← Eesti

3-08-2330/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2330 Haldusasi OÜ Alu Arendus kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse
  3. oktoobri
  4. a maksuotsuse nr 12-5/466 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  5. septembri
  6. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Alu Arendus apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ Alu vandeadvokaat Kaspar Lind Arendus, esindaja Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus, esindaja Maire Saar RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu
  7. septembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-08-2330 muutmata, OÜ Alu Arendus apellatsioonkaebus rahuldamata ning OÜ Alu Arendus menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-08-2330
  9. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LMTK)
  10. oktoobri
  11. a maksuotsusega nr 12-5/466 kohustati OÜ-d Alu Arendus tasuma tulumaksu 264 626 krooni. Maksu määramise tinginud asjaolud: OÜ Alu Arendus ja OÜ Silverman Grupp sõlmisid
  12. aprillil
  13. a „Müügivahendus ja müügikonsultatsiooni lepingu“ (leping). OÜ Silverman Grupp esitas
  14. mail
  15. a OÜ-le Alu Arendus arve nr 6/2007 müügikonsultatsiooni ja müügivahenduse kohta summas 1 140 000 krooni, millele lisandus käibemaks 205 200 krooni, kokku summas 1 345 200 krooni. OÜ Alu Arendus tasus arve
  16. juunil
  17. a. Lepingu kohaselt kohustus OÜ Silverman Grupp võõrandama OÜ Alu Arendus nimel Uuevälja kinnistu Raplamaal. OÜ Silverman Grupp osutas OÜ-le Alu Arendus kinnisasja vahendamise teenust, mille turuhind on 5 % tehingu väärtusest. Kinnisasi võõrandati
  18. mail
  19. a 4 035 600 krooniga, millest tulenevalt on vahendusteenuse turuhind 201 780 krooni. Kuna OÜ Silverman Grupp ja OÜ Alu Arendus on omavahel seotud isikud TuMS § 8 mõttes, kuulub teenuse eest makstud tasu ja teenuse turuhinna vahe 938 220 krooni tulumaksuga maksustamisele TuMS § 50 lg-te 4 ja 5 alusel.
  20. OÜ Alu Arendus esitas
  21. novembril
  22. a Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) vaidlus puudub selles, et OÜ Silverman Grupp ja kaebaja on TuMS § 8 p 3 mõttes seotud isikud ning et seotud isikute vahel kehtivad siirdehindade maksustamise reeglid. Vaidlus on selles, milline on teenuse turuväärtus ja kas selle tuvastamisel on järgitud õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Maksuhaldur on ebaõigesti hinnanud OÜ Silverman Grupp osutatud teenust ning sellest tulenevalt kasutanud tehingu väärtuse määramisel ebaõiget meetodit; 2) vahendusteenus on erinev teenusest, mida OÜ Silverman Grupp kaebajale osutas. Samas, isegi kui tegemist olnuks tavalise vahendusteenusega, ei oleks maksusumma määramine ka siis õiguspärane. Maksuhaldur on lähtunud võrreldava hinna meetodist, mille puhul tuleb kontrollitavat tehingut võrrelda võrreldava tehinguga. Võrdlemisel tuleb kasutada usaldusväärseid andmeid. Kinnisvaraga tegelevate ettevõtete kodulehekülgedel olevat informatsiooni ei saa pidada usaldusväärseks. Maksuhaldur on võtnud maksusumma arvutamise aluseks ebausaldusväärsed ja ebakorrektsed andmed ning kontrollitava tehingu omadusi ei ole analüüsitud. Võrdlemisel ei saa lähtuda kõikide Eestis tehtud tehingute keskmisest, vaid ainult sarnastest tehingutest. Rahandusministri
  23. novembri
  24. a määruse nr 53 (edaspidi määrus nr 53) § 3 lg 2 kohaselt tuleb võrreldavuse üle otsustamisel analüüsida kõiki tehingu, tehingupoolte ja keskkonna omadusi, millest võib sõltuda tehingu väärtus, eelkõige tehingu objekti omadusi, tehingu raames täidetud ülesandeid, tehingu tingimusi, tehingu täitmist mõjutavaid majanduslikke tingimusi, tehingupoolte äristrateegiaid. Maksuotsuses nimetatud analüüsi ei ole. Maksustamise aluseks on võetud ebamäärane ja ebausaldusväärsetel allikatel põhinev 5%, mis ei saa olla võrreldavaks tehinguks. Tehingu omadusi ei ole analüüsitud. Ainuüksi seetõttu ei saa maksuotsust pidada õiguspäraseks; 2) käesolevas asjas ei ole tegemist ainuüksi vahendusteenusega, sest OÜ Silverman Grupp osutas lisaks ka teisi teenuseid, kandis kaebaja eest märkimisväärset vastutust ning finantseeris projekti. Maksuhalduri seisukoht, et tegemist on tavalise maaklertehinguga, on tingitud asjaolude pealiskaudsest analüüsist ja uurimispõhimõtte rikkumisest. Lähtutud on eelkõige poolte vahel sõlmitud lepingust ning tõlgendatud seda kitsendavalt. Tegemist oli heas usus sõlmitud kokkuleppega, mille kirjalik vormistamine oli pigem formaalsus. Tehingu olemuse tuvastamisel tulnuks lähtuda ka poolte selgitustest ja faktilistest asjaoludest. Kaebajale osutati terviklikku teenust, mis sisaldas lisaks vahendusele ka kinnisasja arendamist, ärinõustamist, administratiivülesandeid jms. Näiteks soovitas OÜ Silverman Grupp muuta kinnistu algselt 2

(17)3-08-2330 kavandatud elamumaa asemel ärimaaks, alustati teistsugust detailplaneeringut, mille tulemusena kinnistu hind tõusis. Asjaolu, et võõrandamise hetkel ei olnud veel maa sihtotstarvet muudetud, ei saa üle tähtsustada, sest kinnistu võõrandamise lepingus oli detailplaneeringu kehtestamine tagatud leppetrahviga. OÜ Silverman Grupp oluline roll kaebaja äritegevuses väljendus ka selles, et Kristjan Aller (OÜ Silverman Grupp juhatuse liige) omas volitusi kaebaja pangatehingute sooritamisel ning tegi vajaduse korral projektiga seotud pangaülekandeid kaebaja nimel. Väidet kinnitab kohtule esitatud AS Hansapank vastus. Samuti oli OÜ Silverman Grupp vastavalt lepingule ja suulistele kokkulepetele kohustatud ning tegelikkuses ka osales arhitektide ja juristidega suhtlemisel, läbirääkimistel ostjaga ning kaebaja juhatuse liikmete nõustamisel. Neid asjaolusid saavad kinnitada arhitektuuribüroo Hoerdel OÜ juhatuse liige Anu Vaarpuu, kaebaja juhatuse liige Gerd Sinivee ja OÜ Silverman Grupp juhatuse liige K. Aller. Maksuotsuse järeldused tehinguga seotud vastutuse osas pole õiged. Kuna OÜ Silverman Grupp oli vastutav müügitehingu korraldamise eest, lasus leppetrahvi vastutus lõpptulemusena osaliselt ka temal. Leppetrahvist tuli esmakordselt juttu notari juures kinnistu võõrandamisel Saarioinen Eesti OÜ-le. Kuna lepingu pooleks oli kaebaja, võttis ta ostja ees vastutuse, kuid samal ajal oli OÜ Silverman Grupp vastutav kaebaja ees. Kontrolli käigus maksuhaldur selle asjaolu vastu huvi ei tundnud ning OÜ Silverman Grupp vastutuse puudumist kontrollaktis ei käsitlenud. Vastutuse olemasolu kinnitab kohtule esitatud
  1. mai
  2. a kokkulepe. OÜ Silverman Grupp andis kaebajale laenu kinnistu soetamiseks ning kinnistuga seotud toimingute tegemiseks. Väidet kinnitab kohtule esitatud pangakonto väljavõte. Näiteks
  3. jaanuaril
  4. a antud laenu summas 400 000 krooni kasutati Uuevälja kinnistu soetamiseks,
  5. märtsil
  6. a antud laenu summas 65 000 krooni maa-ala plaani koostamiseks,
  7. aprillil
  8. a antud laenu summas 45 000 krooni detailplaneeringu koostamiseks ja
  9. märtsil
  10. a antud laenu summas 200 000 krooni muude jooksvate kulude kandmiseks. Kuna laen anti tagatiseta, võttis OÜ Silverman Grupp endale täiendavad riskid, mis on koostöö hindamisel väga oluline. Väär on arusaam, et tavaline kinnisvara maakler on 5%-lise vahendustasu eest nõus arendatavat projekti rahastama või et laenu andmist ja kinnisvara vahendamist tuleks vaadata täiesti iseseisvate tehingutena, samas kui pooled on neid tegelikkuses koos ja üksteisega seotuna vaadelnud. Maksustamisel on oluline tehingu tegelik majanduslik sisu. Vähetähtis pole ka kinnistu võõrandamisest teenitud tulu suurus. Kinnistu osteti 400 000 krooniga ja müüdi 5 kuud hiljem ca 3,5 miljoni krooniga, millele lisandus käibemaks. Kinnistu puhaskasum oli ca 2 miljonit krooni ning seega kaebaja tulu ca 500%, mistõttu kaebaja ise pidas makstud teenustasu otstarbekaks ja mõistlikuks; 3) kuna kaebajale ei osutatud üksnes vahendamise teenust, ei ole võrreldava hinna meetodi kasutamine võimalik. Määruse nr 53 § 7 lg 4 kohaselt ei ole kontrollitav tehing mitteseotud isikute vahelise tehinguga võrreldav juhul, kui täidetud ülesannete, kasutatud vara või võetud riskide osas esineb olulisi erinevusi, mille korrigeerimine pole võimalik. Kuna võrreldavat tehingut ei leidu, olnuks õige kasutada jagatud kasumi meetodit, kus aluseks võetakse tehingupoolte panused; 4) maksuotsuse motivatsioon on vastuoluline. Maksuhaldur on leidnud, et kaebaja on soetanud teenust turuväärtusest oluliselt suurema hinnaga seotud isikult, et varjatult kasum äriühingust välja võtta. Kaebaja märgib, et kogu tulu, mida OÜ Silverman Grupp teenis, laenati kaebajale tagasi. Saadud teenustasu ulatuses laenu andmine kaebajale ei kinnita OÜ Silverman Grupi motiivi võtta varjatud kujul välja kasumit, vaid lükkab selle hoopis ümber, sest konkreetne rahasumma on jätkuvalt kasutuses kaebaja ettevõtluses. Lisaks on arusaamatu, kuidas saaks tulu maksuvabalt OÜ-st Silverman Grupp välja võtta. Lihtsalt ühest Eesti äriühingust teise kasumi „tõstmisel“ mingit maksunduslikku efekti ei ole. Põhjendamatu on ka maksuhalduri poolt välja toodud seos osaluse ja saadud teenustasu suuruse vahel. Kuigi teenustasu moodustas 33% kinnistu võõrandamise hinnast ja OÜ Silverman Grupp osalus kaebajas on 3
(17)3-08-2330 samuti 33,3%, on tegemist pelgalt kokkusattumusega. OÜ-l Silverman Grupp on endiselt õigus saadavatele dividendidele. Seega, kui allesjäänud kasum jagatakse dividendidena välja, saab OÜ Silverman Grupp lisaks 33,3% kaebaja poolt teenitud kasumist, mis tähendaks, et kui teenustasu näol oleks tegemist varjatud kasumi jagamisega ning hiljem saab OÜ Silverman Grupp täiendavalt 33,3% kaebaja kasumist dividendidena, oleks OÜ-le Silverman Grupp kasumina väljamakstav summa ebaproportsionaalselt suur. Seega pole maksuhalduri järeldus õiguslikult ega loogiliselt põhjendatud.
