← Eesti

3-09-1921/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 01.11.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1921 Haldusas

) § 20 lõikes 11 on sätestatud, et riik ei omanda kinnisasja

§-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt

§-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Kuna P. Tamilina on omandanud Võrgu II kinnistu Pakri maastikukaitseala kaitse alla võtmise järgselt ja pärast 01.04.2007 ning kuna võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta, ei ole Võrgu II kinnistu riigile omandamine lubatud. 2. Praskovja Tamilina esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 03.08.2009 käskkirja nr 1274 tühistamiseks. Korraldus nr 364 ei sisaldanud informatsiooni Võrgu II kinnistu piirangute kohta. Asjaolu, et korraldusega nr 185 korraldust nr 364 muudeti, ei tähenda, et kaebajat oleks

§ 20lg 11 mõttes võõrandamistehingus piirangutest teavitanud.

Kaebaja tegi omandamisotsuse lähtudes esmase korralduse andmise asjaoludest. Korraldustes ei ole

§ 16lg 1 punktides 2 ja 3 sätestatud informatsiooni.

Käskkiri ei ole ka formaalselt õiguspärane, kuna käskkirja andmiseks puudus vajalik eelhaldusakt. Vastustaja on rikkunud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja 2

(7)3-09-1921 sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (kord) § 6 lõiget 3 ja HMS § 16 lõiget
  2. Keskkonnaminister palus jätta P. Tamilina kaebuse rahuldamata. Isegi, kui kaebaja ei olnud korralduse nr 364 andmise ajal teadlik Võrgu II maaüksuse kitsendustest, said need talle teatavaks tehtud 12.02.2007 kirjaga nr 13608-
  3. Nimetatud kirjale tuginedes on kaebaja esitanud vastustajale kinnisasja vahetamise avalduse juba enne kinnistusraamatusse kande tegemist. Korra § 6 lõikes 3 nimetatud motiveeritud ettepanek ei ole käsitletav eelhaldusaktina. Tegemist on kaitseala valitseja arvamusega kaitsealuse maa omandamise kohta. Vastustajale ei ole nimetatud ettepanek siduv.
  4. Tallinna Halduskohtu 15.04.2010 otsusega jäeti Praskovja Tamilina kaebus rahuldamata. Kaebaja pidi olema teadlik asjaolust, et tagastatav maa asub Pakri maastikukaitsealal. Ei ole usutav, et detailplaneeringu algatamise ettepaneku teinud isik ei teadnud, kas menetletav kinnistu asub maastikukaitsealal või mitte. Puudub mõistlik selgitus, miks kaebaja nõustus maa tagastamisega, kui ta teadis piirangutest Võrgu I maatüki osas, kuid nüüd ei nõustu tagastamisega, kuna piirangud on Võrgu II maatükil. Kaebaja pidi korralduse nr 364 alusel kontrollima, kas piirangud on kehtivad ning vajadusel vaidlustama haldusakti, kui ta leidis, et see rikub tema õigusi. Kohtu seisukohta haldusakti kontrollitavusest ei muuda ka asjaolu, et hilisemalt anti välja korraldus nr 185, millega täpsustati korraldust nr
  5. Eksitus aadressidega Võrgu I ja Võrgu II ei mõjutanud kaebaja ettekujutust tegelikest asjaoludest. Kaebaja oli 12.03.2007 kirjast nähtuvalt juba varasemalt suhelnud kaitseala valitsejaga ja tal oli võimalus selle kirjavahetuse jooksul kontrollida ühtlasi asjaolusid, mis teda huvitasid. Ka märgitud kirjas on selgelt juhitud kaebaja tähelepanu asjaolule, et Võrgu II asub Pakri maastikukaitsealal. Kaebaja ei ole peale seda loobunud kavatsusest maa kanda kinnistusraamatusse. Ka kaebaja 24.05.2007 avaldus Keskkonnaministeeriumile kinnitab, et kaebaja teadis Võrgu II maa osas kehtivatest seaduslikest piirangutest enne korralduse nr 185 väljastamist. Ei saa välistada, et kaebajal oli võimalus protsessi tagasi pöörata vara tagastamise korralduste vaidlustamisega juhul, kui ta tõepoolest leidis, et sai vara tagastamise küsimuse lahendamiseks adekvaatse informatsiooni alles korraldusest nr
  6. Mittenõustumisel omandireformis kohaliku omavalitsuse tegevusega, tuli vaidlustada haldusaktid, mis väidetavalt tõid kaasa ebaõige informatsiooni saamise. Vastustaja ülesandeks ja pädevuseks ei ole vara tagastamise korralduse sisu ümberhindamine, vaid kohustus kontrollida, kas vastavalt

