) 167 lg. 1 alusel tuleb lugeda aegumistähtaeg kõikide hageja poolt esitatud nõuete osas peatunuks seoses pooltevaheliste läbirääkimistega nõuete tasumise üle kuni
2 p. 1 mõte peatada aegumistähtaja kulgemine perioodiks, 4 mil toimub vaidlus nõude või selle sissenõutavuse aluste üle.
2 p. mõtteks on peatada aegumistähtaja kulgemine perioodiks, mil õigusvaidluse tõttu on nõude maksmapanek takistatud. Sellise takistusena tulebki käsitleda kostja Märt Velleste hagi käenduskirjade tühisuse tuvastamiseks.
kohase nõude tunnustamisena, kuivõrd Aivi Velleste tegevusest võis üheselt mõista tema soovi tasaarvestada vastastikused nõuded ning olgugi, et kõnealuse tasaarvestuse õigustühisus on tänaseks tuvastatud, ei muuda see asjaolu, et vastavas avalduses tunnustas Aivi Velleste tema vastu suunatud nõuet. See nähtub ka tasaarvestuse avalduse tekstist, milles Aivi Velleste on võlgnevuse suuruseks märkinud 7.878.432, 51 krooni. Seega esineb alternatiivne alus aegumise katkemiseks ning aegumistähtaega saab Aivi Velleste vastu käenduslepingutest ning tema poolt antud võlatunnistustest tulenevate nõuete osas arvestama hakata üleüldse alates 31. augustist 2004. a. Seega ei aegunud need nõuded enne 31. augustit 2007. a. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid kohaldada aegumist. Hageja eelkäijatel (OÜ-1 Collect) oli pärast käenduslepingute ülesütlemist ja nende allkirja vastu üleandmist õigus kohe nõuda võla tasumist. Asjaolu, et võlausaldaja väidetavalt võimaldas muud tasumistähtaega (mida tegelikult ei võimaldatud), ei ole
2 kohaselt oluline, sest hageja sai hakata ülesütlemise avalduse kättesaamisele järgnevast päevast nõudma kogu võla tasumist. Muuhulgas viitab aegumise algusele ka hageja enese poolt esitatud viivise ja intressi arvestus, mis algab viivise puhul kostjate väidetud tähtaegadel
1 alusel aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõustuda ei saa hageja seiskohaga, mille kohaselt aegumistähtaegade kulgemine ei saanud alata võlatunnistuste ülesütlemisest, vaid mõistliku tähtaja möödumisest võlgnevuse tasumiseks. Vastav tähtaeg saabus võlatunnistuste ülesütlemiseteate kättetoimetamisele järgnevast päevast vastavalt Aivi Velleste osas 6. mail ja Märt Velleste osas 4. mail 2004. a., kuivõrd võlausaldaja ütles võlatunnistused 3. mail 2004. a. üles. Asjaolu, et võlatunnistuste ülesütlemisteadetes ei ole määratud kohustuse täitmise aega, ei oma õiguslikku tähendust.
2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda oma nõudele vastava kohustuse täitmist. Pärast võlatunnistuste ülesütlemist ja nende allkirja vastu üleandmist oli hagejal õigus kohe nõuda võla tasumist, see tähendab, et nõue oli muutnud täies ulatuses sissenõutavaks. Asjaolu, et võlausaldaja koheselt võlga sisse nõudma ei asunud, ei oma õiguslikku tähendust. Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 82 lg. 3, mille kohaselt peab võlgnik juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Olukorras, kus võlausaldaja ütleb võlatunnistuse enne tähtaja saabumist üles, on võlausaldaja tahe suunatud eelkõige sellele, et tema nõue täies ulatuses koheselt rahuldataks. 6 Kui hageja oleks soovinud anda kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks, oleks tulnud seda selgelt kostjale esitatud tahteavalduses väljendada. Hageja seda ei teinud.
