Obsah (5)

§ 117§ 112§ 111§ 124§ 10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-767 Haldusasi AgroFood OÜ kaebus Mak

§ 117

lg 2 alusel ega andnud hinnangut sellele, kuidas intressi määra vähendamine soodustab maksegraafiku täitmist. Samuti märgib kaebuse esitaja, et kui maksuhaldur ei pidanud otstarbekaks kinnitada maksegraafikut 36-ks kuuks, oleks ta

§ 112

lg 1 kohaselt võinud maksuvõla tasumise ajakava muuta mõjutades sellega ka intressi arvestamist, ent ka seda võimalust ei ole kaalutud. Ka leiab kaebuse esitaja, et iga võla ajatamine tekitab olukorra, kus põhivõlalt tekib intress ning maksuhalduri loogika kohaselt ei tohiks maksuvõlga üldse ajatada, mis on aga vastuolus ajatamise regulatsiooni põhimõtetega.

1. Neljandaks on kaebuse esitaja seisukohal, et asudes kaebuse esitaja uue taotluse läbivaatamisele, oleks maksuhaldur pidanud esitama ka uue tagatisnõude, kui ta tõepoolest pidas tagatise esitamist kaebaja poolt oluliseks kriteeriumiks maksuvõla ajatamise seisukohast, seda aga maksuhaldur ei teinud. Samas märgib kaebuse esitaja, et korduva ajatamistaotluse menetlemisel esitas ta oma seisukoha oma majandusliku olukorra kohta, mis ajatamistaotluse korraliku läbivaatamise korral pidanuks mõjutama ka vastustaja seisukohta nõutava tagatise osas, iseäranis mis puudutab võimalust saada kriminaalmenetluses hüvitist tekitatud kahju eest, mis kindlasti mõjutab kaebaja majanduslikku olukorda ja mille tõttu võiks vastustaja poolt nõutav tagatis olla esitatud ka väiksemas väärtuses. Kaebuse esitaja viitab sellele, et maksuhalduri
2. jaanuari 2010 e- 3 kirjast nähtus, et põhimõtteliselt peetakse võimalikuks ajatamist vaid 870 000 krooni osas, kuna ülejäänud summa on juba sundtäitmisele pööratud, samas kui tagatise küsimuses jäi maksuhaldur varasema seisukoha juurde ehk sisuliselt leidis korduva taotluse menetlemisel, et ajatamisele võib kuuluda 50 % taotluses märgitud summast, kuid tagatise peab kaebaja esitama ikka kogu maksuvõla väärtuses ja lisaks veel 30 %. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et on korduvalt teatanud maksuhaldurile, et on valmis esitama maksuvõla ajatamise tagamiseks konkreetse maatüki turuväärtusega 1 500 000 krooni, ent maksuhaldur sellele ei reageerinud. Kaebuse esitaja leiab samuti, et

§ 112

lg 4 kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist, ent sättest ei tulene, et tagatise mitte esitamine toob koheselt kaasa võla tasumise ajatamisest keeldumise. Kaebuse esitaja leiab, et ei ole võimalik ajatamise otsustamisel võtta arvesse tagatise usaldusväärsust, kui selle kriteeriumi täitmine maksukohustuslase poolt ei ole eelnevalt tuvastatud ning viitab selles osas Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-49-02, leides, et antud juhul ei ole maksuhaldur teinud ühtegi otsust, millest oleks nähtav diskretsiooniõiguse teostamine tagatise usaldusväärsuse kriteeriumite ja tagatisnõude täitmise tuvastamisel. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ AgroFood kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et RahM nr 2002/60 § 3 lg 1 kohaselt tuleb maksuvõla ajatamise taotlus Maksu- ja Tolliametile edastada juhul kui üheaegselt esinevad mõlemad selles sättes näidatud tingimused – taotletav tasumise ajakava ületab 24 kuud ja ajatatav maksuvõlg ületab 10 000 000 krooni.
2. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsus ka sisuliselt õiguspärane. Vastustaja viitab

§ 111

lõikele 1, § 112 lõigetele 2 ja 4 ning märgib, et vaidlusaluses otsuses viidati sellele, et alates

