KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2010, Tallinn Haldusasja num

) §-st 14 tulenevalt kohustus anda korralduste kohta selgitusi, mitte suunata kaebajat selgituste saamiseks Soome asutuse poole; 3) maksuvõla olemus ei nähtu vaidlustatavatele korraldustele lisatud sissenõudmist käsitlevatest taotlustest ja/või ettevaatusabinõusid käsitlevast taotlusest; 4) vastustaja peab olema suuteline oma korralduste alust ja asjaolusid põhjendama, mitte viitama asjaolule, et nende aluseks on välisriigi maksuhalduri maksuvõlgade loetelu ja selle õigsust kinnitav templijäljend; 5) jääb arusaamatuks, mida pidas vastustaja vaideotsuses silmas taotlusele lisatud täitmist võimaldava juriidilise dokumendi all. 5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta OÜ KorTec kaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgmiselt: 1) käesoleval juhul on sissenõudmistaotlusele lisatud direktiivi 2008/55/EÜ art 7 lõike 1 kohane Soome maksuhalduri väljatrükk kaebuse esitaja maksuvõlgade loetelust ning selle õigsust on kinnitatud vastava templijäljendiga. Ametiabiga seoses on Euroopa Liidus kujunenud välja praktika, mille kohaselt loetakse väljatrükki maksuvõlgade loetelust sissenõudmist lubavaks dokumendiks. Nimetatut toetab ka sama direktiivi artikkel 8, mis sätestab, et nõude täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti tunnustatakse otseselt ja seda käsitatakse automaatselt kui juriidilist dokumenti, mis lubab taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigi nõude täitmisele pööramist; 2) vastustajal ei pea olema kaebuse esitaja poolt viidatud maksuotsust. Oluline on, et Soome maksuhaldur on vastustajale esitanud korrektse taotluse ja lisanud sinna juurde nõutud sissenõudmist lubava dokumendi, mistõttu on vastustaja motiveeritult lähtunud

-st ning väljastanud vaidlusalused korraldused; 3) kaebaja viitas oma kaebuses küll maksukorralduse seaduses välja toodud maksukohustuslasele teabe andmist puudutavatele sätetele, kuid jättis tähelepanuta käesoleva asja erisused. Antud juhul on sissenõudmistaotlus ja väljatrükk maksuvõlgade loetelust ainsateks dokumentideks, mille osas on vastustajal võimalik üldse kaebuse esitaja ees oma selgituskohutust täita, kuna nimetatud dokumendid on ainsad dokumendid, mida ametiabi taotlev riik direktiivi kohaselt vastava abi saamiseks peab esitama; 4) sissenõudmist puudutava ametiabi puhul on mõeldamatu olukord, et ametiabi taotluse saanud riik hakkab ise üle kontrollima saadud taotluse õiguspärasust ning sellele lisatud dokumentide põhjendatust. Samuti puudub selleks vajadus, kuna ametiabiga pöördutakse teise riigi poole vaid juhul, kui sissenõudmine oma riigis ei ole andnud tulemusi. Vastustajal ei ole alust kahelda, nagu ei oleks Soome maksuhaldur lähtunud 2

§ 134

, mille lõigete 1 ja 2 sõnastusest saab järeldada, et täitmise aluseks oleva täitedokumendi näol peab olema tegemist haldusaktiga. Maksuvõlgade nimekirja näol ei ole vaieldamatult tegemist Soome maksuhalduri maksuotsusega ega ka muu haldusaktiga; 2)

§ 51

lõike 4 alusel ei ole rahandusminister kehtestanud määrust, millega oleks kehtestatud rahvusvahelise ametiabi taotlemiseks ja osutamiseks esitatavate taotluste vormid ja taotlustele lisatavate dokumentide loetelu. Sellesisuline varasem määrus tunnistati rahandusministri 27.01.2009 määrusega nr 9 kehtetuks; 3)

