Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7§ 19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2405 Haldusasi Menetlusosalised K. K. kaebu

§ 26lg 1 p 6) 2.

Jätta subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata. (

§ 26lg 1 p 6) 3.

Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (

§ 92lg 1) 4.

Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebaja esindajale, vastustajale ja kolmandale isikule. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 19.01.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 04.06.2006 korraldusega nr 1141 algatati Harku vallas Liikva külas Kangru maaüksuste ja lähiala detailplaneering ning koostati detailplaneeringu lähteülesanne. Harku Vallavalitsuse 02.10.2007 korraldusega nr 1568 võeti detailplaneering vastu. 1 Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 01.11.2007-22.11.
2. 15.11.2007 esitas kaebaja oma seisukohad ja vastuväited detailplaneeringule. Harku Vallavalitsus vastas esitatud seisukohtadele ja vastuväidetele 14.02.
3. 06.10.2008 saatis vallavalitsus detailplaneeringu järelevalve teostamiseks Harju Maavanemale. 11.11.2008 tagastas maavanem detailplaneeringu kirjaga nr 2.1.13/1893 koos omapoolsete märkustega. 10.06.2009 esitas vallavalitsus maavanemale detailplaneeringu heakskiidu saamiseks. Harju Maavanem andis 09.09.2009 kirjaga nr 2.1.-13/3417 heakskiidu.
4. Harku Vallavolikogu 24.09.2009 otsusega nr 96 kehtestati Liikva külas Kangru maaüksuste ja lähiala detailplaneering. Olemasolevatele osaliselt hoonestatud kokku ca 6,1 ha suurustele maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutele nähti detailplaneeringuga ette elamumaa krundid, määrati kruntide piirid ja ehitusõigus.
5. 22.10.2009 pöördus kaebaja kaebusega halduskohtusse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada. Vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja menetluskulud. Kaebus on esitatud avalike huvide ning kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. 4.
7. Populaarkaebuse aluseks on planeerimismenetluse normide rikkumine ja sellega avalikkuse osalemise võimaluse piiramine. Detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus esitas kaebuse esitaja planeeringule oma vastuväited ja ettepanekud. Kohalik omavalitsus arvestas nendega osaliselt ning vastavad muudatused on detailplaneeringusse sisse viidud. Kohalik omavalitsus aga ei ole peale planeeringulahenduse muutmist korranud vastavalt PlanS § 21 lg-le 5 planeeringu avalikku väljapanekut ning avalikku arutelu. Seega on loodud olukord, kus planeeringut kujul, milles see kehtestati, ei ole kordagi avalikkusele tutvustatud ning avalikkusel ei ole olnud võimalust selle osas oma seisukohti, vastuväiteid ning ettepanekuid avaldada. Samuti on oluline, et perioodil, mis on möödunud alates planeeringu avalikust väljapanekust kuni planeeringu kehtestamiseni, võis lisanduda või tekkida uusi huvitatud isikuid, kes võisid olla huvitatud menetluses osalemisest. Planeeringu avalikust arutelust ning planeeringusse muudatuste sisseviimisest on möödunud pikk ajaperiood, mistõttu tulnuks viia läbi uus planeerimismenetlus. 4.
8. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse motiivid on: detailplaneeringu menetlemisel ei ole järgitud planeerimisseaduses sätestatud menetluskorda (eelnevas punktis käsitletud rikkumised); samuti ei sisalda vaidlustatud otsus mistahes põhjendusi ega sisulist analüüsi, millele tuginedes on otsus vastu võetud; vaidlustatud otsuses puudub menetluse käigus esitatud kaebaja vastuväidete (mida arvesse võetud ei ole) analüüs ning kaebaja huvid on jäetud kaalumata. Oma vastuväites detailplaneeringule märkis kaebuse esitaja, et maa sihtotstarbe muutumisega kaasneb naabritele (s.h. kaebuse esitajale) kitsendusi. Kaebuse esitajale kuuluvate kinnistute 2 (mis piirnevad detailplaneeringu alaga) sihtotstarve on maatulundusmaa. Maatulundusmaa harimine eeldab kündmist ja niitmist, mis tekitab paratamatult müra. Olukorras, kus detailplaneeringuga muudetakse kõrvalkinnistute sihtotstarve elamumaaks, hakkab viidatud müra paratamatult kahjustama seal elama asuvaid elanikke ning toob kaasa kaebuse esitajale piirangud maa harimisel ehk piirab kaebaja võimalusi oma maa kasutamisel. Detailplaneeringuga on uute hoonete minimaalseks kauguseks krundi piirist määratud 5 m. Kaebuse esitaja hinnangul on ilmne, et kõrvalkinnistul nt traktoriga kündes hakkab toimuv häirima elanikke, kelle hoone paikneb üksnes 5 m kaugusel kõrval asuva maatulundusmaa kinnistu piirist. Detailplaneeringus puudub igasugune müraanalüüs tulenevalt kaebaja tegevusest oma maade kasutamisel põllumajanduslikul eesmärgil. Kaebuse esitaja on sellele küsimusele oma vastuväites tähelepanu pööranud. Kaebuse esitaja hinnangul tulnuks viidatud olukorras haldusorganil leida kõiki osapooli rahuldav lahend (nt hoonete paigutamine kaugemale maatulundusmaaga piirneva kinnistu piirist), mis taganuks kaebuse esitajale võimaluse oma maad sihtotstarbele vastavalt kasutada ilma oluliste piiranguteta, tagades ühtlasi detailplaneeringu alale elama asuvatele inimestele normidekohase elukeskkonna. Oma vastuses vastuväitele on Harku Vallavalitsus märkinud vaid seda, et tellitud müraprognoos lähtub üksnes riigimaantee liiklusest, mitte põllumajanduslikust tootmisest. Maatulundusmaa harimisega aga kaasneb paratamatult müra. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.08.2005 määrusega nr 87 vastu võetud: „Nõuded välitingimustes kasutatavate seadmete poolt tekitatavale mürale, mürataseme mõõtmisele ja mürataseme märgistamisele“ (edaspidiselt Määrus nr 87) normeerib seadmete poolt tekitatava mürataseme. Näiteks tekitab põlluharimisel kasutatav traktor müra keskmiselt 100dB. Seevastu sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42: „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” (edaspidi Määrus nr 42) § 5 lg 4 kohaselt peaks välismüra elamute juures jääma päeval 50 dB ja öösel 40 dB piiresse. Seega on tegemist vastuolulise olukorraga, kus maatulundusmaa harimisel tekkiv müra ei pruugi kõrval paikneval elamumaa kinnistul tagada normidekohast elukeskkonda (seda enam olukorras, kus elamud on planeeritud kinnistu piirile). Seesuguses olukorras võib elamumaa omanik hakata nõudma maatulundusmaa omanikult mürarikka tegevuse lõpetamist (arvestades mh AÕS §-des 89 ja 143 sätestatut). Kaebuse esitajale kuuluva kinnistu harimise ning hooldamisega tegeleb kaebuse esitaja huvides OÜ Liikva Projekt. OÜ-le Liikva Projekt kuulub traktor MTZ-82 (traktori kasutajaks on kaebuse esitaja). Samuti kuulub OÜ-le Liikva Projekt väiketraktor Avant
9. Väiketraktori Avant müratasemeks on 102 dB. Kaebuse esitajal ei ole võimalik esitada andmeid traktori MTZ-82 täpse mürataseme kohta, kuid ilmselt on see kõrgem kui kaasaegsel väiketraktoril. Seega nähtub eelnevast vaieldamatult, et maatulundusmaa harimisega (s.t. niitmine, väetamine, kündmine, umbrohu mürgitamine jne) kaasnev põllutöömasinate poolt tekitatav müra ületab määrusega nr 42 kehtestatud piirmäärasid. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik põllumaa kõrvale rajada normidekohast elukeskkonda ilma, et elamud planeeritaks kinnistu piirist võimalikult eemale, rajatakse müratõke või piiratakse maatulundusmaa kasutust või sinna elama asuvad isikud aktsepteerivad norme ületavat mürataset. Kaebuse esitaja hinnangul tuleks seesugused paratamatult tekkivad vastuolud lahendada detailplaneeringu menetlemise käigus.
