) muudatused, millega tunnistati kehtetuks kinnisasjade vahetamist reguleeriv
ning
rakendussätte § 91 lg 10 kohaselt viiakse kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole vahetamise otsust tehtud, lõpuni
kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Seega tuleb AS Roger Puit poolt 03.04.2006 esitatud Vabarna kinnisasjavahetamise avaldus käsitleda kui kinnisasja omandamise avaldusena.
lg 1 kohaselt omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kuna AS Roger Puit tegi riigile Vabarna kinnisasja vahetamise ettepaneku 03.04.2006, siis pidi Vabarna kinnistu vahetamise menetlus Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kehtestatud „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi nimetatud Kord) § 12 lg 3 alusel viidama üle omandamise menetluseks. Vastavalt Korra rakendussätte § 12 lg-s 2 sätestatule, ei tehta enne 01.04.2007 algatatud omandamismenetluse kohta, mis ei ole nimetatud kuupäevaks lõpule viidud, Korra § 6 lõigetes 3 ja 4 nimetatud otsust ega hinnata täiendavalt kinnisasja vastavust Korra §-s 3.1 sätestatud kriteeriumidele ning omandamismenetluse eeltoimingud viib lõpule varem määratud riigi esindaja. 3.2 Vabarna kinnisasja omandamismenetluse saab lugeda algatatuks enne 01.04.2007, sest: - kuni 01.08.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse määruse nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuste määramise alused“ (edaspidi nimetatud Vahetamise kord) § 2 kohaselt kohaldatakse määruses sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust (edaspidi nimetatud HMS)
-st tulenevate erisustega. Vastavalt HMS § 35 lg 1 p 1 algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile. AS Roger Puit poolt Vabarna kinnistu vahetamise ettepaneku tegemise ajal (03.04.2006) kehtinud
lg 4 sätestas, et kinnisasja vahetamist on õigus algatada kinnisasja omanikul (nimetatut reguleerib täpsemalt Vahetamise korra § 7), kaitstava loodusobjekti valitsejal või keskkonnaministril. Seega on nimetatud sätete koosmõjust tulenevalt Vabarna kinnistu vahetamismenetlus algatatud AS Roger Puit poolt esitatud avaldusega. Lisaks eeltoodule sätestas Vahetamise korra § 11 lg 4, et kui
§-s 19 sätestatust tulenevalt ei ole avalduses nimetatud kinnisasja lubatud vahetada, otsustab keskkonnaminister vahetamisest keeldumise ning vahetusavaldus koos põhjendustega tagastatakse avaldajale. Kuna nimetatud otsust Keskkonnaministri poolt ei tehtud ning riik jätkas vahetuse eeltoiminguid (milleks on nii vahetuse ettevalmistamine, vahetusmaa vormistamine, väärtuse arvestamine kui ka kinnisasja 2 vahetamise toimiku koostamine) ning sh tegi riik AS-le Roger Puit vahetusmaa ettepanekuid (millega on kaebaja tähtaegselt nõustunud), siis võib asuda seisukohale, et riigi esindaja pidas Vabarna kinnistu vahetamist põhjendatuks, mistõttu võib lugeda Vabarna kinnistu vahetusmenetluse algatatuks AS Roger Puit poolt esitatud avaldusega. 3.3 Kuna Vabarna kinnisasja vahetamise menetluse eeltoimingute käigus jõuti riigi esindajate poolt järeldusele, et Vabarna kinnisasi kuulub vahetamisele, vahetamisest keeldumise otsust ei tehtud ning jätkati vahetamistoimingu ettevalmistamist, siis saab Vabarna kinnisasja vahetamise menetluse lugeda alanuks kõnealuse rakendussätte mõttes ning riik ei oleks tohtinud hinnata Vabarna kinnistu vastavust Korra §-s 3.1 sätestatud kriteeriumidele ning omandamismenetluse eeltoimingud oleks pidanud lõpuni viima varem määratud riigi esindaja. Kuna Käskkirjast nähtuvalt on riik keeldunud Vabarna kinnistu omandamisest Korra § 6 lg 3 alusel hinnates Vabarna kinnisasja vastavust Korra §-s 3.1 sätestatud kriteeriumidele, siis on Käskkiri õigusvastane ning tuleb tühistada. 3.4 Käskkiri rikub kaebuse esitaja õigust saada riigi poolt kehtestatud looduskaitselist objekti sisaldava kinnisasja eest kinnisasja väärtusele vastavat tasu olukorras, kus Vabarna kinnisasja koormav kaitsekord piirab kinnistu omaniku õigust kinnisasja vabalt kasutada. Käskkiri on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi ning tuleb tühistada.
