3-09-2729/81

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011.a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2729 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N. M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – N. M. Kohtuistungi toimumise aeg
2. jaanuar 2011 RESOLUTSIOON: Pikendada luba N. M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui
3. märtsini
4. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on menetlusosalistel õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tallinna Halduskohtu
6. novembri 2010 määrusega pikendati Eestis ilma seadusliku viibimisaluseta viibiva Afganistani Islamivabariigi kodaniku N. M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
7. jaanuarini
8. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) esitas
9. jaanuaril 2010 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada luba N. M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kahe kuu võrra. Taotluse kohaselt puudub isikul kehtiv reisidokument. Isik esitas taotluse Eestis varjupaiga saamiseks ning käesolevaks ajaks on varjupaiga menetlus ka lõpule viidud. Samas on N. M. esindaja esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse N. M.le varjupaiga andmisest keeldumise otsusele.
10. N. M. selgitas istungil üksnes seda, et ei ole rahul talle määratud advokaadi O. L. tegevusega, kuna advokaat ei võta temaga ühendust ning talle ei ole teada, mis on saanud tema kaebusest varjupaigataotluse osas tehtud otsuse peale. Muid selgitusi ega seisukohtu N. M. anda ei soovinud. KOHTU PÕHJENDUSED
11. Kohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N. M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2 lõike 1, § 14 lõike 1, § 18 lõike 1 ja § 23 lõike 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. N. M.l puuduvad välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 33 lõikest 1 tuleneb, et kui isik esitab varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibides, jääb ta väljasaatmiskeskusesse kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Eelnimetatud seaduse § 3 lõikest 2 tulenevalt on välismaalasel, kes vaidlustab varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuse kohtus, kohtumenetluse ajal samad õigused ja kohustused nagu varjupaigataotlejal, kui kohus on peatanud välismaalase lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Käesoleval juhul ei ole Tallinna Halduskohus N. M. kaebust varjupaigataotluse rahuldamata jätmise kohta veel menetlusse võtnud ega otsustanud ka seda, kas lahkumisettekirjutuse täitmine peatada või mitte. Samas kaebus on kohtule esitatud ja selle menetlusse võtmine otsustatakse pärast selles esinenud puuduste kõrvaldamist. Kohtu hinnangul tuleneb välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest, et üldjuhul on varjupaigataotlejaga samad õigused ka isikul, kelle varjupaigataotlus on rahuldamata jäetud, ent kes on selle otsuse kohtus vaidlustanud. Sellest loogikast lähtudes leiab kohus, et isikut, kes on varjupaigataotluse esitanud väljasaatmiskeskuses viibides ning kes pidi seetõttu väljasaatmiskeskuses viibima ka varjupaigamenetluse lõpuni, on alust jätkuvalt väljasaatmiskeskuses kinni pidada ka pärast varjupaigataotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemist, kui isik on selle otsuse kohtumenetluses vaidlustanud. Kohus leiab, et varjupaigataotluse kohta tehtud otsuse kohtus vaidlustamise ajal ei saa isik nõuda, et tema suhtes kohaldataks leebemat režiimi, kui seadus näeb ette ajaks, mil varjupaigataotluse menetlus kestis. Seaduse loogikaga oleks vastuolus see, et isik, kelle suhtes ei ole haldusorgan veel otsust teinud, on paremas olukorras isikust, kelle suhtes on tehtud negatiivne otsus, mille isik on kohtus vaidlustanud. Seetõttu tuleb pikendada luba N. M. kinnipidamiseks väljasaatmiskeskuses veel kuni kahe kuu võrra. Kohus märgib siinkohal, et asjaolu, et N. M. on käesoleval juhul väljasaatmiskeskuses viibinud enam kui ühe aasta, ei anna alust teda väljasaatmiskeskusest vabastada. Kinnipidamise pikk tähtaeg võib anda aluse isiku vabastamiseks iseäranis põhjusel, et mõistliku aja jooksul ei ole olnud isiku väljasaatmine võimalik. Käesoleval juhul on väljasaatmise takistuseks olnud varjupaigataotluse menetlus, varjupaigataotlus on praeguseks rahuldamata jäetud ning kuigi selles osas on kohtumenetlus pooleli, ei saa väita, et väljasaatmine oleks muutunud perspektiivituks või et väljasaatmist ei ole olnud võimalik täide viia mõistliku aja jooksul.
12. Kohus pikendab eeltoodust tulenevalt luba N. M. kinnipidamiseks väljasaatmiskeskuses kuni kahe kuu võrra. Kuna varasema kohtumäärusega on antud luba isiku kinnipidamiseks kuni
13. jaanuarini 2011, tuleb tähtaega arvata sellest ajast alates. Kristjan Siigur kohtunik 2