Obsah (11)

§ 218§ 187§ 230§ 334§ 363§ 371§ 657§ 654§ 652§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-10221 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.12.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv T. P.

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

1. T. P. asus 1.09.2008 tööle osaühingusse A. R. autojuht- teenindajana.
2. 22.06.2009 esitas T. P. (hageja) Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (töövaidluskomisjon) avalduse, milles ta palus lugeda temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, välja mõista tööandjalt OÜ A. R. (kostja) töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise 26 298 krooni, saamata puhkusetasu 3601 krooni ning lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest 8766 krooni, kokku 38 665 krooni. Avalduse põhjendustel ei kindlustanud tööandja teda alates 1.05.2009 tööga ja ei vormistanud töölepingu lõpetamist.
3. Tööandja ei tunnistanud töötaja nõudeid ja teatas, et ta on töölepingu lõpetanud 12.05.2009 seoses töötaja poolt töökohustuste jämeda rikkumisega. 10.11.2009 esitas tööandja samas menetluses töötaja vastu 5310 krooni suuruse kahju hüvitamise nõude ja taotles seoses töötaja omavolilise töölt lahkumisega hüvitise 5326 krooni väljamõistmist.
4. 22.12.2009 töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja puhkusetasu 1011 krooni ja ühe kuu keskmise palga suurune hüvitis 5326 krooni 67 senti seoses lõpparve kinnipidamisega. Ülejäänud töötaja nõuded ja mõlemad tööandja nõuded jättis töövaidluskomisjon rahuldamata.
5. 2.03.2010 esitas tööandja (kostja) Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduse uuesti läbi vaadata hagimenetluse korras ulatuses, milles rahuldati töötaja nõuded ja jäeti rahuldamata tööandja nõuded.
6. 17.05.2010 esitas töötaja (hageja) maakohtule vastuse, milles ta ei nõustunud tööandja avaldusega ja palus jätta tööandja nõuded rahuldamata ja rahuldada tema nõuded. Maakohtu otsus
7. Pärnu Maakohus rahuldas 18.06.2010 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 1011 krooni ja seoses lõpparve kinnipidamisega ühe kuu keskmise palga 5326 krooni 67 senti. Kohus jättis rahuldamata kostja nõuded hagejalt varalise kahju hüvitamise ja töölt omavolilise lahkumise eest hüvitise saamiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Individuaalse töövaidluse seaduse (ITVS) § 24 lg 1 alusel on pooltel õigus töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse üksnes neid töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-03). Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisalduvad nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile ning seda ka juhul, kui kohus kohustab ITVS § 24 lg-st 5 lähtuvalt hagejat oma avaldust parandama (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-48-08). Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt on töötaja nõudnud tööandjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist 3 kuu keskmise töötasu 26 298 krooni ulatuses, lisaks saamata jäänud puhkusetasu 3601 krooni ning tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest 1 kuu keskmist tasu 8766 krooni, s.t kokku 38 665 krooni. Seega tuleb avaldus lugeda hagiavalduseks. Töövaidluskomisjon rahuldas nõude osaliselt ja mõistis välja puhkusehüvitise 1011 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 5326 krooni 67 senti. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile töötaja vastu nõude varalise kahju 5319 krooni hüvitamiseks ja hüvitise saamiseks seoses töötaja töölt omavoliliselt lahkumise eest 5326 krooni, mille komisjon on jätnud rahuldamata. 2 Tööandja taotles töövaidluse uuesti läbivaatamist, sest töövaidluskomisjonile esitatud konto väljavõttest on näha, et kostja on tasunud hagejale puhkusehüvitise 4 011 krooni täies ulatuses ülekandega 12.05.2009 1 011 krooni ja 10.06.2009 3 000 krooni. Hageja sellega ei nõustunud ja väitis et 12.05.2009 ülekanne 9475 krooni kohta on tema aprillikuu töötasu. Samale seisukohale on asunud ka töövaidluskomisjon. Hagile lisatud hageja konto väljavõtte kohaselt on 12.05.2009 M. J. poolt tehtud ülekanne 9475 krooni, kuid on märkimata, et ülekanne sisaldab puhkusetasu. Seega tuleb kostja väide jätta tähelepanuta. Kostjalt kuulub väljamõistmisele saamata jäänud puhkusehüvitis 1011 krooni ja ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 5326 krooni 67 senti. Tõendatud on, et kostja ei maksnud hagejale välja töölepingu lõpetamisel lõpparvet. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud töötajale maksma keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, muid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hageja nõue lugeda töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ja mõista välja tööandjalt tema kasuks kolme kuu keskmine palk ei ole leidnud tõendamist. Kohus, tutvunud kirjalike tõenditega, leidis, et nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtuvalt lõppes 30.04.2009 töötaja põhitöö (vaipade laialivedu). Tööandja pakkus teist tööd, kuid töötaja enam tööle ei ilmunud. Tööandja lõpetas töötajaga töölepingu 12.05.2009 jämeda töökohustuste rikkumise eest. Hageja keeldus töölepingu lõpetamise dokumentidele alla kirjutamast (töövaidluskomisjoni t.lk 39, 40). TLS § 50 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd, täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust ning täitma töönorme ja kinni pidama ettenähtud tööajast. Tööandja varalise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei ole tõendanud kahju suurust, hageja süüd, vara parandamise tegelikke kulutusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-57-00 märkinud, et töötajal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised tingimused: otsene tegelik kahju, kahju tekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või tegevusetuse vahel ja töötaja süü. Tuvastatud ei ole, mis asjaoludel kahju tekkis, kes tekitas ja tõendatud ei ole kahju tegelik suurus. Hageja on väitnud, et talle antud mobiil oli algusest peale vigane, seisis auto kindalaekas ja tema kasutas asjade ajamiseks paarimehe isiklikku telefoni. Kuivõrd hageja on väitnud, et ta ei ole tahtlikult kostja auto ukselinki lõhkunud, vaid see oli talvel külmunud ning purunes, kui hageja tahtis ust avada, siis ei ole hageja tahtlikult kostja varale kahju tekitanud, mistõttu hageja hinnangul on nõue alusetu. Materiaalse vastutuse kohaldamisel tööõigussuhtes lähtutakse töökoodeksi §-dest 128 ja 1281, s.o tööliste ja teenistujate täieliku materiaalse vastutuse sätetest. Tööandja poolt on läbi viimata ja kohtule esitamata ettevõtte sisese juurdluse kohta kirjalik akt, mis sisaldaks järgmist: millal ja mis asjaoludel kahju põjustati, kahju suurus varalises väljenduses, õigusvastase käitumise iseloom, milliseid eeskirju, juhendeid jm rikuti kahju tekitamisel, kas kahju tekitaja on süüdi kahju tekitamises, mis asjaolud soodustasid kahju tekitamist ja kahju sissenõudmise seaduslik alus.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 230lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.