§-st 31 ja KE-st tulenevad piirangud. Agusalu LKA Väleda piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Väleda piiranguvööndis on majandustegevus lubatud. Kuigi Maa-amet tegi AS-le Roger Puit esmase hinnapakkumise 19.04.2007 ja teise, korrigeeritud hinnapakkumise, 17.05.2007 ning AS Roger Puit nõustus 22.05.2007 Maa-ameti pakkumisega, ei saanud Maa-amet enam vahetusmenetlusega jätkata, sest 1) kaitseala kaitsekord oli muutnud leebemaks (s.t vahetatav kinnisasi ei asunud enam sihtkaitsevööndis (kus majandustegevus oli keelatud), vaid piiranguvööndis (kus majandustegevus oli lubatud), ning 2) kuivõrd alates 01.04.2007 kehtiv
lõige 5 sätestas, et kinnisasja vahetamise kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuid neid kriteeriume Vabariigi Valitsus määrusega ei olnud kehtestanud ja ka Määrusega nr 241 kehtestatud korda nende kriteeriumidega ei olnud täiendatud, siis asus Maa-amet seisukohale, et Vabarna kinnistu puhul omavad Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavad kinnisasja vahetamise kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, olulist tähendust ning peatas Vabarna kinnistu osas vahetamise menetlustoimingud. 5.2 Vabarna kinnisasja sihtotstarve on 100% maatulundusmaa, kõlvikuliselt kogu ulatuses (19,2 ha) metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt keskealised metsad. Agusalu LKA KE § 14 lõike 3 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, v.a turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, mis tähendab, et kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. Vabarna kinnisasi ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa ega mäetööstusmaa sihtotstarbega ja sellel ei paikne kaitstavat looduse üksikobjekti ning kinnisasjal ei ole keskkonnaregistris aktiivse tarbevaruna registreeritud maavara. Vabarna kinnisasi ei asu linnas, alevikus või maastikukaitseala eritüübina kaitstavas pargis. Seega, Vabarna kinnisasi vastab Määruses nr 242 sätestatud kriteeriumidele, mille puhul ei loeta piiranguvööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Vabarna kinnisasjale ei laiene Määruse nr 242 § 3¹ lõike 3 punktides 1-4 ja lõikes 5 toodud erandid, mille esinemisel loetakse piiranguvööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Eeltoodust tulenevalt ei ole Vabarna kinnisasja riigile omandamine lubatud. 5.3 Kogutud materjalidest nähtub, et AS Roger Puit omandas Vabarna kinnisasja 07.04.2005 müügilepinguga, mille punktidest 2.1.5 ja 2.2.1 tuleneb, et ostja AS Roger Puit ostab Vabarna kinnisasja, mis jääb tervikuna Agusalu MKA sihtkaitsevööndi territooriumile, erametsade loomise eesmärgil ning sooviga sõlmida riigiga kaitsealal asuva kinnistu vahetusleping ning esitas 03.04.2006 keskkonnaministrile avalduse, milles soovis vahetada äriühingule kuuluvad 21 kinnistut, kogupindalaga 399,25 ha, mille hulgas oli ka Vabarna kinnistu, riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Maa-amet tegi AS-le Roger Puit esmase hinnapakkumise 19.04.2007 ja teise, 4 korrigeeritud hinnapakkumise, 17.05.2007 ning AS Roger Puit nõustus 22.05.2007 Maa-ameti pakkumisega. Kaebaja leiab, et (ref): kuna Vabarna kinnisasja vahetamise eeltoimingute käigus jõuti riigi esindajate poolt järeldusele, Vabarna kinnisasi kuulub vahetamisele, vahetamisest keeldumise otsust ei tehtud ning jätkati vahetamistoimingu ettevalmistamist, siis saab Vabarna kinnisasja vahetamise menetluse lugeda alanuks Määruse242 rakendussätte § 12 lõike 2 mõttes ning riik ei oleks tohtinud hinnata Vabarna kinnistu vastavust Määruse242 §s 3¹ sätestatud kriteeriumidele. Kuna KK-362st käskkirjast nähtuvalt on riik keeldunud Vabarna kinnistu omandamisest Määruse242 § 6 lõike 3 alusel hinnates Vabarna kinnisasja vastavust Määruse242 §s 3¹ sätestatud kriteeriumidele, siis on KK-362 õigusvastane ja tuleb tühistada. Vastustaja osundab, et Riigikogus 19.06.2008 vastu võetud ja 01.08.2008 jõustunud
ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (
MS) §-ga 3 tunnistati
kehtetuks ning §-ga 4 muudeti ja täiendati ehk sisuliselt kehtestati
(Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamine) uus redaktsioon.
lõige 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Vastavalt
lõikele 2 on kinnisasja omandamist õigus algatada kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal või keskkonnaministril. Kinnisasja omandamise otsustab keskkonnaminister. Kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab riik ja omandamist finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires. Tulenevalt
lõikest 3, kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 6.
