3-10-1482/43

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1482 Haldusasi R. V.u kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
2. jaanuari 2010 käskkirja nr 26-d tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. detsembril
4. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: R. V. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Svetlana Meister RESOLUTSIOON
5. Jätta R. V.u kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
8. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhata
9. jaanuari 2010 käskkirjaga nr 26-d tuvastati kinnipeetav R. V.u distsiplinaarsüütegu, mis seisnes selles, et
10. detsembril 2009 kella 06.15 paiku kambris nr 25 viibides lõi ta uksepiitu lõhkudes eest ära kambri ukse ning väljus kambrist omavoliliselt. Käskkirjas leiti, et sellega rikkus kinnipeetav vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 lõikes 4 sätestatud kohustust suhtuda heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidada korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid ning pani toime VangS § 63 lõikes 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo. Käskkirjaga karistati R. V.ut kartserisse paigutamisega 7 päevaks. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 1
11. R. V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
12. jaanuari 2010 käskkirja nr 26-d tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et tema karistamiseks ei ole alust, kuivõrd vanglaametnik R. T. käitus kambriuksi lukustades õigusvastaselt. Kaebuse esitaja viitab VangS § 8 lõikele 2 ning leiab, et kambri ukse lukustamiseks pärast äratust ei olnud seaduslikku alust ning liiatigi ei olnud vastav otsus tehtud kirjalikult. Kaebuse esitaja leiab, et vanglaametnik oma õigusvastase tegevusega provotseeris teda toime panema distsipliinirikkumist. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et lõhkus kambri ukse seetõttu, et tal oli vaja kiiresti minna tualettruumi, ent õigusvastaselt suletud ukse tõttu ei olnud see võimalik. samuti heidab kaebuse esitaja vanglale ette, et kaalutud ei ole alternatiivseid karistusi, näiteks võimalust nõuda tekitatud kahju hüvitamist, mis oleks olnud proportsionaalne toimepandud teo suhtes. Ka märgib kaebuse esitaja, et vangla ei ole selgitanud, kuidas oleks kaebuse esitaja pidanud käituma olukorras, kus tekkis tungiv vajadus tualeti kasutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et ajal, mil talle tutvustati allkirja vastu vangla sisekorda sätestavaid õigusakte, kehtis vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 2, kus nähti ette, et kui kambris puudub WC, võib kinnipeetav iseseisvalt kambrist väljuda osakonna WCkasutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjaga on rikutud VangS § 41 ja PS § 18 ja
13. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Tallinna Vangla peab R. V.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud vanglateenistuse ametniku R. T.
15. detsembri 2009 ettekandega ning märgib, et kaebuse esitajat karistati VangS § 67 punktis 4 tuleneva nõude rikkumise eest, kuna kambriuks on vangla vara, millesse kinnipeetavad, sealhulgas kaebuse esitaja, peavad suhtuma heaperemehelikult ega tohi seda lõhkuda. Samas selgitab vastustaja, et võimalikud distsiplinaarkaristused on sätestatud VangS §s 63 ning vanglale tekitatud kahju rahaline hüvitamist ei saa käsitada distsiplinaarkaristusena. Seejuures toob vastustaja välja, et kaebuse esitajale karistuse määramisel on kergendava asjaoluna arvesse võetud tema avaldatud valmidust lõhkumisega tekitatud kahju hüvitada. Mis puudutab vanglateenistuse ametniku õigusvastast tegevust kambrite lukustamisel, siis selgitab vastustaja, et kinnipeetav ei saa põhjendada distsipliinirikkumist vanglaametniku väidetavalt ebaõige käitumisega ning kui ta leiab, et vanglaametnik käitub ebaõigesti, on tal õigus pöörduda märgukirjaga vangla poole ja juhtida vangla direktori tähelepanu ametnike ebaõigele käitumisele. Vastustaja selgitab samuti, et õigusaktidest ei tulene, missugusel ajavahemikul on kambriuksed lukus ja missugusel mitte, oluline on vaid see, et vangla tagaks kinnipeetavatele oma osakonna piires liikumise vähemalt nelja tunni vältel ning selle vangla kinnipeetavatele ka tagab.