10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 3 Detailplaneeringu eesmärgiks on tuua kaasa piirkonna üldilme paranemine ning tervikliku küla tekkimine. Planeering on kooskõlas
11. aastal algatatud ja käesoleval aastal vastuvõetud uue Harku valla üldplaneeringuga, mille kohaselt on antud alal ette nähtud tiheasustusega piirkonna rajamine. Planeeringu menetlemise käigus on vald täitnud planeerimisseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamiseks; arvestanud planeerimismenetluse käigus planeeringuga puudutatud isikute õigustatud huve ja ootusi ning püüdnud leida erinevaid huve tasakaalustavaid lahendusi. Avalikul väljapanekul esitas kaebuse esitaja detailplaneeringu kohta mitu ettepanekut ja vastuväidet. Nimetatud planeeringu avalikustamise järgset avalikku arutelu korraldati kahel korral, 24.01.2008 ja 21.02.
12. Mõlemal korral ettepanekute ja vastuväidete esitaja arutelule kohale ei ilmunud, kuid samas ei loobunud ka oma vastuväidetest. Kaebaja üheks argumendiks on väide, et planeeringu kehtestamise otsusest ei nähtu, miks vastustaja on planeeringu kehtestanud kaebuse esitaja vastuväiteid arvestamata. Harku Vallavalitsus esitas oma seisukohad kaebuse esitaja vastuväite kohta ning arvestas osaliselt kaebuse esitaja vastuväidetega viies vastavad muudatused sisse detailplaneeringusse. Tehtud parandused ei olnud planeeringu põhilahendusi muutvad ega eeldanud uue avaliku väljapaneku ning avaliku arutelu korraldamist. Kuna osa ettepanekuid jäeti arvestamata siis vastavalt PlanS § 21 lõike 4 ja § 23 lg 1 p-le 2 saatis vallavalitsus planeeringu 06.10.2008 järelevalve teostamiseks Harju Maavanemale. 11.11.2008 tagastas maavanem planeeringu koos omapoolsete märkustega ning 09.09.2009 kirjaga nr 2.1.-13/3417 andis oma heakskiidu planeeringule. Oma kirjas andis maavanem ka kirjaliku seisukoha kaebuse esitaja poolt ülejäänud vastuväidetele. Samuti nähtub sellest kirjast, et kaebaja loobus enamikest vastuväidetest e-maili teel. Vastustaja nõustus maavanema seisukohtadega. Planeeringu kehtestamise otsuse vastuväidete põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Kaevatava otsuse lisaks oleva planeeringu seletuskiri sisaldab selle kehtestamise põhjendusi. Kõik need dokumendid on vaidlusaluse planeerimismenetluse kohta koostatud planeeringu toimikus ja nendega on võimalik tutvuda valla kantseleis. Kaebaja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et nimetatud planeerimismenetluse materjalid ei ole olnud soovijatele kättesaadavad. Vaidlustatud otsus vastab seaduses ettenähtud haldusakti motiveerimise nõuetele ja on kirjalikult piisavalt põhjendatud ega riku kaebaja õigusi. Riigikohtu 17.05.2005 otsuses 3-3-1-16-05 on kohus leidnud, et ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist. Haldusakti tühistamisel üksnes vormivigade tõttu tuleks eriti hoolikalt kaaluda ka kolmandate isikute õigusi ja huve. Vastustaja on haldusakti kehtestamisel teostanud õigesti kohaliku omavalitsuse diskretsiooniõigust Vastustajale on täiesti arusaadav, et kaebajal on planeerimismenetluses oma nägemused ja huvid. Samas tuleks arvestada, nagu on õigesti viidanud ka käesolevas asjas detailplaneeringu järelevalvet teostanud Harju Maavalitsus, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses. Harju Maavalitsus märkis õigesti, et “Planeeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu küsimuste, kaasa arvatud territoriaalplaneerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine”. Vastustaja leiab, et juhul, kui isik vaidlustab akti tema subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil, peab ta ka tõendama selliste õiguste rikkumist. Isiku subjektiivsete õiguste rikkumist ei saa eeldada. Kaebaja väited, et tema poolt maatulundusmaa harimisel tekkiv müra ei pruugi 4 kõrval paikneval elamumaa kinnistul tagada normidekohast elukeskkonda ja elamumaa omanik võib hakata nõudma mürarikka tegevuse lõpetamist on paljasõnalised ja ei ole tõendatud.
13. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega. Kaebaja on menetluse käigus käitunud destruktiivselt, püüdes otsitud põhjendustel planeeringu menetlust takistada, jättes näiteks ilmumata avalikult väljakuulutatud avalikele aruteludel, kus tal oleks olnud võimalik oma seisukohti kaitsta, neid tõendada ja püüda leida lahendusi või kompromisse. Kolmas isik on hea tahte avaldusena nõustunud planeeringu avalikustamise järgselt planeeringus ette nähtud kruntide arvu vähendamisega. Vastavalt Harku Valla ehitusmäärusele § 32 lg 1 on uute ja olemasolevate elamukruntide jagamisel tekkivate elamukruntide suuruseks määratud külades vähemalt 2000m
14. Planeeringu käigus on kolmas isik loonud ka oluliselt suuremad krundid 5300m2 – 5822m2, kui on ette nähtud määrusega. Kaebuse esitaja on põhjendamatult ning alusetult väitnud, et Harku vald on eiranud seadust detailplaneeringut avalikustamata jättes. 14.02.2008 esitas vallavalitsus oma seisukohad kaebuse esitaja vastuväidete kohta. Vallavalitsus pidas eeltoodud teatisega vajalikuks teatud määral detailplaneeringu korrigeerimist, kuid nagu ka nimetatud kirjast selgelt nähtub, on sel puhul tegemist olnud vormistuslike või menetluslike asjaoludega, mis ei seondu otseselt planeeringu lahendusega. Ehk valdavalt leidis aset planeeringus juba sisalduva täpsema välja toomine ja/või selgemalt sõnastamine. Kolmanda isiku hinnangul oli tegemist vallavalitsuse poolt detailplaneeringu koostajale esitatud nn tehnilist tüüpi nõuetega, mis kaebuse esitajat ja teisi isikuid ei saanud puudutada. Kaebuse esitaja väljendatud seisukoht et tänu pikale perioodile, mis jäi avalikustamisest detailplaneeringu kehtestamiseni, tuleks läbi viia uus planeeringumenetlus, et tagada avalikkuse piisavat kaasamist, on paljasõnaline ja ei põhine faktidel. Nimetatud ajavahemikus on kolmas isik teinud kõik endast oleneva, et saavutada detailplaneeringu kehtestamist, kuid erinevatel põhjustel on see viibinud. Näiteks toimus
15. a. Harku Vallavalitsuse ja Harju Keskkonnateenistuse vaheline planeeringu lahenduse teemaline kirjavahetus; ka palus maavanem esmase järelevalve käigus detailplaneeringu materjale täiendada ja vallavalitsuse seisukohti täpsustada. Eelneva teostamine võttis paratamatult aega. Kaebuse esitaja ei ole nimetatud ühtki isikut, kelle huve võiks detailplaneeringu menetluse uuesti alustamata jätmine riivata. Samuti osales kaebuse esitaja 27.08.2009 Harju Maavalitsuses toimunud detailplaneeringu arutelus, olles kusjuures oma 02.09.2009 meilis Maavalitsusele enamikest vastuväidetest loobunud. Maavalitsuse 09.09.2009 kirjas, milles käsitleti põhjalikult kaebuse esitaja poolt esitatud ja lahendamata jäänud vastuväiteid, ei esine kaebuse esitaja viidet avalikkuse puudulikule informeerimisele. Eelnev näitab, et kaebuse esitaja poolt esitatu puhul on järjekordselt tegemist otsitud väitega, mille esile toomiseks tegelikkust arvestades alus ja vajadus puudub. Kaebuse esitaja väidab alusetult, et Harku vald ei ole arvestanud tema esitatud vastuväidetega või