MS § 16 punktiga 2 täiendati
lõikega 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks (s.o 01.08.2008) vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni
kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 “Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (Määrus nr 242) rakendussätte § 12 lõikes 2 sätestatule ei vaadata uuesti üle menetluse algatamise põhjendatust, kui menetlus on algatatud enne 01.04.
sätestavad erilist kaitset vajavate loodusobjektide kaitse alla võtmise korra ja kaitse olemuse ning maaomanike ja -valdajate ning teiste isikute õigused ja kohustused kaitstavate loodusobjektide suhtes. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise ja riigi poolt omandamise regulatsiooni mõte ja eesmärk oli ja on võimaldada eraomandis oleva kinnisasja, mille kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud, üleandmine riigi omandisse (varasemalt vahetamise, käesoleval ajal riigi poolt omandamise teel) ning tagada sellega ühtlasi kaitstavate loodusobjektide parem kaitse. Nii KLOS kui ka
regulatsioonist nähtub selgelt, et riigil ei ole (olnud kinnisasja vahetamise ega ka) kinnisasja omandamise kohustust, vaid see saab toimuda üksnes riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel ning kinnisasja vahetamist või riigi poolt omandamist loeti ja loetakse põhjendatuks vaid juhul, kui kinnisasjal on majandustegevus keelatud või oluliselt piiratud. Seejuures on lähtutud põhimõttest, et riik ei hakka vahetama ega omandama maad, millel ei ole erilist ökoloogilist väärtust. See seisukoht nähtub juba Riigikogu täiskogul 15.02.2001 päevakorras olnud KLOS-i muutmise seaduse eelnõu (551SE) esimese lugemise stenogrammist. 7. Maa-amet saab kaebuse põhjal järeldada, et kaebaja käsitleb omandamisest keeldumist sisuliselt kui õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Maa-amet ei saa pidada seda seisukohta õigeks, sest
-s sätestatud kinnisasjade vahetamise eesmärgiks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad olulised piirangud nende kinnisasja kasutamisel. Kompenseerimiseks nägi seadus ette 2 võimalust: kinnisasja vahetamise võimaluse riigile kuuluva teise, samaväärse kinnisasja vastu (
) ning kinnisasja omandamise võimaluse riigi poolt (
Uue aktiga ei või panna isikut tagasiulatuvalt halvemasse seisukorda, kui ta oli vana akti alusel. Kinnisasja vahetamise eesmärk oli tagada isikule tema omandis oleva maa kasutamise võimalus. Juhul kui ta seda oluliste looduskaitseliste kitsenduste tõttu teha ei saanud, anti talle võimalus saada samaväärne kinnisasi mujal, kus piiranguid ei olnud. Kinnisasja vahetamiseks pidi isik esitama avalduse, kuhu märgiti andmed, mis olid kinnisasja omanikule niigi teada, mis tähendab, et avalduse esitamisega ei kaasnenud märkimisväärseid kulutusi, keskmine inimene oli suuteline seda esitama ka ilma õigusabita. Seega algas kinnisaja vahetamise menetlus isiku poolt avalduse esitamisega. Seejärel tegid erinevad haldusorganid mitmesuguseid menetlustoiminguid, maade vahetamise otsustas haldusaktiga keskkonnaminister. Siinkohal tuleb aga eristada isikuid, kellel on piirangutega kinnisasi, mille vahetamist on õigus taotleda, isikuid, kes on seda juba taotlenud, ning isikuid, kelle taotluse suhtes on tehtud positiivne otsus. Nagu eelpool märgitud, kinnisasja vahetamise avaldus rahuldatakse keskkonnaministri otsusega. Tegemist on haldusaktiga, mille kehtima jäämise suhtes on isikul õiguspärane ootus. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Seega isikutel, kelle maa vahetamise avaldus on rahuldatud, on õiguspärane ootus otsuse kehtimajäämise suhtes. Järelikult, kui maa vahetamise võimalus kaotati ehk asendati selliselt, et selle asemele tuli riigi poolt maa omandamise võimalus, ei seata halvemasse olukorda isikuid, kelle maa suhtes ei ole tehtud vahetamise otsust, ka mitte siis, kui nad on avalduse maa vahetamiseks juba esitanud. 6 Maa-amet on seisukohal, et AS-le Roger Puit kuuluva Vabarna kinnisasja vahetamistaotlus tuli läbi vaadata käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel, arvestades õigusnormides sätestatut nende kogumis, ning otsustada, kas Vabarna kinnisasi kuulub riigi poolt omandamisele või mitte. 8. 28.09.2010 esitas vastustaja lõplikud seisukohad. Riigikohtu halduskolleegium on oma 02.03.