) § 53 lg 2 ning Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 (edaspidi Parkimistasu kehtestamise määrus) punkti 7.1 kohaselt on liikumispuudega juhid parkimistasu maksmisest vabastatud liiklusseaduse lisa 2 kohase puudega inimese sõiduki parkimiskaardi olemasolul. Kaebuse täienduses on kaebaja täpsustanud, et parkimiskaart asus sõidukis kogu aeg nähtaval kohal (sõiduki esiistmel). Vastustaja on lisanud käesolevale vastusele viivistasu otsuse määramise käigus tehtud fotod, milledelt nähtub üheselt, et sõiduki armatuurlauale parkimiskaarti paigaldatud ei olnud.
lg 41 ja määruse "Parkimistasu kehtestamine" punktis 4.4 sätestatud parkimise õigust tõendava dokumendi paigaldamise nõude kohaselt parkimise õigust tõendav dokument ehk antud juhul liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada dokumendi olemasolu ja kehtivust. Seega peab parkimiskaart olema sõidukisse paigutatud selliselt, et sellel sisalduv oleks üheselt arusaadav, et see oleks väljast täielikult nähtav ja loetav. Kui parkimise õigust tõendav dokument sõidukisse nähtavale kohale paigaldatud ei ole, siis pole parkimiskontrolöril ka võimalik seostada konkreetset sõidukit väljastatud liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardiga. Vastustaja peab oluliseks rõhutada, et parkimisjärelvalvet teostaval ametnikul ei ole võimalik kohapeal kontrollida puudega inimese sõiduki parkimiskaardi konkreetsele sõidukile väljastamist. Määruse "Parkimistasu kehtestamine" punkt 7.1. sätestab, et Tallinna linna avaliku tasulise parkimisala parkimislubade väljastamise õigus kuulub üksnes Tallinna 2 Transpordiametile. Nii parkimiskontrolöril kui ka AS-i Ühisteenused kontoritöötajatel puudub võimalus väljastatud parkimislubade kontrolliks. Sellest tulenevalt ongi määrava tähtsusega, et parkimisloa olemasolu ja sellel sisalduvad andmed oleksid väljastpoolt sõidukit visuaalselt tuvastatavad. Vastasel korral ei ole võimalik parkimiskontrolöril veenduda, et isikule on väljastatud puudega inimese sõiduki parkimiskaart. Just sõidukijuhi enda huvides on parkimiskaardi ja sellel märgitu korrektne teatavakstegemine. Tähtsust ei oma, millised asjaolud tingisid parkimiskaardi mittenõuetekohase sõiduki armatuurlauale asetamise. Määrav ei ole ka asjaolu, kas parkimiskaardi sisu oleks võimalik tagantjärele välja selgitada. Tähtsust omab üksnes asjaolu, et parkimiskontrolör saab kontrolli teostamisel lähtuda üksnes viivistasu otsuse määramise hetkel teadaolevatest faktilistest asjaoludest. Kuna antud juhul ei olnud kontrolli teostemise hetkel parkimisluba nõuetekohaselt paigaldatud, ei oma ka tähtsust andmed ja asjaolud, millele on kaebaja tagantjärele viidanud. Faktilist parkimiskorra vastu eksimist need olematuks muuta ei saa. Kui sõidukijuht on enda hoolsuskohustuse jätnud täitmata on ta kohustatud vastutama ka tagajärgede eest. Sõidukijuht on vastutav nii omaenese hooletuse kui ka liiklusalaste õigusaktide tundmise eest. Viivistasu määr ei ole sõltuv parkimise pikkusest ega sellest, kui suure liiklustihedusega tänavale on sõiduk pargitud. Parkimiskorra rikkumine ei ole käsitletav väärteona ja parkimisjärelvalve menetluse käigus määratava viivistasu otsuse näol ei ole tegemist väärteoasjas tehtava otsusega. Sellest tulenevalt ei saa ega tule viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Viivistasu määramine ega viivistasu suurus ei sõltu isiku majanduslikust ega tervislikust seisundist. Samuti ei sõltu see ka sellest, kas isik on rikkunud tasulist parkimiskorda tahtlikult või tahtmatult.