ei ole põhjendanud nende tagasilükkamist. Kaebuse esitaja on leidnud, et temale kuuluvate maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute harimine tekitab müra. Planeeringus on Kruusoja ja Kesküla maaüksustega piirnevatele kruntidele rajatavate hoonete minimaalne kaugus piirist mitte 5 m nagu väidab kaebuse esitaja, vaid 10 m (Kruusoja maaüksusega piirneval krundil) ja 30 m (Kesküla maaüksusega piirnevatel kruntidel). Nimetatud asjaolu nähtub planeeringu põhijooniselt. Hoonete minimaalset kaugust piirist on suurendatud kaebuse esitaja eelneva vastuväite rahuldamise 5 tulemusena. Samuti on planeeritavate ehitiste asukohad kaebuse esitaja eramust oluliselt kaugemal, kui olemasolevad ehitised. Kaebuse esitaja väited tema võimalikust põllumajanduslikust tegevusest on nimetatud maaüksustel eksitavad. Kaebuse esitaja puhul ei ole tegemist põllumajandusliku ettevõtjaga ja kolmas isik ei ole siiani täheldanud, et kaebuse esitaja tema poolt väidetud tegevust oma kinnistutel läbi viiks. Ka ei näe Harku valla arengukava nimetatud piirkonnas ette põllumajanduslikku tootmist, mida kinnitab ka väljavõte valla arengukavast: “Harku valla maad on väheviljakad. Põllumajanduslik tootmine on mõttekas vaid Vääna ja Kumna piirkonnas, kus endiste Ranna sovhoosi suurfarmide baasil tegeldakse jätkuvalt loomakasvatusega. Suurimaks põllumajandusettevõtteks on AS Metsaküla Piim. Harkujärvel tegutseb AS Ceres haljastuse ja istikute kasvatamisega, Väänas on üks aiandusettevõte. Vallas moodustati ENSV Taluseaduse järgi 7 talu. Praegu tegeleb neist vaid üks põllumajandusliku tootmisega. Äriregistri andmetel on 1.jaanuari 2002.a seisuga Harku vallas põllumajandusega tegelevaid ettevõtteid 19”. Kruusoja maaüksusel, ca 200 m kaugusel Kangru maaüksusest, paikneb kaebuse esitaja enda elamu. Juhul kui kaebuse esitaja on selle juures olevat väikest aia(kartuli) maad harinud suur- või väiketraktori abil, siis selline tegevus samastub oma olemuselt ja tekitatavalt müralt teiste motoriseeritud tegevustega, milleks on näiteks puude lõhkumine/saagimine või muru niitmine või ka lume lükkamine/kogumine. Nimetatud tegevused on ajutised ja olemuslikult seotud elamu kasutamise/elutegevusega. Isegi juhul, kui ka kaebuse esitaja otsustaks (sõltumata majanduslikust tasuvusest ja mulla sobivusest) näiteks Kesküla maaüksusel asuda läbi viima põllumajanduslikku tegevust, millega kaasneks näiteks kord aastas kündmise ja paar korda kultiveerimise ja/või väestamise vajadus, siis ka need tegevused on, sarnaselt eelmainitutele, nii tulenevalt nende olemusest, Eesti kliimast, kui ka haritava maa väiksusest, lühiajalise ja sesoonse iseloomuga ning ei saaks segada kavandatavat elutegevust Kangru maaüksuste ja lähiala detailplaneeringu alal. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Avalikes huvides esitatud kaebuse läbivaatamisel kontrollib kohus vaid seda, kas vaidlustatud haldusakt vastab kehtivale õigusele ja kas selle andmisel on järgitud menetlusnorme. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 7.