§ 128

lg 2 ja täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 12 näevad ette, et täitedokumendiks saab olla maksuhalduri haldusakt; 4) käesoleval juhul ei taotleta rahvusvahelist ametiabi Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise lepingu, vaid direktiivi nr 2008/55/EÜ alusel, mille põhimõtteid ei ole kehtivasse maksukorralduse seadusesse üle võetud. Direktiivi otsekohaldamine Eesti maksukohustuslase suhtes aga võimalik ei ole; 5) direktiivide vahetu kohaldamise keeldu riigi poolt isiku kahjuks on käsitletud siseriiklikult Riigikohtu 15.10.2009 otsuses nr 3-3-1-57-09 ning Euroopa Kohtu poolt senises praktikas 08.10.1987 otsuses kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV ja 11.11.2004 otsuses kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli; 6)

§ 51

lõige 2, mis võimaldab taotleda ja osutada rahvusvahelist ametiabi Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras, on seetõttu vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lõikega 3 osas, milles see võimaldab ametiabi osutamist vahetult direktiivi alusel, ning tuleb jätta kohaldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 14.12.2009 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jäetaks OÜ KorTec kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiste väidetega: 1) kohus ei ole mõistnud rahvusvahelise ametiabi korras edastatavate dokumentidega seonduvaid erisusi ning on valesti tõlgendanud

§ 134lõiget 2.

Nimetatud sätte kohaselt peavad välisriigi poolt esitatud dokumendist selguma nõude suurus ja kehtivus. Soome maksuhalduri poolt esitatud dokumentides on nimetatud andmed olemas, mistõttu ei ole vaidlust selles, et seadusest tulenev nõue on korrektselt täidetud; 2) sissenõudmist puudutava ametiabi puhul on mõeldamatu olukord, et ametiabi taotluse saanud riik hakkab ise üle kontrollima saadud taotluse õiguspärasust ning sellele lisatud dokumentide põhjendatust. Täitedokumentide all mõistetakse erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides erineva sisuga dokumente, mistõttu ei olegi maksukorralduse seaduses konkreetselt määratletud, millist dokumenti saab pidada välisriigi poolt esitatud täitedokumendiks. Nimetatut toetab ka direktiivi nr 2008/55/EÜ artikkel 8; 3) kui halduskohtul tekkis põhjendatud kahtlus, kas ametiabi korras esitatud sissenõudmistaotlusele lisatud dokumendi näol on tegemist vastavas välisriigis kehtiva dokumendiga või mitte, oleks pidanud selle asjaolu uurimispritsiibist johtuvalt ka välja selgitama; 4) asjaolu, et Soome maksuhalduri poolt vastustajale esitatud võlgade loetelu ei vasta maksukorralduse seaduses toodud haldusakti tunnustele, ei ole vastuolus

§ 134lõikest 2 tuleneva nõudega.

Rahvusvahelise ametiabi korras edastatavatele dokumentidele hinnangu andmisel ei saa lähtuda üksnes

-s sätestatud haldusakti tunnustest. Eesti ei saa Euroopa Liidu liikmena eeldada, et kõik ametiabi korras 3

§ 51lg 2 on vastuolus EÜ asutamislepinguga.

Kohtuotsuse resolutsioonis ta selle sätte kohaldamata jätmist ei fikseerinud. Õigustloovad aktid ei näe ette, kuidas tuleb kohtutel siseriiklik õigustloov akt vastuolu tõttu EL õigusega kohaldamata jätta. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-33-06, Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2008 otsus asjas nr 3-07-108 ja 25.11.2009 otsus asjas nr 3-06-389) on õigustloova akti kohaldamata jätmine lahendatud sama moodi nagu juhtudel, kus kohus jätab õigustloova akti kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, kohtulahendi resolutsioonis. Olukorras, kus seadusandlus sellist praktikat ei nõua, ei saa halduskohtu poolt valitud viisi pidada siiski õigusvastaseks. 10. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel aga selgitanud

§ 51

lg 2 ja EL õiguse vastuolu tuvastamisel, kas

§ 51

lg 2 on käesoleval juhul üldse asjassepuutuv, st kas juhul, kui nimetatud sätet kohaldada, tulnuks kaebus jätta rahuldamata. Halduskohus ei ole tuvastanud, et direktiiv nr 2008/55/EÜ võimaldaks sellise ametiabi taotluse alusel käesolevas asjas vaidlustatud korraldusi anda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on lõppjäreldusena jõudnud siiski õigele seisukohale. II 11.