1. aasta novembrikuust puudub OÜ-l AgroFood käive ning on alust arvata, et äriühingul puuduvad vahendid nii jooksvate kui graafikujärgsete maksukohustuste tasumiseks. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja omakapital ei vasta seaduse nõuetele ning juhib tähelepanu, et
2. veebruaril 2010 kaebuse esitajale saadetud kirjas nõuti temalt selgitust negatiivse omakapitali kohta, ent neid selgitusi kaebuse esitaja ei esitanud. Vastustaja leiab, et kuna äriühingul puudub põhivara, käive puudub 2009 aasta novembrikuust, omakapital on negatiivne, siis on põhjendatult asutud seisukohale, et kaebaja oli sisulisest maksejõuetu juba ajatamistaotluse esitamisele eelneval ajal. Ka märgib vastustaja, et kuivõrd kaebuse esitaja jättis täitmata
3. septembri 2009,
4. oktoobri 2009 ja
5. detsembri 2009 esitatud korraldused maksuvõla tasumiseks, kusjuures kaebuse esitajal oli kaevatud otsuse tegemise seisuga maksuvõlg 1 775 921, sh intressivõlg 165 083 krooni ja pidev maksuvõlg on alates
6. aasta juunikuust, on põhjendatud ka seisukoht kaebaja nõrgast maksevõimest. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja sisuline maksejõuetus on asjaolu, mille tõttu võib maksuhaldur maksuvõla tasumise ajatamist ebaotstarbekaks pidada. Vastustaja leiab, et isegi juhul kui kaebuse esitaja on peale kaevatud otsuse tegemist sisulise pankrotiohu kõrvaldamiseks meetmeid tarvitusele võtnud, on tegemist asjaoluga, mis ei olnud ajatamistaotluse menetlemise ajal teada ning seega vaidluses kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse üle kaevatud otsuses tähendust ei oma. 4
7. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja märkis maksuvõla tasumise ajatamise taotluses pakutava tagatise ise, siis ei ole kohane väide maksuhalduri poolt tagatise esitamise nõude esitamata jätmisest, küll aga on maksuhaldur tagatist maksumaksjale esitatud kirjas maksuvõla ajatamise tingimuseks seadnud, mistõttu ei saa väita, et ajatamise menetluses nõue tagatise esitamiseks puudus. Vastustaja toob välja, et kaebuse esitajale
8. veebruaril 2010 saadetud kirjas tsiteeriti RahM 2002/60 ning Maksu- ja Tolliameti peadirektori
9. märtsi 2009 käskkirjaga nr 192-p kinnitatud maksuvõla tasumise tagatiseks esitamise ja seadmise juhendit maksuvõla tasumise ajatamisel (edaspidi MTA juhend) ning esitati

§ 124

lg 3 nõue, et tagatise väärtus peab ületama 30% ajatatava maksuvõla suurusest ning vara väärtust kinnitavas hindamisaktis peab olema näidatud käesoleva hetke olukord ning eksperthinnang ei tohi olla koostatud varasemalt kui kolm kuud tagasi. 11. Vastustaja leiab, et AgroFood OÜ sisuline maksejõuetus ning tagatise esitamata jätmine on asjaolud, mis annavad

§ 112lg 4 p 4 ja p 6 aluse maksuvõla tasumise ajatamisest keeldumiseks.

Vastustaja selgitab, et kui äriühingu maksevõime on nõrk, võimaldatakse maksuvõla ajatamist

§ 112

lõikes 3 ettenähtud lisainstrumenti kaasates ning tagatise eesmärgiks on kindlustada maksuvõla laekumine olenemata asjaolust, kas isik lõppastmes oma kohustusi nõuetekohaselt täidab. Vastustaja leiab, et kui maksuvõla ajatamist taotlev isik tagatist ei esita, on mõistlik arvestada võimalusega, et ajatamise taotlust ei rahuldata.

