KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-709 Haldusasi OÜ Elative kaebus Maksu

) § 16 lg 3 punktis 2 sätestatud teadet tehingu käibemaksuga maksustamise valikuõiguse kasutamise kohta ning see välistab arvele käibemaksu lisamise ka juhul kui tegemist ei olnuks eluruumidega. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. märtsil 2010 esitas OÜ Elative Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksuja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
3. detsembri 2009 otsuse nr 12.2-3/9840-2 tühistamist.
4. aprillil 2010 esitas kaebuse esitaja kaebuse muutmise avalduse, taotledes täiendavalt Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
5. märtsi 2010 otsuse nr 12.23/9840-9 tühistamist, millega maksuhaldur jättis
6. detsembri 2009 maksuotsuse jõusse. Kaebuse esitaja selgitab, et vaidlusaluseid ruume on alates hoonete valmimisest kogu aeg kasutatud äri-, mitte eluruumidena ning ka kaebuse esitaja soetas need selleks, et kasutada neid oma ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks, kusjuures
7. veebruarist 2010 ongi need äriruumidena üürile antud ning seetõttu on kaebuse esitajal õigus nende korteriomandite ostuhinnalt arvestatud käibemaks sisendkäibemaksuna deklareerida ning enammakstud käibemaksuna tagasi saada. Kaebuse esitaja toob välja, et eeldas põhjendatult heas usus, et ostab äriruume, mille müügihinnale võib lisada käibemaksu, mida saab arvestada sisendkäibemaksuna ja mille osas tekib maksu enammakse ja tagastusnõue. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri poolt õige ei ole omistada äriruumidele oma suva järgi sihtotstarvet, samuti ei saa lähtuda vaid formaaljuriidilistest registrijärgsetest aspektidest, vaid korteriomandi sihtotstarbe seoses maksustamisega saab määrata üksnes selle tegelikust kasutamisest lähtuvalt. Kaebuse esitaja viitab seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele haldusasjades nr 3-3-1-12-04 ja 3-3-1-72-
8. Kaebuse esitaja lisab, et käibemaksuseadus ei seo eluruumi mõistet ega maksustamisoptsiooni kasutamist kinnistusregistri andmetega ning seega käibemaksuga maksustamine saab sõltuda ainult käibe majanduslikust sisust ehk vara sisulisest tegelikust kasutamise eesmärgist.
9. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et vaadeldavad äriruumid müünud OÜ Moapa ei ole enne müügitehingu toimumist maksuhaldurit eraldi teavitanud sellest, et müügihinnale soovitakse lisada vabatahtlikkuse alusel käibemaksu. Kaebuse esitaja märgib, et just käibemaksu kumulatsiooni vältimiseks on

§ 16

lõikes 3 sätestatuga antud maksumaksjatele võimalus valikulise maksustamise kaudu kvalifitseerida kinnisvara (v.a. kinnistud, mida kasutatakse elamiseks) müügikäivet maksustatava käibena, oluline on maksukohustuslase tahe maksustada kinnisvara käivet ning maksuhalduri eraldi teavitamine 2 on sekundaarne aspekt, mis ei oma määravat tähtsust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuivõrd tegemist oli äriruumidega, siis käesoleval juhul ei kehti optsiooni kasutamise piirang. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks

1. märtsi 2010 otsuses leitakse, et äriruumide müügil ei teki maksustatavat käivet, kui varasemalt on sarnastel asjaoludel seoses äriruumide ostu-müügiga sisuliselt aktsepteerinud maksustatava käibe tekkimist. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on antud juhul tõlgendanud MKS § 16 lg 3 jäigalt ja kitsalt ning seetõttu on otsuses sedastatu ebaproportsionaalne ja vastusolus põhiseaduse § 11-ga. Eeltoodust tulenevalt märgib kaebuse esitaja, et antud juhul tuleb lugeda OÜ Moapa maksuametit äriruumide müügikäibe maksustamise valikuõiguse kasutamisest teavitatuks.
2. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et käibemaksustamisel kehtib sisendkäibemaksu kohese mahaarvamise printsiip ja seega OÜ-l Elative on äriruumide ostuhinnal arvestatud ja seeläbi tema suhtes sisuliselt enammakstud käibemaksu kohese tagastamise õigus. Kaebuse kohaselt on otsuse tegemisel jäetud arvestamata, et sõltumata sellest, kas ettevõtja on asunud maksustatavat teenust osutama või mitte, on tal õigus selleks soetatud kauba hinnalt arvestatud käibemaks tagasi saada ning seaduse kohaselt muid kriteeriume peale käibemaksukohustuslasena registreerimine ning eesmärk kasutada soetatud kaupa ettevõtluseks sätestatud ei ole.
3. Kaebuse esitaja hinnangul põhjustavad vaidlusalused otsused õigustamatu käibemaksu kumulatsiooni, kuna OÜ Elative osutatav üüriteenus on käibemaksuga maksustatav. Kaebuse esitaja viitab seejuures Riigikohtu otsustele haldusasjades 3-3-1-21-02, 3-3-1-3-09, 3-3-1-82-04 ja 3-3-1-12-
4. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte eiramist ning leiab samuti, et vaidlusaluste otsuste tegemisel ei ole juhindutud maksuõiguses olulisel kohal olevast põhimõttest, et maksuhalduri kahtlusi tuleb tõlgendada maksukohustuslase kasuks, mitte vastupidi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks märgib vastustaja, et maksuotsuse andmise põhjustas asjaolu, et kaebuse esitaja deklareeris
6. aasta oktoobris sisendkäibemaksu, kuid ei esitanud kõiki korraldusega nõutud dokumente ega andnud teavet. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei olnud
7. detsembriks 2009 esitatud maksuhaldurile vajalikke dokumente ega võimaldatud mõistliku aja jooksul läbi viia korteriomandite vaatlust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja ei täitnud korraldust ega kaasaaitamiskohustust määras, mis oleks taganud enammakse õigsuse väljaselgitamise seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
8. Ka ei nõustu vastustaja seisukohaga uurimisprintsiibi rikkumise osas. Vastustaja selgitab, et ruumide varasem või hilisem kasutamine ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kuna ei oma sellise faktilise tõendi jõudu, mille põhjal saaks teha ühese järelduse kitsalt vaidlusaluse tehingu raames omanikku vahetanud kinnisvara kasutusotstarbe kohta. Vastustaja küll nõustub seisukohaga, et oluline on ruumide tegelik kasutusotstarve, kuid seda iga konkreetse tehingu raames eraldiseisvalt. Kuivõrd nimetatud ruumid ehitati algselt eluruumideks ning hiljem kasutati neid äriruumidena, ei välista see olukorda, et ruume võidakse taas hakata kasutama eluruumidega. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitaja kinnitas maksuhaldurile, et nimetatud ruumide näol on tegemist tema isikliku aadressiga. Ka lisab vastustaja, et maksuhaldurile ei võimaldatud läbi viia ruumide vaatlust ehk ei antud vaidlusaluse tehingu raames võimalust ruumide tegelikus kasutusotstarbes veenduda, kogutud tõendid on vastuolulised ning viitavad kaebuse esitaja poolse kaasaaitamiskohustuse rikkumisele ja soovile riigilt saadava sisendkäibemaksu näol alusetult rikastuda. 3
9. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul on täitmata seadusest tulenev müüja poolne kohustus maksuhaldurit käibe lisamise soovist teavitada. Veel märgib vastustaja seoses võimaliku topeltmaksustamisega, et juhul kui osutub vajalikuks tehingute ümberhindamine ka teiste äriühingute maksustamisega seoses, siis toimub see konkreetset äriühingut puudutavas menetluses ning oma õigusi saab kaitsta üksnes OÜ Moapa ise, mitte aga kaebuse esitaja tema eest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et OÜ Elative kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et isegi juhul kui leiaks tuvastamist, et vaidlusaluste korteriomandite näol ei olnud tegemist eluruumidega, oli nende võõrandamise näol tegemist maksuvaba käibega, kuivõrd müüja ei olnud enne käibe toimumist maksuhaldurit käibemaksu lisamise kavatsusest teavitanud ning seega ei olnud täidetud

§ 16lõikes 3 sätestatud valikulise maksustamise eeldus.