§ 134

lõige 1 sätestab, et maksuhaldur võib

1. peatüki
2. jaos sätestatud volitusi kasutada ka rahvusvahelise ametiabi osutamiseks, kui välisriigi pädevad ametivõimud on pöördunud Eesti Vabariigi pädevate ametivõimude poole taotlusega Eestis elava või asuva või Eestis vara omava maksukohustuslase maksukohustuse või sellega seotud kõrvalkohustuste sundtäitmiseks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et lõikes 1 sätestatud juhul toimub sundtäitmine välisriigi poolt esitatud täitedokumendi alusel, millest peavad selguma nõude suurus ja kehtivus. Maksukohustuslasele välisriigis 4

§ 134

ei sätesta, millist maksuvõlga saab maksuhaldur välisriigi taotluse alusel sisse nõuda. Tegemist on menetlusnormiga, mis sätestab, millised on välisriigi taotluse alusel sissenõudmismenetluse eeldused. Sätet ei ole aga võimalik mõista materiaalõigusliku alusena, mis näeks ette aluse välisriigi maksuvõla sundsissenõudmiseks. Kui sätet tõlgendada alusena, mis näeb ette, milliste maksude sissenõudmist apellant saab täide viia, tuleks asuda seisukohale, et see on võimalik mistahes riigi poolt esitatud taotluse alusel, kusjuures piiratud ei oleks ka sissenõutavad võlad nende sisu või olemuse järgi. Sellist laiendavat tõlgendust ei saa

§-le 134 anda. Kuigi nõutav ei ole tingimata rahvusvahelise lepingu olemasolu, et õigustada välisriigi maksuvõla sissenõudmist Eesti maksuhalduri poolt – sellise aluse saab ette näha ka seadusega –, peab seadus olema piisavalt selge, et sellest oleks võimalik aru saada, milliste riikide milliseid makse saab sisse nõuda Maksu- ja Tolliamet.

§ 134sellistele nõuetele ei vasta.

Nii ei ole võimalik nõuda selle alusel ringkonnakohtu arvates sisse sellise riigi maksuvõlga, kes ei ole EL liikmesriik ja kellega ei ole sõlmitud sellekohast välislepingut. 13.

§ 51

lg 2 kohaselt rahvusvahelist ametiabi taotletakse ja osutatakse välislepingu alusel, samuti Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras. Tegemist on viitenormiga, mis ei oma iseseisvat regulatiivset tähendust. 11.12.2008 vastu võetud maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (377 SE) seletuskirjas põhjendati

§ 51

lõike 2 muudatust, millega see kehtestati praeguses sõnastuses, ning täiendamist järgmiselt: „Muudatused on vajalikud määratlemaks täpsemalt rahvusvahelise ametiabi võimalused ja piirid. Muudatused tulenevad direktiivist 77/799/EMÜ, määrusest 1798/

1. Liikmesriikide pädevatele asutustele osutab MTA rahvusvahelist ametiabi Euroopa Ühenduse õiguse alusel, eelkõige viidatud direktiivi alusel. Välislepingud omavad tähtsust Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide osas. Samuti on mõistlik sätestada olulisemad põhimõtted, nagu automaatne teabevahetus ja omaalgatuslik teabevahetus. Automaatne teabevahetus. Liikmesriikide poolt kokku lepitud juhtudel vahetatakse informatsiooni automaatselt eelneva taotluseta vastavalt direktiivi 77/799/EMÜ artiklile 3 ning määruse 1798/2003 artiklile
2. Vahetada võib igasugust teavet, mis võimaldab neil õigesti hinnata tulu- ja kapitalimaksu, ning igasugust teavet, mis on seotud vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel kindlustusmaksetelt tasutavate maksude kehtestamisel. Automaatselt saadetav teave ei ole üldjuhul seotud konkreetse juhtumiga, vaid puudutab mitut sarnast olukorda. Üldjuhul saadab Eesti välisriikidesse teavet tulude kohta, mida vastava riigi residendid on Eestist saanud. Enamikes Euroopa Liidu riikides on automaatne teabevahetus reguleeritud ka siseriiklikus õiguses. Omaalgatuslik teabevahetus. Teatud juhtudel võib maksuhaldur edastada teisele riigile teavet oma algatusel vastavalt direktiivi 77/799/EMÜ artiklile 4 ning määruse 1798/2003 artiklile 17, kui tal on alust arvata, et andmed on vajalikud maksusumma määramisel teises riigis või saavad ära hoida maksudest kõrvalehoidumise.“ Seletuskirjast nähtub, et sellega ei ole soovitud luua õiguslikku alust teise EL liikmesriigi maksuvõla sissenõudmiseks