16. Vastustaja selgitab täiendavalt, et Tallinna Vangla direktori
17. aprilli
18. aasta käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 2 kohaselt toimub ajavahemikul kell 06.0006.10 vangistussektsioonis viibival kinnipeetaval äratus, hommikuvõimlemine, isiklik hügieen ja kambri korrastamine ning ajavahemikul kell 06.10-07.25 toimub sektsioonide kaupa graafiku alusel toitlustamine. Vastustaja selgitab, et seoses gripiviiruse A(H1N1) leviku vältimiseks tehtud tegevustega muudeti
19. aasta novembrist kinnipeetavate toitlustamist vangistussektsioonides selliselt, et kinnipeetavate sööklas toitlustamise asemel toitlustati kinnipeetavaid kambrites. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja pidi ärkama kell 6.00 ning kambri uks, mis oli avatud juba kell 04.15, riivistati uuesti kell 6.07 ning seega oli kaebuse esitajal vähemalt 7 minuti jooksul võimalik tualetis käia, samas oli kaebuse esitajal võimalik ajavahemikul kell 06.07-06.15 kambritesse paigaldatud uksekella abil anda märku, et ta soovib tualetti minna, kuid signaallamp peale uste lukustamist ei vilkunud. Samuti märgib vastustaja, et täiskasvanu peaks oskama hinnata oma vajadusi ning sellest tulenevalt ka käituda ning 2 vastustaja meelest on vähetõenäoline, et kaebuse esitajal tekkis kaheksa minuti jooksul nii tungiv tualeti kasutamise vajadus, et see sundis teda lõhkuma vangla vara. Samuti leiab Tallinna Vangla, et lähtudes mõistlikkuse printsiibist, ei saanud kaebuse esitaja tualeti kasutamise vajadus muutuda nii lühikese aja jooksul nii tungivaks, et sellega hiljem põhjendada vangla vara lõhkumist. Samas nähtub käskkirjast, et kambri nr 25 signaallamp ei vilkunud mitte kordagi ning seega võib kaebuse esitaja väidet tungivast tualeti kasutamise vajadusest üleüldse pidada paljasõnaliseks.
20. Vastustaja leiab samuti, et VSkE § 8 lõikest 2 ei tulene ega ole kunagi tulenenud, et juhul kui kambris puudub WC, siis on kinnipeetaval õigus lukustatud kambrist WC külastamiseks väljumiseks lõhkuda kambriuks. Vastustaja peab kaebuse esitajale määratud karistust proportsionaalseks, kuna tegemist oli raske distsipliinirikkumisega ning omavolilise kambrist väljumise käigus vangla vara lõhkumine näitab kinnipeetava lugupidamatut ja üleolevat suhtumist nii vanglateenistuse ametnike korraldustesse kui ka kehtivasse õiguskorda ning annab halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele. Vastustaja hinnangul oleksid muud karistusliigid ilmselgelt liialt leebed. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et R. V.u kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja on kohase distsiplinaarmenetluse tulemusena tuvastanud kinnipeetava distsiplinaarsüüteo ning määratud karistus on proportsionaalne süüteo raskusega.
22. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Tallinna Vanglas karistust kandev kinnipeetav R. V., viibides kambris, mille ukse oli vanglaametnik eelnevalt lukustanud, lõhkus selle ukse ning väljus kambrist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kambri ukse lõhkumisega rikkus kinnipeetav VangS § 67 punktis 4 sätestatud kohustust suhtuda heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidada korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Sellest sättest tuleneb kinnipeetavale üldine keeld rikkuda või kahjustada vangla territooriumil olevaid asju ja muud vangla vara. VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt on kinnipeetava distsiplinaarsüüteoks vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Distsiplinaarsüüteona on käsitatav ka kinnipeetava poolt VangS § 67 punktis 4 sätestatud kohustuse süüline rikkumine. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on alust, kui kinnipeetav on toime pannud eelnimetatud distsiplinaarsüüteo koosseisule vastava teo, puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ning ta on teo toime pannud süüliselt. Teo õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude osas tuleb distsiplinaarkaristuste määramisel juhinduda karistusseadustikus sätestatud karistamise üldpõhimõtetest. Süüteokoosseisule vastav tegu ei ole õigusvastane kui see on toime pandud hädakaitseks või hädaseisundis, kui tegemist on kohustuste kollisiooniga või kui teo toimepanija on olnud eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus (karistusseadustiku § 27-31). Ühtegi sellist asjaolu R. V.u poolt toime pandud teo puhul ei esinenud. Samuti on ilmne, et tegu oli süüline – vaieldamatult oli kaebuse esitaja süüvõimeline, süüdiv ning puudusid muud süüd välistavad asjaolud – kaebuse esitaja sai kambri ust lõhkudes aru oma teost ja selle keelatusest. Asjaolu, et kaebuse esitaja õigustab enda jaoks ukse lõhkumist sellega, et tema hinnangul oli uste sulgemine sellel kellaajal õigusvastane või leiab, et ukse lõhkumine oli temast tingitud põhjustel (tualeti kasutamise vajadus) vältimatu, ei välista tema süüd.
23. Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetav ei saa oma distsiplinaarsüütegu õigustada vanglaametnike väidetava õigusvastase käitumisega ning seetõttu ei ole kaebuse esitajale 3 määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse kontrollimisel põhjust analüüsida seda, kas kambri ukse lukustamine konkreetsel ajal oli õiguspärane või mitte. Leides, et vanglateenistus on tema õigusi õigusvastaselt piiranud, oleks kaebuse esitaja pidanud kasutama seaduses ette nähtud õiguste kaitse viise, mitte aga asuma ust lõhkuma. Kaebuse esitaja põhjendus, et ukse lõhkumise tingis vältimatu vajadus minna tualetti, ei ole tõsiseltvõetav. Esiteks ei ole usutav, et täiskasvanud mees ei ole võimeline tualetti minemisega mõnda aega ootama, kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud, et tal oleks mingisugune terviserike, mis eristaks teda selles osas tavalisest selles vanuses mehest.
24. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et kartserisse paigutamise asemel oleks võinud teda karistada tekitatud kahju hüvitamiseks kohustamisega. Tekitatud kahju hüvitamine ei ole käsitatav karistusena. Distsiplinaarkaristused, mida on kinnipeetavale võimalik määrata, on loetletud ammendavalt VangS § 63 lõikes 1, seega täiendavaid karistuste liike vanglateenistus välja mõelda ega kohaldada ei saa. Samuti ei tulene seadusest, et süüteoga tekitatud kahju hüvitamine välistaks karistuse kohaldamise. Süüteoga tekitatud kahju hüvitamist või teo toimepanija valmidust kahju hüvitamiseks võib arvesse võtta karistuse määramisel ning vaidlusalusest käskkirjast tulenevalt on seda ka tehtud. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi väita, et R. V.ule määratud karistus – kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks – oleks ebaproportsionaalne. Kambri uks on tõke, mille eesmärk on piirata kinnipeetavate liikumisvabadust vanglas – sellise tõkke omavolilise lõhkumise näol on tegemist raske süüteoga. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti märgitud, et lisaks konkreetse varalise kahju tekitamisele näitab sellise teo toimepanemine ilmselt lugupidamatust vanglateenistuse vastu ning võib mõjuda demoraliseerivalt ka teistele kinnipeetavatele, ohustades seega vangla julgeolekut üldiselt. Sellise teo eest 7-päevase kartserikaristuse määramist tuleb kohtu hinnangul pidada pigem leebemapoolseks karistuseks.
25. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et ajal, mil talle tutvustati vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte, olid vanglas liikumist ja tualettruumi kasutamise õigust puudutavad sätted praegu kehtivatest teistsugused. Õigust omatahtsi lukustatud ukse lõhkumise teel tualettruumi minna ei ole vangistuse täideviimist ning kinnipeetavate õigusi reguleerivad sätted kunagi sätestanud. Õigus vabalt minna tualettruumi, kui kambris tualetti ei ole, ei ole kunagi hõlmanud vabadust selle õiguse kasutamiseks kambri ust lõhkuda.
26. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 4