1. Avalikes huvides esitatud kaebus. Kohus nõustub kaebajaga selles, et avalikes huvides on planeeringumenetluse läbiviimine selliselt, et avalikkusel oleks võimalus selles osaleda. Kui peale avaliku väljapaneku ja arutelu toimumist muudetakse planeeringu põhilahendusi, sätestab PlanS § 21 lg 5 kohustuse avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu korrata. Antud juhul kohalik omavalitsus ei korranud avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Kohus leiab, et vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt, kuna kaebaja poolt nimetatud detailplaneeringu parandused ja täiendused ei muutnud planeeringu põhilahendusi. Mida käsitleda planeeringu põhilahenduse muudatusena, seda õigusnormides ei defineerita. Terminit „planeeringu põhilahendus“ kasutatakse näiteks PlanS § 21 lg-s 5 ja § 23 lg-s
2. Viimatinimetatud sätte kohaselt ei ole planeeritava maa-ala suuruse muutmine käsitletav põhilahenduse muudatusena. Planeerimismenetluses on see, kas mingi täiendus või parandus 6 on planeeringu põhilahenduse muutmine, jäetud kaalutlusõiguse alusel haldusorgani otsustada ning sõltub kindlasti ka konkreetsest planeeringust. Kohus on seisukohal, et planeeringu põhilahenduse muudatusena tuleb käsitleda olulist ja põhimõttelist muudatust, mitte nn pisiparandusi. Vastasel juhul, tuleks iga väikese paranduse tõttu korrata ajamahukaid menetlustoiminguid, mis ei saa menetlusökonoomia seisukohast olla mõistlik. Kaebuses märgitud planeeringulahenduse täpsustused, jooniste täiendamised, planeeringumaterjali vormistuslikud parandused ning seletuskirja põhjenduste lisamine ei ole kohtu hinnangul käsitletavad planeeringu põhilahenduse muutmisena. Seega ei pidanud kohalik omavalitsus PlanS § 21 lg 5 alusel kordama planeeringu avalikku väljapanekut ning avalikku arutelu. Kaebaja väide, et arvestades perioodi pikkust alates planeeringu avalikust väljapanekust kuni planeeringu kehtestamiseni, võis lisanduda või tekkida uusi huvitatud isikuid, kes võisid olla huvitatud menetluses osalemisest, mistõttu tulnuks planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus, ei ole põhjendatud. Kohus ei pea ca 2-aastast perioodi planeeringu avalikust väljapanekust kuni kehtestamiseni antud juhul selliseks, mis võiks tekitada küsimusi, kas planeering on veel ajakohane, olulisi huve tagav ja asjaolusid arvesse võttev. Arvestades vähest huvi vaidlusaluse planeeringu menetluse suhtes, faktilist olukorda planeeringuala läheduses (külgnemine elamupiirkondade ja üksikute eluhoonetega), omavalitsuse väljendatud eesmärki (valla arengukavas ja menetletavas üldplaneeringus) muuta ala elamupiirkonnaks, puudub mõistlik põhjus arvata, et planeeringu uuel menetlemisel võiks olla rohkem menetlusest huvitatud isikuid või aja möödumise tõttu tekkinud vajadus teistsuguse planeeringu kehtestamise kaalumiseks. Kohus leiab, et avalikes huvides esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata (

§ 26lg 1 p 6).

7.

1. Kaebus subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb kaebuse kohaselt selles, et väheneb maatulundusmaa kasutamise võimalus, mistõttu kaebaja ei saa tegeleda oma maal põllumajandusliku tootmisega soovitud mahus. Kaebaja kinnistu naabriks olid seni maatulundusmaa omanikud, kuid kehtestatud detailplaneeringuga tulevad naaberkinnistutele elamud. Kuna senine segahoonestusala muutub elamualaks, muutuvad ka nõuded müra lubatava normi osas. Kohus nõustub kaebajaga selles, et detailplaneeringu eesmärgiks ei saa olla igal juhul