Kuivõrd kostja kahju hüvitamise nõue on tõendamata, tuleb see jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus 8. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hageja nõuded rahuldamata ja rahuldada kostja nõuded. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. ITVS § 24 lg-te 5 ja 7 kohaselt ei oleks tohtinud maakohus asja menetlusse võtta, kuna töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ei vastanud hagiavaldusele esitatud nõuetele. 18.05.2010 3 määruses on kirjas, et 29.04.2010 saabus Harju Maakohtust hageja hagi kostja vastu töövaidluses. Kostjani ei ole sellist hagi jõudnud. Kostja on saanud hageja poolt 16.05.2010 koostatud taotluse, milles hageja palub oma nõuded rahuldada ning kostja nõuded jätta rahuldamata. Nõudeid aga selles taotluses kirjas ei ole. Maakohtule esitatud järelpärimisest selgus, et hagi ei olegi esitatud ning asja lahendamisel võetakse aluseks hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus. Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ei vasta hagiavaldusele esitatud nõuetele, kuna osaliselt oli avaldus kirjutatud käsikirjas (rikutud

§ 334

lg 1) ning nõuded ei ole selgelt välja toodud (rikutud

§ 363lg 1 p 1).

Juhul, kui esitatud avaldus lugeda hagiavalduseks, ei oleks maakohus tohtinud seda menetlusse võtta

§ 371lg 1 p 10 alusel, kuna tasumata oli riigilõiv.

