KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2010. a

) § 351 lõikest 3. Kohus on nimetatud sätte jätnud kohaldamata.

§ 351lg.

3 kohaselt hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, võib esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Apellandi kinnistule seatud hüpoteek tagab töövõtulepingutest tekkinud nõudeid. Seega asjaolu, kas lepingute alusel oli OÜ-l Masterinvest sissenõutavaid rahalisi kohustusi, tuli hinnata sõltumata sellest, kas OÜ Masterinvest on sõlminud tema vastu suunatud kohtumenetluses kompromisslepingu või mitte. Ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 579 sätestab, et kompromissileping ei mõjuta vaieldavast või ebaselgest õigussuhtest tulenevaid kolmanda isiku õigusi. Sätte eesmärk on määratleda kompromissilepingu mõju vaieldavas või ebaselges võlasuhtes osalevatele kolmandatele isikutele, kes ise kompromissilepingus pooleks ei ole. Sellega välistatakse olukord, kus võlasuhte sisu muutev kokkulepe laieneks samas võlasuhtes mitteosalevatele isikutele nende tahtest sõltumatult ja nende teadmata ja mis oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega. Nimetatud põhimõtet tuleb kohaldada ka olukorras, kus kolmanda isiku vara tagab mingist õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Vastupidises olukorras piirataks ebamõistlikult kolmanda isiku õigust esitada nõudele vastuväiteid ja laiendataks põhjendamatult kolmandate isikute kohustusi. Kohtu järeldus Masterinvest OÜ pankrotimenetluses esitatud nõude kohta ei ole põhjendatud. Asjaolu, et vastustajal on Masterinvest OÜ pankrotimenetluses tunnustatud nõue, ei tähenda, et nõue tuleneks eelnimetatud töövõtulepingutest – OÜ Masterinvest on sõlminud kompromissilepingu, millest tuleneb kohustus maksta raha. Samuti ei piira see apellandi õigust esitada vastuväiteid töövõtulepingutest tulenevatele nõuetele.

§ 325lg.

1 sätestab, et kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-41-04 asunud seisukohale, et

hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb kaitsta omaniku huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Täitedokumendiks oleva lepingu punktide