võimaldada realiseerida maaomaniku ehitamise soovi. Kohalik omavalitsus peab planeerimismenetluses tagama avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus (PlanS § 4 lg 2 p 2). Samas ei saa kaebuse esitajal olla õiguspärast ootust, et naabruses paiknevatele kinnistutele ei saaks ehitada ning kaebaja peaks saama realiseerida nii haldusorganile teadaolevad kui kaebajal tulevikus tekkivad plaanid oma maa kasutamisega seoses. Samas kui haldusorgan on jätnud kaalutlusõiguse teostamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, kaalutlusõiguse kasutamata või teinud kaalutlusvigu võib see rikkuda kaebaja eelmärgitud õigust. Kohus käsitleb järgnevalt kaebuses esitatud väiteid. Kohus märgib, et kohtuotsuse eeltoodud punktis esitatud põhjendustel ei ole 7 planeeringumenetluse kordamise ja uue avalikustamise osas põhjendatud ka subjektiivsete õiguste rikkumise kaitseks esitatud kaebus. Haldusakti põhjendamise osas nõustub kohus sellega, et põhjendused oleks tulnud põhjalikumalt ja selgemalt esitada haldusaktis endas ning kaevatavas haldusaktis oleks tulnud lühidalt märkida ka vastuväited ja haldusorgani põhjendused, miks vastuväiteid ei arvestatud, kuid see ei anna alust käesoleval juhul haldusakti tühistamiseks (tuginedes HMS §-le 58). Haldusaktis viidatakse dokumentidele, mis kajastavad haldusakti põhjendusi. Mahukate menetluste puhul on see HMS § 56 lg 1 alusel lubatav. Samuti märgitakse, kaevatavas haldusaktis, et kaebaja loobus maavanema järelevalvemenetluses enamikest oma vastuväidetest ning viidatakse maavanema järelevalvemenetluses antud seisukohale, et õigusakte rikutud ei ole ning puudub ka vaidlustaja õiguste rikkumine. Eelnevast võib järeldada, et haldusorgan nõustus maavanema argumentidega. Ei saa pidada usutavaks, et kaebajale jäi ebaselgeks haldusorgani põhimotiiv haldusakti andmisel, so muuta planeeringuala maatulundusmaa elamumaaks arvestades vastu võetud üldplaneeringuga määratud piirkonna arenguperspektiivi elamupiirkonnana. Planeeringu seletuskirjas (tlk 26-28) märgitakse, et maakonnaplaneeringu I etapi tsoneerimise kava kohaselt on planeeritav ala osaliselt ette nähtud detailplaneeringut nõudva perspektiivse tiheasustus piirkonnana. Planeeringu koostamisel on aluseks maakonnaplaneering, 1996.a. kehtestatud Harku valla üldplaneering (mida vaidlustatud haldusaktiga muudeti), koostamisel olev üldplaneering, valla arengukava. Planeeritava ala tulevase maakasutuse määratlemise aluseks on menetluses olev Harku valla üldplaneering. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmist on põhjendatud sellega, et planeeritav ala ei ole sobilik põllumajanduslikuks tootmiseks mullastiku omaduste poolest. Omavalitsus jagab kaebaja eesmärki detailplaneeringu algatamisel, milleks on muuta ala turvaliseks ja naabrivalvega, hoolitsetud elamupiirkonnaks. Seda toetab ka menetluses olev uus valla üldplaneering. Märgitud põhjendused on toodud detailplaneeringu seletuskirja p-s
2. Antud vaidluse sisu ongi kokkuvõtlikult selles, kas kohaliku omavalitsuse planeerimisdiskretsioon võimaldab teha otsuse mingi omavalitsuse territooriumi osa maakasutuse suhtes (sh ette näha senisest erineva maakasutuse). Selline ulatuslik diskretsiooniõigus on kohalikul omavalitsusel tulenevalt planeerimisseadusest (§ 4 lg 2). Kohtulik kontroll omavalitsuse vastava otsuse otstarbekuse üle ei ole võimalik, kuna kohus lahendab õiguslikku vaidlust ega tee kohaliku omavalitsuse eest planeerimisotsuseid. Halduskohtu kontrolli piirid on antud

§ 19lg-s 6.

