KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 22.10.2010, Tallinn Haldusasja number 3-04-469 Haldusasi Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding kaebused Eesti Vabariigi kohustamiseks määrata hüvitus Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest Tallinna Halduskohtu 02.12.2008 otsus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise aeg Menetlusosalised Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding apellatsioonkaebused 09.09.2010 Kaebuse esitajad – Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Vastustaja – Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu, esindaja vandeadvokaat Margus Mugu Kolmas isik – Eesti Pank, esindaja vandeadvokaat Andres Suik Kolmas isik – sihtasutus VEB, esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik RESOLUTSIOON
- Rahuldada Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding apellatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2008 otsus haldusasjas 3-04-469 kohustamisnõuete rahuldamata jätmist puudutavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Rahuldada kaebused osaliselt ja kohustada Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3-04-469 EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22.11.
- Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lõike 2 ja § 59 lõike 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13.01.1992 määrusega nr 2172/1 külmutati määramata ajaks Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja Balti Ühispanga (UBB) korrespondentkontod NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Eesti Panga 29.04.1992 käskkirjaga reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus AS-ks Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP). 16.06.1992 allkirjastati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse reorganiseerimise ja PEAP moodustamise komisjoni akt, mille kohaselt jäi Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse Moskva korrespondentkonto summa PEAP bilanssi. 18.11.1992 kuulutati moratoorium Tartu Kommertspangale, PEAP-le ja UBB-le. Riigikogu võttis 20.01.1993 seoses Vene Föderatsiooni sanktsioonidega Eesti pankade vastu ning arvestades sellest tingitud olukorda PEAP-s ja UBB-s, vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta”. Sellega otsustas Riigikogu moodustada Eesti Panga juures VEB-s külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik VEB Fond (SA VEB). Fondi koondati PEAP ja UBB nõuded VEB-s külmutatud kontode kohta, lubati fondil lasta välja fondi koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate, mille tingimused määrab Eesti Pank ning millega pidi kompenseeritama PEAP ja UBB klientide need nõuded nimetatud pankade vastu, mis on seotud VEB-s külmutatud kontodega, samuti pankade endi nõudeõigus VEB vastu osas, mis ületab klientide nõudeõiguse summat. Riikliku VEB Fondi haldajaks määrati Eesti Vabariigi nimel Eesti Pank ning fondi peaülesandeks määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks VEB-s külmutatud kontode suhtes.
- Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding esitasid 31.12.2004 Tallinna Halduskohtule kaebused (mis kohtu poolt liideti ühiseks menetlemiseks) taotlusega kohustada Eesti Vabariiki kompenseerima kaebajatele Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebust täiendati 02.03.2006 juhuks, kui eelnimetatud nõue ei kuulu rahuldamisele, nõudega tunnistada õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadi õiglasel kompenseerimisel. Kuigi halduskohus juhtis kaebajate tähelepanu võimalusele käsitada esitatud nõudeid kahju hüvitamise taotlusena, jäid kaebajad selle juurde, et nende tahe on esitada kohustamiskaebus ja alternatiivina tuvastamiskaebus.