§ 134

kohaselt, sest seletuskirjas viidatud direktiiv ja määrus käsitlevad vaid teabevahetust, ei võimalda aga teise liikmesriigi maksuvõla sissenõudmiseks ametiabi osutamist. Nõukogu direktiivi 2008/55/EÜ kohaldamine vahetult isikut koormavalt ei ole aga võimalik, nagu halduskohus õigesti selgitas. Kui

§ 51

lg 2 sõnastust mõista selliselt, et see võimaldab direktiivi 2008/55/EÜ otsekohaldamist ja lubab viiteliselt Soome maksuvõlgade sissenõudmist vaidlustatud korraldustega, tuleks see jätta kohaldamata. Ringkonnakohtu arvates sellist järeldust aga teha ei saa.

§ 51lg 2 ei näe ette konkreetse direktiivi otsekohaldamist.

Tegemist on viitenormiga, milles viidatavat normi – EL õigusest tulenevat alust teise liikmesriigi maksuvõla sissenõudmiseks ametiabi 5

§ 51lg 2 käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.

1. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus tegi lõppjärelduses õige otsuse, kuna apellandil polnud pädevust Soome maksuvõla sissenõudmiseks vaidlustatud korraldusi anda. III
2. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks peatuda ka halduskohtu otsuse põhjenduste ebaõigsuse näitamiseks järgmisel.
3. Õige on apellandi seisukoht, et halduskohus on ekslikult kohaldanud välisriigi täitedokumendi suhtes maksukorralduse seaduse ja täitemenetluse seadustiku nõudeid. Neist sätetest ei nähtu, et täitedokument, mille alusel ametiabi saab osutada ja maksuvõlga sisse nõuda, peab vastama Eesti õigusega kehtestatud nõuetele. Sätte sõnastusest tulenevalt koostab sellise täitedokumendi ametiabi taotleva riigi asjaomane asutus vastavalt oma asukohariigi õigusele ning seega tuleb täitedokumendi õiguspärasuse hindamisel kohaldada ametiabi taotleva riigi õigust.

§ 134

lg 2 esimesest lausest nähtuvalt ei ole maksukorralduse seadusega kehtestatud täiendavaid nõudeid täitedokumendile, mille alusel saab teise riigi taotluse alusel maksu sisse nõuda, peale selle, et täitedokumendist peavad selguma nõude suurus ja kehtivus, kuigi Nõukogu direktiivi 2008/55/EÜ art 8 lg 2 sellise võimaluse ette näeb. 17.

§ 134

lg 2 teise lause sõnastusest võib aga järeldada, et sellise täitedokumendi õiguspärasust ei saa vaidlustada ametiabi andva riigi kohtus. Seega ei ole täitedokumendi õiguspärasust võimalik Eesti kohtutes hinnata, kui maksuhaldur asub sisse nõudma teise riigi maksuvõlga ametiabi korras. Selline tõlgendus oleks kooskõlas ka EL direktiividega, kui teise liikmesriigi maksuvõla sissenõudmine oleks maksukorralduse seadusega ette nähtud. 18. EL direktiivi 2008/55/EÜ ülevõtmise kohustus tekkis riigil selle jõustumisest. Enne selle direktiivi jõustumist reguleeris vastastikuse ametiabi osutamist maksude sissenõudmisel direktiiv 76/308/EMÜ, mis tunnistati direktiivi 2008/55/EÜ artikliga 25 kehtetuks. Direktiivi 2008/55/EÜ asendab omakorda alates 01.01.2012 kohaldamisele kuuluv EL Nõukogu direktiiv 2010/24/EL. Kõigi nimetatud direktiivide, nagu ka Komisjoni direktiivi 2002/94/EÜ, millega kehtestati Nõukogu direktiivi 76/30/EMÜ rakenduseeskirjad, kohaselt (direktiivi 2008/55/EÜ art 6 ja art 7 lg 1, Nõukogu direktiivi 76/308/EMÜ art 6 lg 1 ja 7 lg 1; Komisjoni direktiivi 2002/94/EÜ art 12 lg 2), välja arvatud Nõukogu direktiivi 2010/24/EL, mille art 12 näeb ette sissenõudmistaotlusele ühtse juriidilise dokumendi, mis lubab täitmisele pööramist taotluse saanud liikmesriigis, lisamise, kohaselt tuleb sissenõudmistaotlusele lisada taotluse esitanud asutuse asukohaliikmesriigis välja antud vastava nõude täitmisele pööramist lubav ametlik dokument või selle kinnitatud koopia ning vajaduse korral ka muude sissenõudmiseks vajalike dokumentide originaal või kinnitatud koopia. Sissenõudmine eeldab taotluse esitanud riigi täitmisele pööramist võimaldava juriidilise dokumendi olemasolu. Sellises tähenduses saab mõista ka

