Vanglavara rikkumine on tuvastatud 01.02.2010 läbiotsimise ruumis nr
Nimelt nähtub vangla esitatud käskkirjast, et kaebajat süüdistatakse vanglariietuse rikkumises.
p 4 märgib, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Vangla vara kinnipeetav rikkuda ei tohi, rikkumiseks loetakse ka vormiriietuse ümberõmblemist. Vanglariietuse vormirõivast muuta ei tohi, muutmiseks loetakse ka seda, kui pükstele õmmeldakse külge taskud või töödeldakse ümber selle vööosa. Antud juhul tuvastati, et kaebajale kasutamiseks antud kahed spordidressi püksid olid ümber õmmeldud, st pükstele olid juurde õmmeldud taskud ja muudetud vööosa. Vormiriietus on vangla vara, millele tasku juurdeõmblemine ja vööosa muutmine on kinnipeetavale väljastatud vangla vara muutmine ehk selle rikkumine. Vangla tingimustes muutuvad sellised püksid ühtlasi kasutuskõlbmatuteks ja neid ei saa enam väljastada ümbertöödeldult kasutamiseks ühelegi kinnipeetavale. 4 Vangistusseaduse märgitud õigusnorm viitab, et vangla vara hoidmine on oluline ka julgeoleku tagamiseks vanglas. Vormiriietuse küsimuses vormi ümberõmblemine tähendab, et vangla tingimustes juurdeõmmeldud taskutega püksid võimaldavad sinna peita vanglas keelatud esemeid ja aineid ja nt järelevalve on raskendatud. Seega on oluline, et vangla tingimustes vormile esitatud nõuded oleksid järgitud ja et väljastatud normikohast vormiriietust iseseisvalt kinnipeetavad ei muudaks.
p 3 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud: teatama viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Seega kehtib vanglas ka põhimõte, et kinnipeetav peab teatama asjaoludest, kui ta avastab rikkumise, mis võiks olla seotud nt vangla vara muutmisega julgeoleku küsimuste tõttu. Antud juhul kaebajat ei süüdistata selles, et ta jättis teatamata sellisest rikkumisest, kuna temale pannakse süüks, et ta ise rikkus vangla vara, kuid märgitud õigusnormide kaudu soovib kohus selgitada, miks vangla vormi muutmine on keelatud ja kui seda tehakse, siis ei saa vangla jätta sellele reageerimata, kuna see on seotud ühtlasi vanglale olulise küsimuse ehk ka julgeoleku küsimusega. 2) 01.02.2010 teostatud läbiotsimise käigus tuvastati ruumis nr 56, kuhu kaebaja oli toimetatud seotult vanglasisese ümberpaigutamisega, et kaebajal olev vanglariietus on rikutud. Vaidlust märgitud faktis ei ole, kuna ka kaebaja kinnitab, et läbiotsime käigus võeti temalt ära vangla riietus, kuna „rooba“ oli taskutega. Selle kohta on koostatud N. G. ettekanne nr 120. Kuigi vangla on käesolevalt märkinud, et ettekandes oli vanglariietuse number märgitud valesti, nimelt nr 705, kuid õige number on 505, selle kohta on N. G. ka hilisemalt esitanud õiendi 21.09.2010, ei ole vaidlust küsimuses, et kaebajal olid rikutud riietusesemed. Vangla märgib kohtule vastamisel, et numbri ekslikust märkimisest ei saa tekkida kahtlusi, et kõnealusel juhtumil uuriti kaebajale kasutamiseks antud riietuseset. Kohus nõustub märgitud seletusega, kuivõrd kaebaja on sündmust kinnitanud nii kaebuse esitamisel kohtule kui ka vaidemenetluses; vaidlust ei tekkinud küsimuses, et uuritavateks esemeteks olid just nimelt püksid, mida kandis kaebaja. 