Samas tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et Paadi 14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10- 64 korteriomandite puhul oli tegemist eluruumidega, kuna puuduvad mistahes usaldusväärsed tõendid selle kohta, et müümise ajal oleks neid kasutatud mingisugusel muul otstarbel. Seevastu on maksuhaldur ekslikult leidnud, et eluruumidena tuleks käsitada ka Rotermanni 5 / Roseni 10 hoones asuvaid korteriomandeid, mille reaalosadeks olid mitteeluruumid nr G150 ja

2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluste korteriomandite müüja OÜ Moapa esitas OÜ-le Elative formaalselt käibemaksuseaduse nõuetele vastava arve, millel on korteromandite müügihindadele lisatud 20%-line käibemaks. Vaidlust pole ka selles, et arvete esitamise ajal olid nii müüja kui OÜ Elative registreeritud käibemaksukohustuslastena. Käibemaksuseaduse (

) § 37 lg 7 punktidest 9 ja 10 tulenevalt on käibemaksukohustuslane kohustatud väljastatud arvele märkima maksustatava summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa ning tasumisele kuuluva käibemaksusumma. Seega maksuvaba käibe puhul ei ole müüjal arvele käibemaksusummat õigus lisada. Juhul kui müüja seda seaduses sätestatut eirates siiski teeb, ei ole ostjal hiljem õigust oma maksustatavast käibest selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Seda seisukohta on haldusasjas nr 3-3-1-8-06 tehtud lahendis kinnitanud ka Riigikohus, märkides, et ostja ei saa sellisel puhul käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega, kuna vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Käesolevas asjas on vaidlus niisiis selles, kas kaebuse esitaja oli õigus OÜ Moapa arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata või mitte. 13.

§ 16

lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle olulise osa käivet. Samas sätestatakse erand, mille kohaselt ei kohaldata seda maksuvabastust kinnisasjale, mille oluliseks osaks on uus või oluliselt parendatud ehitis ning mis võõrandatakse vastavalt enne esmakordset või taaskasutuselevõttu. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole kõnealune erand aga asjassepuutuv, kuivõrd vaidlust pole selles, et erandis nimetatud tunnustele ükski OÜ Elative poolt soetatud korteriomand ei vasta.

§ 16

lg 3 punktis 2 sätestatakse aga, et enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuuriüksust kirjalikult teavitanud maksukohustuslane lisab käibemaksu kinnisasja või selle osa, välja arvatud eluruumi, maksustatavale väärtusele. See tähendab, et kuigi kinnisasjade, millel ei asu uusi või oluliselt parendatud ehitisi, käive on üldreeglina maksuvaba (

§ 16

lg 2 p 3), on maksukohustuslasel võimalik otsustada sellise käibe maksustamine, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks, et ta on maksuhaldurit 4 käibemaksu lisamisest enne käibe toimumist kirjalikult teavitanud ning teiseks, et käibe esemeks ei ole eluruum. Eeltoodud sätetest tuleneb, et juhul kui tegemist on eluruumiga, ei ole käibemaksukohustuslasest müüjal võimalik maksustamise valikuõigust kasutada ning sellise kinnisasja või selle osa käive on igal juhul maksuvaba. Käesolev vaidlus taandub tegelikult kahele küsimusele – ühelt poolt sellele, kas OÜ Moapa arve alusel soetatud korteriomandid olid eluruumid või mitte ning teiselt poolt sellele, kas OÜ-l Moapa oli maksuhaldurit eelnevalt teavitanud kavatsusest nende korteriomandite müük käibemaksuga maksustada või mitte. Seejuures teine küsimus saaks iseenesest tõusetuda üksnes juhul kui vastus esimesele küsimusele oleks, et tegemist ei olnud eluruumidega. Seevastu eitav vastus teisele küsimusele muudab lõpplahenduse seisukohast tähtsusetuks selle, kas tegemist oli eluruumidega või mitte. 14. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta üksnes seetõttu, et OÜ Moapa ei olnud maksuhaldurit eelnevalt kirjalikult teavitanud vaidlusaluste kinnistute võõrandamisel käibemaksu lisamise kavatsusest. Seega isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusaluste korteriomandite näol ei olnud tegemist eluruumidega, oleks nende käibe maksustamine

§ 16lõikest 3 tuleneva valikuõiguse alusel välistatud.

Viimatinimetatud sätte kohaselt peab kinnisasja või selle osa võõrandamisel käibemaksu lisada sooviv käibemaksukohustuslane maksuhaldurit sellest teavitama eelnevalt ja kirjalikus vormis. Selles sättes ei peeta silmas mingisugust üldsõnalist teavitust selle kohta, et isik kavatseb tulevikus mingisuguste teavitamise ajal konkreetselt määratlemata kinnisasjade võõrandamise käibemaksuga maksustada, vaid sealt tuleneb, et müüja saab maksustamise valikuõigust kasutada juhul kui ta on eelnevalt maksuhaldurit teavitanud konkreetsetest tehingutest, mida ta maksustada soovib. Ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et teavitamisel on pelgalt formaalne ning teisejärguline tähendus. Sellest, et käibemaksu lisamiseks on vajalik üksnes maksuhalduri teavitamine, mitte aga näiteks maksuhaldurilt loa saamine, ei saa teha järeldust, et maksuhalduri eelneva teavitamata jätmise näol oleks tegemist väheolulise rikkumisega. Maksuhalduri eelnev kirjalik teavitamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud maksustamise valikuõiguse kasutamise eeldusena. Kui see eeldus on täitmata, ei ole müüjal õigust arvele käibemaksu lisada ning kinnisasja võõrandamise näol on sel juhul

§ 16lg 2 p 3 kohaselt tegemist maksuvaba käibega.

Tõsi on see, et

ei reguleeri üksikasjalikult seda, kuidas

§ 16lõikes 3 nimetatud teavitamine toimuma peaks.

Sellest ei saa aga teha järeldust, et vastav norm ei kuuluks täitmisele või et õiguslikud järelmid, mis on ette nähtud selle normi täitmise korral, võiksid sama hästi saabuda ka selle täitamata jätmisel. Viidatud sättest tuleneb sõnaselgelt, et maksuhaldurit tuleb teavitada eelnevalt ning kirjalikus vormis. Vaidlus selle üle, kas maksuhaldurit on nõuetekohaselt teavitatud või mitte, saab tekkida siis kui maksukohustuslane on esitanud maksuhaldurile mingisuguse kirjaliku dokumendi, kust on võimalik aru saada, et maksukohustuslane kavatseb võõrandada konkreetse kinnisasja ning lisada selle võõrandamisel arvele käibemaksu. Ühtegi sellist dokumenti OÜ Moapa maksuhaldurile käesoleval juhul esitanud ei ole. Äärmise erandina võib

§ 16

lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustuse täidetuks lugeda ka juhul kui maksukohustuslane ei ole sellist teadet esitanud, ent on esitanud maksuhaldurile muud andmed, millest maksuhaldur pidi aru saama, et isik kavatseb võõrandamistehingu käibemaksuga maksustada. Selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla näiteks see, et taotledes enda käibemaksukohustuslaseks registreerimist, on müüja põhjendanud seda sooviga lisada käibemaks konkreetse kinnisasja võõrandamisel. Küll aga ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et müüja soov käibemaksustamise valikuõigust kasutada oleks maksuhaldurile pidanud selguma sellest, et müüja ise tasus nende korteriomandite omandamisel käibemaksu või et ta on käibemaksuga maksustanud nende korteriomandite üürileandmise.