lg 4 ja määruse "Parkimistasu kehtestamine" punkti 4.1 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus enne või vahetult pärast sõiduki parkimise alustamist, ning vaid juhul, kui sõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, tekib määruse "Parkimistasu" punkti 4.1 alusel parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Ehk tasuta parkimisaja kasutamise eelduseks on parkimise algusaja korrektne tähistamine. Vastustaja esitatud fotodelt on näha, et kontrolli teostamise ajal kell 09.57 ei olnud kaebaja parkimise alustamise kellaaega fikseerinud ega asetanud sõidukisse nähtavale kohale parkimistasu maksmist tõendavat dokumenti. Tulenevalt asjaolust, et kontrolli hetkel sõiduki parkimise eest parkimistasu makstud ei olnud, kohaldus
lg 1 p 1, mille kohaselt vormistab parkimisjärelevalve ametiisik parkimistasu maksmata jätmise korral viivistasu otsuse. Määruse "Parkimistasu kehtestamine" punktide 9.1.1 ja 9.6 kohaselt on viivistasu määr 480 krooni, kui parkimistasu on jäetud maksmata. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebus on põhjendamatu. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1, § 26 lg 1 p 1). Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 3 Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja parkis oma sõiduki tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata ning kaebaja ei asetanud parkimise alustamisel sõiduki armatuurlauale või –esiklaasile puudega inimese sõiduki parkimiskaarti. Vaidlus on selles, kas puudega inimese sõiduki parkimiskaart, mis annab õiguse tasuta parkimiseks, oli kaebaja sõiduki kõrvalistmel ja parkimiskontrolörile kontrollimise hetkel nähtav ning kas õigusaktidest tulenevalt oli sellisel juhul võimalik jätta viivistasu määramata. Vaidlus on ka selles, kas haldusakt oli antud enne kui kaebaja esitas parkimiskontrolörile puudega inimese sõiduki parkimiskaardi ning kas juhul, kui parkimiskaart esitati enne, oli alust viivistasu määramiseks. Riigikohtu 19.06.2007 otsuse nr 3-3-1-24-07 kohaselt on viivistasu parkimistasu maksmata jätmise korral määratav rahaline kohustus, mitte karistus (trahv). Tulenevalt asjaolust, et viivistasu otsuse näol ei ole tegemist karistusõigusliku trahvi määramisega, ei saa viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ega tahtlust. Viivistasu määramist reguleerivad normid ei anna kohtule sellist kaalutlusõigust. Seetõttu ei käsitle kohus kaebuse väiteid seonduvalt kaebaja tervisliku seisundi ja majandusliku olukorraga.
lg 1 p 1 kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus, kui parkimistasu on maksmata.
lg 2 ning Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 punkti 7.1 kohaselt on liikumispuudega juhid parkimistasu maksmisest vabastatud liiklusseaduse lisa 2 kohase puudega inimese sõiduki parkimiskaardi olemasolul.
lg 41 ja määruse "Parkimistasu kehtestamine" punktis 4.4 sätestatud parkimise õigust tõendava dokumendi paigaldamise nõude kohaselt parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada dokumendi olemasolu ja kehtivust. Seega saab kaebaja kasutada puudega inimese eriõigust tasuta parkimisele tingimusel, et puudega inimese sõiduki parkimiskaart on sõidukile paigutatud nõuetekohaselt. Kohus on seisukohal, et juhul kui parkimiskaart ei asunud küll esiklaasil või armatuurlaual, kuid on tõendatud, et parkimiskontrolör nägi parkimiskaarti autos ning sai visuaalselt kontrollida selle kehtivust, ei olnud viivistasu määramine põhjendatud. Eelviidatud õigusaktidest tuleneva parkimiskaardi paigutamise nõude eesmärk on tagada dokumendi kontrollimise võimalus kontrollimise hetkel ning vähendada ka vaidlusi selle üle, millises kohas dokument on nähtav või pidi olema nähtav. Viivistasuotsuse sai jätta tegemata seega vaid juhul, kui parkimiskontrolör nägi parkimiskaarti, kuid jättis tahtlikult selle asjaolu arvestamata. Parkimiskontrolöril ei ole kehtivast õigusest tulenevalt kohustust kontrollida parkimisõigust tõendava dokumendi olemasolu mujal kui sõiduki esiklaasil või armatuurlaual. Seadusandja on parkimistasu kontrollimise menetluse ette näinud lihtsustatud menetlusena. Kohus ei saa kontrollijale ette heita seadusest mittetulenevate kohustuste täitmata jätmist. Vaidlust ei ole selles, et puudega inimese sõiduki parkimiskaart ei asunud sõiduki esiklaasil või armatuurlaual. Kohus leiab, et antud asjas on tõendatud see, et puudega inimese sõiduki parkimiskaart oli autos (tunnistaja M.M.