1. Vastustaja märgib samuti, et kaebus on põhjendamatu ka seetõttu, et maksuvõla ajatamise eesmärgi saavutamiseks oleks kaebuse esitajal otstarbekam kohtus otsuse vaidlustamise asemel esitada uus taotlus maksuhaldurile ning vajadusel esitada nõuetekohaselt tagatis KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ AgroFood kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on oma seisukohta, et maksuvõla tasumise ajatamine ei ole otstarbekas, vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud ning otsus on seega õiguspärane.
3. Esmalt märgib kohus, et kaebust ei saa põhjendamatuks pidada seetõttu, et kaebuse esitajal olnuks võimaliku kohtusse pöördumise asemel esitada uus taotlus maksuvõla tasumise ajatamiseks. Võimalus uue taotluse esitamiseks on iseenesest õige, ent samavõrd on kaebuse esitajal õigus vaidlustada ka varasema taotluse kohta tehtud otsust. Asjaolu, et kaebusega kohtusse pöördumise kõrval oleks kaebuse esitajal oma eesmärgi saavutamiseks muid ning kohtusse pöördumisega võrreldes ilmselt tõhusamaid võimalusi, ei muuda kohtule esitatud kaebust põhjendamatuks.
4. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga vaidlusaluse otsuse tühisuse osas. RahM 2002/60 § 3 lõikes 1 sätestatakse, et Maksu- ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus teeb riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise kohta otsuse, kui ajatamist taotleb füüsiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja või kui ajatatav maksuvõlg ei ületa 10 000 000 krooni ja taotletav tasumise ajakava ei ületa 24 kuud. Ülejäänud juhtudel edastab piirkondlik 5 struktuuriüksus maksuvõla tasumise ajatamise taotluse kümne päeva jooksul koos omapoolse seisukohaga Maksu- ja Tolliametile. Nimetatud sättest tulenevalt peab Maksuja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus taotluse Maksu- ja Tolliametile edastama, kui esineb üks järgmistest tingimustest: taotleja on füüsiline isik või FIE või ajatatav maksuvõlg ületab 10 000 000 krooni ning lisaks eeltoodud tingimustele ületab taotletav tasumise ajakava 24 kuud. Seega peab esinema vähemalt üks kolmest esimesena loetletud tingimusest ning lisaks peab taotletav ajakava olema pikem kui 24 kuud. Käesoleval juhul taotles kaebuse esitaja küll maksuvõla tasumise ajatamist 36 kuuks, ent taotleja ei olnud ei füüsiline isik ega FIE, samuti ei ületanud maksuvõla suurus 10 000 000 krooni. Seega ei ole täidetud RahM 2002/60 § 3 lõikes 1 sätestatud tingimused taotluse otsustamiseks saatmiseks Maksu- ja Tolliametile ning otsuse taotluse kohta võis teha piirkondlik struktuuriüksus, milleks on teiste hulgas ka Põhja maksu- ja tollikeskus. Otsust ei muuda tühiseks asjaolu, et kaebuse esitaja esitas uue maksuvõla ajatamise taotluse Hiiumaal. Maksu- ja Tolliameti piirkondlike struktuuriüksuste põhimäärustes sätestatud piirkondliku menetlusalluvuse näol on kohtu hinnangul tegemist Maksu- ja Tolliameti kui asutuse sisese töökorralduse küsimusega, millega ei määrata kindlaks maksuhalduri pädevust ning ka juhul kui mingisugune otsus tehakse piirkondlikus struktuuriüksuses, mille tööpiirkonnas vastava otsuse adressaadiks oleva isiku asu- või elukoht ei asu, ei too see kaasa otsuse tühisust haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1 p 3 mõistes. Samas tuleb tähele panna, et kuigi kaebuse esitaja on esitanud maksuhaldurile kaks ajatamise taotlust, on neid sisuliselt menetletud ühe taotlusena – ei nähtu, et maksuhaldur oleks varem esitatud taotluse kohta teinud otsuse, millega oleks vastav haldusmenetlus lõppenud – ning vaidlust ei ole selles, et esimese taotluse esitas kaebuse esitaja Põhja maksu- ja tollikeskusele (vähemalt sellesisulisele vastustaja väitele ei ole kaebuse esitaja vastu vaielnud). Seega on ka igati loogiline, et menetluse viis lõpuni see Maksu- ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus, kus vastavat menetlust esimesena esitatud taotluse alusel ka alustati. Kuivõrd uue taotluse esitamise ajaks ei olnud esimesena esitatud taotluse kohta lõplikku otsust tehtud, ei oleks olnud ühelgi juhul mõeldav nende kahe taotluse paralleelne läbi vaatamine Maksu- ja Tolliameti kahes erinevas piirkondlikus struktuuriüksuses. Kohus märgib siinkohal, et maksuhalduri ametnik on kaebuse esitaja juhatuse liikmele
5. jaanuaril 2010 saadetud e-kirjas (tl. 29) andnud ilmselgelt eksitavat ja väära teavet esimesena esitatud taotluse menetlemise kohta. Nimelt on ametnik väitnud, et see taotlus jäi maksuhalduri poolt läbi vaatamata. Otsust selle taotluse läbi vaatamata jätmise kohta ei ole maksuhaldur teinud. Maksuhalduri
6. detsembri 2009 kirja nr 13-4/26619-1 ei saa käsitada otsusena taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, millega oleks vastav haldusmenetluse lõppenud (HMS § 43 lg 1 p 3). Kohtu hinnangul saab kõnealust kirja käsitada haldusorgani nõudena taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (kirja kohaselt puudus taotlusel esindusõigusliku isiku allkiri) ning samas on maksuhaldur nõudnud täiendavate dokumentide ja selgituste esitamist, mis on vajalikud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse osas otsuse tegemiseks. Selliste dokumentide nõudmise võimalus on sõnaselgelt ette nähtud