3) Kaebuse esitaja leiab erinevalt vanglast, et ta ei ole dressipükse ise ümber õmmelnud, kuna ta sai ümberõmmeldud püksid vanglalt. Vastustaja on seda kaebaja väidet kontrollinud korduvalt ja ei leidnud kinnitust, et vangla oleks saanud kaebajale väljastada püksid nii, et nendesse oleks õmmeldud taskud ja muudetud vööosa. Kuigi kaebaja on alles kohtu küsimusele vastamisel märkinud, et ta on korduvalt teatanud ja pöördunud kontaktisik S. R.u poole riietuse väljavahetamise küsimuses, ei ole kaebaja sellele varasemalt kordagi viidanud, ehkki ta on andnud oma seletuse distsiplinaarmenetluse raames ja ka hilisemalt vaidemenetluses. Vangla ei pea seda hilisemat väidet, mis esitati kaebaja poolt vastuseks alles kohtuküsimustele vastamise käigus, usutavaks, kuna kaebaja oleks sellise põhjuse olemasolul sellest ilmselgelt juba varasemalt teatanud, st et ametnik ei reageerinud tema asjakohasele signaalile, et talle väljastati ümbertöödeldud ehk taskutega dressipüksid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuivõrd ei ole alust arvata, et kaebajal puudusid teadmised ja kogemused, kuidas talitada juhul, kui tekib kahtlusi, et temale väljastatud vara ei ole nõuetekohane ning et kui ta esitas ametnikule asjakohase signaali, et vara tuleb välja vahetada, siis seda küsimust ei lahendatud pika perioodi jooksul. Kaebuse esitaja seletus sellest, et ta oli nõudnud kantud ja kulunud või klooritatud riietuse väljavahetamist, mille ta sai 14.01.2009.a., ei ole asjakohane. Vangla tohib väljastada ka eelnevalt kantud riietust, kui see on puhastatud ja vastab muus osas vormi nõuetele. Kui kaebaja ka on nõudnud korduvalt uue riietuse väljastamist põhjusel, et seda on eelnevalt kandnud keegi teine isik ja riietus ei ole selles mõttes enam uus, siis ei nähtu ka sellest seletusest, et kaebaja teatas vanglale, et talle on väljastatud ümbertöödeldud (taskud ja vöökoht) dressipüksid. Kaebaja seletused kohtule ei too 5 selgust tema tegevuses, kuivõrd kaebaja ei täpsustanud asjaolusid nii, et nähtuks millal ta sai kahed dressipüksid või millal ta konkreetselt pöördus kellegi poole teatega, et ta ei saa riideid kanda, kuna avastas, et need on rikutud. Kohus palus kaebajal seda täpsustada, kuid kaebaja jäi üldsõnaliseks. Oluline ei ole otseselt ka küsimus sellest, kas kaebajale väljastati püksid 28.08.2009 või 14.01.2009.a., kuivõrd kohtule nähtub, et nii või teisiti oli kaebuse esitajal piisavalt aega, et teavitada vanglat rikutud riietusest, juhul, kui ta tõesti oleks avastanud, et ta sai kandmiseks ümbertöödeldud dressipüksid. Kohus juba märkis, et oluline ei ole küsimus sellest, kas ta sai kasutamiseks kantud riietuse, kuna kantud riietust võib vangla väljastada. Kaebuse esitaja ei märkinud ära ka vaidemenetluses, et ta sai vanglalt kahed dressipüksid ja et need mõlemad olid ümber õmmeldud. Kaebuse esitaja ei oleks pidanud ümberõmblemise teel rikutud dressipükse kandma, kuna ta teadis, et sellest võib tulla pahandusi ja rikutud varast teatamine on samuti kohustuslik. Distsiplinaarmenetluses märkis kaebaja 10.02.2010.a., et tema sai „rooba, seal olid juba taskud olemas, mina neid õmmelnud ei ole“. Kaebaja märgib veel, et „kuna sain kasutatud rooba, olid need taskud kellegi teise õmmeldud. Palun mulle anda uus rooba (täitsa uus)“. Seega nähtub kohtule, et kaebaja ei märkinud ära seda põhjust, mis kohtule vastamisel, so