Tulenevalt riigilõivuseadusest ei pea riigilõivu tasuma töötasu nõudes, kuid muude nõuete pealt tuleb tasuda. Samuti ei oleks kohus tohtinud rahuldada hageja nõudeid, millelt oli riigilõiv tasumata. Kohus tegi vastuolulise otsuse, kuna menetluse käigus on tuvastatud, et hageja töötasu ei olnud suurem kui 5500 krooni kuus. Samas on kohus leidnud, et 12.05.2009 teostatud ülekanne 9475 krooni on aprillikuu töötasu. Asjaolu, et ülekande selgituses puudub märge selle kohta, et ülekanne sisaldab puhkusetasu, ei anna alust seisukohaks, et puhkusetasu on maksmata. Kostja on esitanud töövaidluskomisjonile tõendid, millest on näha, et hagejale on töötasu ja puhkusehüvitis välja makstud täies ulatuses. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu keskmise palga lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kuna lõpparve maksmisega ei ole viivitatud, puudub alus hüvitise väljamõistmiseks. Kohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude põhjendusel, et tõendamata oli kahju suurus, hageja süü ja vara parandamise tegelikud kulud. Kostja leiab, et need asjaolud olid tõendatud. Hagejaga on sõlmitud materiaalse vastutuse leping. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-57-00 on asutud seisukohale, et materiaalse vastutuse lepingu olemasolu puhul töötaja süüd eeldatakse. Käesolevas menetluses ei ole hageja tõendanud, et mobiiltelefoni ja auto ukselingi lõhkumisel ei ole tema süüdi. Hageja on tunnistanud 16.05.2010 esitatud taotluses, et üks ukselinkidest purunes, kui ta üritas talvel kinnikülmunud autoust avada. Ukselink purunes hageja hooletuse tõttu. Ka teisel korral ei suhtunud hageja heaperemehlikult tööandja varasse ja lõhkus ukselingi. Hooletu suhtumise tõttu purunes ka tööandja poolt hageja käsutusse antud mobiiltelefon. Maakohus ei põhjendanud hagejalt 5326 krooni väljamõistmata jätmist. Maakohus oleks pidanud esitatud tõendite ja asjaolude põhjal nõude rahuldama. Vastus apellatsioonkaebusele 9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 10. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 18.06.2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid

§ 654

lg 6 alusel.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 4 Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja asjas teistsuguse lahendi tegemise. Käesoleva vaidluse lahendamine algas töövaidluskomisjonis töötaja avalduse alusel. Avaldusele esitatavad nõuded on sätestatud ITVS § lg 14 lg-s 3. Tööandja pöördus maakohtusse avaldusega töövaidluse uuesti läbivaatamiseks ja tema nõueteks said olla ITVS § 24 lg 1 kohaselt nõuded, millises osas ta ei nõustunud töövaidluskomisjoni 12.12.2009 otsusega. Maakohus luges õigesti töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes sisalduvad nõuded hagiavalduse nõueteks (ITVS § 25 lg 5). Arvestades töötaja poolt esitatud nõuete selgust, ei rikkunud maakohus kaebuses väidetud menetlusnorme sellega, et ta ei kohustanud töötajat esitama uut hagiavaldust. Asjaolu, et kohus menetles töötaja nõuet temalt riigilõivu küsimata, ei ole rikkumiseks, mis tooks kaasa asja läbivaatamata või rahuldamata jätmise.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. ITVS § 26 lg 6 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud tõendid kohtusse esitatuks. Maakohus nõudis töövaidluskomisjonilt välja asja lahendamise materjalid ja seega ei olnud kohtul takistusi vaidluse lahendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei tõendanud hagejale puhkusetasu 1011 krooni maksmist ja selle väljamõistmise osas on otsus õige. Ekslik on apellandi väide, et hagejale oli kogu puhkusehüvitis 4011 krooni välja makstud. Kohus on õigesti arvestanud 10.06.2009 M. J. poolt hagejale tehtud ülekannet 3000 krooni ulatuses puhkusetasuks, kuna seda on hageja tunnistanud (t.lk 24). Apellandi väide, et 12.05.2009 tasutud summa 9475 krooni sisaldas ka osaliselt puhkusetasu, tõendatud ei ole, sest hageja seda eitab ja peab summat aprillikuu töötasuks. Kirjalikus vastuses töövaidluskomisjonile on tööandja põhjendanud puhkusetasu kahes osas maksmist sellega, et saadaolevast summast 4011 krooni pidas ta 3000 krooni kinni kahju hüvitamiseks ning kuna töötaja kahju hüvitamisega ei nõustunud, tasus 3000 krooni 10.06.2009. Apellandi tõendamata väidetega puhkusetasu kahes osas maksmise kohta ei ole alust nõustuda, kuna kahju hüvitamise nõude suurus oli hagis 5310 krooni, mitte 3000 krooni (töövaidluskomisjoni toimiku lk 30-33). Maakohus on õigesti leidnud, et 1011 krooni suuruse puhkusetasu maksmine tõendatud ei olnud. Samas avalduses on tööandja tunnistanud lõpparve kinnipidamise korral 5236 krooni 67 sendi maksmise kohustust ja nõude rahuldamine maakohtu poolt oli õige. Kostja poolt esitatud vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendusi ringkonnakohus

§ 654lg 6 alusel ei korda.

Tõendatud ei ole töötaja omavoliline lahkumine töölt eesmärgil, et mitte naasta enam tööle ja sellega seoses kahju tekkimine tööandjale. Samuti on õige otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta otsuses toodud tõendamatuse motiividel. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes

§ 171

lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi, s.o kostja kanda. Ulvi Loonurm Ele Liiv Reet Allikvere 5