§ 112lõikes 2.

PMTK pädevuse küsimuse osas ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitaja viiteid Riigikohtu lahenditele haldusasjades 3-3-1-7-07 ja 3-3-1-28-04, kuivõrd neis käsitletud juhtumite asjaolud erinevad käesoleva asja omadest. Ühes viidatud lahenditest käsitleti pensionikomisjoni ja Pensioniameti pädevuste eristamist, erinevalt Maksu- ja Tolliameti piirkondlikest struktuuriüksustest ei ole pensionikomisjonid Pensioniameti struktuuriüksused ning nende moodustamise kord ja põhimõtted on teised. Teises lahendis käsitleti maavanema pädevust teostada järelevalvet 6 kohaliku omavalitsuse volikogu tegevuse üle ning see ei puudutanud asutusesises pädevusvõi alluvusjaotuse küsimusi. 16.

§ 111

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine.

§ 112

kohaselt võtab maksuhaldur taotluse rahuldamise otsustamisel arvesse maksukohustuslase varalist seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla ajatamise otstarbekust ja tagatise nõudmise korral esitatud tagatise usaldusväärsust ning sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid. Selle paragrahvi 4. lõike kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui taotluses puudub põhjendus või see ei ole piisav või kui maksukohustuslasele on tehtud korraldus tasuda maksuvõlg 48 tunni jooksul korralduse saamise päevast arvates või kui maksukohustuslane ei pea õigusaktides sätestatud korras arvestust, ei esita maksudeklaratsioone või ei säilita dokumente või kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist või maksuhaldur ei pea esitatud tagatist küllaldaseks või usaldusväärseks või kui maksuhaldur leiab pankrotimenetluses võlgniku tehtud kompromissettepanekut kaaludes, et võlgniku varaline seisund ei võimalda ka kompromissi tegemise tulemusel võetud kohustuste täitmist või kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Iseäranis viimasena sätestatud alusest nähtuvalt on maksuhalduril seega maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel avar kaalutlusruum. Maksuvõla tasumise ajatamise eesmärk on anda makseraskustesse sattunud maksukohustuslasele võimalus jätkata oma igapäevast tegevust ning tasuda tekkinud maksuvõlg osamaksetena graafiku alusel, ilma et maksuhaldur asuks maksuvõlga sundtäitmisele pöörama. Sellest eesmärgist tulenevalt on ajatamine põhjendatud juhul, kui kogutud andmete põhjal on piisavalt põhjust arvata, et maksuvõla tasumise ajatamise tulemusena saab maksuvõlg likvideeritud. Seevastu ei ole maksuvõla tasumise ajatamiseks põhjust, kui näib, et taotleja maksuvõla tasumise ajatamise korral siiski ajatatud maksuvõlga ja/või jooksvaid maksukohustusi täita ei suudaks.