- Eesti Vabariik pidas kaebusi põhjendamatuks ja palus jätta need rahuldamata. Eesti Vabariik ei ole kaebajate varasid külmutanud ega pea neid ka hüvitama. Riigipoolne haldusmenetlus lõppes Riikliku VEB Fondi loomisega ja sertifikaatide väljaandmisega. Riigikogu 20.01.1993 otsusega ei ole riik võtnud endale mingit kohustust maksta hüvitist Vene Föderatsiooni poolt külmutatud vara eest. Eesti Vabariik ei andnud ega saanudki anda 2
(9)3-04-469 Riikliku VEB Fondi loomisega fondi kreeditoridele lubadust, et riik mingi konkreetse aja jooksul lahendab VEB-s külmutatud vahenditega seotud küsimuse. Kuna kontod VEB-s külmutas ühepoolselt Vene Föderatsioon, siis teadsid fondi kreeditorid algusest peale, et küsimuse lahendamine sõltub Vene Föderatsiooni poliitilisest tahtest. Riigikogu 20.01.1993 otsusest ja Eesti Panga 25.01.1993 käskkirjast nr 15 (millega kinnitati Riikliku VEB Fondi sertifikaatide tingimused ja väljaandmise kord) tulenevalt sai fondi kreeditoridel tekkida üksnes õigus eeldada, et kui Vene Föderatsiooniga õnnestub lahendada külmutatud vahendite küsimus, siis saavad nad realiseerida neile väljastatud sertifikaadid VEB Fondi vara vastu. Kuna kaebajad võtsid sertifikaadid vastu, siis järelikult olid nad nõus riskiga, et külmutatud vahendite vabastamist tuleb neil võib-olla oodata väga kaua ja ooteaja pikkus sõltub Vene Föderatsioonist. Kaebajatele tekkisid sertifikaatide vastuvõtmisega sertifikaatidest tulenevad õigused, millele ei ole kunagi vastandunud riigi kohustus kompenseerida need muul viisil kui külmutatud varade arvelt nende vabastamisel. Sertifikaadid ja neist tulenevad õigused on õiglaseks ja kohaseks kompensatsiooniks kaebajate nõuete koondamise eest Riiklikku VEB Fondi. Kui kaebajad leidsid, et sertifikaadid ja neist tulenevad õigused fondi varale, mis omakorda koosnes eranditult VEB-s külmutatud varast, ei ole kohane kompensatsioon, tulnuks neil vaidlustada fondi loomine ja sertifikaatide väljastamine. Põhiõiguste väidetavale riivele tuginedes ei ole kaebajad tõendanud, et nemad või nende õiguseellased ei olnud Riigikogu 20.01.1993 otsuse vastuvõtmise ajal otseselt ega kaudselt riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvad ettevõtted. Valitseva nn Günter Dürigi teooria kohaselt puudub sellistel ettevõtetel ja juriidilistel isikutel põhiõigusvõime. Esitatud pole tõendeid selle kohta, et AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Pärnu Kalur Holding oleksid olnud Riikliku VEB Fondi sertifikaatide nn algupärased omanikud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et AS A .O. Imbi (pankrotis) omandas sertifikaadid nö järelturult, mistõttu fondi loomisega ei saanud toimuda tema põhiõiguste riivet. Kohustamiskaebus eeldab, et eelnevalt on vastav taotlus esitatud haldusorganile. AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Pärnu Kalur Holding ei ole seda korda järginud. Lisaks puudub kaebajatel tuvastusnõude esitamiseks põhjendatud huvi. 4. Kolmas isik SA VEB vaidles kaebustele vastu. AS A. O. Imbi (pankrotis) kaebuses tehtud kohtuotsustes leiti, et Eesti Vabariik, Eesti Pank ja SA VEB ei vastuta Vene Föderatsiooni poolt NSVL Välismajanduspangas kontode külmutamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede eest. Pole võimalik asuda samade asjaolude pinnalt varasemates kohtulahendites (Tallinna Halduskohtu 05.03.2003 otsus nr 3-83/03, Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsus nr 2-3/612/2003 ja Riigikohtu 24.03.2004 määrus nr 3-7-2-3-14) väljendatust vastupidisele seisukohale. AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Pärnu Kalur Holding ei ole tõendanud, et nad omasid raha pangakontodel enne nende külmutamist 13.01.1992. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et 13.01.1992 külmutatud kontodel ei omanud raha AS A. O. Imbi (pankrotis). AS Akke (likvideerimisel) ja AS Saare Kalur kaebuste põhjendustest järelduvalt toimusid raha laekumised pärast kontode külmutamist. Järelikult teostati tehinguid nn külmutatud vahenditega, mida VEB siseselt võis vabalt kanda üle ühelt külmutatud kontolt teisele. Selliselt võiks kõik külmutatud VEB kontode omanikud kanda oma külmutatud valuutavahendid üle nn Eesti kontodele ja seejärel nõuda Eesti Vabariigilt VEB Fondi sertifikaatide rahalist hüvitamist. 3