§ 20

lg 1 tingimused esinevad, et riik saaks alustada kinnisasja suhtes kokkuleppemenetlust vara omandamiseks. Vastustaja kontrollis asjaolusid ning tuvastas, et esineb takistav asjaolu ning

§ 20lg 11 ei võimalda omandamismenetluse kaudu kaebaja avaldust rahuldada.

Kuna kaebaja tegi oma otsustused teadliku valiku alusel, ei saanud tal tekkida õigustatud ootust, et vastustaja rakendaks tema suhtes

§ 20

lõiget 1.

§ 20

lg 11 eesmärgiks on, et isik, kes omandas teadlikult kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja, ei saaks nõuda selle omandamist riigi poolt. Kuna vastustaja haldusakt sisaldab neid selgitusi ja põhimõtteid, siis on haldusakt motiveeritud vajalikus ulatuses, et kaebaja saaks aru, miks tema taotlust ei rahuldatud. 3

(7)3-09-1921 Kaebaja väited selle kohta, et käskkiri ei ole formaalselt õiguspärane, kuna see anti kaitstava loodusobjekti valitseja motiveeritud ettepanekuta, on asjakohatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Praskovja Tamilina apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 15.04.2010 otsus tühistada. Korraldus nr 364 ei sisaldanud informatsiooni mitte Võrgu II, vaid Võrgu I maatükil lasuvate piirangute kohta. Seega sai kaebaja teada küll kinnistul lasuvate piirangute olemasolust ja nendega arvestamise vajadusest, nagu märgib halduskohus, kuid seda mitte Võrgu II, vaid ekslikult hoopis Võrgu I maatüki osas. 28.05.2008 korraldus nr 185 ei muuda käskkirjas märgitud faktilist motiveeringut õiguspäraseks. Teabe kinnistutel lasuvatest piirangutest sai kaebaja alles 05.03.2007 kirjast. Ajal, mil vaidlusalune kinnistu kaebajale tagastati, kehtis

-s sisalduv kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise regulatsioon teistsuguses sõnastuses. Seadus ei sidunud kinnisasja vahetamise õigust asjaoluga, kas isik oli kinnistu piirangutest selle omandamisel teadlik. Kuivõrd kaebaja oli alustanud kinnisasja vahetamise protsessi juba enne

muutumist, lähtus ta eeldusest, et ta saab piirangutega kinnistu vahetada piiranguteta kinnisasja vastu. Kohtu väide, et kaebaja oleks pidanud vea avastamisel hoolitsema haldusakti parandamise eest, on vastuolus üldprintsiipide ja Riigikohtu praktikaga (3-3-1-38-03, 3-3-1-80-06). Ebaõige on ka kohtu väide, et kaebaja viited õigustatud ootuse printsiibi rikkumisele on asjakohatud. Paldiski Linnavalitsus andis oma tegevusega ja ka tegevusetusega aluse kaebajale õiguspärase ootuse tekkimiseks, et tal on õigus taotleda kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamist riigi poolt. Seisukoht, et kaitsealal paikneva maa tagastamise korralduses ei pea kajastama

§ 16lõikes 1 sisalduvat informatsiooni, ei ole õige.