§ 112

lg 3 ning § 120 lg 1 p 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksuvõla tasumise ajatamise korral tagatist. Tagatise eesmärk on tagada ajatatud maksuvõla tasumine juhul kui taotleja vaatamata ajatamisgraafiku kehtestamisele ajatatud maksuvõlga siiski ei tasu. Samas ei taga tagatis kehtestatud ajatamisgraafikus näidatud perioodil tekkida võivate jooksvate maksukohustuste täitmata jätmisest tekkivate maksuvõlgade tasumist. Seega kui üldjuhul maandab tagatis riski, et ajatatud maksuvõla ulatuses riigil maksutulu sootuks laekumata jääb, ei õigustaks nõuetekohase ja usaldusväärse tagatise olemasolu maksuvõla tasumise ajatamist siiski juhul kui näib, et maksuvõla tasumise ajatamise korral jääksid taotlejal täitmata jooksvad maksukohustused. 17. Käesoleval juhul on maksuhaldur heitnud kaebuse esitajale esmalt ette kehva maksedistsipliini. Põhimõtteliselt nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et eelkõige peetakse

§ 112

lõikes 2 nimetatud varasema maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmisena silmas maksukohustuslase käitumist ajatamise taotlusega hõlmatud maksuvõla tekkimisele eelnenud perioodi ehk siis seda, kuidas on isik täitnud oma maksukohustusi enne ajatavata maksuvõla tekkimist. Kuivõrd maksuvõla tasumise ajatamise eelduseks on maksuvõla olemasolu, siis oleks ebaloogiline käsitada selle maksuvõla tekkimist ja mittetasumist sellise maksedistsipliini rikkumisena, millega saaks põhjendada ajatamisest keeldumist. Seega konkreetse maksuvõla tekkimine iseenesest ei saa õigustada ajatamisest 7 keeldumist. Samas ei ole maksuhalduril alust jätta tähelepanuta seda, kuidas on maksukohustuslane käitunud pärast maksuvõla tekkimist. Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses välja toodud, et pidev maksuvõlg on kaebuse esitajal olnud alates

1. aasta juunikuust ehk ligi poole aasta kestel enne maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamist. Samuti on välja toodud, et kaebuse esitajale on korduvalt tehtud ettekirjutusi maksuvõla tasumiseks, millele kaebuse esitaja ei ole reageerinud. Iseäranis viimane asjaolu viitab kaebuse esitaja vähesele huvile maksuvõla tasumise vastu. Maksukohustustesse hoolsalt suhtuv ettevõtja peaks maksuvõla tekkimise korral võimalikult kiiresti asuma maksuhalduriga koostööle maksuvõla likvideerimiseks, vajadusel esitades põhjendamatult viivitamata maksuvõla tasumise ajatamise taotluse. Käesoleval juhul näib aga, et kaebuse esitaja on maksuvõla tasumise ajatamist taotlenud alles pärast seda, kui maksuhaldur on asunud maksuvõlga sundtäitmisele pöörama ning kaebuse esitajal on seetõttu tekkinud reaalsed takistused majandustegevuse jätkamisel. Kohus leiab niisiis, et maksuhalduri seisukoht kaebuse esitaja viletsa maksedistsipliini osas on põhjendatud. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et menetluse kestel on ta tasunud maksuvõlga enam kui 500 000 krooni ulatuses, siis on tõsi, et esitatud pangakonto väljavõttelt nähtub, et perioodil
2. oktoobrist 2009 kuni
3. märtsini 2010 on kaebuse esitaja pangakontolt maksuhaldurile selles suurusjärgus maksuvõla katteks summasid üle kantud, ent sellest ei saa teha järeldusi kaebuse esitaja maksedistsipliini kohta, kuivõrd kõnealused summad on laekunud maksuhaldurile pärast
4. novembrit 2009 ehk pärast maksuhalduri poolt kaebuse esitaja pangakontode arestimist. Kaebuse esitaja positiivse käitumisena saab siiski käsitada vaatlusalusel perioodil arestitud pangakontole tehtud sissemakseid selgitusega „inkasso katteks“, mille summa on enam kui 70 000 krooni. See ei lükka aga ümber maksuhalduri lõppjäreldust halva maksedistsipliini kohta.
5. Vaidlusaluse otsuse tegemise õigusliku alusena on maksuhaldur märkinud

§ 112

lg 4 p 6, mille kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Sellise asjaoluna on otsuses välja toodud see, et kaebuse esitaja poolt esitatud bilansi kohaselt on ettevõtja omakapital enam kui 7,8 miljoni krooni võrra negatiivne ega vasta sellisel kujul äriseadustiku nõuetele, samas kui kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile selgitanud, vaatamata