(9)3-04-469
- Kolmas isik Eesti Pank palus jätta kaebused rahuldamata. Sisuliselt on tegemist juba kõik kolm kohtuastet läbinud vaidlusega, mida kaebajad üritavad uuesti alustada. Varasemates kohtuvaidlustes esitas AS A. O. Imbi (pankrotis) oma nõude põhistamisena sisuliselt samu argumente mis käesolevas vaidluses. Kuigi formaalselt nõuavad kaebajad Riikliku VEB Fondi sertifikaatide kompenseerimist, on kohustamiskaebuse tegelikuks eesmärgiks möödahiilimine asjaolust, et kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks on tähtaeg möödunud, samuti võimaldab kohustamiskaebuse esitamine vältida suuremahulise riigilõivu tasumist. Ka Eesti Panga ja VEB Fondi ning Venemaa Föderatsiooni vastavate asutuste vahelistel läbirääkimistel on Eesti pool nõudnud järjekindlalt külmutatud vahendite kohest vabastamist ja pärinud aru varade kinnipidamise õigusliku aluse kohta. Vene asutused on Eesti poolt ignoreerinud ja vastanud taotlusele eitavalt, sidudes külmutatud varade vabastamise endise NSV Liidu välis- ja sisevõla osas riikidevahelise kokkuleppe saavutamisega. Tõusetunud küsimust ei ole võimalik juriidiliste meetoditega lahendada – Venemaa Föderatsioon ei ole rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni tunnustanud ja muud rahvusvahelised foorumid juriidilise lahenduse saamiseks puuduvad.
- Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata ning rahuldamata jäi ka vastustaja taotlus asjas kantud menetluskulude hüvitamiseks. Kaebajate väidetud riigi tegevusetusest ei saa tuleneda õigust nõuda kohustamiskaebusega, et Eesti Vabariik ise kompenseeriks VEB Fondi sertifikaadid ja väidetud viivituse; kaebajad saaksid nõuda vaid nende toimingute teostamist, millega riik on väidetavalt viivitanud. Kaebajad pole selliste esmaste õiguskaitsevahendite, millega kaasneb väidetavalt rikutud õiguste taastamine õiguserikkumise kõrvaldamise kaudu, rakendamist taotlenud. Väär on kaebajate käsitlus, nagu oleks neil õigus nõuda Riigikogu 20.01.1993 otsuse punktis 4 nimetatud nõuete muul viisil kompenseerimist peale sertifikaatide. Riigikogu viidatud otsuse p-st 3 tulenevalt on Riikliku VEB Fondi sertifikaatide näol tegemist väärtpaberile omaseid tunnuseid omava instrumendiga, sama otsuse p 4 kohaselt otsustati kompenseerida Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega PEAP ja UBB klientide need nõuded pankade vastu, mis on seotud endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega. Seega määrati Riigikogu 20.01.1993 otsusega kindlaks hüvitis nõuete eest ning Riiklikku VEB Fondi koondatud nõuete eest väljastatud sertifikaadid ongi selleks kompensatsiooniks. Kaebajad on nende nõuete eest Riigikogu otsusega ette nähtud kompensatsiooni kätte saanud ning väited, et riik ei ole alustatud kompenseerimismenetlust lõpule viinud, on ekslikud. Riikliku VEB Fondi sertifikaat on eraõigusliku olemusega väärtpaber, millest saavad kaebajatele tuleneda ennekõike eraõiguslikud nõuded. Riigikogu 20.01.1993 otsuse p-st 3 nähtuvalt emiteerib Riiklik VEB Fond temasse koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate. Eesti Panga 25.01.1993 käskkirjaga nr 15 kinnitatud VEB Fondi sertifikaatide tingimuste p 1 kohaselt on sertifikaat nimeline väärtpaber, mis väljendab õigust sertifikaadiga esindatud osale fondi varadest; sama dokumendi p 3 kohaselt on sertifikaat turul vabalt ostetav ja müüdav. Asjas esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajatest vähemalt AS A. O. Imbi (pankrotis) on omandanud sertifikaadi aastaid peale Riikliku VEB Fondi loomist, nõuete sinna koondamist ja sertifikaatide väljastamist. Riigikogu 20.01.1993 otsusega ega muude õigusaktidega ei ole Eesti Vabariik võtnud endale kohustust Vene Föderatsiooni poolt külmutatud varade eest mistahes tingimustel maksta ise ja oma vahenditest kompensatsiooni. Riikliku VEB Fondi sertifikaatide tingimuste p-st 1 ja Riigikogu 20.01.1993 otsuse p-st 3 tuleneb, et igal sertifikaadil on nominaalväärtus, mis 4