§ 134lõikega 2 nõutavat täitedokumenti.

19. Soome maksuhaldur esitas ametiabi taotluse juures maksuvõlgade nimekirja, mille õigsust on taotluse esitaja kinnitanud (tl 19-20, 28-29, 37-38). Euroopa Kohus selgitas 14.01.2010 otsuses kohtuasjas nr C-233/08: Milan Kyrian versus Celní úřad Tábor, et Nõukogu direktiivi 76/308/EMÜ artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigi kohus ei ole põhimõtteliselt pädev kontrollima, kas nõude täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument kuulub täitmisele. Ringkonnakohtu arvates 6

§ 134

lg 2 teine lause näeb ette samasuguse regulatsiooni, välistades Eesti kohtute pädevuse hinnata välisriigi maksuhalduri esitatud täitedokumendi õiguspärasust. 20. Halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud korralduste tühistamise toob kaasa asjaolu, et Soome maksuhaldur ei ole esitanud nõuetekohast täitedokumenti, mis võimaldaks

§ 134alusel maksuvõla sissenõudmise, on seetõttu ekslik.

IV

1. Apellatsioonkaebus tuleks aga jätta rahuldamata ka juhul, kui vahetult EL Nõukogu direktiivi 2008/55/EÜ alusel oleks võimalik teise EL liikmesriigi maksuvõla sissenõudmine ilma maksukorralduse seaduses sellist alust kehtestamata või maksukorralduse seadus sellise aluse ette näeks.
2. Kaebaja väitis kaebuses, et Soome maksuhalduri esitatud täitekorraldust ei ole talle teatavaks tehtud. Apellant on seisukohal, et täitekorralduse teatavakstegemine (seejuures eesti keeles) ei ole tema ülesanne ning olukorras, kus taotluse esitanud riik on kinnitanud sissenõudmismenetluse läbiviimist ja sellise menetluse ebaõnnestumist, ei saa ta asuda kontrollima, kas täitedokument on teatavaks tehtud.
3. Euroopa Kohus selgitas ülal viidatud kohtuotsuses asjas nr C-233/08, et juhul, kui maksu sissenõudmise taotluse saanud liikmesriigi kohtule esitatakse kaebus täitemeetmete, nagu täitedokumendi teatavakstegemise, kehtivuse või nõuetekohasuse peale, võib see kohus kontrollida, kas need meetmed on võetud nõuetekohaselt kooskõlas nimetatud liikmesriigi seaduste ja määrustega. Seega on Eesti kohtute ülesanne kontrollida, kas vaidlustatud korralduste andmise menetluslikud eeldused on täidetud.

§ 134

lg 1 lubab maksuhalduril kasutada volitust teha sundtäitmise hoiatus (

§ 129

) juhul, kui teise EL liikmesriigi pädev asutus on esitanud sellekohase taotluse. Sellise sundtäitmise hoiatuse tegemise eeldustena pole sätestatud täitedokumendi kättetoimetamise nõuet. Asjaolu, et täitedokumendi teatavakstegemine on EL Nõukogu direktiivi 2008/55/EMÜ (ja teiste ringkonnakohtu poolt eelnevalt viidatud direktiivide) kohaselt üks täitemeetmeist (vt Euroopa Kohtu otsuse asjas nr C-233/08 p 47), ei tähenda, et sellekohase regulatsiooni puudumisel siseriiklikus õiguses tuleks asuda seisukohale, et direktiivi tuleb selles osas kohaldada vahetult. Direktiivi andmise eesmärgiks ei saa pidada isiku teavitamist talle määratud maksudest. Direktiivi eesmärk on maksude liikmesriikide vahelise sissenõudmise ja sellekohaste dokumentide teatavakstegemise parem korraldus. 24. Asjaolust, et

§ 134

lg 1 ei näe maksuvõla sissenõudmise eeldusena ette selle aluseks oleva täitedokumendi teatavakstegemise nõuet, ei saa siiski teha järeldust, et maksuvõla sissenõudmine ilma sellise teatavakstegemiseta oleks lubatav. Isiku õigus, et tema õigusi piirav akt, nagu seda on maksu sissenõudmist võimaldav täitedokument, tehakse talle teatavaks, on hõlmatud nii PS §-s 14 sätestatud õigusega heale haldusele kui ka EL õiguse aluspõhimõtetega, millele on korduvalt viidanud ka Euroopa Kohus oma praktikas. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et

§ 134

lg 1 tuleb tõlgendada nii, et see näeb sundtäitmise ja muude maksuvõla sundtäitmise toimingute tegemise eeldusena kõrvuti teise riigi pädeva asutuse nõuetekohase taotluse olemasoluga ette ka täitedokumendi kättetoimetamise. 25. Apellant on kaebajale teatavaks teinud Soome maksuhalduri taotlusele lisatud täitedokumendid sellisena, nagu need olid taotlusele lisatud. Ringkonnakohtu arvates ei oleks selline teatavakstegemine piisav. Ülalviidatud kohtuotsuses asjas nr C-233/08 selgitas 7

§ 47

lõikest 1, mille kohaselt maksuhalduri ja maksukohustuslase vaheline suhtlemine toimub eesti keeles, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Võõrkeelt kasutatakse maksumenetluses keeleseaduses sätestatud korras. Keeleseaduse (KeeleS) § 3 kohaselt riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse ja tema asutuste (edaspidi kohaliku omavalitsuse) asjaajamiskeel ning Eesti kaitsejõudude teenistus- ja käskluskeel on eesti keel. Erandid sätestatakse KeeleS 2.,

1. ja
2. peatükis. Nendest peatükkidest ei nähtu maksuhalduri õigus esitada kaebuse esitajale võõrkeelset dokumenti. KeeleS § 8 lg 1 näeb küll riigiasutusele volituse võtta vastu võõrkeelne dokument, kui see esitatakse, kuid ei sätesta asutusele volitust sellist dokumenti kolmandale isikule esitada. Käesoleval juhul ei ole võõrkeelse dokumendi esitamine toimunud ka selle saaja nõusolekul. KeeleS § 4 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroos, kultuuriomavalitsustes ning asutustes, äriühingutes, mittetulundusühingutes ja sihtasutustes. Ringkonnakohus selgitas 20.10.2005 otsuses nr 23/387/05, et asjaajamisena KeeleS § 4 lg 1 tähenduses ei tule mõista mitte üksnes asutuse poolt koostatud dokumentide saamist eesti keeles, vaid ka selliste dokumentide lisade saamise õigust eesti keeles. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud õigus ei laiene üksnes füüsilistele isikutele, vaid ka juriidilistele isikutele. Juriidiline isik kasutab asjaajamises eesti või mõnda muud keelt. Vastamine saab ka juriidilise isiku poolt toimuda keele abil. Seetõttu on teatud keeles suhtlemise õigus, sh KeeleS § 4 lõikes 1 sätestatud õigus, olemuselt seotud ka juriidiliste isikutega ning selle õiguse laiendamine juriidilistele isikutele on kooskõlas sellise õiguse olemusega.
3. Kuna maksuvõla sissenõudmise eelduseks olevat menetlustoimingut – täitedokumentide edastamine kaebajale eesti keeles – ei ole tehtud, poleks maksuhalduril olnud ka õigust anda maksukohustuslasele korraldus tasuda maksuvõlg. V
4. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Kaebaja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist apellandilt. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 8