et ta oli juba enne seda sündmust palunud riietuse vahetamist põhjusest, et sellele on õmmeldud taskud ja muudetud vöökohta. Kaebuse esitaja nõuab arvates sellest ajast uut riietust, kuigi selleks aga puudus eraldi vajadus, kuivõrd vangla ise võttis rikutud riietuse ära ja oli kohustatud andma vastu nõuetele vastava riietuse ja vangla seda ka tegi. Kohtule nähtub kaebaja käitumisest küll soov saada selline riietus, mida ei ole eelnevalt keegi kandnud, kuid tal puudub selline nõudeõigus ja seisukoht, et vangla käitub üldiselt valesti, kuna annab välja kantud riideid, veel ei kinnita, et vangla oli andnud kaebajale 2 paari ümberõmmeldud dresse. Kaebaja soov saada täielikult uus riietus, st et teiste poolt kandmata riietus, ei olnud distsiplinaarasjas aga asjakohane ja piisav selgitus ega ole seda ka nüüd. Samas nähtub, et kuivõrd kaebajal olid kahed rikutud dressipüksid, et siis justkui tuleks järeldada, et vangla ei olnud suutnud kontrollida, et vanglal on juba kaks vormiriietust rikutud. See ei ole kohtule usutav, seda enam, et vormiriietus vahetati välja konkreetse aktsiooni käigus, et tagada vangla julgeolekuga seotud eesmärgid. Kaebaja ei olegi seejuures esitanud vanglale sündmuse menetlemisel väidet, et temale väljastati 2 rikutud dressipüksid. Ka ei ole kaebaja esitanud väidet, et ta sai nõuetele mittevastava riietuse ja et ta teatas mingil ajal sellest ametnikele. Kui kaebaja oleks avastanud rikutud riietuse, ei oleks ta üldse pidanud sellist riietust kandma ning tal tekkis nõudeõigus korraliku riietuse järgi. Sj ei ole kaebaja märkinud ka seda, et ta oli teatanud rikutud riietusest just nimelt S. R.ule. Kui kaebajal aga olid pretensioonid, et keegi ametnik keeldus riietust vahetamast põhjusest, et vajalikku riietust ei jagunud, siis oleks tulnud ka need väited esitada koheselt, et vangla oleks saanud teha kontrolli. Üldjuhul kehtib ju ka kohustus teavitada rikutud vangla varast (
p 3), seega juhul, kui kaebaja nägi, et keegi pikka aega ei reageeri tema suulisele pöördumisele, ei ole usutav, et kaebaja oleks jätnud ametnike tegevusetuse tähelepanuta. Vangla kinnitusele, et kaebaja reageerib alati vangla töötajate vigade suhtes, ei ole kaebaja ise vastu vaielnud, seega ta teadis kuidas tuleks talitada. Isegi kui kaebaja oli huvitatud sellise riietuse olemasolust ja kandmisest, ei oleks ta tohtinud seda kanda, kui see oleks tõesti rikutult temale väljastatud. Kaebaja seletused sellest, et riietust justkui ei jagunud ja sellise vastuse andis temale ametnik, ei ole usutavad arvestades ajaperioodi, mille kestel ta sellist riietust kandis ning ka asjaolu, et vangla just nimelt korrektse vanglariietuse väljastamiseks teostas toiminguid, et saavutada eesmärk. Kohtul ei ole alust kahtlustada, et vanglal puudus sellise aktsiooni läbiviimiseks nõutav arv ettenähtud riietust. Kuna vangla oli saanud vajaliku vanglariituse koguses, et senine ettenähtud korras välja vahetada, siis ei ole mingit alust arvata, et just kaebaja jaoks seda ei jagunud kahel juhul ja seda väga pikal ajaperioodil. Kohus leiab, et kaebaja on hilisemalt eelmärgitud põhjused lihtsalt välja mõelnud, et väärata määratud karistust. S. R. ei olnud esitanud avaldust riietuse rikkumise või väljavahetamise kohta ja kandis seda, kuigi