(9)3-04-469 näitab, millises ulatuses on sertifikaadi omanikul õigus VEB Fondi varadele. Sertifikaadist tulenevad selle omanikule varalised õigused, sh õigus sertifikaati turul vabalt võõrandada ja/või oodata Riikliku VEB Fondi varade realiseerimist. Riigikogu 20.01.1993 otsuse p-dest 1 ja 2 tulenevalt on fondi varaks VEB-s külmutatud summad. Kaebajatele pidi Riigikogu otsusest ja sertifikaatide tingimustest teada olema, et sertifikaadid väljendavad nende omanike õigust fondi külmutatud varale ning järelikult pidid olema neile arusaadavad ka sertifikaatidega kaasnevad majandusriskid; mõistetav pidi olema ka asjaolu, et sertifikaatide reaalne väärtus sõltub Vene Föderatsiooni poolt kõnealuse vara vabastamisest. Eesti Vabariik ei andnud ega saanudki anda Riikliku VEB Fondi loomisega fondi kreeditoridele lubadust, et riik mingi konkreetse aja jooksul lahendab VEB-s külmutatud vahenditega seotud küsimuse. Väites põhiõiguse riivet, lasus kaebajatel muuhulgas kohustus tõendada sellise õiguse olemasolu. Kaebajad ei ole tõendanud, et nemad või nende õiguseellased ei olnud Riigikogu 20.01.1993 otsuse vastuvõtmise ajal riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvad ettevõtted. Riigile või kohalikule omavalitsusele kuulunud ettevõtetel pole põhiõigusvõimet. Vastustaja esitatud Rahandusministeeriumi ja Tartu Maavalitsuse kirjad kinnitavad põhiõigusvõime puudumist vähemalt AS-l Tartu Lihakombinaat (pankrotis). Asja materjalide põhjal ei saa teha järeldust, et avalik võim ei ole soovinud külmutatud varade vabastamise küsimust lahendada. Vastustaja ja kolmandad isikud ei ole ka väitnud, et fondi kreeditoride varaliste õiguste kaitse jätkuvalt võimalik pole. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest (töögruppide istungite protokollid) nähtub, et VEB-s külmutatud varade küsimust on käsitletud korduvalt Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelistel läbirääkimistel ning alates läbirääkimiste 13. voorust (13.-14.07.1993) on seda küsimust seostatud endise NSV Liidu välisvõla ülevõtmisega. Vastustaja ja kolmandate isikute selgituste kohaselt soikusid läbirääkimised 26.07.1994 NSV Liidu relvajõudude väljaviimise kohta nn juulilepete sõlmimisel. Vastustaja kinnitusel ei ole riikidevahelised läbirääkimised VEB-s külmutatud varade üle taastunud põhjusel, et küsimuse ülesvõtmine ei ole olnud võimalik poliitiliselt. Väites, et füüsilisi ja juriidilisi isikuid on koheldud ebavõrdselt, jätavad kaebajad tähelepanuta, et füüsilistele isikutele väljamaksete tegemine toimus Vene Föderatsiooni Presidendi 07.12.1992 määruse (ukaas) nr 1565 "Meetmetest endise NSVL sisevaluutavõla reguleerimisel" alusel, mille punktiga 1 sätestati, et VEB kohustusi füüsiliste isikute ees hakatakse kustutama alates 01.07.1993 kliendi esimesel nõudmisel ilma piiranguteta konto saldo piirides. 29.12.1992 kirjaga informeeris Venemaa Keskpank nimetatud määrusest Eesti Panka, lisades kirja lõppu, et VEB kohustused Eesti juriidiliste isikute ees kustutatakse pärast endise NSV Liidu välis- ja sisevõla jagamise printsiipide kindlaksmääramist. Ükski kaebajatest ei ole tõendanud, et ta on Riikliku VEB Fondi sertifikaatide algupärane omanik. Põhjendamatu on nõuda kompensatsiooni Eesti Vabariigilt olukorras, kus tegemist pole sertifikaatide algupäraste omanikega ja raha liikumine leiab aset pärast kontode külmutamist. Alternatiivnõude osas selgitasid kaebajad, et kui kohustamiskaebust pole esitatud kujul võimalik rahuldada, siis paluvad nad kaebuse läbi vaadata tuvastamiskaebusena. Tuvastamiskaebus on lubatav põhjendatud huvi olemasolul ning see huvi peab olema kaebuses ära toodud. Kaebajad pole tuvastushuvi näidanud. Kohtuistungil esitatud väide, et tuvastamiskaebuse rahuldamine võimaldab astuda Eesti Vabariigiga läbirääkimistesse, põhjendatud huvina käsitletav ei ole. Kaebajad ei ole toonud esile ühtki sellist asjaolu, mis takistaks neil Eesti Vabariigiga läbirääkimistesse astumast tuvastamiskaebusest sõltumatult. Kuna kaebajad on kategooriliselt välistanud kompenseerimisnõuete kahjunõuetena 5
(9)3-04-469 menetlemise, siis ei saa tõusetuda küsimust riigivastutusest seoses avaliku võimu väidetava õigusvastase tegevusetusega. Seega ei saa põhjendatuks huviks olla ka kahjuhüvitise nõude esitamine.
- Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2010 otsusega rahuldati esitatud kaebused osaliselt ning kohustati Eesti Vabariiki otsustama kaebajatele hüvitise määramine Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest.
- Riigikohtu 27.05.2010 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2010 otsus tühistati kohtumenetluse normide rikkumise tõttu ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTU MENETLUSES
- AS Akke (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada kohustamiskaebused. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, hindas tõendeid vääralt ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebajate põhiväiteid pole sisuliselt analüüsitud. Kaebajate raha ei ole Venemaa poolt kunagi külmutatud. Kontol olev raha kuulus mitte kliendile, vaid pangale. Klientidel oli nõudeõigus Eesti pankade vastu, kes omasid nõudeõigust endise NSV Liidu Välismajanduspanga vastu. Klientide nõudeõigust ei mõjuta asjaolu, et Eesti pank hoiab osa oma raha välismaiste pankade korrespondentkontodel. Eesti Vabariik sekkus avalik-õiguslike meetmetega ja „päästis” Eesti kommertspangad avalikes huvides. Nõuete koondamisega fondi ja sertifikaatide väljastamisega ei toimunud tegelikku kompenseerimist. Riigi vastutus tuleneb sellest, et pankade pankroti asemel (siis oleksid praegused sertifikaatide omanikud võrdselt teiste võlausaldajatega saanud oma jaotise pankrotivarast) sekkus riik avalik-õiguslike meetmetega. Riik on VEB Fondi loomisega tekitanud õiguspärase ootuse vastavate nõuete reaalseks kompenseerimiseks. Õigusvastane on Eesti Vabariigi ja asjakohaste halduskandjate tegevusetus, mille tõttu kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset kompensatsiooni Riiklikku VEB Fondi koondatud nõuete hüvitamiseks.
- Eesti Vabariik jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Väites, et Eesti Vabariigi ja asjakohaste halduskandjate tegevusetus on õigusvastane, pole kaebajad välja toonud ühtegi konkreetset tegu, mis on jäänud riigil õigusvastaselt tegemata. SA VEB poolt kaebajatele saadetud informatiivse sisuga saldokinnitused ei tekita Eesti Vabariigil vastutust. Halduskohus leidis õigesti, et käesoleval juhtumil ei eksisteeri kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Iseenesest õige on kaebajate väide, et kohustamiskaebus on kohane õiguskaitsevahend viivituse puhul, kuid selleks, et vastustaja satuks mingi toimingu tegemisel õigusvastaselt viivitusse, peab olema esmalt tuvastatud, et vastustajal on seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust tulenev kohustus see toiming sooritada. Seda tuvastatud pole ning kaebajad pole sellisele normile ka viidanud. 6
(9)3-04-469
- Kolmas isik SA VEB jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, vaidles apellatsioonkaebustele vastu ning palus jätta halduskohtu otsuse muutmata. Ehkki kaebajate väitel on rikutud nende õigust korraldusele ja menetlusele, ei ole nad viidatud ühelegi avaliku õiguse normile, millest tuleneks riigi kohustus hüvitada viivitus või kompenseerida ise sertifikaat, iseäranis, kui kaebajate kinnitusel ei ole seejuures tegemist nende õiguste pöördumatu rikkumisega. Väär, tõendamata ja mitteasjakohane on apellantide väide, mille kohaselt kui kaebajatele ei kompenseerita nende nõudeid, on avalikes huvides läbi viidud pangandussüsteemi saneerimine eraõiguslike isikute vahenditega.