Nimetatud kohustus on sätestatud sõnaselgelt

§ 20lõikes 11.

Maa tagastamise korralduses märgitakse lisaks muudele andmetele ka seadustest ja kokkulepetest tulenevad kohustused ning muud olulised andmed. Õigustatud subjekti põhjendatud huve silmas pidades puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks viimastena käsitlema

§ 16lõikes 1 loetletud andmeid, kui maatükk asub kaitse- või hoiualal.

Käesoleval juhul ei ole vastustaja suutnud halduskohtumenetluse käigus usaldusväärselt tõendada, et käskkirja andmisel oleks kaitstava loodusobjekti valitseja motiveeritud ettepanekut küsitud või see saadud, ehkki kaevatavas haldusaktis on viidatud selle õigusliku alusena muuhulgas Korra § 6 lõikele 3, mis vastava ettepaneku kohustuslikkuse sätestab. Seega on vastustaja rikkunud HMS § 16 lõikest 1 tulenevat kohustust ning HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Isegi kui lähtuda eeldusest, et loodusobjekti valitseja motiveeritud seisukoht kasvõi suulises vormis siiski saadi, ei ole vastustaja võimaldanud kaebajal avaldada seisukohta kaitstava loodusobjekti valitseja ettepaneku küsimise või mitteküsimise kohta, rikkudes seega täiendavalt isiku ärakuulamise põhimõtet. Ka Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika näol igaühe õigust heale haldusele, sealhulgas ärakuulamisõigust. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 41 lg 2 alapunkti a kohaselt kätkeb õigus heale haldusele muuhulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. 4

(7)3-09-1921 6. Keskkonnaminister palub jätta P. Tamilina apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitas käskkirja menetluse käigus välja, et tagastamise korraldus sisaldas infot kinnisasja paiknemise kohta kaitstaval loodusobjektil ja tegelikult oli asjas kogutud informatsioonist nähtuvalt kaebajale algusest peale selge, et just Võrgu II kinnistu paikneb Pakri maastikukaitsealal vaatamata sellele, et tagastamise korralduses oli algselt ekslikult märgitud kaitsealal paiknevaks kinnisasjaks Võrgu I. Käskkiri sisaldas infot, et osa tagastatavast maast paikneb Pakri maastikukaitsealal ja tegevused tuleb kooskõlastada kaitseala valitsejaga. Seega oli täidetud ka

§ 16lõike 1 eesmärk.

Asjaolu, et korraldustes ei ole kaitstava loodusobjekti valitseja nime ega viidet kaitse alla võtmise otsusele, ei muuda seda informatsiooni olematuks. Riigil oli varem kehtinud regulatsiooni kohaselt õigus vahetada kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja piiranguteta kinnisasja vastu, mitte kohustust. Seega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et pärast Pakri maastikukaitsealal paikneva maa tagastamist kaebajale vahetab riik selle piiranguteta kinnisasja vastu. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt ta kujundas oma tahte kinnistutega seoses just tagastamise ajal kehtinud looduskaitseseaduse vahetamise regulatsioonile tuginedes, viitab üheselt sellele, et ta oli teadlik kinnisasja paiknemisest kaitsealal. Korra § 4 lõike 2 punktis 2 nimetatud arvamuse andmine, mis sisuliselt on kinnisasja vastavuse analüüs õigusaktides sätestatule, on haldusesisene toiming, mis ei oma mõju väljapoole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus peatub esmalt käskkirja formaalse õiguspärasuse küsimusel. Asjakohase korra § 6 kohaselt teeb kinnisasja omanik Keskkonnaministeeriumile kinnisasja omandamise ettepaneku kaitstava loodusobjekti valitseja kaudu (lg 1), kes seejärel tuvastab kinnisasjal lasuvad seaduslikud kitsendused, kinnisasja riigi poolt omandamise lubatavuse, kinnisasja omandamise aja, võõrandamistehingus