-is ei sätestata valikuõiguse kasutamise eeldusena mitte seda, et müüja on konkreetset kinnisasja või selle osa varem oma maksustatava käibe tarbeks kasutanud ega seda, et ta on selle soetamisel tasunud käibemaksu, vaid eelduseks on 5 maksuhaldurile eelneva kirjaliku teate esitamine selle kohta, et kinnisasja või selle osa võõrandamisel lisatakse selle väärtusele käibemaks.

§ 16

lõikes 3 nimetatud teate esitamine on formaalne, ent valikuõiguse kasutamise seisukohast oluline akt. Seadusest ei tulene, et maksuhaldur peaks muude asjaolude pinnalt aimama või arvama, et maksukohustuslasel võib maksustamise valikuõiguse kasutamise soov olla. Kaebuse esitaja seisukohaga nõustumine muudaks teate esitamise kohustuse sisutuks. Eelneva kirjaliku teate esitamise eesmärk on anda maksuhaldurile teave iga üksiku tehingu kohta, mille osas maksustamise valikuõigust kasutatakse ning seda selleks, et maksuhaldur saaks võimalikult kiiresti kontrollida, kas maksustamise muud eeldused (eelkõige see, et tegemist ei ole eluruumiga), on täidetud. Selle eesmärgi valguses ei saa teate esitamise kohustust alaväärtustada. Käesoleval juhul ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et OÜ Moapa oleks enne 30. oktoobrit 2009 teavitanud maksuhaldurit sellest, et lisab vaidlusaluste korteriomandite müümisel nende väärtusele käibemaksu. Seega ei tekkinud tal õigust käibemaksu lisada ning tekkinud käive oli maksuvaba. Asjaolu, et müüja arvele käibemaksu lisas, ei anna sellisel juhul ostjale õigust seda kajastada sisendkäibemaksuna oma käibemaksuarvestuses. Küll võib ostja selles osas esitada tsiviilõiguslikke nõudeid müüja vastu. Eeltoodu tõttu tuleb OÜ Elative kaebus rahuldamata jätta, olenemata sellest, kas korteriomandid, mille ta OÜ-le Moapa soetas, on käesitatavad eluruumidena

mõistes või mitte. 15. Kohus märgib siiski, et kogutud tõendeid ja poolte seisukohti silmas pidades tuleb Paadi 14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10-64 korteriomandeid käsitada eluruumidena, mille käive on

§ 16kohaselt igal juhul maksuvaba.

Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et maksustamisel tuleb lähtuda tehingute tegelikust majanduslikust sisust, mitte aga õiguslikust vormist, mis sellele sooritusele formaalsete tunnuste alusel omistatav on. Kohus leiab, et