1. detsembri kirjas osundatule, mida kavatsetakse ette võtta selleks, et omakapitali ja netovara suhe viidaks seadusega vastavusse. Äriseadustiku § 176 kohaselt on osanikel kohustus võtta vajalikud meetmed kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist. Äriseadustiku § 203 lg 1 p 1 kohaselt on vastavate meetmete võtmata jätmine sellise osaühingu sundlõpetamise aluseks. Kohtu hinnangul on negatiivne omakapital ning selle likvideerimiseks võetavate meetmete osas selge seisukoha puudumine ilmne märk ettevõtja püsivast maksejõuetusest ning sellest, et ettevõtja tegevus ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte pankrotimenetluseta. Sellises olukorras ei saa maksuvõla tasumise ajatamist üldjuhul otstarbekaks pidada ning seetõttu nõustub kohus maksuhalduri seisukohaga, et maksuvõla tasumise ajatamine ei oleks otstarbekas. Siinjuures tuleb märkida, et isegi käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja tegelikult väitnud, et tal oleks kavas võtta mingisuguseid meetmeid omakapitali seaduse nõuetega vastavusse viimiseks, mis samas tagaksid ettevõtte tegevuse jätkusuutlikkuse ning võimaldaksid maksuvõla tasumise ajatamise korral maksuvõla ning samuti jooksvad maksukohustused tasuda. Seega tuleb maksuhalduri seisukohta, et maksuvõla tasumise ajatamine ei oleks otstarbekas, pidada põhjendatuks. Põhimõtteliselt 8 tuleb nõustuda kaebuse esitaja etteheitega, et maksuhaldur ei ole võtnud seisukohta kaebuse esitaja väite osas, et maksevõimet on võimalik parandada kriminaalmenetlusest eeldatavasti laekuva kahjuhüvitise arvelt. Siinkohal tuleb aga märkida, et sellise hüvitise saamise võimalus on vaid teoreetiline ning kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaksid alust arvata, et kaebuse esitaja 900 000 krooni suuruse väidetava kahju eest hüvitise saab. Samas oleks põhjendamatu arvata, et 7,8 miljoni krooni võrra negatiivse omakapitaliga ettevõtte maksevõimet 900 000 krooni märkimisväärselt parandaks.
2. Vaidlusaluse otsuse õiguslike aluste juures ei ole viidatud

§ 112

lg 4 punktile 4, mille kohaselt võib ajatamisest keelduda kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist või maksuhaldur ei pea esitatud tagatist küllaldaseks või usaldusväärseks. Otsuse põhjendavas osas on küll viidatud sellele, et 30. detsembri 2009 kirjas selgitati kaebuse esitajale tagatise esitamise vajalikkust ning kaebuse esitaja ei ole tagatist esitanud, ent kokkuvõttes on maksuhaldur leidnud, et teistkordse tagatise nõude esitamine ei ole vajalik. Viimatinimetatud seisukohast saab tegelikult teha järelduse, et maksuhaldur on pidanud maksuvõla tasumise ajatamist ebaotstarbekaks tagatise mitteesitamisest sõltumata ning seetõttu ei ole ka uut tagatise nõuet esitatud.

§ 112

lg 3 kohaselt on maksuhalduri õigus tagatist nõuda, ent tagatise nõudmine ei ole kohustuslik ning usaldusväärse tagatise esitamine iseenesest ei tingi maksuvõla tasumise ajatamist, kui maksuhaldur leiab põhjendatult, et ajatamine oleks ebaotstarbekas. Eeltoodud põhjustel leiab peab kohus maksuhalduri seisukohta ajatamise ebaotstarbekuse kohta põhjendatuks ning seetõttu ei ole käesoleva vaidluse seisukohast tegelikult oluline, kas maksuhalduri tegevus tagatise nõudmisel oli õiguspärane või mitte.

1. Kohus möönab siiski, et maksuhalduri tegevus tagatise nõudmisel on käesolevas asjas olnud mõistetamatu ja ebaloogiline. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja on maksuhalduri ametnikuga suheldes pakkunud võimalust tagada maksuvõlga hüpoteegiga Silla külas hinnanguliselt 1,5 miljoni kroonise turuväärtusega kinnistule.
2. detsembri 2009 kirjas on maksuhaldur selgitanud tagatise esitamise vajalikkust, mida tuleb käsitada kirjalikult esitatud tagatise nõudena

§ 112lg 3 mõistes.