´i ütlus, tlk 54). Tunnistaja ütluse kohaselt tegi kaebuse esitaja auto kõrvalistmepoolse ukse lahti ja võttis invakaardi välja, kuid tunnistaja, kes asus sõidukist ca 5 meetri kaugusel ei näinud täpselt, kuidas oli sellel hetkel parkimiskaart sõidukisse paigutatud. Tunnistaja H.N. (viivistasuotsuse koostaja) ei mäletanud vaidlusalust sündmust. Kaebuse esitaja seletus ei ole halduskohtumenetluses tõendiks. Kohtule esitatud fotod (tlk 29-33) vaidlusalust asjaolu ei tõenda. 4 HKMS § 15 lg 3 kohaselt peab kaebaja põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kohtuotsus saab rajaneda üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel (HKMS § 25 lg 2). Kohus leiab, et on tõendamata, et viivistasuotsuse koostaja nägi kontrollimise hetkel kaebaja sõidukis puudega inimese sõiduki parkimiskaarti ja sai kontrollida selle kehtivust, kuid määras viivistasu sellele vaatamata. Kohus on seisukohal, et kontrollimise hetkel esinesid õigusaktidest tulenevad alused viivistasu määramiseks. Kaebaja sõiduk oli pargitud tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata ning puudega inimese sõiduki parkimiskaart oli sõidukile nõuetekohaselt asetamata. Kuna parkimiskontrolör oli parkimistasu maksmata jätmise tuvastanud (kontrollinud tasumist mobiiliga ja sõidukis parkimisõigust tõendava dokumendi olemasolu) ja teostas järgnevaid menetlustoiminguid, on ilmne, et sisuline otsustus viivistasu määramiseks oli tehtud. Antud juhul on küsimus, kas otsus oli parkimiskaardi esitamise hetkeks ka asjakohaselt vormistatud ning milline on vormistamise (sh allkirjastamise) õiguslik tähendus. Viivistasuotsus tuleb teha kirjalikult (seda võib järeldada
Haldusakti üheks vorminõudeks on selle allkirjastamine (HMS § 55 lg 4). Samas haldusakti allkirjastamata jätmine ei pruugi kaasa tuua selle tühistamist või tühisust. HMS § 63 haldusakti allkirjastamata jätmist tühisuse alusena ei nimeta. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda ainuüksi põhjusel, et haldusakti andmisel on rikutud menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et kui sisuline otsustus määrata viivistasu oli tehtud ning viivistasuotsus oli koostatud, kuid kaebaja poolt puudega inimese sõiduki parkimiskaardi esitamise hetkel allkirjastamata, siis tuleb lugeda haldusakt antuks. Tunnistaja H.N. kirjeldas (tlk 56), viivistasu otsuse koostamise tavapärast protseduuri. Tunnistaja ütluste kohaselt, esmalt kontrollitakse parkimist tõendava dokumendi olemasolu; seejärel tehakse fotod ja edastatakse koos rikkumise kirjeldusega andmed AS Ühisteenused keskusesse; telefoni teel saabub vastus; parkimiskontrolör sisestab oma isikliku koodi; seejärel prindib viivistasuotsuse välja ja paneb sellele allkirja. Kogu menetlus võtab aega ca 35 sekundit. Andmete ärasaatmisest viivistasuotsuse sõiduki klaasipuhastaja vahele asetamiseni kulub ca 5-6 sekundit. Tunnistaja M.M.i ütluste (tlk 54) kohaselt, väljus ta kaebuse esitajaga Swedbanki kontorist ja samal ajal tegi AS Ühisteenuste kontrolör autost pilte. Tunnistaja ütles, et: „ei mäleta kas kontrolör kirjutas veel midagi, kui vanaisa oli talle parkimiskaarti näidanud. Pigem vist mitte.“ Tunnistaja ei mäletanud, kust kontrolör otsuse võttis. Tunnistaja ütluste kohaselt kontrolör ütles, et ei saa viivistasu otsust kehtetuks teha, kuna see on juba ära saadetud. Tunnistaja ei mäletanud, et oleks räägitud midagi allkirjastamisest. Kohus leiab, et tunnistajate ütluste põhjal võib järeldada, et kaebaja poolt parkimiskaardi esitamise hetkeks oli menetlus jõudnud etappi, kus jäi veel vaid viivistasuotsus allkirjastada. Seda seisukohta toetab ka viivistasuotsuses märgitud asjaolude lühikirjeldus – „parkimistasu maksmata jätmine“. Juhul, kui parkimiskontrolör oleks peale parkimiskaardi esitamist asunud viivistasuotsust koostama, siis oleks pidanud asjaolude lühikirjeldus ja viivistasuotsuse alus olema teistsugune, so parkimise õigust tõendava dokumendi puudumine (
Haldusakt allkirjastati, seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille andmiseks esinesid õigusnormist tulenevad alused. Kaebuse esitaja parkis oma sõiduki tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Kaebuse esitaja ei täitnud seadusest tulenevat kohustust asetada sõiduki armatuurlauale või –esiklaasile puudega inimese parkimiskaarti, milline kohustus oli tal parkimise alustamisel. 5 Kohus märgib, et isegi juhul, kui allkiri oleks viivistasuotsusele jäänud panemata, oleks ikkagi tegemist kehtiva haldusaktiga. Allkirjata haldusakt oleks vormivea tõttu olnud küll õigusvastane, kuid HKMS §-st 58 ja § 60 lg-st 1 tulenevalt kehtiv. Kohus leiab, et kaebus tuleb eeltoodust tulenevalt ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätta rahuldamata. Pooled menetluskulu väljamõistmise nõuet esitanud ei ole. Kristina Maimann Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.