Ka Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (vt nt RKHK 3-3-1-54-03). Planeeringute kaudu kujundab kohalik omavalitsus ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele. Eelnevast ei saa järeldada, et antud juhul peaks kaebuse esitaja maaharimisest loobuma. Küll tuleb aga tegevuse laiendamise planeerimisel arvestada kohaliku omavalitsuse soovi muuta piirkond rohkem asustatuks, mistõttu ei ole välistatud ka kaebaja tegevusele piiride seadmine. Kaebaja juhtis haldusmenetluses esitatud vastuväidetes tähelepanu, et detailplaneeringus puudub müraanalüüs seoses kõrvalkinnistute harimisega (niitmine, kündmine jms, tlk 13) ning leiab, et vastustaja oleks pidanud otsima osapooli rahuldavat lahendust (nt hoonete paigutamine kaugemale maatulundusmaaga piirneva kinnistu piirist). 8 Vastustaja tellis planeerimismenetluses müraprognoosi vaid lähtuvalt maanteemürast. Kohus leiab, et haldusorgan toimis õiguspäraselt. Kaebaja kinnitas kohtuistungil (tlk 153), et planeeringu menetlemise ja kehtestamise ajal ei tegelenud ta põllumajandusliku tootmisega, kuid märkis, et planeeris sellist tegevust. Kohus leiab, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks planeerimismenetluses teavitanud omavalitsust põllumajandusliku tootmisettevõtte (granuleerimistehas) rajamise plaanist, millise väite esitas kaebaja kohtuistungil (tlk 154-155). Kohus on seisukohal, et haldusorgan ei pidanud tellima müraanalüüsi tavapärase maaharimisega (millega kaebaja planeerimismenetluse ajal tegeles) kaasneva müra kindlakstegemiseks. Kohus jagab maavanema 09.09.2009 kirjas väljendatud seisukohta, et küla keskkonnas maaharimisega kaasneva müra küsimust võiks reguleerida valla heakorraeeskirjas. Samas, ka juhul kui kaebaja oleks haldusorganit vastavast asjaolust teavitanud, oleks sellele vaatamata olnud kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millist maakasutust ta piirkonnas eelistab ning ta oleks pidanud oma otsustust täiendavalt põhjendama. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ei oleks planeerimismenetluses kõnealuse müra probleemile üldse tähelepanu pööratud ja kaebaja huve arvestatud. Kolmanda isiku kirjalikus seletuses on märgitud, et planeeringu avalikustamise järgselt on kaebaja huve arvestades vähendatud kruntide arvu, kaebaja vastuväidete tõttu on suurendatud hoonete minimaalset kaugust krundipiirist. Ka näeb planeering ette tavapärasest oluliselt suuremad krundid. Seega on kohtu hinnangul tähtsust omavad asjaolud piisaval määral välja selgitatud, mille alusel oli võimalik teha kaalutlusotsust. Kui kaebaja jättis haldusorganile tema arvates olulised asjaolud avaldamata, ei saa haldusorganit süüdistada nende mittearvestamises. Puutuvalt riigimaantee sanitaarkaitsevööndi laiusesse, märgib kohus esmalt, et seda ettenägevate normide eesmärk ei ole kaitsta kaebaja väidetavat subjektiivset õigust. Teeseaduse (TeeS) § 36 lg 1 p 1 kohaselt on tee kaitsevööndis keelatud ehitada tee omaniku nõusolekuta hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. TeeS § 13 lg 1 kohaselt tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd. Seega on nõutava laiusega kaitsevööndi ettenägemise nõue vajalik inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks ehk antud juhul on küsimus selles, kas planeeringuala krundid jäävad ohtlikku mõjualasse. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 “Tee projekteerimise normid ja nõuded” on kehtestatud IV klassi maanteeäärse sanitaarkaitsevööndi laiuseks 60 meetrit. Kiia-Vääna-Viti vaidlusalune maanteelõik on IV klassi maantee (planeeringu seletuskirja p 5). Planeerimismenetluses tehtud mürauuring (seletuskirja p 5) näitab, et perspektiivne liiklusmüra tase jääb normi piiresse 80 m kaugusel ja saastetase 60 m kaugusel maanteest. Planeeringu seletuskirjas (p 5) on ettenähtud müra mõju vähendavate meetmete (müratõkke seinad, maanteepoolsel küljel kolmekordsed aknad, maanteepoolsele küljele eluruumide mitteprojekteerimine) rakendamine hoonete projekteerimisel. Eeltoodust saab järeldada, et kaevatav haldusakt oli kooskõlas kehtiva õigusega ning haldusorgan arvestas ka mürauuringu tulemust. Puutuvalt kaebaja väitesse, et tegelik liikluskoormus on suurem, märgib kohus, et detailplaneeringu seletuskirja p-s 5 käsitletakse ka liikluskoormuse võimaliku kasvu mõjusid ning leitakse, et planeeringuala raames võib kasv olla kuni 748 autoni ööpäevas, mis vastab endiselt IV klassi maantee nõudele. 9 Asjaolu, kas menetletavas üldplaneeringus oli detailplaneeringu kehtestamise hetkel 200m sanitaarkaitsevöönd ei oma eeltoodust tulenevalt tähtsust. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus tuleb eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 26lg 1 p-st 6 jätta rahuldamata.

8.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ja kolmas isik menetluskulu nõuet ei esitanud. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 10