  1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) maksuhaldur ei nõustu kaebajaga, et kaebajale osutatud teenus ei olnud tavaline vahendusteenus ning et maksuhalduri kasutatud andmed ei ole usaldusväärsed. Kaebaja ja OÜ Silverman Grupp vahel
  2. aprillil
  3. a sõlmitud lepingu sisu vastab VÕS §-s 658 sätestatule. Lepingu tegelik majanduslik sisu on maaklerteenuse osutamine ja lepingu eesmärgiks oli kinnistu müügi vahendamine. Maksusumma määramisel ei ole lähtutud üksnes internetis avalikult kättesaadavatest andmetest, mis sisaldavad teavet maaklerteenuste kohta. Maksuotsuses tuginetakse lepingut analüüsides maksumenetluses kogutud tõenditele. Riigikohus on oma otsustes (nr 3-2-1-44-04 ja nr 3-2-1-140-05) leidnud, et üldteadaolevalt on maakleritasu 5% objekti müügihinnast. Alusetu on etteheide, et kontrollitava tehingu omadusi pole analüüsitud. Maksuotsuses on analüüsitud vaidlusaluse tehingu omadusi ning põhjendatud seisukohta, et tegemist on sisuliselt maakleriteenusega; 2) MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõte toimib koos MKS §-st 56 tuleneva maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega. Maksukohustuslane peab teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. On mõistlik eeldada, et maksumaksja esitab kõik asjassepuutuvad dokumendid maksumenetluse käigus ning näitab seotud isikute vaheliste tehingute kontrollimisel üles aktiivsust, esitades tõendeid, põhjendamaks siirdehinna vastavust turuhinnale. Maksumenetluse käigus ei tõendatud, et oleks tehtud lisakulutusi, võetud lisakohustusi või kantud äririske seoses tehingu toimumisega. Leppetrahvi kokkulepe on koostatud pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist, sellele ei ole viidatud notariaalses müügilepingus, ka ei ole
  4. aprilli
  5. a lepingus kokku lepitud kohustuste jagamises. Leppetrahvi kokkuleppe esitamine alles kohtule tekitab põhjendatud kahtluse, et see kokkulepe on sõlmitud pärast maksumenetlust. K. Aller on
  6. augustil
  7. a maksuhaldurile seletanud, et dokumente, mis otseselt on seotud nimetatud teenuse osutamisega, ei ole esitada. Kontrollaktile saadetud eriarvamuses ei esitatud veenvaid tõendeid ning väited OÜ Silverman Grupp võetud äririskide osas jäid paljasõnalisteks. Väidetav projekti finantseerimise kohustus ei sisaldu poolte vahel sõlmitud
  8. aprilli
  9. a lepingus. Tagatiseta laenu andmine abstraktse sihtotstarbega (äritegevuseks) on iseseisev tehing ning OÜ Silverman Grupp teenib väljastatud laenusummadelt intressitulu. Väide tehingu suurest kasumlikkusest ei oma tähtsust. Ettevõtluse eesmärk ongi kasumi saamine. Kuna võimaliku tulu suurus ei saanud olla teada
  10. aprilli
  11. a lepingu sõlmimise ajal, ei saanud eeldatav tulu olla ka vahendustasu suuruse määramise aluseks. Kui kaebaja oleks tasunud maakleritasu turuhinnas, puuduks osaühingul vajadus edaspidiseks äritegevuseks laenude võtmiseks, millega kaasneb lisaks tagasimaksmise kohustusele täiendav intressi kulu.
  12. aprillil
  13. ei olnud veel teada kinnistu müügihinda (lepingus ei ole määratud ka minimaalset hinda). Majanduslikult ebamõistlik on sõlmida müügivahendusleping fikseeritud maakleritasuga. Äritegevuses on tavapärane, et kokku lepitakse maakleritasu suurus sõltuvalt kinnistu müügihinnast protsentuaalselt. Kaebaja juhatuse liige G. Sinivee ja K. Aller sõlmisid
  14. mail
  15. a töövõtulepingu, milles töövõtja K. Aller kohustus otsima uusi kinnistuid kinnisvaraarenduseks ja andma konsultatsioone kinnisvara soetuseks ning tellija kohustus tasuma tasu 2% tehingu maksumusest brutosummas. See kinnitab, et mitteseotud isikute vahel 4
(17)3-08-2330 toimunud tehingute puhul on maakleritasu määratud protsendiga ning oluliselt väiksem kui 5% tehingu hinnast. Seoses OÜ Silverman Grupp poolt täiendavate teenuste osutamise väitega väärib märkimist, et kinnistu müügilepingu sõlmimisel osutas kaebajale õigusabi advokaadibüroo. Seega on väidetav terviklik teenus sisuliselt dubleeriv teenus. Äriregistri andmetel on kaebaja tegevusalade loetelus muuhulgas kinnisvara vahendusteenus, mistõttu eelduslikult omatakse vastaval alal ettevõtlusega tegelemiseks nii kogemust kui ka teadmisi.
  1. aprilli
  2. a lepingu alusel teostatud väljamakse tegelikku eesmärki ja sisu ilmestab lepingu p 4.2, mille kohaselt on maakleril õigus lepingu täitmise eest juba ette kindlaks määratud summas tasu saada ka siis, kui kinnistu müügileping sõlmitakse ja sellest tulenev kohustus täidetakse pärast osapoolte vahel sõlmitud lepingu lõppemist või käsundiandja poolt lepingu ülesütlemist. Kui vaadelda lisaks veel lepingu p-te 5.1 ja 5.2 (lepingu kestvus kuus kuud ning leping pikeneb juhul, kui kumbki pool seda üles ei ütle, veel kuueks kuuks), saab järeldada, et väljamakse suurus ei oleks muutunud ja väljamakse kohustus oli olemas sõltumata sellest, kas OÜ Silverman Grupp kinnistu müügitulemuse saamiseks kaasabi osutab või mitte. See näitab, et väljamakse näol võib olla tegemist varjatud kasumieraldisega, mis kuulub maksustamisele vastavalt TuMS § 50 lg-le
  3. Tegemist oli majandustegevuses harvaesineva, juba ette kahjumliku lepinguga, mille puhul saab ka väita, et kaebaja tegevus oli väidetava teenuse osutaja kontrolli all. Sellele viitab ka kaebusele lisatud pangateade, mis kaebaja väitel kinnitab OÜ Silverman Grupp olulist rolli kaebaja äritegevuses. Vastustaja hinnangul kinnitab pangateade maksuhalduri järeldusi, et kõik kinnistuga seonduvad kulud on kandnud kaebaja ning et OÜ Silverman Grupp juhatuse liige K. Aller kaebaja tehingupartneri ja hiljem ka töövõtjana on tegelikkuses kaebaja majandustegevust kontrollivaks isikuks; 3) kaebaja seisukohaga, et õige oleks olnud kasutada jagatud kasumi meetodit, maksuhaldur ei nõustu. Nimetatud meetodit kasutatakse tavaliselt siis, kui puuduvad võrdluse läbiviimiseks piisavalt sarnased tehingud. Vaidlusalune tehing on maakleritehing ning võrreldav mitteseotud isikute vahel sarnastel tingimustel tehtavate sarnaste tehingutega; 4) vastuseks kaebuses sisalduvale analüüsile „majandusliku efekti“ osas märgib vastustaja, et seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida siirdehindadega seonduv TuMS-s. Maksuhalduril on õigus maksustada kulu, mis seotuseta ei oleks tekkinud. Eesti maksusüsteemi eripärast tingituna loetakse ebamõistlik kulu ettevõtte jaotatud kasumiks (TuMS § 50).