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-79-05 punktis 9 leidnud, et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Kaebaja on rajanud oma väidetavalt kaitstava usalduse vahetusmenetluse raames tehtud menetlustoimingutele, kuid samas ei ole vahetusmenetluses ühtegi haldusakti vastu võetud ja seega ei ole kaebaja õigust kinnisasja vahetamisele tehtud kindlaks mõne halduse üksikaktiga. Lisaks asjaolule, et menetluses pole antud eelhaldusakte, ei ole kaebaja pidanud menetlusega seoses tegema ka kulutusi. Seega saab Maa-amet asuda seisukohale, et avalduse esitamisest ega ka maade vahetamise toimiku koostamiseks tehtud eeltoimingutest ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust kinnisasja vahetamisele ning kuivõrd kinnisasja vahetamine on asendatud kinnisasja omandamisega, siis ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust ka kinnisasja omandamisele. Õiguspärane ootus oleks kaebajal saanud tekkida haldusakti suhtes, millega oleks otsustatud maade vahetamine või omandamine. Selliseid haldusakte ei ole aga keskkonnaminister andnud. Maa-amet vastustaja keskkonnaministri esindajana on seisukohal, et kuivõrd: - Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 152 “Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskiri” kehtestamisega muutus Vabarna kinnisasja kaitsekord alates 02.06.2007 leebemaks, siis tuli hinnata piirangute olulisust tulenevalt Määruse242 §-s 3¹ sätestatud kriteeriumidest lähtuvalt, - Vabarna kinnisasja sihtotstarve on 100% maatulundusmaa (kõlvikuliselt kogu ulatuses (19,2 ha) metsamaa), millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt keskealised metsad, - Agusalu LKA KE § 14 lõike 3 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, v.a turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, mis tähendab, et kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult, - Vabarna kinnisasi ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa ega mäetööstusmaa sihtotstarbega ja sellel ei paikne kaitstavat looduse üksikobjekti ning kinnisasjal ei ole keskkonnaregistris aktiivse tarbevaruna registreeritud maavara, - Vabarna kinnisasi ei asu linnas, alevikus või maastikukaitseala eritüübina kaitstavas pargis, siis, Vabarna kinnisasi vastab Määruses nr 242 sätestatud kriteeriumidele, mille puhul ei loeta piiranguvööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning seega ei ole Vabarna kinnisasja riigile omandamine lubatud. Kuivõrd Määruse nr 242 § 6 lõige 3 sätestab, et kui
§-s 20 sätestatust tulenevalt ei ole ettepanekus nimetatud kinnisasja lubatud omandada, otsustab keskkonnaminister motiveeritud ettepanekul omandamisest keeldumise ja keeldumise otsus edastatakse kinnisasja omanikule, siis saab Maa-amet asuda seisukohale, et keskkonnaministri 16.02.2010 käskkiri nr 362, millega keelduti Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas Imatu külas asuva Vabarna kinnisasja (ro nr 93008, kt 22401:003:0690, pindala 19,2 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) riigile omandamisest, on põhjendatud ja õiguspärane. Maa-amet palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 7 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
lg-le 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole enne viidatud sätte jõustumist vahetamise otsust tehtud, õigesti leidnud, et menetlus viiakse lõpuni
kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks.
alusel kinnisasja omandamise algatamise või omandamisest keeldumise otsustab
lõike 2 teisest lausest tulenevalt keskkonnaminister, kes saab otsuse teha vaid õigusaktides sätestatud alusel.
lg 1 kohaselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
lg 3 kohaselt kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 14. Vastustaja tuvastas õigesti järgmised asjaolud. Kaebaja esitas taotluse kinnisasja vahetamiseks 03.04.06.a. Kaebaja omandas kinnistu ostumüügi tehinguga. Elektroonilise registriosa andmetel omandas kaebaja kinnistu 22401:003:0690 suurusega 19, 2 ha 14.04.05.a. AS Roger Puit poolt 03.04.2006 maade vahetamise avalduse esitamise ajal asus Vabarna kinnisasi Agusalu MKA Heinasoo sihtkaitsevööndi territooriumil ning kinnisasjal kehtisid Vabariigi Valitsuse 13.11.1997 määrusest nr 217 “Agusalu maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” tulenevad piirangud ja kinnisasjal oli majandustegevus keelatud. Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 152 “Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskiri” tunnistati Vabariigi Valitsuse 13.11.1997 määrus nr 217 “Agusalu maastikukaitseala kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” kehtetuks. Uue KE kohaselt asub Vabarna kinnisasi kogu ulatuses Agusalu LKA Väleda piiranguvööndi territooriumil ning kinnisasjal kehtivad