§-s 16 nõutava informatsiooni sisalduvuse (lg 2). Kui

§ 20

järgi ei ole võimalik kinnisasja omandada, edastab kaitstava loodusobjekti valitseja sellekohase motiveeritud ettepaneku keskkonnaministrile, kes teeb vastava keeldumise otsuse (p 3). Pakri maastikukaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet. Vastustaja on esitanud tõendid selle kohta, et käskkirja eelnõu on koostanud Keskkonnaameti pädev ametnik. Seega on sisuliselt läbi viidud korra §-s 6 ettenähtud menetlus. Ringkonnakohus märgib veel, et isegi juhul, kui esineksid eksimused kaebaja avalduse menetlemisel, et tooks need kaasa käskkirja sisulist õigusvastasust. Kaitstava loodusobjekti valitseja motiveeritud ettepanek ei ole haldusakt ning otsustuspädevus maa omandamise või selle omandamisest keeldumise üle on üksnes keskkonnaministril. Kui keskkonnaminister oleks jätnud kaitstava loodusobjekti valitseja HMS § 16 tähenduses menetlusse kaasamata, ei saaks see rikkuda kaebaja subjektiivseid õiguseid vaidluses

§ 20lg 11 kohaldamise üle.

Sama kehtib ka seoses kaebaja väidetega hea halduse põhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumisest.

§ 20

lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb siduvalt ette alused, mille esinemisel tuleb maa omandamisest keelduda. Sellise normi alusel antud haldusakti kohtulikul kontrollimisel on selliste menetlus- ja vormivigade esinemine, mis võiksid HMS §-st 58 tulenevalt kaasa tuua haldusakti tühistamise, üldjuhul välistatud. 5

(7)3-09-1921 8. Käskkirja materiaalse õiguspärasuse kontrollimisel taandub vaidlus

§ 20lg 11 tõlgendamisele.

Normi sõnastusest ja vaidluse asjaoludest tulenevalt tuleb kontrollida, kas kaebaja omandas Võrgu II kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ning kas Võrgu II võõrandamistehing sisaldas vastavalt

§-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Menetlusosalised on ühisel arusaamisel, et kinnisasja omandamine toimus 20.06.2007, mil see kanti kinnistusraamatusse ning et võõrandamistehinguna tuleb vaadelda korraldust nr 364, millega Võrgu II maaüksus kaebajale tagastati. Vaidlust ei ole selles, et Pakri maastikukaitseala võeti kaitse alla 05.05.1998, so enne Võrgu II kinnisasja omandamist. Seega sõltub vaidluse lahendus üksnes küsimusest, kas võõrandamistehing sisaldas

§ 16kohast informatsiooni.

9. Võõrandamistehinguna vaadeldav korraldus nr 364 anti 08.08.2006 ning selle punktis 4.1 oli ekslikult märgitud, et Pakri maastikukaitsealal asub Võrgu I maaüksus ning vastavalt kehtestatud kaitserežiimile tuleb majandustegevus kooskõlastada kaitseala valitsejaga. Ringkonnakohus leiab, et 28.05.2009 antud korraldus nr 185 ei saa korralduse nr 364 eksimust parandada

§ 20

lg 11 kohaldamisel, sest võõrandamistehingu vastavust

20 lg 11 nõuetele tuleb hinnata selle sooritamise aja seisuga. 10. Võõrandamistehing ei sisaldanud seega Võrgu II kinnistu osas nõutavat informatsiooni.