  4. Tallinna Halduskohtu
  5. septembri
  6. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja on seisukohal, et tegemist ei olnud tavapärase maaklerlepinguga ja ainuüksi vahendusteenusega, vaid kinnistu osas äriprojekti teostamisega, mis seisnes lisaks vahendusele ka erinevate teenuste osutamises, mida maksuhaldur ei ole arvestanud; 2) kaebaja ja OÜ Silverman Grupp vahel
  7. aprillil
  8. a sõlmitud lepingu eesmärgiks on kindlaks määrata poolte õigused ja kohustused seoses Uuevälja kinnistu müügilepingu sõlmimise ja vahendamisega. Leping on sõlmitud käsundiandja ja maakler-konsultandi vahel. Maakler-konsultandi õigused ja kohustused on toodud lepingu p-s 3 ning tasumine toimub lepingu p 4 kohaselt pärast lepingu täitmist esitatud arve alusel; 3) kaebuse kohaselt tagas kinnistu müügi hea hinnaga asjaolu, et detailplaneeringu läbiviimisel muudeti OÜ Silverman Grupp soovitusel elamumaa ärimaaks. Kaebaja väidete ning tunnistajate K. Alleri ja A. Vaarpuu ütluste kohaselt ei olnud K. Alleri tegevus vaidlusaluse kinnistu osas detailplaneeringu läbiviimisel sarnane tavapärase kinnisvara maakleri tegevusega, vaid pigem tellija tegevusega. Tulenevalt VÕS § 658 lg-st 1 ei kuulu 5
(17)3-08-2330 detailplaneeringu läbiviimiseks tunnistajate poolt kohtuistungil kirjeldatud toimingud tavapäraste maakleri kohustuste hulka; 4) kuna lepingu kohaselt makstakse tasu alles seejärel, kui kokkulepitud teenus(
  1. ed)on osutatud, peab 2. aprilli 2007. a lepingu alusel OÜ Silverman Grupp (K. Alleri) poolt väidetavalt osutatud teenuste liikide ja sisu hindamiseks kas sõlmitud lepingus ja/või lepingu täitmiseks sõlmitud lepingutes ja/või muudes poolte koostatud dokumentides olema kajastatud miinimumandmed osutatava(
  2. te)teenus(t)e kohta. Lepingu p-st 3 tuleneb seoses kinnistu müügiga maakler-konsultandile kohustus lepingu eesmärgi täitmiseks otsida kinnistule ostjaid, anda käsundisaajale teavet ning vajadusel korraldada kinnistu müügilepingu ettevalmistamist ja sõlmimist. Lepingu p 3.1.2 alusel on maakler-konsultandil õigus kinnistut reklaamida ja sõlmida lepingu täitmiseks koostöölepinguid kolmandate isikutega. Kaebaja ei ole asjas esitanud väiteid ega tõendeid, et lepingu täitmiseks on sõlmitud koostöölepinguid kolmandate isikutega. OÜ Silverman Grupp on koostanud arve müügivahenduse ja müügikonsultatsiooni eest, tasumisele kuulub lepingus märgitud summa ning mingite muude teenuste kirjeldust ja summade arvestust arves ei kajastu. Dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid kinnistu osas äriprojekti koostamist ja/või teostamist ning lepingu eesmärgi saavutamiseks erinevate teenuste osutamist ja/või kokkulepete sõlmimist OÜ Silverman Grupp poolt, asjas esitatud ei ole. Tunnistaja K. Alleri ütluste kohaselt kanti lepingu täitmiseks ka täiendavaid kulusid, kuid need loeti OÜ Silverman Grupp üldkuludeks. Kuigi VÕS § 628 lg 2 alusel on käsundisaajal õigus nõuda mõistlike kulude hüvitamist, ei peetud kulude osas eraldi arvestuse tegemist vajalikuks. Kaebaja ei ole esitanud käsundi täitmiseks vajalike kulude arvestust. Tunnistajate A. Vaarpuu ja K. Alleri kohtus antud ütlused kinnitavad K. Alleri aktiivset osalemist detailplaneeringu menetluses, kuid ei tõenda kaebaja väiteid, et neis ütlustes kirjeldatud toimingud sooritati OÜ Silverman Grupp poolt 2. aprilli 2007. a lepingu alusel ja selle täitmiseks, ega kõrvalda kahtlust, et K. Alleri tegevuse aluseks oli kaebaja ja K. Alleri vahel 1. mail 2007. a sõlmitud töövõtuleping, kus töövõtja kohustus otsima kinnistuid kinnisvara arenduseks ning andma konsultatsioone kinnisvara soetuseks; 5) hinnates lepingu eesmärki ja sisu, lepingus toodud maakler-konsultandi õigusi ja kohustusi, ei ole tõendamist leidnud, et OÜ Silverman Grupp osutas 2. aprilli 2007. a lepingu alusel lisaks vahendusele erinevaid teenuseid. Maksuhalduri hinnangut, et tegemist on maaklerlepinguga, ei ole kaebaja ümber lükanud; 6) kaebaja väitel võttis OÜ Silverman Grupp endale vaidlusalusest tehingust tulenevalt vastutuse müügitehingu lõpliku korraldamise eest ning kohustus tasuma poole võimalikust leppetrahvist. Kaebaja selgituse kohaselt tuli leppetrahvist esmakordselt juttu notari juures kinnistu võõrandamisel. Kohtule on esitatud 30. mail 2007. a kaebaja ja OÜ Silverman Grupp vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt võtab viimane endale vastutuse kaebaja ees juhul, kui kaebajal tekib pärast Uuevälja kinnistu müümist kohustus maksta ostjale leppetrahvi. 2. aprilli 2007. a lepingu p-s 6 on sätestatud poolte vastutus – p 6.2 järgi kohustub OÜ Silverman Grupp lepingu tingimuste rikkumise korral hüvitama kaebajale tekitatud kahju. Leppetrahvi maksmise kohustust ega selles osas täiendava kokkuleppe sõlmimist lepingust ei tulene. 30. mai 2007. a kokkuleppes ei ole viidatud 2. aprilli 2007. a lepingule. Seega ei olnud 2. aprilli 2007. a lepingu sõlmimisel ja maakler-konsultanditasu kindlaks määramisel läbirääkimiste objektiks maakler-konsultandi vastutus pärast kinnistu müüki ja järelikult ei saanud lepingus märgitud tasu kujunemisel/kokkuleppimisel maakler-konsultandi tegevusega kaasneda võivad äririskid mingit rolli mängida. 30. mai 2007. a kokkulepet maksuhaldurile ei esitatud, mille tõttu on põhjendatud maksuhalduri kahtlused, et nimetatud kokkulepe sõlmiti pärast maksumenetlust. Maksuotsuses tuvastati, et 29. mail 2007. a notariaalselt sõlmitud kinnistu müügilepingus leppisid kaebaja ja ostja kokku, et kinnistu osas detailplaneeringu kehtestamata jätmisel kohustub kaebaja tasuma ostjale leppetrahvi. Seega olid kinnistu müügist tulenevad 6
(17)3-08-2330 äririskid kaebaja kanda. Seetõttu on alusetud kaebaja etteheited, et maksuhaldur pidi maksuotsuse tegemisel võtma arvesse OÜ Silverman Grupp poolt
  1. mai
  2. a kokkuleppega võetud äririske; 7) ainuüksi asjaoluga, et kinnistu omanik sai kinnistu müügiga olulise kasumi, ei saa põhjendada tavapärasest oluliselt suurema maakleritasu maksmist. Makstes maaklerile tasu protsendina kinnistu müügihinnalt – mida kõrgem on kinnistu hind, seda suurem on maakleritasu – on sellega tasustatud ka maakleri panus hea hinna saamisel kinnistu eest; 8) eespool tuvastatust lähtudes oli
  3. aprilli
  4. a leping maaklerleping. Kaebaja väited selle lepingu täitmiseks oluliste ja mahukate lisateenuste osutamise kohta käsundisaaja poolt ei leidnud tõendamist. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt oleks mõistlik kohaldada tavalisest maakleritasust suuremat tasu. Vaidlusaluse lepingu puhul moodustab maakleritasu 33,33% tehingu hinnast, mis on ebamõistlikult suur. Põhjendatud on tavapärase maakleritasu kohaldamine. Tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, et maksuhaldur hindas tehinguid ebaõigesti ja kasutas maksustamisel ebaõiget meetodit. Ka ei tuvastanud kohus maksumenetluses selliseid menetlus- ja/või vorminõuete rikkumisi, mis võisid kaasa tuua ebaõige otsuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. OÜ Alu Arendus apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ja maksuotsus tühistada, samuti mõista vastustajalt välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) OÜ Silverman Grupp osutas kaebajale teenuseid, mis olid seotud Uuevälja kinnistu arendamise ja müümisega ning osutatud teenuse hinnaks oli kokku lepitud 1 140 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Maksuhaldur leidis, et osutatud teenuste näol oli tegemist klassikalise kinnisvara maaklerteenusega, mille üldtuntud hinnaks on 5% kinnisasja müügihinnast. Kasutades võrreldava hinna meetodit, asus maksuhaldur seisukohale, et siirdehind ei vasta toimunud tehingu hinnale ning vahe kuulub maksustamisele tulumaksuga. Kuna vaidlus puudub selles, et kui tegemist ei ole tavapärase maaklerteenusega, vaid kompleksse ärikonsultatsiooni teenusega, siis siirdehindade maksustamisel ei ole võimalik võrreldava hinna meetodit kasutada, sest puuduvad usaldusväärsed võrreldavad andmed. Võrreldava hinna meetodit oleks võimalik kasutada vaid siis, kui tegemist on tavapärase kinnisvara maaklerteenusega, mille hind on üldteadaolevalt 5% kinnistu müügihinnast. Kaebaja aga väidab, et tegemist ei ole tavapärase maaklerteenusega, sest lisaks kinnistu ostja leidmisele laenas OÜ Silverman Grupp kaebajale raha, osales detailplaneeringu menetluses, võttis vastutuse äririskide eest, tegi kaebaja nimel pangaülekandeid, pakkus kaebajale välja uue ärilahenduse jne. Kaebajale osutatud teenuse puhul tulnuks siirdehindade leidmisel kasutada jagatud kasumi meetodit. Sellise meetodi kasutamisel oleks siirdehind vastanud toimunud tehingu hinnale ning maksu määramiseks ei oleks olnud alust. Kohus pidanuks maksuotsuse tühistama juba üksnes seetõttu, et maksuhaldur eksis teenuse sisu määratlemisel ning kasutas ebaõiget meetodit. Ebaõige meetodi alusel mittevõrreldavate teenuste võrdlemisel tekkiv maksuobjekt ei saa olla õige; 2) kaebaja esitas tõendeid ja seisukohti, mis kinnitavad saadud teenuste väljumist tavapärase maaklerteenuse raamidest, kuid kohus, eirates HKMS § 25 lg-t 5 ja TsMS § 442 lg-t 8, ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud faktiliste väidetega ja miks ta ei arvestanud tõendeid. Kohus jättis käsitlemata järgnevad faktilised asjaolud ja tõendid. Kaebaja selgitas ja esitas tõendid, et OÜ Silverman Grupp finantseeris kaebaja kinnisvara arendust. Kinnisvara 7
(17)3-08-2330 arendusega tegelevad äriühingud ei anna laenu, ka mitte 10%-lise intressiga selleks, et soetada kinnistu, kehtestada detailplaneering või teha muud toimingud ja hiljem objekt suurema hinnaga maha müüa. Laenu andmine omab ilmselget seost OÜ Silverman Grupp ja kaebaja vahel sõlmitud kokkuleppega. Kohus tõendiga arvestamata jätmist ei põhjendanud. Kaebaja esitas tõendi, et K. Aller tegi Uuevälja kinnistu arendamisega seotud ülekandeid kaebaja nimel. See tõendab, et teenused väljusid tavapärase maaklerteenuse raamest. Kohus tõendit ei hinnanud, seega ka ei arvestanud tõendiga ning pidanuks põhjused otsuses välja tooma. Kaebaja ja ka tunnistaja K. Aller selgitasid kohtus, et 2. aprilli 2007. a leping oli pigem formaalne, tehingupoolte vahel oli usaldus ning väga detailse kirjaliku lepingu sõlmimist ei peetud vajalikuks. Kohus seda seisukohta ei arvestanud, märkides vaid, et leping ei olnud piisavalt detailne. Kohus pidanuks kaebaja ja tunnistaja selgitustega arvestamata jätmist põhjendama; 3) kohus hindas tõendeid vääralt. Kohus märkis, et kaebaja väidete ning tunnistajate K. Alleri ja A. Vaarpuu ütluste kohaselt ei olnud K. Alleri tegevus kinnistu osas detailplaneeringu läbiviimisel sarnane tavapärase kinnisvara maakleri tegevusega, vaid pigem tellija tegevusega, ning et VÕS § 658 lg-st 1 tulenevalt ei kuulu detailplaneeringu läbiviimiseks tunnistajate poolt kirjeldatud toimingud tavapärase maakleri kohustuste hulka. Nentides otsuse põhjendavas osas, et osutatud teenused väljusid tavapärase maaklertegevuse raamest, pidanuks kohus sellest järeldama, et tehingu hinda ei saa võrrelda maaklerteenuse hinnaga. Kohus märkis, et kuna lepingu kohaselt makstakse tasu alles seejärel, kui kokkulepitud teenus(
  1. ed)on osutatud, peab lepingu alusel väidetavalt osutatud teenuste liikide ja sisu hindamiseks lepingus ja/või selle täitmiseks koostatud dokumentides olema kajastatud miinimumandmed osutatava(
  2. te)teenus(t)e kohta. Kaebaja ja tunnistaja K. Aller selgitasid, et leping oli pigem formaalne. Maksuvaidluses tuleb lähtuda tegelikkuses asetleidnust, mitte formaalsest lepingust. Asjas on tuvastatud, et tegemist ei olnud tavapärase maaklerteenusega. Kohus märkis, et asjas ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid OÜ Silverman Grupp poolt äriprojekti koostamist ja/või teostamist ning lepingu eesmärgi saavutamiseks erinevate teenuste osutamist ja/või kokkulepete sõlmimist. Väide pole õige. Kaebaja esitas kohtule leppetrahvi kokkuleppe, tõendi, et OÜ Silverman Grupp finantseeris kinnistu arendamist, samuti kinnitasid tunnistajad, et OÜ Silverman Grupp osales aktiivselt detailplaneeringu menetluses, pidas aktiivselt läbirääkimisi, sooritas kaebaja pangakontolt vajalikke ülekandeid jms. Kui kohus pidas vajalikuks nimetatule lisaks täiendavate tõendite esitamist, tulnuks sellele juhtida kaebaja tähelepanu. Kohus märkis, et tunnistajate A. Vaarpuu ja K. Alleri ütlused kinnitavad K. Alleri aktiivset osalemist detailplaneeringu menetluses, kuid ei tõenda väiteid selle kohta, et tunnistajate kirjeldatud toimingud sooritati OÜ Silverman Grupp poolt 2. aprilli 2007. a lepingu alusel ja selle täitmiseks, ega kõrvalda kahtlust, et K. Alleri tegevuse aluseks oli tema ja kaebaja vahel 1. mail 2007. a sõlmitud töövõtuleping, kus töövõtja kohustus otsima kinnistuid kinnisvara arenduseks ning andma konsultatsioone kinnisvara soetuseks. Kohtu järeldus, et K. Aller tegutses eraisikuna töövõtulepingu alusel, on väär. 1. mai 2007. a lepingu alusel oli K. Aller kohustatud otsima uusi kinnistuid, mida osta, ja andma konsultatsioone seoses kinnistute ostmisega. Detailplaneeringu menetlemise ajal kuulus Uuevälja kinnistu kaebajale, mistõttu ei saanud detailplaneeringu menetluses osalemine olla seotud kinnistu ostmiseks sõlmitud käsunduslepinguga. Tegemist sai olla üksnes 2. aprillil 2007. a sõlmitud lepingu alusel osutatava teenusega, kuna see leping oli seotud Uuevälja kinnistuga ning suunatud müümisele, mitte ostmisele. Pealegi oleks kummaline, kui K. Aller oleks olnud kohustatud osutama 8
(17)3-08-2330 täiendavaid, tavapärase maaklerteenuse raamest väljuvaid teenuseid hinnaga 2% kinnistu müügihinnast, kui isegi tavapärase maaklerteenuse üldteadaolev hind on 5%. Kohus märkis, et hinnates lepingu eesmärki ja sisu ning lepingus toodud maakler-konsultandi õigusi ja kohustusi, ei ole tõendatud väited, et OÜ Silverman Grupp osutas
  1. aprilli
  2. a lepingu alusel lisaks vahendusele erinevaid teenuseid, ning et kaebaja ei ole ümber lükanud maksuhalduri hinnanguid lepingule kui maaklerlepingule. Kohtu järeldus on vastuoluline ja kohtu täpne seisukoht jääb arusaamatuks, sest otsuse põhjendavas osas on kohus leidnud, et tunnistajate kirjeldatud toimingud detailplaneeringu läbiviimiseks ei kuulu tavapäraste maakleri kohustuste hulka. Asjas on esitatud piisaval hulgal tõendeid, mis kinnitavad, et teenuseid osutati oluliselt suuremas mahus kui seda tehakse tavapärase maaklerteenuse osutamisel. Täiendavate tõendite vajalikuks pidamisel tulnuks kohtul neid kaebajalt nõuda. Kohus ei öelnud, et teatud asjaolud vajavad täiendavat tõendamist. Kohus märkis seoses kaebusele lisatud kaebaja ja OÜ Silverman Grupp vahel
  3. mail
  4. a sõlmitud leppetrahvi kokkuleppega, et leppetrahvi maksmise kohustust ega selles osas täiendava kokkuleppe sõlmimist
  5. aprilli
  6. a lepingust ei tulene. Kaebaja märgib, et leppetrahvi täpne summa tuli jutuks alles
  7. mail
  8. a läbirääkimiste käigus, mistõttu ei saanud pooled
  9. aprilli
  10. a lepingus leppetrahvi kokku leppida. Kohtule selgitati, et leping oli pigem formaalne. Kui poolte vahel on usaldus, ei saa peensusteni reguleeritud lepingu puudumine olla maksustamise aluseks. Poolte käitumise ja kaebajale laenu andmise põhjal on ilmne, et kui äriprojekt oleks leppetrahvi või ka muul põhjusel osutunud kaebaja jaoks kahjumlikuks, oleks seda kahju kandnud eelkõige OÜ Silverman Grupp kui kaebaja ainus võlausaldaja. Kohus märkis, et poolte vahel
  11. mail
  12. a sõlmitud leppetrahvi kokkuleppes ei ole viidatud
  13. aprilli
  14. a lepingule. Tegemist on otsitud argumendiga. Leppetrahvi kokkuleppes oli viidatud Uuevälja kinnistule ning kaebaja ja OÜ Saarioinen Eesti vahelisele lepingule. Eraldi viite puudumine
  15. aprilli
  16. a lepingule ei ole määrav, sest seos kahe lepingu vahel on ilmselge. Kohus märkis, et
  17. aprilli
  18. a lepingu sõlmimisel ei olnud maakler-konsultanditasu kindlaksmääramisel läbirääkimiste objektiks maaklerkonsultandi vastutus pärast kinnistute müüki ning järelikult ei saanud lepingus märgitud tasu kujunemisel/kokkuleppimisel maakler-konsultandi tegevusega kaasneda võivad äririskid mingit rolli mängida. Kohtu järeldus pole õige. Kaebaja selgitas ja tunnistaja K. Aller kinnitas, et
  19. aprillil
  20. a sõlmitud leping oli pigem formaalne. Tõenditest nähtub, et poolte vahel oli usaldus, mis väljendus muuhulgas laenu andmises, lepingute lakoonilisuses, äriühingute juhatuse liikmete pikaajalises tutvuses ja poolte kohustuste korrektses täitmises. Seega ei tähenda lepingusse leppetrahvi kirjutamata jätmine taolise kokkuleppe algset puudumist. Kuna lepingu sõlmimise hetkel oli teada, et projekti finantseerib OÜ Silverman Grupp, oli teada ka see, et ta kannab ka äririske. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et hinnakujunduses ei saanud äririskid mingit rolli mängida.
  21. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuväited: 1) kaebaja arvates on
  22. aprillil
  23. a sõlmitud lepingu näol maaklerlepingust oluliselt erineva lepinguga. Vastustaja hinnangul on kaebaja väited olulistest erinevustest ning OÜ Silverman Grupp olulisest osalusest tehingus jäänud paljasõnalisteks nii maksumenetluses kui ka kohtumenetluses. TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida vastavalt turuhinnale. Alates
  24. jaanuarist
  25. a lasub TuMS § 50 lg 7 kohaselt turuväärtuse tõendamise koormus pigem maksukohustuslasel. Seega on maksukohustuslasel kohustus tõendada, et seotud isikute vahel tehtud tehingu väärtus ehk siirdehind on samaväärne mitteseotud isikute vahel sarnastel tingimustel tehtava tehingu väärtusega ehk 9
(17)3-08-2330 turuväärtusega. Müügihind on küll kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ning võib olla turuhinnast nii suurem kui ka väiksem, kuid seadusandja on TuMS-s reguleerinud erinormiga seotud isikute vaheliste tehingute maksustamise, kui need erinevad turuhinnast. MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Seega on mõistlik, et maksumaksja esitab kõik asjassepuutuvad ja teenuse hinna turuhinnale vastavust tõendavad dokumendid maksumenetluse käigus ning seotud isikute vaheliste tehingute kontrollimisel näitab üles aktiivsust, esitades maksuhaldurile tõendeid põhjendamaks siirdehinna vastavust turuhinnale. OÜ Silverman Grupp ei ole kinnistu võlaõigusliku müügilepingu pooleks ega kandnud mingeid sellest tulenevaid kohustusi. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et OÜ Silverman Grupp oleks võtnud riske, samuti on tõendamata kulutuste kandmine seoses kinnistu müügiga või kinnistu arendamisega. Sellest tulenevalt tõlgendab maksuhaldur vaidlusalust lepingut kui maaklerlepingut. Tasutud maakleritasu suurus on ebamõistlik (33% kinnistu müügihinnast) ning majanduslikult põhjendamatu. Ebaproportsionaalselt kõrge hinna tasumist seotud isikule ei saa põhjendada asjaoluga, et leping on sõlmitud üksnes formaalsuse pärast, kuna tehingupoolte vahel valitsesid sõprussidemed ning usaldus. Kaebaja ei ole veenvalt tõendanud, et teenuse eest tasutud hind oli mõistlik ja põhjendatud; 2) kohus ei rikkunud menetlusnorme ega hinnanud tõendeid vääralt. Kohus on uurinud tõendeid igakülgselt, võtnud arvesse tunnistajate ütlusi ja kaebaja väiteid. Selliseid uusi tõendeid, mis muudaksid maksuotsusega tuvastatut, ei ole kohtumenetluses esitatud; 3) kaebaja väitel omas OÜ Silverman Grupp poolt kinnisvara arenduse finantseerimine ilmselget seost tema ja kaebaja vahel sõlmitud kokkuleppega. Selline seos puudub. Kaebajale tagatiseta laenu andmine abstraktse sihtotstarbega (äritegevuseks) on iseseisev tehing ning OÜ Silverman Grupp teenib väljastatud laenusummalt intressitulu. Lisaks nähtub kohtule esitatud kaebaja pangakonto väljavõttest ja pangateatest, et kinnistu müügihinna laekumise päevale järgneval päeval teostas K. Aller isiklikult kaebaja nimel pangaülekanded, millega tagastas enda ja kõik OÜ Silverman Grupp antud laenud, samuti tasus koheselt arve nr 6/2007 alusel müügikonsultatsiooni ja vahendusteenuse eest. Samaaegselt tekkis kaebajal Uuevälja kinnistu müügilepingust tulenevalt vajadus lisafinantseerimise järele ning OÜ Silverman Grupp väljastas samal päeval uue, samuti tagatiseta laenu kaebajale. Kui kaebaja oleks tasunud maakleritasu turuhinnas, puuduks vajadus kinnistu müügilepinguga võetud kohustuste täitmiseks või edaspidiseks äritegevuseks laenude võtmiseks, millega kaasneb lisaks tagasimaksmise kohustusele täiendav intressikulu. Kaebajal oleks jätkunud endal vahendeid oma rahaliste kohustuste täitmiseks. Kohtumenetluses esitatud tõendid (nt pangateade ja konto väljavõte) ei näita mitte seda, et OÜ Silverman Grupp teenused väljusid tavapärase maaklerteenuse raamest, vaid süvendavad veendumust, et kaebaja majandustegevus oli K. Alleri kontrolli all, kes kohtuistungil väidetu kohaselt tegi kaebaja kontolt isiklikult umbes pooled ülekanded, sh tasus kaebaja nimel ja arvel õigusabi jm arved. Eelneva põhjal muutub paljasõnaliseks kaebaja väide, et OÜ Silverman Grupp riskis kaebaja võlausaldajana „äriprojekti“ ebaõnnestumise korral kahju kandmisega; 4) kohtule esitati täiendavad tõendid tunnistajate ütluste näol kinnitamaks väidet, et OÜ Silverman Grupp osales aktiivselt detailplaneeringu menetluses. Erinevalt kaebaja arvamusest jõudis kohus tunnistajate ütlusi hinnates järeldusele, et pole võimalik üheselt tuvastada, et kogu kirjeldatud teenuse osutamine toimus vaidlusaluse lepingu ja mitte mõne muu kokkuleppe alusel. Kaebaja eeldatavatest järeldustest erinevatele järeldustele jõudmine ja tema õiguslike hinnangute mitteaktsepteerimine ei anna alust väita, et kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud; 10
(17)3-08-2330 5) põhjendatud ei ole väide, et kohus ei juhtinud tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele. Maksumenetluses
  1. juulil
  2. a antud seletuses kinnitas G. Sinivee, et OÜ Silverman Grupp ei esitanud kuludokumente seoses nimetatud tehinguga, ning
  3. augustil
  4. a antud seletuses kinnitas K. Aller, et dokumente, mis otseselt on seotud nimetatud teenuse osutamisega OÜ Silverman Grupp poolt, ei ole esitada. Leppetrahvi kokkulepe esitati esmakordselt koos kaebusega ning kohtus K. Aller märkis, et selle projektiga seoses ei ole dokumente esitada. Tehingupooled ei pidanud vajalikuks täiendavate tõendite esitamist maksu- ega kohtumenetluses. Seega märkis kohus õigesti, et dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid äriprojekti koostamist ja/või teostamist ning lepingu eesmärgi saavutamiseks erinevate teenuste osutamist ja/või kokkulepete sõlmimist, asjas esitatud ei ole; 6) kõik maksustamist välistavad tõendid tuleb maksukohustuslase enda huvides esitada maksumenetluses, sest hiljem esitatud dokumentide puhul on alust eeldada, et need on koostatud või fabritseeritud ajaliselt alles pärast maksuotsuse valmimist, ning need ei saa üldjuhul tõendada tehingu (leppetrahvi kokkuleppe) tegelikku toimumist või muid maksustamist välistavaid asjaolusid. Kaebaja pole väitnud, et oleks esinenud objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks leppetrahvi kokkuleppe esitamist juba maksumenetluses. Vaidevõi kohtumenetluses saab maksukohustuslane edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-47-07). Leppetrahvi kokkulepe ei ole tõendina usaldusväärne, kuna see on koostatud pärast Uuevälja kinnistu müügilepingu sõlmimist, sellele ei ole viidatud notariaalses müügilepingus, samuti ei ole vaidlusaluses lepingus kokku lepitud kohustuste jagamises. Tõendite tahtlikult esitamata jätmist kinnitab kohtus K. Alleri antud vastus (küsimusele, mis põhjusel ei esitatud täiendavaid tõendeid maksumenetluses), et „meie ei võtnud seda tehingut tõsiselt. Meie ütlused olid suhteliselt napid esialgu“. Ebamõistlik on hoiduda kaasaaitamiskohustusest maksumenetluses ja hoida tõendeid kohtumenetluses esitamiseks; 7) vastustaja rõhutab, et leppetrahvi tasumise kokkulepe ei oma sisulist tähtsust maksustamise seisukohast, kuna ei lükka ümber maksuotsuses toodut ega ole käesolevas asjas maksukohustust vähendavaks tõendiks; 8) tehingu sisu peab olema võimalik tuvastada arve alusel või arve koosmõjus lepinguga. Kontrolliks esitas kaebaja arve ja vastava lepingu, mille alusel analüüsis maksuhaldur tehingu sisu ja koostas maksuotsuse. Kui leping on kaebaja väitel formaalsus, siis üksnes arve alusel ei ole võimalik tuvastada, mille eest kaebaja tasus. Üksnes arve alusel ei saa tuvastada teenuse osutamise perioodi, mahtu jm vajalikku. Seega osutuks arve mittenõuetekohaseks nii käibekui ka tulumaksuarvestuses. Kui eeldada kaebaja väidete õigsust tehingu tegeliku sisu kohta, siis ei kajasta arve tegelikku teenust ja väljamaksed tuleks maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, sest puudub nõuetele vastav algdokument. Kohtuistungil väitis K. Aller, et osutas teenust ka pärast teenuse eest arve väljastamist ja tasumist; 9) vastustaja nõustub kohtuga, et tunnistajate ütlused kinnitavad K. Alleri aktiivset osalemist detailplaneeringu menetluses, kuid ei tõenda, et kirjeldatud toimingud sooritati OÜ Silverman Grupp poolt
  5. aprilli
  6. a lepingu alusel ja selle täitmiseks. Tehinguosaliste väited projekti algusest ja kestusest on vastuolus lepingu kehtimise ajaga. K. Alleri väitel algas „projekt“ esimese laenu andmisega ja maa ostmisega, seega
  7. jaanuaril
  8. a, kuid leping sõlmiti alles
  9. aprillil
  10. a. Järelikult tegutses OÜ Silverman Grupp enne kirjaliku lepingu sõlmimist suulise kokkuleppe alusel või osutas hoopis tasuta teenust, mis pole eluliselt usutav. Tunnistaja märkis kohtus, et „lepingu sõlmisin siis, kui teadsin, et ostja on olemas ja et olen võimeline edukalt selle realiseerima ja protsessi läbi viima.“ Kui pooled soovivad väita, et lepingu sõlmimisel olid kõik asjaolud (kindel ostja, kinnistu müügihind jms) teada ja kogu teenuse osutamine toimus suulise kokkuleppe alusel enne kirjaliku lepingu sõlmimist või 11
(17)3-08-2330 olulisel määral pärast arve tasumist, muutub lepingu sõlmimine tõepoolest formaalsuseks, millega sooviti üksnes luua näiline dokument ehk formaalne leping. Sel juhul ei kajasta arve ja leping tehingu tegelikku sisu ning maksukohustus tekiks arve mittenõuetekohasuse tõttu. 10) lepingu sõlmimise momendil ning määratud suurusega tasu kokku leppimisel ei olnud võimalik teada lepingu kasumlikkust tulevikus. K. Aller tunnistas maksuhaldurile
  1. augustil
  2. a antud seletuses, et kinnistu müüdi kokkulepitud müügihinnast odavamalt, kuid nn teenustasu suurus ei muutunud. See ei ole tavapärane mitteseotud ja sõltumatute isikute vaheliste lepingute puhul; 11) tunnistaja A. Vaarpuu väitel on detailplaneeringu menetlus pikk, kestes reeglina 1 – 1,5 aastat, vaidlusaluse tehingu puhul kohtuti väidetavalt kord kuus, vahel kolm korda kuus. Vastustaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu järgnevatele faktilistele asjaoludele. Kaebaja pöördus Rapla Vallavalitsuse poole Uuevälja kinnistuga külgneva Lõuna kinnistu detailplaneeringu algatamise taotlusega
  3. novembril
  4. a. Käesolevas asjas vaadeldav „Müügivahendus ja müügi konsultatsiooni leping“ sõlmiti
  5. aprillil
  6. a, projekteerimis- ja konsultatsioonileping Arhitektuuribüroo Hoerdel OÜ-ga sõlmiti
  7. aprillil
  8. a, kinnistu müügileping sõlmiti
  9. mail
  10. a ning OÜ Silverman Grupp arve nr 6/2007 tasuti
  11. mail
  12. a. OÜ Silverman Grupp poolt teenuse osutamise perioodi pikkus on seega tuvastamatu. Lepingu sõlmimise ja kinnistu müügi vahel on detailplaneeringu kehtestamise mõttes (lepingu järgi võib aeg lepingu sõlmimisest kuni detailplaneeringu kehtestamiseni olla ca 12 kuud) lühike kahekuuline periood, mis annab alust kahtluseks, et tunnistajate kirjeldatud teenused osutati mõne muu lepingu või kokkuleppe alusel 1 või 1,5 aasta kestel, mitte vaidlusaluse lepingu alusel kahe kuu kestel. Seega on tunnistajate ütlused teenuse perioodi osas vastuolus teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega; 12) kaebaja korduvad väited, et poolte vahelisest usaldusest, äriühingute juhatuse liikmete pikaajalisest tutvusest ja emotsionaalsetest sidemetest tulenevalt oli leping sõlmitud üksnes formaalsuse pärast, ei ole asjakohased tõendamaks, et siirdehind on samaväärne turuhinnaga; 13) vastustaja leiab jätkuvalt, et lepingu tegelik majanduslik sisu on maaklerteenuse osutamine ning lepingu eesmärgiks oli kaebajale kuuluva kinnistu müügi vahendamine. Kaebaja pole suutnud tõendada, et maksuhaldur on eksinud teenuse sisu määratlemisel. Maakleritehing on võrreldav mitteseotud isikute vahel sarnastel tingimustel tehtavate sarnaste tehingutega. Maksuhaldur on kasutanud seotud isikute vahelise tehingu väärtuse määramisel õiget meetodit.
  13. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas kaebaja dokumendid menetluskulu kandmise kohta ja järgmised vastuväited vastustajale: 1) ebaõige on vastustaja väide, et alates
  14. jaanuarist
  15. a lasub TuMS § 50 lg 7 kohaselt turuväärtuse tõestamise koormus pigem maksukohustuslasel. Viidatud sättest sellist kohustust ei tulene. Lähtuvalt MKS §-st 56 on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus, kuid TuMS § 50 lg-st 7 ei tulene, et maksuhalduri kahtluse korral peab maksukohustuslane tõendama tehingu turuväärtust. Kui maksuhaldur seab maksumenetluses tehinguväärtuse vastavuse turuväärtusele kahtluse alla, lasub tal MKS §-st 11 tulenevalt koormus tuvastada, kas tehing oli tehtud turuhinnas või mitte. Kasutatav meetod peab andma õiglase ja adekvaatse tulemuse. Nõustuda ei saa ka vastustaja seisukohaga, nagu oleks kaebaja jätnud tahtlikult maksumenetluses tõendid esitamata. Kaasaaitamiskohustuse tegeliku täitmise võimalus sõltub sellest, kas maksuhaldur abistab maksukohustuslast kaasaaitamiskohustuse täitmisel. Maksuhaldur ei saa väita kaasaaitamiskohustuse ebapiisaval määral täitmist ja kohtus esitatud tõendite ebausaldusväärsust, kui ta pole selgitanud täpselt, mida peaks maksukohustuslane oma kohustuse raames tegema ning milliseid tõendeid maksuhaldur oluliseks peab. Pole 12
(17)3-08-2330 piisav, kui maksuhaldur oma korralduses üksnes märgib, et tuleb esitada kõik tehingut puudutavad dokumendid. Olukorras, kus maksuhalduri hinnangul pole mingi väide või tehingu asjaolu piisavalt tõendatud, peaks maksuhaldur uurimisprintsiibist lähtudes maksukohustuslast sellest informeerima, selgitama sellisele seisukohale asumise põhjuseid ning seda, millised tõendid võiksid maksuhalduri senist arusaama muuta; 2) väär on seisukoht, et OÜ Silverman Grupp poolt riskide võtmine pole tõendatud. Seda asjaolu kinnitab leppetrahvi kokkulepe; 3) vastustaja märkis, et ebaproportsionaalselt kõrge teenuse hinna tasumist seotud isikule ei saa põhjendada subjektiivse asjaoluga, et leping on sõlmitud üksnes formaalsuse pärast, kuna tehingupoolte vahel valitsesid sõprussidemed ning usaldus. Kaebaja ei ole tasunud ebaproportsionaalselt kõrget hinda saadud teenuse eest. Hind oli mõistlik ja vastas turutingimustele. Oma väitega ei soovinud kaebaja põhjendada ebaproportsionaalselt kõrge hinna tasumist. Kaebaja selgitas, et leping ei sisalda kõiki kokkulepitud detaile ja teenuse detailset sisu, sest tehingupoolte vahel valitsesid sõprussidemed ning usaldus ja just seetõttu sõlmisidki pooled n.ö formaalse lepingu; 4) arusaamatuks jääb vastustaja seisukoht, et K. Alleri poolt kaebaja kontolt isiklikult umbes poolte maksete tegemine, sh kaebaja nimel ja arvel õigusabi jm arvete tasumine muudab paljasõnaliseks väite, et OÜ Silverman Grupp riskis kaebaja võlausaldajana äriprojekti ebaõnnestumise korral kahju kandmisega. OÜ Silverman Grupp oli kaebajale andnud laenu, mille tagasimaksmine oleks äriprojekti ebaõnnestumise korral olnud oluliselt raskendatud ja teatud juhtudel võinuks osutuda ka võimatuks. Asjaolu, et K. Aller tegi seoses projektiga kaebaja nimel ja arvel makseid, ei mõjuta kuidagi OÜ Silverman Grupp võetud riski võlausaldajana projekti ebaõnnestumise korral; 5) nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et tunnistajate ütlused teenuse osutamise perioodi osas on vastuolus teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega. Selline seisukoht on põhjendamatu ja otsitud. Kaebaja on selgitanud ja tunnistajad kinnitanud, et OÜ Silverman Grupp osales arhitektidega ja juristidega suhtlemisel, läbirääkimistel ostjatega. Ka kinnistu müügitehingus oli detailplaneeringu kehtestamine tagatud leppetrahviga. Detailplaneeringuga seonduvaga tegeles samuti OÜ Silverman Grupp juhatuse liige K. Aller. Seda asjaolu kinnitab muuhulgas ka OÜ-ga Silverman Grupp sõlmitud leppetrahvi kokkulepe, mille kohaselt peab viimane kaebaja poolsel leppetrahvi tasumisel hüvitama poole leppetrahvist; 6) kaebaja taotleb menetluskulu hüvitamist summas 29 899 krooni, sh tasu õigusteenuse eest 16 668 krooni ning riigilõiv 13 231 krooni. 8. Vastustaja vastulause kaebaja seisukohtadele ja menetluskulude hüvitamise taotlusele: 1) alusetu on väide, et maksuhaldur ei selgitanud täpselt, mida peaks maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse raames tegema ja milliseid tõendeid maksuhaldur oluliseks peab. Maksumenetlus on läbi viidud kõiki maksumenetluse olulisi põhimõtteid järgides maksukohustuslase õigusi riivamata. Maksukohustuslasele anti võimalus omapoolsete seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Juba kontrollaktist nähtus, millised kahtlused on maksuhalduril tekkinud ning nende kõrvaldamiseks tulnuks kaebajal esitada üksikasjalikumad põhjendused ja tõendid. Kaebajal oli võimalus kontrollaktile esitatud vastuväidetes esitada tema käsutuses olnud täiendavaid tõendeid. Asjakohaseid tõendeid teenuse turuhinnale vastavuse põhjendamiseks ei esitatud ka kohtumenetluses. Kuna kaebaja on 2007. a maikuus deklareerinud tehingu seotud isikuga, ei saa talle olla üllatuseks TuMS § 50 lg-st 4 tulenev maksuhalduri õigus korrigeerida siirdehinda vastavalt turuhinnale. Põhjendamatu on tuginemine juhatuse liikmete kogenematusele ja ebapädevusele maksukontrollide alal, sest 13
(17)3-08-2330 kaebaja seaduslikud esindajad on vastutavad äriühingu raamatupidamis- ja maksuarvestuse õigsuse eest. Väide maksuhalduri korralduse ebapiisavusest pole asjakohane ega põhjendatud. LMTK
  1. aprilli
  2. a korraldust ei ole maksukohustuslane vaidlustanud. Kuna maksukohustuslane ei ole maksumenetluse kestel pöördunud maksuhalduri poole taotlusega selgitada, milliseid reaalselt olemasolevaid dokumente peaks siirdehinna turuhinnale vastavuse tõendamiseks esitama, puudus maksuhalduril alus eeldada, et maksukohustuslasele võiks korralduse sisu ja eesmärk jääda arusaamatuks. Maksuhaldurile ei saa olla teada, millised tõendid on maksukohustuslasel vaidlusaluse tehingu kohta ning seetõttu ei saa maksuhalduril olla ka kohustust loetleda tehingu turuväärtuse tõendamiseks vajalikke tõendeid konkreetselt. Kaebajal oli menetluse igas etapis õigus teha avaldusi ja järelepärimisi, mida ei tehtud. Samas olid äriühingu seaduslikud esindajad informeeritud menetluse käigus selgunud asjaoludest ning mistahes takistus maksuhaldurilt selgituste saamiseks puudus. Pole usutav, et olukorras, kus maksukohustuslase raamatupidamises on tõendid reaalselt olemas, jäetakse need kontrolli käigus esitamata, kuna maksukohustuslane väidetavalt ei mõista, milliseid tõendeid võib maksumenetluse käigus tähendust omavaks pidada. K. Aller teatas
  3. augusti
  4. a seletuses sõnaselgelt, et dokumente, mis otseselt on seotud nimetatud teenuse osutamisega OÜ Silverman Grupp poolt, ei ole esitada; 2) põhjendatud menetluskuludeks HKMS § 93 lg 5 mõttes on pool kantud kuludest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. aprillil
  7. a sõlmisid OÜ Alu Arendus (käsundiandja) ja OÜ Silverman Grupp OÜ (maakler-konsultant) „Müügivahendus ja müügikonsultatsiooni lepingu“, mille p-s 4.1 lepiti kokku, et maakler-konsultandi tasu selle lepingu täitmise eest on 1 140 000 krooni, millele lisandub käibemaks (tl 33). OÜ Silverman Grupp esitas
  8. mail
  9. a OÜ-le Alu Arendus arve nr 6/2007 summas 1 140 000 krooni, millele lisandub käibemaks 205 200 krooni, kokku summas 1 345 200 krooni. Teenuse sisuks on arvel märgitud „Müügikonsultatsioon ja müügivahendus“ (tl 56). Apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas maksuhaldur hindas õigesti OÜ Silverman Grupp poolt kaebajale osutatud teenuse vahendusteenuseks ja kasutas sellest tulenevalt tehingu väärtuse määramisel õiget metoodikat, või pole tegemist tavapärase maaklerteenusega, nagu leiab kaebaja, kelle väitel on tegemist kompleksse ärikonsultatsiooni teenusega (äriprojekti teostamisega), mis kohtus antud selgituste kohaselt hõlmas lisaks tavapärasele maakleri tegevusele raha laenamist, uue ärilahenduse pakkumist, detailplaneeringu menetluses osalemist, kaebaja nimel pangaülekannete tegemist, vastutuse võtmist äririskide eest. Halduskohtule, kes vaatamata kohtumenetluses uute tõendite esitamisele maksuhalduri seisukohaga nõustus, heidetakse apellatsioonkaebuses ette tõenditega arvestamata jätmist ilma sellekohase põhjenduseta, tõendite ebaõiget hindamist ning täiendavate tõendite esitamise vajadusele kaebaja tähelepanu juhtimata jätmist.
  10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud tõendeid ebaõigesti ega rikkunud ka oluliselt kohtumenetluse norme, mis saaksid kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Halduskohtu põhjendustega nõustudes ringkonnakohus neid ei korda ning märgib vastuseks apellandi väidetele järgmist. 14
(17)3-08-2330
  1. Apellandi väitel jättis kohus põhjendusteta arvestamata kaebaja selgitused ja tõendid, mille kohaselt finantseeris OÜ Silverman Grupp kaebaja kinnisvara arendust – andis laenu Uuevälja kinnistu soetamiseks, maa-ala plaani koostamiseks, detailplaneeringu koostamiseks ja muude jooksvate kulude kandmiseks. Dokumentaalse tõendina laenude andmise kinnitamiseks esitati kohtule koos kaebusega kaebaja pangakonto väljavõte perioodi kohta
  2. jaanuarist kuni
  3. juunini
  4. a (tl 36-37). Kaebaja hinnangul omab laenu andmine ilmselget seost OÜ Silverman Grupp ja kaebaja vahel sõlmitud kokkuleppega ning konto väljavõte on üks OÜ Silverman Grupp poolt äriprojekti teostamist ja lepingu eesmärgi saavutamiseks erinevate teenuste osutamist kinnitavatest dokumentaalsetest tõenditest, mida kohus leidis ekslikult puuduvat. Halduskohus ei ole tõepoolest otsuses eraldi pangakonto väljavõtet analüüsinud, kuid sellest ei saa järeldada tõendiga arvestamata jätmist. Lõppjäreldusena on kohus leidnud, et dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid OÜ Silverman Grupp poolt äriprojekti koostamist ja/või teostamist ning lepingu eesmärgi saavutamiseks erinevate teenuste osutamist, ei ole asjas esitatud. Ringkonnakohus osutab, et pangakonto väljavõte, millest tõepoolest nähtub OÜ Silverman Grupp poolt kaebajale kaebuses nimetatud kuupäevadel ja suurustes laenude andmine, ei sisalda uut informatsiooni võrreldes sellega, mida on maksuotsuse lahutamatuks osaks olevas kontrollaktis (tl 18-30) kajastatud (vt akti lk 2-3) ja maksuotsuses (tl 12-17) analüüsitud (vt maksuotsuse lk 7-8) seoses eriarvamuse väitega, et OÜ Silverman Grupp finantseeris kinnistu ostu soodsatel tingimustel. Maksuotsuse tegemisel on arvestatud asjaoluga, et OÜ-l Alu Arendus puudusid rahalised vahendid kinnistu soetamiseks ja kinnistuga seotud kulude kandmiseks ning et kõik rahalised vahendid nende kulude eest tasumiseks on kaebaja saanud laenuna OÜ-lt Silverman Grupp, kellele kaebaja tasus laenuintresse. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et raha laenamine on iseseisev tehing ning kinnistu arendamise finantseerimine eraldi võetuna ega kogumis muude asjaoludega ei tõenda, et
  5. aprilli
  6. a lepingu alusel oleks kaebajale osutatud muid teenuseid kui vahendusteenus.
  7. Apellandi väitel jättis kohus põhjendusteta arvestamata ka kaebaja selgitused ja tõendid, mille kohaselt tegi K. Aller Uuevälja kinnistu arendamisega seotud ülekandeid kaebaja nimel. Kaebuse kohaselt kinnitab kohtule esitatud tõend OÜ Silverman Grupp olulist rolli kaebaja äritegevuses. Apellatsioonkaebuses leitakse, et tõend kinnitab teenuse väljumist tavapärase maaklerteenuse raamest. Kohtu poolt väidetavalt arvestamata jäetud tõendiks on AS Swedbank teade (tl 34), millest nähtub, et K. Aller on teinud kaebaja pangakontolt ajavahemikus
  8. jaanuarist kuni
  9. juunini
  10. a järgmised ülekanded:
  11. aprillil tagastanud OÜ-le Silverman Grupp 25 000 krooni laenu,
  12. mail tasunud Rahandusministeeriumile 26 krooni (selgituseks märgitud kahe kinnistu registriosa numbrid),
  13. mail tasunud advokaadibüroo arve summas 4 248 krooni;
  14. juunil tagastanud OÜ-le Silverman Grupp laenu 975 531 krooni viie laenulepingu alusel,
  15. juunil tagastanud iseendale 1 000 000 krooni laenu ning
  16. juunil tasunud OÜ Silverman Grupp arve nr 6/2007 summas 1 345 200 krooni (käesolevas asjas vaadeldava arve). 15
(17)3-08-2330 Halduskohus ei ole ka seda tõendit otsuses eraldi analüüsinud, kuid lõppjäreldusena on kohus leidnud maksuhalduri järeldusi ümber lükkavad dokumentaalsed tõendid puuduvat. Ringkonnakohtu hinnangul näitab tõend tõepoolest, et K. Alleril olid volitused kaebaja pangakonto käsutamiseks, ning kaebajaga tuleb nõustuda selles, et tavapäraselt maakleril kliendi pangakonto käsutamise õigust ilmselt ei ole. Samas aga pelgalt fakt, et K. Aller sooritas kaebaja nimel pangatehinguid, seejuures peamiselt vahendatava kinnistu müügist saadud summadest iseendale ja OÜ-le Silverman Grupp laenude tagastamiseks ning vaidlusaluse tehingu kohta esitatud arve tasumiseks, ei anna eraldivõetuna ega ka muude asjaoludega kogumis alust järelduseks, et tehingu majanduslik sisu erineb oluliselt vahendusteenusest. Selle üle, et K. Alleril võis olla oluline roll kaebaja äritegevuses, ei ole poolte vahel vaidlust. Maksuhaldur on koguni seisukohal, et K. Aller oli tegelikkuses kaebaja majandustegevust kontrollivaks isikuks.
  1. Maksuotsusest nähtub, et
  2. mail
  3. a sõlmitud notariaalselt tõestatud Uuevälja kinnistu müügilepingu nr 5432 p-s 2.3 leppisid kaebaja ja Saarioinen Eesti OÜ kokku, et juhul kui Uuevälja kinnistu suhtes ei kehtestata detailplaneeringut, siis kohustub kaebaja tasuma ostjale leppetrahvi 2 000 000 krooni, mis sisaldab käibemaksu (vt maksuotsuse lk 7). Halduskohtule esitas kaebaja uue tõendina
  4. mai
  5. a dateeringuga kaebaja ja OÜ Silverman Grupp „Leppetrahvi kokkuleppe“ (tl 35), milles pooled leppisid kokku, et juhul, kui pärast Uuevälja kinnistu võõrandamist tekib kaebajal kohustus maksta ostjale leppetrahvi, peab poole sellest hüvitama OÜ Silverman Grupp. Ka nimetatud kokkulepet peab kaebaja dokumentaalseks tõendiks vahendusteenusest oluliselt erineva teenuse osutamise kohta ega nõustu halduskohtu hinnanguga tõendile. Väidetavalt ei saanudki pooled sellist kokkulepet varem vormistada, sest leppetrahvi täpne summa tuli jutuks alles
  6. mail
  7. a läbirääkimiste käigus. Samuti väidab kaebaja, et usalduse õhkkonnas
  8. aprilli
  9. a lepingut peensusteni ei reguleeritud, mis aga ei tähenda leppetrahvi kokkuleppe algset puudumist. Kohus pidanuks arvestama tehingupoolte selgitustega, et
  10. aprilli
  11. a leping oli formaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduri hinnangutega, et olukorras, kus maksumenetluse käigus esitatud dokumentaalsed tõendid, tehingupoolte esindajate seletused ega ka eriarvamus ei sisalda andmeid ega väiteid teenuse osutaja kohustuse kohta tasuda leppetrahvi ning maksumenetluses kinnitatakse tehingu kohta täiendavate dokumentide puudumist, ei ole alles kohtumenetluses esitatud „Leppetrahvi kokkulepe“ usaldusväärne tõend kinnitamaks teenuse osutaja poolt äririskide võtmist. Sellises olukorras on põhjendatud alus arvata, et tõend on koostatud pärast maksumenetlust üksnes eesmärgiga maksuotsuses toodud järeldusi kummutada ega kajasta tegelikke asjaolusid. Kahtlust kõnealuse tõendi puhul äratab seegi, et kaebajat esindava juhatuse liikme nimi on kirjutatud valesti.
  12. Apellatsioonkaebuses ei nõustuta halduskohtu järeldusega, et tunnistajate K. Alleri ja A. Vaarpuu ütlused kinnitavad küll K. Alleri aktiivset osalemist detailplaneeringu menetluses, kuid ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et tunnistajate kirjeldatud toimingud sooritati OÜ Silverman Grupp poolt
  13. aprilli
  14. a lepingu alusel ja selle täitmiseks. Apellant peab alusetuks kohtu kahtlust, et K. Alleri tegevuse aluseks võis olla tema ja kaebaja vahel
  15. mail
  16. a sõlmitud töövõtuleping, sest selle lepingu alusel oli K. Alleri kohustuseks otsida kaebajale kinnistuid ostmiseks ja konsulteerida ostmist, mitte müüki, ning pealegi oli selles 16
(17)3-08-2330 lepingus kokkulepitud teenuse hind kõigest 2% tehingu maksumusest. Seetõttu pidanuks kohus kaebaja hinnangul asuma seisukohale, et tunnistajate kirjeldatud toimingute puhul sai tegemist olla üksnes
  1. aprillil
  2. a sõlmitud lepingu alusel osutatava teenusega, kuna see leping oli seotud planeeritava Uuevälja kinnistuga ning suunatud müümisele. Kaebaja väitel ei tegutsenud K. Aller detailplaneeringu menetluses eraisikuna töövõtulepingu alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et tunnistajate ütlustest K. Alleri tegutsemise kohta detailplaneeringu menetluses ei saa järeldada, et need toimingud on sooritanud OÜ Silverman Grupp
  3. aprilli
  4. a lepingu alusel ja selle täitmiseks. Tunnistajate ütlustes (kohtuistungi protokoll, ütlused tl 94-95 ja 97-99) kirjeldatakse pikaajalist ja mitmeid kinnistuid puudutavat detailplaneerimise protsessi, mis ilmselgelt väljub kaebaja ja OÜ Silverman Grupp
  5. aprilli
  6. a kokkuleppe ja Uuevälja kinnistu võõrandamise (
  7. mai
  8. a) vahelisest ajalisest raamistikust. Detailplaneeringut koostanud arhitekti sõnul toimus detailplaneeringu lahenduste arutamiseks kümneid kohtumisi, kokku saadi 1-3 korda kuus, K. Alleri sõnul vähemalt korra kuus, kusjuures ettepanekud lahenduste suhtes esitas mõlema tunnistaja ütluste kohaselt K. Aller. On võimalik, et K. Aller ei tegutsenud detailplaneeringu menetluses
  9. mail
  10. a kaebajaga sõlmitud töövõtulepingu alusel (tl 55). Sellest ei saa aga veel järeldada, et tegemist sai olla üksnes
  11. aprilli
  12. a lepingu alusel OÜ Silverman Grupp osutatava teenusega. Arvestades tehingupoolte esindajate korduvaid väiteid, et vastastikuse usalduse tõttu ei olnud pooltel tavaks kokkuleppeid kirjalikult vormistada ning lepingud olid nende jaoks pelk formaalsus, ei saa maksuhaldurile ega kohtule olla täpselt teada, millisel alusel K. Aller tegutses. Pole välistatud, et teda võis tegutsema ajendada muuhulgas soov saada tagasi eraisikuna kaebajale antud laen, mis oli suurem OÜ Silverman Grupp antud laenust.
  13. aprilli
  14. a lepingus on pooled sõnaselgelt kokku leppinud 1 140 000 krooni suuruses tasus teenuse eest, mis ei erine tavapärasest vahendusteenusest. Olukorras, kus pooled ei omista lepingute vormistamisele mingit tähtsust, peavad nad olema maksumenetluses ja kohtus võimelised muude tõenditega maksuhaldurit ja kohut veenma, et lepingus fikseeritud kohustustel ja arvest nähtuval on tehingu tegeliku majandusliku sisuga marginaalne seos. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega kohtus seda teinud.
  15. Apellandi väited maksumenetluses ja kohtumenetluses uurimisprintsiibi järgimata ja asjaolude täiendava tõendamise vajadusele tähelepanu juhtimata jätmise kohta ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Kaebaja on saanud anda omapoolseid seletusi ja esitada kõik tõendid, mida ta on pidanud vajalikuks ja võimalikuks esitada. Maksuhaldurile ega kohtule ei saa olla teada, milliseid tõendid on maksukohustuslasel oma väidete kinnituseks, mistõttu ei saa maksuhaldur ega kohus teha ka sellekohaseid konkreetseid ettepanekuid.
  16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamata ka kaebaja taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude (riigilõiv ja esindaja kulu) vastustajalt välja mõistmiseks. Need kulud jäävad apellandi enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.