2. 1 ja p.
4. 2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud töövõtulepingutest ning nende võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid. Apellant ja vastustaja ei ole täitedokumendis kokku leppinud, et hüpoteek tagab OÜ Masterinvest ning vastustaja või OÜ Masterinvest ja OÜ Meifort Baltic Invest Group OÜ vahel sõlmitud kompromissilepingust tulenevaid nõudeid. Kohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 578 lõikeid 1 ja 2, asudes seisukohale, et kompromiss on esialgse võlasuhte osa. VÕS § 578 lg. 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg. 2 sätestab, et eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-87-07 leidnud, et see, kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Ka kohtumenetluses sõlmitav kompromiss allub VÕS-i regulatsioonile. Eeltoodust järeldub, et kompromissileping on eraldiiseseisev leping. Kompromisslepingu sõlmimise vajadus tekib siis, kui pooled vaidlevad õigussuhte sisu üle selle vaieldavuse või ebaselguse tõttu ning sellega reguleerivad pooled uuesti omavahelised vaieldavad õigussuhted. Kompromisslepingu eesmärk on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Eeltoodust nähtub selgelt, et kompromissileping on olemuslikult iseseisev võlasuhe. Apellant 5 ei ole andnud nõusolekut, et temale kuuluv kinnistu tagaks kompromissilepingust tulenevaid kohustusi. Hüpoteek tagas esialgsest võlasuhtest tulenevaid rahalisi kohustusi. Kompromissilepingu võimalik kausaalsus esialgse võlasuhtega ei muuda kompromissi esialgse võlasuhte osaks. Ka tsiviilasjas 2-08-51036 sõlmitud kompromissilepingust ei tulene, et Masterinvest OÜ võlgneb töövõtulepingute nr. 19-01-07 ja 22-05-07 alusel raha. Pooled on kokku leppinud, et kompromissilepingu täitmisel loetakse ka töövõtulepingud täidetuks. Seega ei ole pooled leppinud kokku esialgse võlasuhte muutmises, vaid selles, et esialgne võlasuhe lõppeb kompromissilepingu täitmisega Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et
5. jaanuaril ja
6. mail
7. a. sõlmisid Meifort Baltic Invest Group OÜ kui töövõtja ja Masterinvest OÜ kui tellija töövõtulepingud ning et nendest lepingutest Masterinvest OÜ-le tulenevate kohustuste täitmist tagas hageja kinnistule (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr. 12057302) seatud hüpoteek. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Meifort Baltic Invest Group OÜ loovutas oma osundatud lepingutest tulenevad nõuded Masterinvest OÜ vastu OÜ-le Põhjatäht ning et Meifort Baltic Invest Group OÜ, Põhjatäht OÜ ja hageja sõlmisid
8. septembril
9. a. hüpoteegi üleandmise ja hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu ning asjaõiguslepingu, mille kohaselt hüpoteek jäi tagama eespoolnimetatud töövõtulepingutest tulenevaid Põhjatäht OÜ nõudeid Masterinvest OÜ vastu. Vaidlust ei ole samuti selle üle, et
10. detsembri
11. a. määrusega kinnitas Harju Maakohus OÜ Meifort Baltic Invest Group ja OÜ Masterinvest kompromissi ning lõpetas menetluse OÜ Meifort Baltic Invest Group poolt OÜ Masterinvest vastu raha väljamõistmiseks esitatud hagis (tl. 91 – 93). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugines hageja väitele, et kohtutäitur on algatanud vaidlusaluse täitemenetluse ning arestinud hagejale kuuluva kinnistu, ilma et selleks oleks alust. Hageja väitel ei ole kostjal OÜ Masterinvest vastu vaidlusalustest töövõtulepingutest tulenevaid nõudeid, mille täitmist võiks kostja hageja kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimise teel nõuda. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et nõude puudumist ei ole hageja tõendanud, leides, et töövõtulepingutest tuleneva nõude olemasolu ja suuruse on tuvastanud kohus kompromissi kinnitavas kohtulahendis, hageja poolt esiletoodud asjaolud leidsid aga aset enne seda. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et taolisele järeldusele jõudmisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme. TsMS § 430 lg. 1 lausete 1 ja 2 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga; kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Sama paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seega kontrollib kohus kompromissi sõlmimise korral seda üksnes piiratud, TsMS § 430 lg. 3 lauses 1 sätestatud ulatuses. Kui mõlemad pooled soovivad asja lõpetada kompromissiga, siis on võetud kohtult alus hagi edasiseks kontrollimiseks, sealhulgas selles osas, kas hagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud, kas neid vaidluse sisulise läbivaatamise korral saaks tuvastada ja kas hagi on põhjendatud. Seega on ebaõige vaidlustatud otsuses sisalduv järeldus, nagu oleks maakohtu
12. detsembri
13. a. kompromissi kinnitamise ja tsiviilasja lõpetamise määrusega (tl. 91 – 93) tuvastatud kostjal Masterinvest OÜ vastu vaidlusalustest töövõtulepingutest tuleneva 6 nõude olemasolu ja suurus. Selle kohtumäärusega on tuvastatud üksnes, et vaidluse pooled on jõudnud kompromissile ja on palunud menetluse seetõttu lõpetada, samuti nähtuvad kohtumäärusest poolte poolt sõlmitud kompromissi tingimused. Maakohtule kinnitamiseks esitatud kompromissilepingust (tl. 94 – 96) ja maakohtu
14. detsembri
15. a. määrusest nähtub, et hageja ei ole kompromissilepingu osaline. VÕS § 579 kohaselt ei mõjuta kompromissileping vaieldavast või ebaselgest õigussuhtest tulenevaid kolmanda isiku õigusi. Et hageja ei olnud teises tsiviilasjas OÜ Masterinvest ja OÜ Meifort Baltic Invest Group poolt sõlmitud kohtuliku kompromissi osaline, siis ei ole see kompromiss temale siduv ega saa mõjutada tema õigusi. Vaidlusalust sundtäitmist on alustatud notariaalselt tõestatud hüpoteegilepingu (tl. 10 – 15) alusel, kusjuures vaidlust selle üle, kas võlgnikul on kohustus, mille täitmist hüpoteegi rahaks tegemisega soovitakse saavutada, ei ole enne nõude täiturile täitmiseks esitamist lahendatud. TMS § 221 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hageja ongi väitnud, et kostja nõue, mille täitmiseks täitemenetlust on alustatud, on täidetud.

§ 351

lõikes 1 sätestatu kohaselt võib kinnisasja omanik hüpoteegipidaja vastu muuhulgas esitada vastuväiteid, mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel, lõige 2 võimaldab neid vastuväiteid esitada ka võlausaldaja õigusjärglasele või isikule, kellele hüpoteegipidaja hüpoteegi üle andis. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja; ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Hageja väited, et sundtäidetav kohustus on täidetud, ongi

§ 351lg.

1 kohased vastuväited, kusjuures vastuväite õigust ei kaotanud hageja kooskõlas sama paragrahvi lõikega 3 sellest tulenevalt, et OÜ Masterinvest nõustus kompromissi korras maksma OÜ-le Meifort Baltic Invest Group teatud rahasumma. Hageja on esitanud kostja nõude vastu rea faktiväiteid ja neid tõendavaid tõendeid, maakohus ei ole otsuses neid aga käsitlenud ega hinnanud. Et maakohus ei ole käsitlenud hageja poolt hagi alusena esiletoodud faktiväiteid ega hinnanud nende tõendamiseks esitatud tõendeid, siis ei ole apellatsioonikohtul võimalik vaidlust lõplikult lahendada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumit tuvastamata ei saaks apellatsioonikohus teha TsMS § 442 lg. 8 nõuetele vastavat otsust, taolise asjaolude kogumi olulises mahus esmakordsel apellatsioonimenetluses tuvastamisel rikutaks aga kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Menetluskulud tuleb maakohtul poolte vahel jaotada, arvestades asja uue sisulise läbivaatamise tulemust. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik