Obsah (4)

§ 64§ 63§ 67§ 133

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukooseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskoh

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla direktori

1. aprilli 2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Tallinna Vangla kodukord) p 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega üheksaks ööpäevaks. Distsiplinaarkaristuse täideviimine lükati edasi ja katseajaks määrati kolm kuud. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et
2. mail 2010 kell 17 kasutas kinnipeetav vanglateenistuse ametnike suhtes kahemõttelist ja väärikust riivavat väljendit. K. P.i vaide jättis Tallinna Vangla direktor
3. augustil 2010 rahuldamata.
4. K. P. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla
5. juuni
6. a käskkirja nr 405-d tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse
7. septembri
8. a määrusega menetlusse ja
9. oktoobri
10. a määrusega määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
11. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vangla
12. juuni
13. a käskkirja nr 405-d tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel (kaebus tl 1-8 ja täiendavad seisukohad tl 35-40): 1) vangla on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud

§ 64lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust.

Väidetava rikkumise kohta seletuse küsimisel ei märgitud, milliste asjaolude kohta seletust küsiti. Kaebaja kirjeldas esialgses seletuskirjas üksnes suitsetamise ja vanglateenistuja korraldusele mitteallumisega seonduvat, mitte ametnike solvamisega seonduvat. Kaebaja eeldas, et temalt oodatigi seletuskirja korraldustele mitteallumise kohta. Seda kinnitab ka asjaolu, et seletuse võtnud ametnik pidas seletust kohapeal läbi lugedes selle sisu asjakohaseks. Teavitamiskohustusele ei ole ette nähtud kirjalikku vormi, kuid selle täitmist peab olema võimalik objektiivselt kontrollida. Praegusel juhul sellised tõendid puuduvad; 2) asjakohatu on käskkirja väide, mille kohaselt tunnistajate seletuskirjad ei ole usaldusväärsed, sest tunnistajatel oli distsiplinaarmenetluse käigus piisavalt aega seletuste sisus kokku leppida. Tunnistaja R. S. viibis kogu intsidendi ajal kaebaja kõrval ja vangla oleks võinud temalt kohe seletuse võtta. Tunnistajad oleksid võinud kinnitada, et kaebaja ei ole kordagi kasutanud sõnu „kurat“ ja „kontaktisikud,“ ega vanglaametnikke halvustanud; 3) kuna väidetav distsipliinirikkumine pandi toime ametniku suhtes, kes viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, võis see kaasa tuua distsiplinaarmenetluse ebaobjektiivsuse; 4) teavitamiskohustuse rikkumine ja oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise näol on tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega, mis tõi kaasa õigusvastase käskkirja andmise. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel (tl 17-18): 1) kinnipeetavale etteheidetud teo toimepanemist kinnitab ettekanne nr 714, millest nähtub, et 25. mail 2010 ei allunud K. P. inspektor-kontaktisiku korraldusele minna suitsetama hoone tagumises osas asuvasse suitsetamiskohta. Kinnipeetav asus korraldust täitma pärast seda, kui kontaktisik oli juhtinud suitsetamiskohas olevate isiku tähelepanu kohustusele täita vanglaametniku korraldus. Teise suitsetamiskohta suundudes lausus K. P.: „kurat siin kontaktisikud kajavad ning üks kontakt on teisele suuvoodriks;“ 2) vangla ei ole rikkunud

§ 64lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust.

Inspektorkontaktisik kutsus K. P.i pärast distsipliinirikkumist oma kabinetti ja andis võimaluse esitada toimunu kohta selgitusi. K. P. esitas seletuskirja, milles märkis, et allus ametniku korraldusele asuda teise suitsetamiskohta ja seda tehes suhtles kinnipeetav R. S.iga. Kui eeldada, et kaebaja andis seletuse vaid korralduse mittetäitmise kohta, polnuks vaja selgitada, kellega ta sel ajahetkel vestles. Vangistusseadus ei sätesta teavitamiskohustuse täitmiseks kirjalikku vormi; 3) kõigi sündmuskohal viibinud tunnistajate ülekuulamine ei olnud vajalik, sest distsipliinirikkumise asjaolud olid selged ja vanglateenistuse ametnik viibis rikkumise ajal -2- kaebaja vahetus läheduses. Kaebaja käitumise võib lugeda süüliseks ka juhul, kui ebatsensuurseid või kahemõttelisi väljendeid ei kasutatud otseses suhtlemises vanglateenistuse ametnikega, vaid kinnipeetavate omavahelises suhtluses. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus märgib esmalt, et jätab tähelepanuta Tallinna Vangla
2. novembril 2010 kohtusse saabunud täiendava seletuse, sest see on esitatud pärast kohtu
3. oktoobri
4. a määrusega menetlusosalistele täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks antud tähtaega. Seisukoha esitamine kohtuotsuse teatavakstegemisele eelneval päeval võib põhjustada asja lahendamise viibimist ja vastustaja ei ole ära näidanud mõjuvat põhjust hilinemiseks.
5. Vaidlus käib selle üle, kas K. P. on temale etteheidetud distsiplinaarsüüteo toime pannud ja kas vangla on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud menetlusnorme selliselt, et see võis viia ebaõige otsuse tegemiseni. 7.

§ 63

lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. /…/ Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Kaevatud käskkirja kohaselt karistati K. P.it distsiplinaarkorras selle eest, et 25. mail 2010 kell 17 kasutas kinnipeetav vanglateenistuse ametnike suhtes kahemõttelist ja väärikust riivavat väljendit, öeldes „kurat siin kontaktisikud kajavad ning üks kontakt on teisele suuvoodriks.“ Vahejuhtumi kohta ettekande teinud vanglaametnike kinnitusel väljendus kaebaja kõnemaneeris ja hääletoonis negatiivne meelestatus vanglaametnike suhtes. Kohus leiab, et selliste väljendite kasutamist, eriti kui kinnipeetava hääletoonist nähtub negatiivne meelestatus vanglaametnike suhtes, võib pidada kahemõtteliseks ja vanglaametniku väärikust riivavavaks. Seega on tegemist

§ 63lg-s 1 sätestatud rikkumisega, mille eest võib kohaldada distsiplinaarkaristust.

Selles iseenesest poolte vahel ka vaidlust ei ole.

1. Kaebaja väidab, et ta ei ole temale etteheidetud tegu toime pannud. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite kohaselt viibis sündmuse juures kaks vanglateenistuse ametnikku, kelle
2. mail 2010 koostatud ettekanded (tl 22) kinnitavad kaebajale etteheidetud teo toimepanemist.

§ 133

kohaselt on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Seega vanglaametnikud täitsid vahejuhtumist teatades oma tööülesandeid. Kaebaja ei väida, et tal oleks olnud ettekande -3- teinud ametnikega konflikte ega viita muudele asjaoludele, mis annaks aluse pidada ametnike käitumist kaebaja suhtes eelarvamuslikuks või erapoolikuks. Seetõttu puudub kohtul alus kahelda ametnike antud seletuste usaldusväärsuses. Lähtuvalt kaebaja vastuväidetest distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 24) on vangla võtnud täiendavalt seletuse ka teistelt kaebaja poolt märgitud ja väidetavalt vahejuhtumi juures viibinud kinnipeetavatelt. J. S. märgib, et ta täpselt ei mäleta, mis

1. mail
2. a toimus (tl 24). Ka M. H. seletuskirjast (tl 25) ei nähtu, kas ja mida kaebaja täpsemalt ütles. Seega J. S. ja M. H. seletuskirju ei saa pidada tõenditeks, mis kinnitaks kaebaja väiteid. Kaebaja väidet, et ta ütles pelgalt „siin kajab,“ kinnitavad R. S.i ja M. L.i seletuskirjad (tl 25-26). Samas vanglaametnik J. E. ettekandest nähtub, et pärast rikkumist ja kaebajalt seletuse võtmist vestles ta ka kinnipeetav R. S.iga, kes väitis aga, et ei tea intsidendist midagi, sest suitsetas sel hetkel tagumises märgistatud suitsetamise alas (tl 22 pöördel). Selle väite õigsust eeldades on võimalik, et R. S. on hiljem oma seletust muutnud. M. L. möönab aga seletuskirjas, et oli vahejuhtumi ajal toas akna peal ja kogu vahejuhtumi käigus toimunud vestlust ei olnud hästi kuulda. Seetõttu ei saa J. S. ja M. H. seletuste ning vanglaametnike ettekannete valguses R. S.i ja M. L.i seletusi pidada nii usaldusväärseks, et omistada neile teo toimepanemise tõendamisel määravat tähtsust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vangla ei ole eksinud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele hinnangu andmisel. 9.

§ 64

lg 2 kohustab vanglat teavitama kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kohus leiab, et see ei ole formaalne kohustus, vaid seondub kinnipeetava õigusega õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel. Isikut tuleb teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva teabega, et ta saaks distsiplinaarmenetluse käigus teostada õigust olla ära kuulatud. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt vestles vanglaametnik kaebajaga viivitamatult pärast rikkumise toimepanemist ja kaebajal võimaldati anda juhtunu kohta kirjalik seletus (tl 23). Lisaks tehti kaebajale enne karistuse määramist teatavaks distsiplinaarmenetluse protokoll, milles selgitati rikkumisega seotud asjaolusid (tl 20-21). Kaebajal oli võimalik esitada protokollile kirjalikke vastuväiteid ja kaebaja kasutas seda õigust (tl 24). Kaebaja vastuväidetest lähtuvalt on vangla enne karistuse määramist kogunud veel täiendavaid tõendeid, küsides seletuskirju kaebaja seletuskirjas nimetatud kinnipeetavatelt. Täiendavalt kogutud tõendeid analüüsis vangla kaevatud käskkirjas kogumis muude tõenditega. Neid asjaolusid arvestades kohus leiab, et isegi kui vahetult pärast rikkumise toimumist ei saanud kaebaja ammendavat teavet selle kohta, millist rikkumist temale ette heidetakse, täitis vangla teavitamiskohustuse hiljemalt

1. juunil 2010, kui kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli. Seega ei ole vangla võimalikud minetused teavitamiskohustuse täitmisel sellised, et need võisid kaasa tuua ebaõige karistusotsuse.
2. Kõike eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid kinnitavad kaebajale etteheidetud distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Kohus ei -4- tuvastanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel selliseid rikkumisi, mis võisid viia ebaõige karistusotsuseni. Seega on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
3. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. Monika Laatsit -5-