Kuivõrd

ega RahM 2002/60 ei reguleeri üksikasjalikult tagatise nõudmise ja aktsepteerimise menetlust, tuleb selles osas juhinduda

§ 10

lõikest 3 ja HMS § 5 lõikest 2, millest tulenevalt tuleb menetlus läbi viia võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et eesmärgipärase menetluse põhimõttest tulenevalt peaks maksuhaldur tagatise nõudmisel hindama pakutava tagatise usaldusväärsust eelnevalt. Ebamõistlik oleks see, et maksukohustuslane teeb maksuhalduri esimese nõudmise peale tagamiseks vajalikud toimingud või tehingud (nt. sõlmib käenduslepingu, tasub deposiidi või sõlmib riigiga hüpoteegi lepingu) ning alles seejärel asub maksuhaldur hindama, kas see tagatis on piisav ja usaldusväärne. Mõistlik ja

§ 10

lõikes 3 sätestatuga kooskõlas oleks menetlus, kus maksuhaldur esmalt nõuab tagatise esitamist, seejärel esitab maksukohustuslane oma konkreetse ettepanku tagatise kohta koos selle usaldusväärsust hinnata võimaldavate andmetega, mispeale saab maksuhaldur teha juba konkreetse eelotsustuse tagatise usaldusväärsuse kohta, nõudes seejuures konkreetse tagatise esitamist ning seejärel peaks maksukohustuslane esitama kas käenduslepingu, tasuma deposiidisumma või sõlmima riigiga pandilepingu (hüpoteegi seadmise lepingu). Seetõttu leiab kohus, et olukorras, kus 9 maksukohustuslane on maksuhaldurile teinud ettepaneku konkreetse tagatise seadmiseks, ei saa maksuhaldur ajatamise taotlust

§ 112

lg 4 p 4 alusel rahuldamata jätta, hindamata selle tagatise usaldusväärsust, välja arvatud juhul kui ta on nõudnud maksukohustuslaselt mingisuguseid konkreetseid tõendeid selle usaldusväärsuse hindamiseks ning maksukohustuslane ei ole neid esitanud. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja ettepaneku seada tagatisena hüpoteek, maksuhaldur nõudis oma 30. detsembri 2009 kirjas, et kaebuse esitaja esitaks omandiõigust tõendavad dokumendid ning hüpoteegiga koormatava kinnistu kindlustamist tõendavad dokumendid. Selline nõue on ebamõistlik. Omandiõigust oleks maksuhaldur saanud kontrollida avalikult kasutatavast kinnistusraamatust ning pandi eseme kindlustamine võib küll olla tagatise aktsepteerimise eelduseks, ent

§ 10

lõikega 3 oleks samuti vastuolu nõuda maksukohustuslaselt kinnistu kindlustamist, ilma et talle oleks teada tagatise aktsepteerimine. Kohustus pandi ese kindlustada võib olla tagatise aktsepteerimise lisatingimus, ent sellisena tuleb see tagatise nõudmisel sõnaselgelt väljendada. Seda maksuhaldur antud juhul teinud ei ole. Lisaks tuleb märkida, et 30. detsembri 2009 kirjas on maksuhaldur avaldanud, et eelistab tagatisena hüpoteegi seadmist riigi kasuks. Selline hüpoteek seatakse lepinguga koormatava kinnistu omaniku ja riigi, keda esindab

§ 124lg 2 kohaselt maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi volitatud isik, vahel.

Maksukohustuslane ega kinnistu omanik ei saa riigi kasuks hüpoteeki seada ise, mis tähendab, et maksuhaldur ei saaks jätta ajatamise taotlust rahuldamata põhjusel, et maksukohustuslane ei ole seadnud riigi kasuks hüpoteeki, ilma et tegelikult oleks sellise hüpoteegi seadmiseks asjaõiguslepingu sõlmimise võimalikkust kaalutud. Eeltoodu ei oma aga käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, kuivõrd maksuhaldur on maksuvõla tasumise ajatamise taotluse jätnud rahuldamata teisel alusel, st. ajatamise ebaotstarbekuse tõttu. Viimaks märgib kohus, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et seadus ei takista kaebuse esitajal uue maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamist. Uue taotluse esitamisel on kaebuse esitajal seejuures võimalik täiendavalt selgitada, kuidas kavatsetakse taastada ettevõtja maksevõime ning juhul kui maksuhaldur leiab, et tagatise esitamise korral oleks ajatamine võimalik, tuleb kaebuse esitajale esitada konkreetne nõue tagatise esitamiseks. 21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 10