§-st 31 ja KE-st tulenevad piirangud. Agusalu LKA Väleda piiranguvööndi kaitseeesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Väleda piiranguvööndis on majandustegevus lubatud. Vastustaja selgitustele, et Ida-Virumaal Iisaku vallas Imatu külas asuva Vabarna kinnisasja puhul oli algselt tegemist omandireformi käigus tagastamise ja pärimise teel omandatud maaüksusega, kaebaja vastu ei ole vaielnud. Samas nähtub kohtule, et kaebaja oli tehinguga omandatud maatüki, millise looduskaitselistest piirangutest ta oli teadlik. Vastustaja kogus andmed, mille kohaselt Vabarna kinnisasi koosneb ühest 19,2 ha suurusest maatulundusmaa sihtotstarbega (kõlvikuliselt metsamaa) katastriüksusest, mis on maakatastris registreeritud 09.04.1997 (kt 22401:003:0690) ja Iisaku VV 17.04.1997 kinnistamisavalduse alusel kantud kinnistusraamatusse 19.06.1997 (ro nr 93008) T. P.’u ja V. R.’i kaasomandina (võrdsetes (1/2) mõttelistes osades). Alates 15.01.2004 kuulus Vabarna kinnisasi T. P.’u (1/2), R. R.’i (1/4) ja R. R.’i (1/4) kaasomandisse. Tartu notar (P. U. asendaja K. L.) on 07.04.2005 koostanud ja tõestanud kinnistu müügilepingu (not reg nr 1182), millega müüjad T.P., R.R. ja R.R. müüsid ning ostja AS Roger Puit ostis lepingu punktis 1 nimetatud lepingu objekti, so Vabarna kinnistu asukohaga Ida-Virumaa Iisaku vald Imatu küla pindalaga 19,2 ha (registriosa 930) koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Müüjad kinnitavad kokkuvõtvalt lepingu punktis 2.1.4., et kinnistu on hoonestamata ning on kasutatav metsamaana; p-is 2.1.5 et, lepinguobjekt jääb tervikuna Agusalu maastikukaitseala 9 sihtkaitsevööndi territooriumile. Tegevuste kavandamisel ja teostamisel nimetatud maaüksusel tuleb lähtuda Agusalu MKA kaitse-eeskirjast […]. Kaitseala valitsejaks on Ida-Virumaa Keskkonnateenistus. Teadaolevalt ei kehti lepinguobjekti valdamise, kasutamise ega käsutamise suhtes muinsuskaitsealaseid, muid looduskaitsealaseid ega muid kinnistu plaanile kandmata piiranguid ega kitsendusi.”; ostja esindaja kinnitab lepingu punktis 2.2.1., et ostab lepinguobjekti erametsade loomise eesmärgil ning sooviga sõlmida riigiga kaitsealal asuva kinnistu vahetusleping ja peab MÜÜJA poolt eelmises lepingupunktis antud kinnitusi eeltoodud eesmärki arvestades piisavaks; 2.2.2. ta on tutvunud lepinguobjektiks oleva kinnistu plaaniga ning on teadlik lepinguobjekti suhtes kehtivatest looduskaitsealastest piirangutest, ei loe neid lepinguobjekti puudusteks ja OSTJA kohustub neid järgima; 2.2.3, et ta on lepinguobjekti MÜÜJA poolt antud kinnitustele tuginedes põhjalikult üle vaadanud, kinnistu seisundist, suurusest ja piiridest ning MÜÜJA poolt avaldatud asjaoludest teadlik ja OSTJA ostab lepinguobjekti sellisena, nagu see on; 2.2.4 kohaselt OSTJA põhikirjaliseks tegevuseks on metsa majandamine ning OSTJA on tegelenud vähemalt kolme majandusaasta jooksul metsa majandamisega. Eelkäsitletud müügilepingus sisalduva kinnistamisavalduse alusel kanti Vabarna kinnisasja uus omanik AS Roger Puit kinnistusraamatusse ro nr 93008 teise jakku kandena nr 3 sisse 14.04.2005. Lisaks nähtub ro nr 93008 kolmanda jao kandest nr 1, et kaitseala valitseja 21.12.2006 kinnistamisavalduse alusel on kinnistu 19.01.2007 koormatud
Vastustaja on märkinud, et kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise alused ja kriteeriumid on sätestatud looduskaitseseaduses ja
lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“. Riigil ei ole õigust omandada kinnisasja, mis ei vasta looduskaitseseaduses või Korras sätestatule. Õigusaktid ei anna keskkonnaministrile kaalutlusõigust otsuse tegemisel eirata nõuet, et kui kaitsekord võimaldab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, oleks võimalik ikkagi kinnistu omandada riigile. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kinnisasi ei vasta looduskaitseseaduses sätestatule või Korras toodud kriteeriumitele, ei saa keskkonnaminister otsustada teisiti, kui keelduda kinnisasja omandamise algatamisest. Juhul kui see aga vastab seaduses toodud kriteeriumidele, siis tuleb kinnisasi omandada. Keskkonnaministri pädevus seisneb taotluses esitatud andemete kontrollis ja esitatud andmete ning avalikes registrites fikseeritud faktiliste asjaolude vastavavuse hindamises
§-s 20 ning Korras sätestatud tingimustele. Pooltel puudub vaidlus haldusakti andnud haldusorgani pädevuse üle. Vastustaja vastusest nähtuvalt haldusakti andmisel lähtuti kaebaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest, võrreldi andmete vastavust avalikes andmebaasides olevate maaregistri ja kinnistusraamatu andmetega ja uuriti kinnistule laienevat kaitsekorda. Kaebaja ei ole vaielnud ka vastu, et tema taotlust menetletakse omandamismenetluses. Vastustaja on lahendanud kaebuse esitaja esitatud avalduse tuginedes jõustunud