§ 20

lg 11 grammatilisest tõlgendusest lähtuvalt puudub riigil õigus keelduda Võrgu II kinnistu omandamisest. Vastustaja ja halduskohus on lähtunud tõlgendusest, mille kohaselt saavad riigilt kaitsealuse maa omandamist nõuda üksnes isikud, kel puudusid igasugused võimalused takistada kaitsealuse maa enda omandisse saamist. Kaebaja sai korralduses sisalduvast eksimusest teada hiljemalt 12.03.2007, mil Harju Keskkonnateenistus saatis oma kirja nr 13608-

  1. Väited, et kaebaja pidi vastavat informatsiooni omama varem, on oletuslikud ning puuduvad igasugused seda toetavad tõendid. Samuti ei pea ringkonnakohus asjakohaseks etteheiteid, et kaebaja oleks pidanud ise korralduse nr 364 punktis 4.1 sisalduva üle kontrollima ning eksimuse korral korralduse vaidlustama. Isegi juhul, kui kaebaja oleks eksimuse avastanud, puudunuks tal igasugune vajadus korralduse nr 364 vaidlustamiseks.
  2. aastal nägi

ette maade vahetamise võimaluse ning maa tagastamise korralduses sisalduv informatsioon kaitsealuste maade kohta ei omanud maade vahetamise menetluses mingit tähtsust. Kaebaja võis eeldada oma õigust taotleda maade vahetamist sõltumata sellest, et maade vahetamise lõppotsustus tehti kaalutlusõiguse alusel. 24.05.2007 esitaski kaebaja avalduse Võrgu II maaüksuse vahetamiseks teise kinnisasja vastu. Kuna Võrgu II maaüksus ei olnud selleks ajaks kinnistusraamatusse kantud, Maa-amet kaebaja avaldust sisuliselt ei lahendanud. Samas selgitati kaebajale, et 01.04.2007 jõustusid

muudatused, millega muutusid kinnisasjade vahetamise õiguslikud alused (alates 01.04.2007 nägi

jätkuvalt ette maade vahetamise võimaluse, piirates küll oluliselt võimalusi maade vahetamist taotleda, maade vahetamise menetlus kaotati alles 01.08.2008). Kaebajale on ette heidetud, et saades 12.03.2007 informatsiooni Võrgu II maaüksuse kuulumisest Pakri maastikukaitseala koosseisu, ei loobunud ta maa kandmisest kinnistusraamatusse. Sellest on muuhulgas järeldatud, et sõltumata korralduses nr 364 sisalduvast informatsioonist, oleks kaebaja igal juhul Võrgu II kinnistu omandanud. 6

(7)3-09-1921 11. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ja halduskohus on

§ 20lg-t 11 tõlgendanud liiga laialt.

Tegemist on normiga, mis piirab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omaniku õigust taotleda riigilt kinnisasja omandamist. Sellist normi ei saa tõlgendada viisil, mis laiendab piirangu ulatust. Seadusandja on kinnisasja omandamise välistanud kahe samaaegselt esineva objektiivse asjaolu olemasolul: kinnisasja omandamise aeg ning võõrandamistehingus sisalduv informatsiooniklausel. Seadusandja ei ole vajalikuks pidanud lisada normi subjektiivseid kriteeriume (nt, et omanik teadis või pidi teadma olemasolevatest piirangutest). Sellistel eeldustel tuleb ringkonnakohtu hinnangul normi tõlgendamisel lähtuda eelkõige selle sõnastusest. Olukorras, kus sõnastus on selge ning sellel on konkreetne juriidiline sisu, pole põhjendatud sellele teistsuguse tähenduse omandamine. Kuna korraldus nr 364 ei sisaldanud Võrgu II kinnistu osas

§-le 16 vastavat informatsiooni, on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ning esitatud apellatsioonkaebus ja kaebus tuleb rahuldada. 12. HKMS § 93 lg 4 alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja on halduskohtus kandnud menetluskulusid kokku 38 400 krooni. Apellatsiooniastmes on kantud menetluskulude suuruseks 14 400 krooni. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse ulatust ning mahtu arvestades tuleb vähendada kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulude suurust ning vastustajalt on põhjendatud kaebaja kasuks menetluskulusid välja mõista kokku 35 000 krooni ulatuses. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.