- Kolmas isik Eesti Pank jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus kontrollib esmalt apellatsioonkaebuse piire. Nimelt on kaebajad vastu vaielnud ringkonnakohtu poolt 02.02.2010 otsuses avaldatud seisukohale, et halduskohtu otsus oli vaidlustatud üksnes osas, millega jäeti rahuldamata kohustamiskaebus. Kaebajad esitasid halduskohtule nii kohustamis- kui ka tuvastamisnõude. Tallinna Halduskohtu 02.12.2008 otsusega jäeti kohustamiskaebus rahuldamata selle sisulise põhjendamatuse tõttu ning tuvastamiskaebus kaebeõiguse ehk põhjendatud huvi puudumise tõttu. 02.01.2009 esitatud apellatsioonkaebuses on märgitud, et tühistada palutakse halduskohtu otsus tervikuna. Samas taotlevad apellandid ringkonnakohtult uue otsuse tegemist ja kaebuse rahuldamist üksnes kohustamisnõude osas. Samuti ei sisalda apellatsioonkaebus ühtegi sisulist vastuväidet halduskohtu otsusele osas, millega tuvastamisnõue jäeti rahuldamata. Eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et apellatsioonimenetlus toimub üksnes kohustamisnõuet puudutavas osas. Kaebajad on kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, mistõttu pole põhjust eeldada, et kaebajad ei ole suutnud oma õigusi vajalikul määral realiseerida.
- Käesoleva haldusasja menetluse käigus (vt Riigikohtu 12.12.2006 määrus nr 3-3-1-82-06; Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2007 määrus) on kaebuse ese sisustatud järgnevalt. Nõude aluseks on Eesti Vabariigi tegevusetus VEB Fondi kaudu kaebajate õiguste kaitsmisel, mille tõttu ei ole kaebajad pika aja jooksul saanud reaalset kompensatsiooni. Kaebuse eesmärgiks on avalik-õiguslike meetmete rakendamine seoses sertifikaatide pikaajalise väärtusetusega. Riigikohus on eelviidatud 12.12.2006 määruses veel selgitanud, et asja lahendamiseks peavad kohtud välja selgitama, kas Eesti Vabariik on kohustatud nõuded kompenseerima ning kas sertifikaat on seejuures olnud piisavaks kompensatsiooniks.
- Kohustamiskaebuse rahuldamine on võimalik juhul, kui mingil kujul (õigusakt, haldusakt) eksisteerib see õiguslik kohustus, mille sooritamiseks kohustamist kaebajad kohtult paluvad (Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Seega on käesoleva kaebuse lahendamisel keskseks küsimuseks, kas kuskilt tuleneb Eesti Vabariigi kohustus tagada, et VEB Fondi sertifikaatide omanikud saaksid sertifikaatide eest mingi muu rahaliselt hinnatava hüvitise. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et nimetatud küsimuse lahendamisel ei ole oluline, kas kaebajad on sertifikaatide algsed omanikud või on sertifikaadid omandanud hilisemalt. Riigil vastava kohustuse esinemisel ei saa sertifikaatide eest muu hüvitise tasumine sõltuda sertifikaadi omandamise ajast ja viisist. Kohtumenetluses ei ole väidetud, et kaebajad ei oleks 7
(9)3-04-469 sertifikaatide omanikud olnud kaebuste esitamise ajal või nad ei oleks seda käesoleval ajal. Samal põhjusel ei ole asjas määravaks, kas kaebajad olid Riigikogu 20.01.1993 otsuse vastuvõtmise ajal põhiõigusvõimelised ning millal toimusid raha laekumised Eesti pankade korrespondentkontodele. Kaebajad on sertifikaatide omanikud ning soovivad realiseerida nimetatud sertifikaatidest väidetavalt tulenevat õigust saada reaalset kompensatsiooni. Ringkonnakohus lähtub alljärgnevalt veel eeldusest, et sertifikaate võib pidada väärtusetuks, kuigi need on turul vabalt kaubeldavad ning sertifikaadi omanikul on vastavalt sertifikaadi väärtusele õigus VEB Fondi varadele. Nimelt on fondi varaks üksnes VEB-s külmutatud summad, kuid nende summade laekumine fondi vara hulka on seotud tingimusega, mis vajab poliitilist otsustust, mille vastuvõtmiseks puudub Eesti Vabariigil toimiku materjalidest nähtuvalt soov (NSVL riigivõla osaline enda kanda võtmine).
- Riigikogu 20.01.1993 otsusest ei tulene riigi kohustust hüvitada oma vahenditest fondis olevad nõuded. Otsuse vastuvõtmisel oligi hüvitisena ette nähtud sertifikaat, millest tulenes nõudeõigus fondi varadele. Kuna kaebajad on rõhutanud, et nende kohtumenetluses esitatud kohustamisnõue ei tugine Riigikogu 20.01.1993 otsusele, vaid riigi tegevusetusele, ei hakka ringkonnakohus nimetatud väiteid pikemalt põhjendama, vaid analüüsib, kas esineb riigi kohustus olla sertifikaatide omanike õiguste realiseerimisel aktiivne.
- Kuigi Riigikogu 20.01.1993 otsuse p-st 4 tuleneb, et sertifikaatidega kompenseeriti PEAP ja UBB klientide nõuded nende pankade vastu, ei saa sellest veel järeldada, et sertifikaatide väljaandmisega on riik oma kohustused täitnud. Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni esindaja Heiki Kranichi poolt 20.01.1993 otsuse eelnõu menetlemisel antud selgituste kohaselt andis vahendite koondamine ühte fondi „võimaluse mingil määral konkretiseerida jõupingutusi selles valdkonnas ja kahtlemata suurendab lootust raha Moskvast kätte saada“. Samuti on Eesti Panga president Siim Kallas samaaegselt menetletud otsuse „Vabariigi Valitsuse tähtajalise võlakohustuse väljalaskmine“ eelnõu arutelul väitnud, et vaatamata Valuutafondi eriarvamusele Eesti ei tunnista, et VEB on „täielik must auk“. Lisaks märkis ta, et „kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta“. Eeltoodust nähtub, et Riigikogu möönis 20.01.1993 otsuse vastuvõtmisel, et raha ei pruugi VEB-st fondi laekuda, kuid arvestas, et nõuete koondamine ühte fondi võib raha tagasisaamise väljavaateid suurendada. Siinkohal on asjakohane peatuda küsimusel, miks oli üldse vaja PEAP ja UBB klientide nõudeid oma pankade vastu sertifikaatidega asendada. Siim Kallase poolt eelnõu menetlemise käigus antud selgituste kohaselt oli peamiseks eesmärgiks majanduse edendamine ning arvete omanike ja pankade huvide parem kaitsmine seeläbi, et korjatakse „seadusandliku organi otsusega pankadest ära selle külmutatud arve, nii aktiva kui passiva poolelt“. PEAP oli Eesti Panga omanduses ning Eesti Pank ei pidanud võimalikuks PEAP pankrotti laskmist, samas puudusid Eesti Pangal rahalised võimalused võla katmiseks. Kaugema eesmärgina sooviti UBB ja PEAP ühendamist. Olgugi, et sertifikaatide väljaandmisega ning pankade ja selle klientide ja selle klientide vaheliste suhetega seonduv on eraõiguse valdkonda kuuluv, sekkus riik avalik-õiguslikke vahendeid kasutades nendesse suhetesse eelkõige avalikes huvides.