lg-le 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole enne viidatud sätte jõustumist vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni
kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. 10
lg 1 kohaselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
lg 3 kohaselt kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastustajal tuli kohaldada kaevatava haldusakti andmise ajal kehtinud ja eelviidatud volitusnormi alusel kehtestatud Omandamise korda. Kohus leiab, et vastustajal tuli lähtuda taotluse lahendamise ajal materiaalõiguslikust ja faktilisest olustikust lähtudes ka siis, kui ala kaitsekord muutus leebemaks. Taotluse menetlemise ajal muutus Vabarna kinnisasja kaitsekord leebemaks. Vastavalt on asja otsustamisel ka märgitud, et Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 152 “Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskiri” kehtestamisega muutus Vabarna kinnisasja kaitsekord alates 02.06.2007 leebemaks. Seega tuli hinnata piirangute olulisust tulenevalt Määruse nr 242 §-s 3¹ sätestatud kriteeriumidest lähtuvalt. Vastustaja tuvastas, et Vabarna kinnisasja sihtotstarve on 100% maatulundusmaa (kõlvikuliselt kogu ulatuses (19,2 ha) metsamaa), millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt keskealised metsad. Agusalu LKA KE § 14 lõike 3 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, v.a turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, mis tähendab, et kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. Metsaseaduse § 28 lg 4 p 2 kohaselt kuuluvad uuendusraiete hulka lageraie ja turberaie. Kaitseala kaitsekorra uurimine on antud juhul oluline, vastavalt tuli kontrollida, kas kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Vabarna kinnisasi ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa ega mäetööstusmaa sihtotstarbega ja sellel ei paikne kaitstavat looduse üksikobjekti ning kinnisasjal ei ole keskkonnaregistris aktiivse tarbevaruna registreeritud maavara; Vabarna kinnisasi ei asu linnas, alevikus või maastikukaitseala eritüübina kaitstavas pargis. Omandamise korra § 31 lg 3 p 1 kohaselt kaitseala piiranguvööndis ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui: kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps» ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna Agusalu LKA KE § 14 lõike 3 tulenevalt on piiranguvööndis lubatud teha turberaiet, ei ole täidetud Omandamise korra § 31 lg 3 p-st 1 tulenev omandamise tingimus (uuendusraie täielik keeld) ning haldusorgan ei oleks lõppjäreldusena saanud teha teistsugust otsust, kui keelduda omandamisest. Kuna kaebusest saab järeldada, et menetlusosalistel on vaidlus selles, kas tulenevalt Omandamise korra § 31 lg 3 p-st 1 oleks vastustaja pidanud omandama kaebajale kuuluva kinnistu, siis nähtub eelnevast, et vastustaja on viidatud sätte alusel otsuse tegemiseks olulised asjaolud välja selgitanud. Vabarna kinnisasi vastab Määruses nr 242 sätestatud kriteeriumidele, mille puhul ei loeta piiranguvööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning seega ei ole Vabarna kinnisasja riigile omandamine lubatud. Vaidlust ilmselgelt ei ole küsimuses, et kaebaja poolt kinnistu soetamise ajal oli kaitsekord rangem. Vastavalt ei ole kaebaja selles osas vastustaja väidetele vastu vaielnud. 11
rakendussäte § 91 lõige 1 sätestab, et enne
jõustumist moodustatud kaitsealade ja looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord jäävad kehtima kuni
alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauemaks kui 2016. aasta 1. maini. Vastavalt
§-le 31 on piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades
-ga sätestatud kitsendusi. Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis muu hulgas keelatud ka: uue maaparandussüsteemi rajamine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; uuendusraie; biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine; ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine; jahipidamine ja kalapüük; sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ning telkimine, lõkketegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. Kaitse-eeskirjaga võib piiranguvööndis kohustada säilitama koosluse looduslikku tasakaalu, liigilist ja vanuselist mitmekesisust.