ei oleks 6 olnud selleks kohustatud. Kohus leiab, et eeltooduga ja kaebaja seletustega on leidnud kinnitust, et kaebaja kandis rikutud riietust, ta sellest ei teatanud ja ta ka ei nõudnud riietuse väljavahetamist, kuigi oleks pidanud seda tegema koheselt, kui avastas, et 2 dressipüksid on rikutud. Kuivõrd vangla jälgib riietuse väljastamisel, et see oleks nõuetekohane, st et see ei oleks ümber õmmeldud, siis ei ole kohtul alust ka arvata, et kaebajat sooviti taga kiusata ning väljastati kaks komplekti rikutud riietust. Kohus juba märkis, et kaebajal ei olnud kohustust kanda rikutud riietust, seega pidi ta paluma selle väljavahetamist koheselt, kui ta tõepoolest oleks saanud kandmiseks ümberõmmeldud püksid. Kui vangla oleks soovinud teda rikutud riietuse väljastamisega taga kiusata, siis ei oleks vangla selline eesmärk olnud tulemuslik, kuivõrd kaebaja ei pea kandma ümberõmblemise teel rikutud riietust. Vangla ei saanud kuidagi planeerida, mismoodi käitub antud olukorras kaebaja. Kohus märgib veel, et kaebaja pidi teadma ja teadis vastutusest, mis järgneb, kui ta ei teata rikutud varast ning hakkab neid pükse kandma ja tema juures avastatakse rikutud vara. Seega igal juhul oli eeldatav, et kaebaja pidi tegutsema aktiivselt, mitte aga nii, et asub neid pükse kandma, kui kaebaja väited oleksid usutavad ja tõendatud. Kuna kaebaja rikutud riietust kandis ja sellest ei olnud teatanud, siis oli kokkuvõttes võimalik järeldada, et riietuse rikkumise põhjustas kaebaja tegevus. Kuigi kaebajat ei ole tabatud riiete ümber õmblemise tegevuselt, ei välista see asjaolu vastutust. Kaebaja ei väida, et keegi kambrikaaslastest sai temale väljastatud riideesemed rikkuda, seega vastutab ta esemete säilimise eest isiklikult ja vangla sai järeldada, et riietuse rikkus kaebaja ise. Kohus märgib kohtuasjas esitatud materjali huvides, et vastustaja poolt kohtule esitatud materjalide juures olevad fotod pükstest ei ole jäädvustus kaebuse esitajalt ära võetud pükstest vaid tegemist on näitlikustava materjaliga, milline peab olema nõuetele vastav riietusese. 4) Vastustaja märgib veel, et niisugust elektroonilist fikseeringut, nagu kaebaja märkis, ametnik ei pidanud tegema, mis samuti kinnitab kohtule, et kaebaja on ise hiljem välja mõelnud nn pöördumise ametnik S. R.u poole. Kaebaja oma kaebuses ei olnud nimetanud ühtegi nime ega kuupäeva nn tehtud pöördumiste osas. Kuivõrd aga kaebaja seda varem ei ole vanglale märkinud, seda oleks ilmselgelt kaebaja suutnud teha juba distsiplinaarasja menetluses või vähemalt vaidemenetluses, kaebaja seda aga ei teinud, siis nähtub, et hilisemalt on kaebaja selle põhjuse lihtsalt välja mõelnud. Kohtule ei ole usutav, et kaebaja ei oleks aru saanud, et ta peab andma asjakohaseid selgitusi juba distsiplinaarmenetluses ja hilisemalt esitatud seletused ja tõendid ei saa muuta distsiplinaarmenetluse käiku. Kui selline asjaolu oleks esinenud, oli kaebaja kohustus ka see asjaolu avaldada, kuivõrd see oleks olnud asjassepuutuv selgitus, kuid kaebaja hoopiski hakkas nõudma uut riietust, so teiste poolt kandmata riietust. Kui kaebaja jättis selle asjaolu avaldamata, siis ei talitanud ta mõistlikult ja pidi arvestama, et ta jätab enda huvid kaitseta. Kohtukaebuse esitamisel ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit vaid ta piirdus umbmääraste ja üldsõnaliste seletustega. Ka ei ole ta palunud üle kuulata tunnistajaid, kes võiksid tema väidetavaid pöördumisi kinnitada. Kaebajal ei ole ka esitada avaldust teistsuguse riietuse väljastamiseks kambrisse. Juba vaideotsusest oli kaebajale teada, et ta peaks oma väiteid kinnitama tõenditega, vastava järelduse sai kaebaja teha vaideotsuse seletavast osast. Kaebuse esitaja on tuttav vangistuse eeskirjadega, ta on varasemalt vanglas viibinud, talle on ka teada õigusaktide nõuded, vastupidist ei väida ka kaebaja ise. Vangla on sj esitanud kohtule tlk 48 kinnituse, et kaebaja on tutvunud allkirja vastu vanglas kehtivate õigusaktidega ja teab, et saab vajaminevaid õigusakte kontaktisiku vahendusel. Vangla vara säästmise kohustus on kehtinud nii kaebaja varasemalt vanglas viibimise aja kestel, kui ka kaebaja praegusele karistuse kandmisele asumisest. Seega ei ole mõistlikku põhjust, miks kaebaja sedavõrd kaua kandis riietust, mille suhtes ta teadis või pidi teadma, et see ei vasta nõuetele. Kaebaja sisuliselt varjas, 7 et ta kannab rikutud riietust. Kaebaja vihjed vanglas olevatele probleemidele ei selgita kaebuse suhtes konkreetselt midagi täpsemat. 5) Kohus nõustub, et vangla riietuse rikkumine on tõsine üleastumine, mille tõttu karistati kaebajat distsiplinaarkorras õiguspäraselt, vastava karistuse näeb ette seadus põhjusest, et vangla riietusse tuleb suhtuda heaperemehelikult, vangla vara tuleb hoida ka julgeoleku kaalutlustel. Vangla peab selliste rikkumiste avastamisel võtma tarvitusele meetmed, mis tagavad edaspidiselt, et kaebaja niimoodi ei käituks. Kaebaja karistamisel võeti arvesse tema varasemat käitumist, kaebaja suhtes viidi läbi õiguspärane distsiplinaarmenetlus, mille kestel kaebaja sai esitada seletused ning viidata tõenditele. Kaebaja ei viidanud tõenditele, mis oleksid välistanud temale süülise tegevuse omistamise. Kohus leiab, et määratud karistus on proportsionaalne rikkumise raskusega ja kaebajale määratud karistus vastab seaduse nõuetele. Kaebuse esitaja ise ei ole märkinud, et oleks rikutud menetlusnõudeid või et tema esitatud väited või tõendid oleksid jäänud asjakohaselt hindamata. Kuna kaebaja tõendeid ei esitanud, siis ei olnud vanglal võimalik neid ka hinnata. Kaebaja seletused hinnati kõigi asjaolude kogumis. Kaebaja selgitused sellest, et vangla jagab vana või rikutud riietust, ei anna aga mingit teavet sellest, miks konkreetsel juhul oli riietus ümber õmmeldud. Kaebaja on kaebuses märkinud, et 14.01.09 oli talle väljastatud kellegi poolt kuluks kantud ja klooriga ära rikutud riietusese ja sellisena ta seda kandis, kuid kohus on eelnevalt selgitanud, miks see ei ole asjakohane, kuivõrd keegi ei heida kaebajale ette, et ta kandis mingil ajaperioodil riietust, mis oli kulunud või klooriga rikutud. Kohus on seisukohal, et käskkirja andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja määratud karistus on proportsionaalne ja õiguspärane. 6) Menetluskulud. Vangla ei esitanud menetluskulude nõuet ja kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest määrusega (tlk 33), kuna kohus luges, et kaebaja on maksejõuetu. Karin Kalmiste Kohtunik 8 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.