1 alusel peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Läbirääkimiste puudumist poolte vahel tõendab poolte käitumine vaidlusalusel perioodil, mis on tõendatud OÜ Collect poolt Harju Maakohtule hagi tagamise avalduse esitamisega Märt Velleste vastu
1 alusel eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Pankrotiavalduse esitamine võlgniku vastu võis olla käsitletav pigem keeldumisena läbirääkimiste pidamisest. Hageja ei ole esile toonud, et läbirääkimised oleksid alanud pärast seda, kui hageja esitas pankrotiavalduse Märt Velleste vastu, et nimetatud avalduse esitamine oleks kuidagi kaasa aidanud läbirääkimiste reaalsele toimumisele. Vastupidi, seejärel esitas Märt Velleste kohtule hagi käenduslepingute tühistamiseks. Seetõttu ei ole tõendatud, et poolte vahel toimusid ning vältasid läbirääkimised kuni
kohase nõude tunnustamisena, kuivõrd Aivi Velleste tegevusest ei saanud üheselt mõista tema soovi tasaarvestada vastastikused nõuded. Nimetatud tasaarvestuse avalduse õigustühisus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Seega ei saa sellest dokumendist tuleneda õiguslikke tagajärgi. Aegumine peatub
1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul
3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega.
2 kohaselt saab nõue minimaalselt aeguda kahe kuu möödumisel aegumise peatumise lõppemisest. Aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei loeta
1 kohaselt aegumistähtaja hulka. 7 Märt Velleste poolt hagi esitamine kohtule ei ole hageja hagi aegumise peatumise aluseks, kuivõrd aegumise peatumise aluseks saab olla õigustatud isiku – hageja – poolt hagi esitamine tema nõude rahuldamiseks.
lõikest 1 tulenevalt ei olnud hageja nõuete aegumine kõnealuse menetluse tõttu Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumiseni
2 punktile 1 on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses, hageja esitas aga avalduse kostjate pankroti väljakuulutamiseks. Kostjate pankrotti välja kulutatud ei ole ja seetõttu ei ole ka esitatud nõudeid pankrotimenetluses pankrotiseaduses (PankrS) ettenähtud korras. Usaldusväärsed ei ole tunnistaja K. T. ütlused võla tasumise üle põhivõlgniku ja hageja vahel väidetavalt peetud läbirääkimiste toimumise ja läbirääkimiste protokollide koostamise ja säilitamise kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt kohtus ta kohtuistungile eelneval õhtul hageja esindajatega, kes tuletasid talle meelde toimunut. Samas ei osanud tunnistaja vastata konkreetsetele küsimustele läbirääkimiste toimumise koha ja üksikasjade kohta, samuti ei osanud tunnistaja usaldusväärselt selgitada läbirääkimiste protokollide säilitamist ja originaalide puudumist. Tunnistaja ütluste kohaselt allkirjastas ta läbirääkimiste protokollide eksemplarid, mille oli ette valmistanud hageja esindaja Tarmo Friedenthal ja millest üks eksemplar jäi talle. Seega pidi teine eksemplar jääma hagejale. Hageja on aga menetluse kestel väitnud, et originaaleksemplari ei ole tal kunagi olnudki, kuna AS Baltreiler tunnistas võla olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole selline väide usutav ega majandustegevuses tavapärane, kuivõrd võla tunnistamine kohustatud isiku poolt on õigustatud isiku huvidest lähtudes olulise tähendusega, millest tulenevalt on oluline ka vastavate nõuet tõendavate originaaldokumentide omamine ja säilitamine äriühingu dokumentide hulgas. Lisaks eelnevale on läbirääkimiste protokollide punktis 4 märgitud, et protokoll on lahutamatuks lisaks protokolli punktis 1 nimetatud võlatunnistuste juurde. Ka eelnevast lähtudes oleks igati põhjendatud originaaldokumendi omamine hageja poolt vaidlusaluste võlatunnistuste lahutamatu lisana. Samas ei võimaldanud originaaldokumentide puudumine ekspertiisi määramist dokumentide ehtsuse kontrollimiseks, mis oleks olnud oluline, kuivõrd kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hageja neid pooltevahelistes varasemates rohketes kohtumenetlustes kunagi esitanud ega nende olemasolule viidanud, millest tulenevalt võis kostja väitel olla tegemist tõendite kunstliku loomisega. Eeltoodud vastuolude ja ebausaldusväärsuse tõttu ei ole leidnud tõendamist viidatud läbirääkimiste pidamine hageja ja AS-i Baltreiler kui põhivõlgniku vahel. Läbirääkimistest nende toimumise korral oleks heas usus käitumise korral tulnud teavitada ka kostjaid kui käendajaid, kuivõrd see puudutab otseselt ka nende kohustusi hageja ees. Hageja ega põhivõlgnik seda teinud ei ole. TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega 8 peab hageja tõendama, et tema hagi ei ole aegunud. Hageja esitas kohtule hagi 27. augustil 2007. a. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kohtule asjaolusid, millest võiks teha järelduse hagi aegumise peatumise või katkemise kohta, siis on hagi esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Kohus kohaldab hageja nõudele
1 alusel lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega, milleks on kolm aastat. Hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuded on aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus OÜ Kurik & Partnerid palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, jätta taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja saata asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Maakohus on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata VÕS § 82 lõiked 3 ja 7 ning tuvastanud valesti hageja nõuete aegumistähtaja alguse. VÕS § 82 on erinormiks
lõikest 2, millele on tuginenud maakohus, reguleerides muuhulgas olukorda, kus võlausaldaja poolt ei ole võlgnikule täitmise tähtaega kindlaks määratud. Hageja õiguseelneja OÜ ICE Credit Solutions (endise ärinimega OÜ Collect) on võlatunnistused punktile 5 tuginedes üles öelnud selliselt, et kohustuse täitmise tähtaega võlgnikele määratud ei ole. Võlasuhte (põhivõlgnike ja käendajate solidaarkohustuse) tekkimise aluseks on ülesütlemisteatest tulenev solidaarvõlgnike kohustus võlatunnistustest tulenevad võlgnevused tasuda. Arvestades VÕS § 82 lõikes 3 sätestatuga ja kohustuse olemusega (s. o. märkimisväärselt suure rahasumma maksmise kohustus), ei saa solidaarvõlgnikele mõistlikult vajalik aeg tasumiseks valmistuda olla lühem kui üks kuu. Tuginedes analoogia alusel VÕS § 398 lõikele 1, võiks täitmiseks antav tähtaeg kohustuse olemust arvestades olla isegi kaks kuud. Igal juhul peaks mõistliku tähtaja tuvastama kohus. VÕS § 82 lõiked 3 ja lg. 7 kehtestavad koosmõjus erinormina reegli, mille kohaselt muutub võlausaldaja nõue, mille täitmise aega ei ole kindlaks määratud, sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku tähtaja möödumisel. Seega tekkis põhivõlgnike ja käendajate solidaarvastutus võlatunnistustest tulenevate kohustuste täitmise eest küll alates ülesütlemisteadete ning võlgnevuse tasumise nõude kättetoimetamisest, kuid võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku tähtaja möödumisel. Maakohtu seisukoht, et aegumise peatab nõude esitamine pankrotimenetluses, mitte pankrotiavalduse esitamine võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, ei vasta
2 p. 1 mõttele ja on vastuolus Riigikohtu poolt sarnasele regulatsioonile antud tähendusega, mille kohaselt pankrotiavaldust tuleb käsitleda võrdsena hagiavaldusega (3-2-1-107-96). Pankrotiavalduse läbivaatamisel toimub tegelikult sisuline vaidlus nõude olemasolu üle ja muuhulgas peab võlausaldaja tõendama nõude olemasolu ja nõuet põhistama. Kostjadki on
2 p. 2 alusel Märt Velleste vastu esitatava nõude suhtes. Et Tallinna Linnakohus on hagi tagamise avalduse enne hagi esitamist rahuldanud, tuleb lugeda tuvastatuks nõuete aegumistähtaja peatumine Märt Velleste suhtes alates
2 p. 1). Leidnud, et Märt Velleste poolt hagiavalduse esitamine tema solidaarvastutuse aluseks olevate käenduskirjade tühisuse tuvastamiseks ei peatanud nõuete aegumist, jättis kohus tähelepanuta, et nõude rahuldamiseks on OÜ ICE Credit Solutions
1 eesmärgi seisukohast ei oma tähtsust, kas vaidlus nõude tunnustamiseks põhineb võlausaldaja või võlgniku avaldusel, tähtsust omab nõude üle peetav kohtuvaidlus. Seega oleks maakohus pidanud lugema nõuete aegumise Märt Velleste suhtes peatatuks ka tsiviilasja 2-04-2035 menetluse ajaks, see kestis kuni Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni
tähenduses (täitmist asendav tehing) ning asjaolu, et tsiviilasjas 2-07-31914 tuvastati, et Aivi Vellestel tegelikkuses puudus nõue, mida tasaarvestamiseks esitada, ei muuda olematuks tasaarvestamise tahtega tehingu tegemist. Kui Aivi Velleste ei oleks tunnustanud tema vastu suunatud võlatunnistustest ja käenduskirjadest tulenevat nõuet, ei oleks tal olnud põhjust esitada tasaarvestuse avaldust, vaid oleks tulnud nõuda oma nõude täitmist. Nii tuvastatud asjaolud kui ka dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et läbirääkimiste toimumiseks võlgnevuse tasumise üle oli pooltel motiiv, pooled seadsid kostjate võlgnevuse tasumise sõltuvusse ühise tegutsemise tulemustest, läbirääkimised toimusid, kuid kostjatele soovitud tulemusteta, mistõttu Aivi Velleste tegi
1 alusel. Sellises tähenduses mõistsid avaldust ka tunnistajad T. A. ja I. P.. Maakohtu järeldus, et läbirääkimisi ei ole toimunud, ei põhine asjas esitatud tõenditel. Märt Velleste vastu pankrotiavalduse esitamine ei tähenda seda, et seni läbirääkimisi üldse ei peetud ning et sellega lõppesid läbirääkimised ka Aivi Vellestega. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta tunnistajate T. A. ja I. P. ütluste vastuolulisuse ja AS-i Baltreiler endise juhatuse liikme K. T. ütluste ebausaldusväärsuse osas. Kolmas isik on kirjalikus seisukohas kinnitanud hageja nõuete tunnustamist ning on arusaamatu, miks maakohus sellises avalduses kahtleb. AS-i Baltreiler
augustini 2004. a., mil Aivi Vellest tunnustas tasaarvestuse avaldusega hageja nõudeid, mistõttu
septembril
). Alternatiivselt peatus aegumine läbirääkimiste kestuse ajal hagi tagamise avalduse esitamisega
2 p. 2 alusel ning oli peatunud kuni Tallinna Ringkonnakohtu määruse tegemiseni
lõikest 1 tulenevalt 3-aastane hagi aegumistähtaeg ning et sissenõutavaks
1 tähenduses muutusid hageja nõuded võlatunnistuste ülesütlemisteate kostjatele kättetoimetamisele järgnevast päevast, mis Aivi Velleste puhul oli
1 alusel või katkenud
1 alusel, ei esinenud, ning et
1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Maakohus leidis õigesti ka, et aegumistähtaja algus tuleb määrata vastavalt
1 lausele 1, mille kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohtu otsus ei sisalda aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada vaidlusaluste nõuete sissenõutavuse üle. Et erinevatest õigussuhetest tulenevate nõuete sissenõutavuseks on seaduses sätestatud erinevad alused, tuleb kohtul aegumise kohta TsMS § 449 lg. 3 lause 1 alusel vaheotsuse tegemise eeldusena hagi aegumistähtaja kontrollimiseks pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida. Seda on rõhutanud ka Riigikohus muuhulgas lahendis 3-2-1-63-08 (punkt 14). Maakohus pooltevahelist õigussuhet ei kvalifitseerinud ega põhjendanud otsuses ka oma järeldust, mille kohaselt hageja nõuded muutusid sissenõutavaks võlatunnistuste ülesütlemisteate kostjatele kättetoimetamisele järgnevast päevast. Aegumise kohta tehtud otsus on olulises osas põhjendamata. Jätnud pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata, on maakohus otsuses siiski sarnaselt hagejaga nimetanud hagiavalduses märgitud ja võlatunnistustena pealkirjastatud dokumente võlatunnistusteks, ilma et oleks nende sisu hinnanud, ometi on taoline hinnang nõuete sissenõutavuse tuvastamiseks olulise tähtsusega. Seaduse kohaselt on kahte liiki võlatunnistusi. VÕS § 30 lg. 1 kohase võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, ning sellise tunnistuse andmisega ei asendata täitmist (konstitutiivne võlatunnistus). Taolise abstraktse võlatunnistuse ülesütlemine ei ole iseenesest võimalik. Küll on aga ka teist liiki võlatunnistusi, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada võla sissenõudmist (deklaratiivne võlatunnistus). Taolise võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega ja selle põhiliseks tagajärjeks on võlgnikupoolsetest vastuväidetest loobumine ja tõendamiskoormise muutmine. Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldub põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg (Riigikohtu lahendi 3-2-1-63-08 punkt 15) ja taolise võlatunnistuse andmine katkestab
Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-21-06 (punkt 15) ja 3-2-1-69-06 (punkt 13) ka märkinud, et sellise deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. VÕS § 396 lg. 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Sel juhul kohaldatakse õigussuhtele laenulepingu kohta sätestatut, muuhulgas VÕS § 398 lõiget 1 tähtajatute laenulepingute puhul ja VÕS 82 lõiget 1 tähtajaliste laenulepingute puhul. Maakohus ei ole välja selgitanud nende võlatunnistusi sisaldavate kokkulepete sisu, mille alusel hageja oma nõuded on esitanud, ja on jätnud andmata neile õigusliku hinnangu, seda tegemata ei ole aga võimalik tuvastada, millal muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Maakohus on otsuses järeldanud, et hageja nõuded on muutunud sissenõutavaks võlatunnistuste ülesütlemisteate kostjatele kättetoimetamisele järgnevast päevast, ilma et oleks märkinud, millistel faktilistel asjaoludel taoline järeldus põhineb. Kohus on aga lisaks jätnud ka tähelepanuta, et hagiavalduses on hageja esile toonud, et nõuded OÜ-ga Vanaküla Farm, AS-iga Baltreiler ja Aivi Vellestega sõlmitud lepingutest (võlatunnistustest) tulenevalt on ta omandanud OÜ-lt Collect, kes omakorda omandas need nõuded äriühingutelt, kellele need algselt olid antud. Hageja on samuti esile toonud, et lepingud OÜ-ga Vanaküla Farm, AS-iga Baltreiler ja Aivi Vellestega ütles üles OÜ Collect, seega isik, kes ei olnud vaidlusaluste lepingute pooleks. Lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mis ei saa nõude loovutamisega võlausaldajalt üle minna teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-35-09 punkt 15), taolisele 13 lepingute ülevõtmisele ei ole aga hageja tuginenud. Kui OÜ-l Collect ei olnud õigust vaidlusaluseid lepinguid üles öelda, siis ei ole tema ülesütlemisavaldus kehtiv ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa hageja nõuete sissenõutavus taolise avalduse tegemisest sõltuda. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude, tuginedes paljudele erinevate isikute vahel sõlmitud lepingutele, sealhulgas kostjatega sõlmitud käenduslepingutele. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kes, millal ja kellega vaidlusalused lepingud sõlmis ning millal iga hageja poolt erinevast lepingust tulenevalt esitatud nõue sissenõutavaks muutus. Nõuete sissenõutavust seoses kostjatega sõlmitud käenduslepingutega, millele kostjate vastutuse alusena põhiliselt on tuginetud, ei ole maakohus otsuses üldse käsitlenud. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 442 lg. 8 lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Hagi aegumise üle otsustamine ei eelda üldjuhul küll nõude olemasolu või põhjendatuse tuvastamist, kuid eespoolosundatud normide koosmõjust tulenevalt tuli tuvastada asjaolud, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, milline on esitatud nõuete alus ja kas sel alusel esitatud nõuded on aegunud. Eespool on kolleegium põhjendanud, et see eeldas pooltevaheliste õigussuhete kvalifitseerimist ning et seda maakohus ei teinud. Lisaks on maakohus jätnud sissejuhatuses märkimata hagi eseme ja tsiviilasja hinna (TsMS § 422 lg. 2 p. 5 ja 51), resolutsiooni põhjal ei ole aga mõistetav, milline hagi on jäetud rahuldamata (TsMS § 422 lg. 5). Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg. 1 p. 5), sest asja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kogumist valdava osa tuvastamine esmakordselt apellatsioonimenetluses rikuks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. TsMS § 646 võimaldab juhul, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses, otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, tühistades otsuse ja saates asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kvalifitseerida pooltevahelised õigussuhted ja tuvastada eespooltoodut arvestades faktiliste asjaolude kogum, mis võimaldaks otsustada nõuete aegumise üle. Kui hagi ei ole aegunud, tuleb asi lahendada, arvestades kõiki kohtu ette toodud asjaolusid. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada olenevalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.