lg 1 sätestatud volitusnormi alusel kehtestas Vabariigi Valitsus 18.05.2007 määruse nr 152 “Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskiri”, mille §-ga 16 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 13.11.1997 määrus nr 217 “Agusalu maastiku-kaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine”. Vastavalt Agusalu LKA KE §-dele 11 ja 12 on LKAl on 4 piiranguvööndit: Kamarna, Kivinõmme, Tuusna ja Väleda, piiranguvöönd kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse ning piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Seda haldusakti kaebaja ei ole vaidlustanud ja ei ole seadnud selle õiguspärasust ka kahtluse alla. KE § 13 järgi on piiranguvööndis lubatud: majandustegevus; jahipidamine ulukite arvukuse reguleerimiseks
lõige 5 sätestas, et kinnisasja vahetamise kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuid neid kriteeriume Vabariigi Valitsus määrusega ei kehtestanud ja ka Määrusega nr 241 kehtestatud korda nende kriteeriumidega ei täiendatud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kirjade väljastamine ei oma asjas tähtsust, kuna haldusakti andmiseni siiski ei jõutud, viidatud kirjade näol ei ole tegemist haldusaktiga, millega oleks siduvalt õigused kindlaks tehtud. Avalduse esitamisest ega maade vahetamise toimiku koostamiseks tehtud eeltoimingutest ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust kinnisasja vahetamisele, kuivõrd kinnisasja vahetamine on asendatud kinnisasja omandamisega ja ala kaitsekorda muudeti. Õiguspärane ootus oleks kaebajal saanud tekkida haldusakti suhtes, millega oleks otsustatud maade vahetamine või omandamine. Selliseid haldusakte ei ole aga keskkonnaminister andnud. 16. Kohus selgitab lisaks, et kuni 25.01.2008 sätestasid Omandamise korra § 3 p-d 1 ja 2, et määrusega sätestatud korras võib riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil, kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis kogu ulatuses paikneb kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti, mille kaitsetsoon hõlmab valdava osa kinnisasjast. Kuni 25.01.2008 oli otsuse tegijal kaalutlusõigus otsustamaks, millal oli tegemist kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguga. Kuid kohus rõhutab, et kaalutlusõigust tuli sisustada lähtudes teistest õigusaktidest. Kaalutlusõiguse raames vahetamisemenetluse kestel tuli samuti siiski arvestada, kas ala kaitsekord takistab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Isegi juhul, kui seadus ei oleks muutunud ja asja tulnuks lahendada vahetusmenetluse reeglite järgi, nähtub, et põhimõtteliselt oleks kaalutlused pidanud arvestama, kas kinnisasja kaitsekord takistab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Otsustajal tuli hinnata, kas kaitsekorrast tulenevad piirangud on käsitletavad kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravatena ehk anda hinnang, kas kinnisasi on kaitsekorrast tulenevalt sihtotstarbeliselt kasutatav või mitte, kuna
annab õiguse omandada riigile üksnes sellised kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine kaitsekorrast tulenevalt on oluliselt piiratud. Kuivõrd ka vahetamismenetluses oleks saanud haldusakti andmisel muutunud oludest tulenevalt, st kaitseeeskirjade muutumisest, jätta kaebaja taotluse rahuldamata, siis ei oleks saabunud kaebajale eelduslikult õiguslikke eeliseid vahetamismenetluse jätkumisel. Omandamismenetluses tuli taotlus samuti lahendada kehtiva õiguse alusel, kaalutlusõiguse asendamine iseenesest ei võimalda teha ka järeldust kehtiva õiguskorra olulise muutmise kohta. Kuivõrd taotluse menetlemise jätkamine on võimalik kehtiva õiguse alusel ja ei ole täidetud Omandamise korra § 31 lg 3 p-st 1 tulenev omandamise tingimus, so uuendusraie täielik keeld, kuna kaitse-eeskiri lubab piiranguvööndis teha turberaiet, siis antud juhul ei saanud haldusorgan teha teistsugust otsust, kui keelduda kinnisasja omandamisest. Kohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega Määruse nr 242 § 12 osas ja leiab, et määrust ei saa tõlgendada laiemalt, kui seda võimaldab seadus. Kuigi kaebaja märgib, et vastustaja on läinud Korra § 12 lg-ga 2 vastuollu ning jätnud Vabarna kinnisasja omandamata põhjusel, et see ei vasta Korra § 3.1 kriteeriumidele, ei selgu kaebusest, missugune õigusnorm kaebaja arvates 13 võimaldaks kinnisasja omandamist riigile, kui ala kaitsekord võimaldab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist ja majandamist. Kohus leiab, et viidatud määruse § 12 lg 3 sätestab, et vahetamismenetlus jätkub omandamismenetlusena. Isikud, kes olid esitanud taotlused maade vahetamiseks ja ei ole taotlust tagasi võtnud, ei pea seega enam esitama uut taotlust ja selle menetlemine jätkub omandamismenetlusena. Määruse § 12 lg 1 reguleerib aga omandamismenetluse jätkamist
alusel. See säte ei rakendu vahetamismenetlusele, mis
01.08.08 jõustunud muudatustest on üle viidud omandamismenetluseks. 01.08.2008 jõustusid
muudatused, millega tunnistati kehtetuks kinnisasjade vahetamist reguleeriv
. Seaduse rakendussätte,
