julgeoleku tagamiseks vanglas vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Asja materjalidest nähtuvalt karistati kinnipeetav Aivo Aniorrot Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 27.05.2010 käskkirjaga nr 228-dm Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega (tl 5-6). Distsipliinirikkumine seisnes selles, et A.Aniorro ei allunud 29.04.2010 kell 18.15 vanglaametniku seaduslikule korraldusele paljastada ülakeha, et vanglaametnik saaks veenduda, ega tema kehal ei ole värskeid traumasid ja tätoveeringuid. Korralduse andmise ajal kehtis Murru Vangla direktori 07.10.2009 korraldus nr 1-4/25 „Rivistus-loenduse läbiviimise kord“. Seega tugines vanglaametniku korraldus Murru Vangla direktori 07.10.2009 korraldusele nr 1-4/25 ning tähtsust ei oma asjaolu, et 05.07.2010 vaideotsuses (tl 8-9) on viidatud Murru Vangla direktori 04.06.2010 korraldusele nr 1-4/18 (tl 29), mis kaebaja poolt toimepandud rikkumise hetkel veel ei kehtinud, kuid mille sõnastus on 2 identne rikkumise toimepanemise hetkel kehtinud korra punktis 8 sätestatuga, seega on viide kirjaliku korralduse olemasolule tõene. Korralduse täitmise eesmärgil tuleb pidada põhjendatuks kinnipeetava kohustamist eemaldada läbivaatuse ajaks särk, kuna see võimaldab veenduda võimalike kehavigastuste (ka näiteks tätoveeringute) olemasolus või puudumises. Sel põhjusel ei saa korraldust pidada ka inimväärikust alandavaks. Kohus nõustub vastustajaga, et vangla reeglid on kooskõlas õigusnormidega, mis austavad inimväärikust. Väärikust ei saa alandada vanglas kehtiva korra sisseseadmisega ja õiguspäraste nõuete esitamisega, isegi kui need võivad põhjustada ebamugavustunde. Niikaua, kui kaebaja viibib vanglas, tuleb tal ka alluda vanglaametnike seaduslikele nõudmistele, milleks muuhulgas on ka vanglasiseste õigusaktide täitmine. Kaebaja on asunud põhjendamatult seisukohale, et ta peab täitma vaid kirjalikke korraldusi. Kohus on seisukohal, et kinnipeetav peab täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele, sealhulgas ka suulistele korraldustele. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav on kohustatud talle antud korralduse täitma ka siis, kui ta peab seda mingil põhjusel õigusvastaseks. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase korralduse kui tühise haldusakti. Riigikohtu halduskolleegium nõustus oma 01.03.2007 otsuses nr 3-3-1-103-06 ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. HMS § 63 lg 2 sätestab tühise haldusakti tunnused. Haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei olnud vanglaametniku korraldus ilmselgelt tühine, see oli kaebajale täitmiseks kohustuslik ja kaebajal ei olnud õigust jätta antud korraldus täitmata. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Kuna distsiplinaarmenetlus algatatakse rikkumise tuvastamisel, siis on kohtu arvates loomulik, et isik, kes rikkumise tuvastab, annab menetluse käigus ütlusi kui tunnistaja. Kinnises vanglas saabki rikkumisi avastada peamiselt vaid vanglateenistuse ametnik, mistõttu ei saa vanglateenistuse ametniku poolt tuvastatud rikkumise suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine vanglateenistuse poolt olla õigusvastane. Tulenevalt VangS § 64 lg 4 esimesest lausest määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Nimetatut sätet täpsustab Justiitsministri poolt 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja § 15 , mis sätestab, et üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus „Vangistusseaduse“ § 16 lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2 § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel. Seega oli ka Murru Vangla vangistusosakonna juhatajal otsustuspädevus anda käskkiri A.Aniorrole distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist ning korraldust oli võimalik täita. 3 Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal ei lubatud protokolliga tutvuda. Kohtule teadaolevalt oli kaebajale tagatud õigus ennast kaitsta ning saada ära kuulatud, samuti teavitati kaebajat nõuetekohaselt tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, kuid A.Aniorro keeldus seletuse andmisest ning protokolli allkirjastamisest ja vastuväidete esitamisest, mis on tõendatud distsiplinaarmenetluse materjalide juurde lisatud 29.04.2010 koostatud aktiga (tl 11). VangS § 63 lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Kaebajale määrati karistusena kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks. Karistuse määramisel võeti arvesse ka seda, et kaebaja omas rikkumise toimepanemise ajal 3 (kolme) kehtivat distsiplinaarkaristust, samuti asjaolu, et kaebajal oli sarnase korralduse täitmisega ka varem probleeme esinenud ja sel teemal oli temaga juba vesteldud. Kohtu arvates on vangla julgeoleku tagamise seisukohalt oluline, et vangla tuvastaks operatiivselt kinnipeetavate võimalikke vigastusi, seetõttu on ka loendust läbiviivatele vanglaametnikele pandud kohustus loendust läbi viies visuaalselt kontrollida kinnipeetavate välimust. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et Murru Vangla vanglaametniku poolt A.Aniorrole antud korraldus oli seaduslik, mistõttu tal ei olnud õigust jätta korraldust täitmata. A.Aniorro poolt toime pandud distsipliinirikkumine on VangS § 64 nõuete kohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud, samuti on distsiplinaarmenetluse olulised asjaolud välja selgitatud ja distsiplinaarkaristuse määras selleks pädev isik. Kuna vaidlustatud Murru Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirja andmine oli õiguspärane, see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, siis järelikult jätab kohus A.Aniorro kaebuse rahuldamata. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Maare Aloe kohtunik 4