- aastal oli Eesti Vabariik ebastabiilse majandusega riik. Ilmselgelt oli riigi huvi suunatud pangandussektori ning kogu majanduse tugevdamisele. Alljärgnevalt tuleb hinnata, kas olukorras, kus riik 8
(9)3-04-469 eelkirjeldatud viisil oma volitust kasutas, vastutab ta ka sel moel, et peab fondi tegevuse nurjumisel otsib uusi võimalusi sertifikaatide omanike varaliste õiguste kaitsmiseks.
- Riigi vastav kohustus peab tulenema mingist õigusaktist. Ringkonnakohus märkis juba eelnevalt, et Riigikogu 20.01.1993 otsusest sellist kohustust ei nähtu. Otsuse p 5, millega määrati fondi peaülesandeks külmutatud kontode suhtes lahenduste leidmine, on volitusnormiks, mis riigi kohustusi ei sisalda. Samuti ei saa kohustamiskaebuse rahuldamise aluseks olla otsuse p 7, mille kohaselt on Eesti Pangal ja Vabariigi Valitsusel vastavalt võimaluste tekkimisele lubatud osta fondi poolt väljalastud sertifikaate kokkuleppelistel tingimustel. Nimetatud normi eesmärgiks on Eesti Pangale ja Vabariigi Valitsusele sertifikaatide omandamiseks õigusliku aluse loomine, mitte aga sertifikaatide omanikele subjektiivse õiguse andmine nõuda Eesti Pangalt ja Vabariigi Valitsuselt sertifikaatide omandamist.
- Ringkonnakohus leiab seega, et käesoleval hetkel puudub konkreetne õiguslik alus, millele tuginedes saaks kohus esitatud kaebuse rahuldada. Kaebuse rahuldamine osutuks võimalikuks vaid juhul, kui kohus leiab, et rikutud on PS § 14, st isiku õigust korraldusele ja menetlusele. Olukorras, kus mingi regulatsioon on pikaajaliselt olnud sisutu ning ei taga piisava efektiivsusega puudutatud isikute õigusi, on pädev isik või haldusorgan ka vahetult PS §-st 14 tulenevalt kohustatud sätestama uue regulatsiooni (vt nt Riigikohtu üldkogu 29.10.2002 otsus 3-4-1-5-02). PS §-s 14 sisalduvat õigust korraldusele ja menetlusele on rikutud, kui menetlus puudub või olemasolev menetlus ei ole piisav. Käesolevas asjas oli riik Riigikogu 20.01.1993 otsusega loonud menetluse, kuid ajafaktorit arvestades ei saa seda enam pidada piisavaks. Kuigi 20.01.1993 otsuse andmisel ei saanud seadusandja välistada võimalust, et sertifikaatide kompenseerimine läbi fondi varade ei õnnestu, tuleb lähtuda eeldusest, et regulatsiooni eesmärgiks oli efektiivselt tagada kõigi asjaosaliste õiguste kaitse suurimas võimalikus mahus. Arvestades, et kohustamiskaebused esitati 30.12.2004, olid kaebuste esitamise ajaks sertifikaatide omanike varalised õigused sertifikaatide väärtusetuse tõttu olnud riivatud üle kümne aasta. Sekkudes avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võtab riik endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud Riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Samuti on põhjendamatu vastuväide, et kaebajad soetasid sertifikaadid vabal tahtel. Riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uusi alternatiivseid lahendusi. Arvestades seejuures riigil olevat suurt kaalumisruumi, ei ole kohtul võimalik siinkohal ette kirjutada, milliste vahenditega ja kuidas peab toimuma sertifikaatide omanike õiguste tagamine.
- Eeltoodut silmas pidades rahuldab ringkonnakohus esitatud kohustamiskaebuse osaliselt. Kohustamiskaebuse tervikuna rahuldamine pole võimalik, kuna sertifikaatide eest määratava kompensatsiooni instrument ning hüvitise suurus on vastustaja kaalutlusotsus. Ringkonnakohus teeb vastustajale ettekirjutuse otsustada Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks on vajalik tähtaja määramine. Arvestades probleemi ulatust, on kohaseks tähtajaks üheksa kuud. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 9
(9)