lõike 10 kohaselt viiakse vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, lõpuni kinnisasja omandamise menetlusena. Kaebuse esitaja ei ole vaielnud vastu sellele, et tema taotlust ei tuleks jätkuvalt menetleda ja teha seda omandamismenetluses. Vastavalt Määruse nr 242 rakendussätte § 12 lõikes 2 sätestatule ei vaadata uuesti üle menetluse algatamise põhjendatust, kui menetlus on algatatud enne 01.04.2007. Vastustaja leiab kokkuvõttes õigesti, et kuna Vabarna kinnisasjal muutus 02.06.2007 kaitsekord leebemaks, siis hinnatakse piirangute olulisust tulenevalt Määruse nr 242 §-s 3¹ sätestatud kriteeriumidest lähtuvalt. Vastustaja tugines käskkirja andmisel
lg 1 ja 2 ning Vabariigi Valitsuse määrusele nr 242 “Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ja kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused”. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus leiab, et vastustaja rakendas kehtivat õigust kaebaja õigusi rikkumata. Kaebuse esitaja ei saa eeldada, et tema poolt viidatud sätete kohaldamata jätmine toob kaasa tema poolt soovitud tulemuse. Kaebaja ei ole küll otseselt viidanud ka õigustatud ootuse rikkumisele ega selgitanud maa soetamise eesmärke täpsemalt, kuid kohtule nähtub, et ostu-müügi lepingus on kaebaja kinnitanud, et ta on objektiga tutvunud ja et ta ostab kinnistu (lepingu punktis 2.2.1) erametsade loomise eesmärgil ning sooviga sõlmida riigiga kaitsealal asuva kinnistu vahetusleping. Kuivõrd vahetamine ei ole võimalik, siis majandamise eesmärk on realiseeritav. Kohus siiski märgib veelkord, et kaebuse esitaja on väitnud, et rikutakse tema õigust saada riigi poolt kehtestatud looduskaitselist objekti sisaldava kinnisasja väärtusele vastavat tasu olukorras, kus kaitsekord piirab kinnistu omaniku õigust kinnisasja „vabalt kasutada“. Kohus eelnevalt märkis ja analüüsis, miks vastustaja õigesti tuvastas, et kaitsekord ei piira kinnistu omaniku õigusi kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada. Kui kaitsekord lubab kinnistut selle sihtotstarbel kasutada, siis ei saa kaebajal olla õigust sellise kinnistu vahetamiseks ja tasu saamiseks. Isegi kui kaebaja sooviks oli tegelikult väita, et tema subjektiivseid õigusi rikutakse sellega, et ta on õigusvastaselt jäetud ilma võimalusest talle kuuluva kinnisasja võõrandamiseks riigile olukorras, kus riigi poolt kehtestatud ala kaitsekorrast tuleneb oluline piirang kaebajale kuuluvate kinnisasjade kasutamiseks, ka siis ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastustaja poolt tuvastatud asjaolude paikapidamatust. Kaitsekord seadusest tulenevatel alustel on selline, mis võimaldab maad sihtotstarbeliselt kasutada ja saada majanduslikku kasu. Mida kaebaja peab silmas nn „vaba kasutamise“ all, jääb küll endiselt ebaselgeks, kuid see ei takista kohut jõudmaks järeldusele, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta. Subjektiivsete õiguste olemasolu või puudumist saab kontrollida lähtudes kaebaja esitatud väidetest ja seadusest, mis annab isikule õiguse või määrab selle puudumise. Kaebaja saab kinnistu eest tasu nõuda omandamismenetluses vaid juhul, kui seadus seda 14 võimaldab. Kuna kinnistut riik seadusest tulenevalt omandada ei tohi ja kaebajal puudub nõudeõigus kinnistu osas selle sihtotstarbeliseks kasutamiseks piirangute puudumise tõttu, siis ei saa rikkuda keelduv otsus tema õigusi. Vastavaid õigusi ei annaks ka soovi korral viidata siinkohal nn õigustatud ootusele asjaolu, et kinnistu osas kaitsekord taotluse menetlemise ajal leevendus, mitte ei karmistunud ega jäänud endiseks. Käesoleval ajal on kaebaja maad võimalik endiselt ka müüa, osaleda enampakkumisel vms, kaebuse esitajalt ei ole maad ära võetud ning keegi teda ka ei ohusta selle äravõtmisega ega sundvõõrandamisega, seega on kaebajal omand, mille ta soovis soetada ning kaebaja õigusi ka selles mõttes ei piirata ega kahjustata. Siiski rõhutab kohus, et seadus kõneleb kinnisasja sihtotstarbelisest kasutamisest, seega tuleb otsustajal hinnata, kas kaitsekorrast tulenevad piirangud on käsitletavad kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravatena ehk anda hinnang, kas kinnisasi on kaitsekorrast tulenevalt sihtotstarbeliselt kasutatav või mitte, sest
annab õiguse omandada riigile üksnes sellised kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine kaitsekorrast tulenevalt on oluliselt piiratud, mitte aga abstraktsest põhjusest, et kinnistut ei saa vabalt kasutada. PS § 32 teise lause kohaselt igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuid PS märgib ka seda, et kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Antud juhul seatakse omandi suhtes piirangud seadusega. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole
vääralt kohaldanud ja keskkonnaministril puudus võimalus teistsuguse otsuse langetamiseks ja ta lähtus asja lahendamisel tegelikest faktilistest asjaoludest ja teistsuguse tulemuseni ei saanud jõuda. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole alust kaevatavat haldusakti tühistada. Kaebus tuleb jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 17. Menetluskulud. Kaebaja esindaja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on AS Roger Puit kandnud kulusid seoses õigusabi teenuse eest tasumisega summas 26 796.80 krooni ( sh käibemaks). HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. Karin Kalmiste Kohtunik . 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.