§ 16

mõistes tuleb korteriomandit eluruumina käsitada juhul kui selle korteriomandi reaalosa moodustavad eluruumi funktsiooniga ruumid. Põhjendatud on eluruumi funktsiooni mõiste sisustamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 272 kaudu, kus defineeritakse eluruumi läbi selle, et see on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuivõrd ühtedele ja samadele objektiivsetele karakteristikutele vastavaid ruume on võimalik reeglina kasutada nii elu- kui äriruumidena, siis on igati põhjendatud ka ruumide reaalse kasutusotstarbe arvestamine. Kinnistu müügi kontekstis on oluline see, millisel eesmärgil kasutati neid ruume kinnistu müümise ajal. Kohus leiab, et kui tegemist on olemuslikult elamuks ehitatud hoonega, tuleb selles asuvaid ruume à priori käsitada eluruumidena ning teistsugusele seisukohale saab asuda juhul, kui on tõendatud, et neid ruume reaalselt mingisugusel muul otstarbel kasutatakse. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et korteriomandite Paadi 14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10-64 reaalosadeks on korterid, mis sellistena on ehitatud eluruumideks. Seda, et tegemist on eluruumidega, on ostja ja müüja kinnitanud ka 30. oktoobril 2009 sõlmitud müügilepingus, kus sõnaselgelt on märgitud, et eelnimetatud korteriomandite reaalosadeks on eluruumid (vastavalt eluruum on 51 ja eluruum nr 64). See, kas või millisel eesmärgil on neid ruume kunagi varem kasutatud või see, millisel eesmärgil hakkas neid hiljem kasutama kaebuse esitaja, ei oma antud juhul tähtsust hindamaks seda, kas müügi ajal oli tegemist eluruumidega või mitte. See, kas tegemist on eluruumiga või mitte, peaks olema hinnatav mingisuguste määratletavate ja objektiivsete tunnuste järgi. Olemuslikult eluruumiks ehitatud ja eluruumina kasutamiseks kõlblikke ruume võiks mitteeluruumidena (näiteks äriruumidena) käsitada eelkõige juhul kui on tuvastatav, et neid konkreetsel ajal tõepoolest sellistena kasutatakse ning nad eluruumi funktsiooni ei täida või kui neis tehtud füüsiliste ümberkujunduste tõttu on ilmne, et need on määratud kasutamiseks mitteeluruumidena. Käesoleval juhul ei ole selliseid asjaolusid tuvastada võimalik. Vastuse küsimusele, kas tegemist on eluruumidega või mitte, oleks võinud anda vaatlus, mis oleks läbi viidud tehinguga võimalikult lähedasel ajal, ent see ei olnud kaebuse esitajast tingitud põhjustel võimalik. Kohus nõustub vastustajaga, et 6 kaebuse esitaja ei täinud nõuetekohaselt oma kaasaaitamiskohustust. Asjaolu, et juriidilise isiku juhatuse liige viibib pikaajaliselt välismaal, ei saa õigustada seda, et maksuhalduri jaoks oluliste asjaolude väljaselgitamist takistatakse. Äriühingu juhatus (juhataja) peab korraldama äriühingu tegevuse selliselt, et seadusest tulenevad ja seaduse alusel saaksid nõuetekohaselt ja õigeaegselt täidetud. Kuivõrd kaebuse esitaja ei täitnud nõuetekohaselt oma kaasaaitamiskohustust, on temal maksukorralduse seaduse §-st 150 tulenevalt kohustus tõendada, et maks on määratud valesti, teisisõnu peaks ta tõendama, et vaidlusaluseid ruume kasutati nende võõrandamise ajal reaalselt äriruumidena ning need ei täitnud eluruumi funktsioone. Kaebuse esitaja ei ole seda tõendanud. Seega tuleb neid ruume kui eluruumideks ehitatud ruume käsitada eluruumidena

mõistes.

1. Erinevalt eelkäsitletud korteriomanditest, ei ole aga põhjust eluruumidena käsitada Rotermanni 5 / Roesni 10 korteriomandeid, mille reaalosadeks olid mitteeluruumid G150 ja
2. Arusaadavalt on tegemist hoones asuva garaažiboksi või parkimiskoha ja panipaigaga. Ei garaažiboks/parkimiskoht ega panipaik ole olemuselt eluruum. Asjaolu, et need võõrandati koos korteriga nr 64, mis on käsitatav eluruumina, ei muuda neid eluruumideks. Olukorras, kus hoones on parkimiskoht ja panipaik moodustatud eraldi korteriomanditena, on võimalik nende kasutamine ka korterist sõltumatult. Seega ei ole iseenesest takistust nende kasutamiseks maksustatava käibe tarbeks. Selliste kinnisasja osade võõrandamisel oleks müüjal võimalik

§ 16lg 3 alusel maksustamise valikuõigust teostada.

Käesoleval juhul aga ei ole müüja seda teinud, kuivõrd ta ei teavitanud sellest eelnevalt kirjalikus vormis maksuhaldurit. 17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Kristjan Siigur kohtunik 7