← Eesti

3-09-1044/48

Obsah (7)§ 30§ 20§ 8§ 7§ 2§ 21§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 30alusel.

  1. augusti
  2. a täienduses (I kd tl 42) eelviidatud ettepanekutele ja vastuväidetele esitas kaebaja informatiivse materjalina detailplaneeringu algatamise taotluse lisa – asendiskeemi, mis kirjeldab skemaatiliselt kaebaja poolt oma kinnistutele soovitavat hoonestust. Saku Vallavalitsuse
  3. juuli
  4. a kirjaga (I kd lk 43-44) on vastatud kaebaja
  5. augusti
  6. a ettepanekutele ja vastuväidetele. Kirjas märgitu kohaselt arutasid vallavalitsus ja volikogu arendus- ja ettevõtluskomisjon kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid ning vallavalitsus otsustas ettepanekuid mitte arvestada järgmistel kaalutlustel. Puhke- ja virgestusalade loomine olemasolevate liiklussõlmede ja maanteede vahetusse lähedusse vähendab oluliselt keskkonnakoormust ja on piirkonna tasakaalustatud ja säästlikku arengut silmas pidades oluline; väärtuslike põllumaade määramisel lähtutakse mulla viljakusest ehk boniteedist; rohevõrgustiku planeerimisel on üldplaneeringu koostamisel arvestatud Harju maakonna teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ ning lähtutud Saku Vallavolikogu
  7. juuni
  8. a otsusest nr 66 „Saku valla üldplaneeringu lähteseisukohad“ II osa p-st 8, mis näeb ette maakonna rohevõrgustiku teemaplaneeringu edasiarendamise, metsade säilitamise. Saku valla territooriumile planeeritud rohevõrgustik on loogiliseks jätkuks Saue valla rohevõrgustikule (omavahel ühendatud); rohevõrgustiku alale ei ole rakendatud täielikku ehituskeeldu, põhjendatud vajadusel on aktsepteeritav olemasolevate ehitiste teenindamiseks vajalik ehitustegevus või hoonestamata maa puhul isiklikuks otstarbeks eluasemekoha rajamine kinnistule; üldplaneeringu elluviimisel lahendatakse rohelise võrgustiku toimimiseks vajalike ökoduktide ja tunnelite rajamine vastava teeprojektiga; Pärnu maantee äärset tööstuspiirkonda ei ole võimalik pikendada rohevõrgustiku alale; üldplaneeringus ei nähta ette kaebaja kinnistute või nende osade kasutamist avalikul otstarbel, samuti ei piirata kinnisasja senist kasutamist maatulundusmaana. Seega on kaebaja
  9. augusti
  10. a kirjaga edastatud kõigile vastuväidetele ja ettepanekutele vallavalitsuse
  11. septembri
  12. a kirjaga vastatud ja kirjas toodud põhjendused on kohtu arvates

§ 20lg 2 nõuete täitmiseks piisavad.

Põhjendustest nähtuvad põhjused, miks kaebaja vastuväidete ja ettepanekutega ei arvestatud. Kohus märgib lisaks, et Saku valla üldplaneeringu kaardilt 2 „Teed ja tehnovõrgud“ (I kd lk 115) nähtuvalt ei asu Kanama viadukt kaebaja kinnistute lähedal, mistõttu puudub puhke- ja virgestusala asumisel Kanama viadukti ääres vahetu mõju kaebaja õigustele; 3) üldplaneeringu avalik arutelu toimus

  1. septembril
  2. a. Kaebaja on pärast arutelu
  3. septembril
  4. a vallavolikogule ja vallavalitsusele adresseeritud ettepanekus rohekoridoride toimivuse hindamiseks (I kd lk 45) teinud kaks ettepanekut: 1) mitte muuta olemasoleva rohevõrgustiku ala piire kaebaja kinnistute osas, kuna rohevõrgustiku reaalne toimivus antud piirkonnas ei ole tagatud; 2) korraldada kaebaja kinnistuid läbiva rohevõrgustiku koridori K9 reaalse toimivuse objektiivseks hindamiseks ning rohekoridori optimaalse kuju ja asukoha määramiseks vastavasisuline ekspertiis. Vallavalitsus vastas
  5. oktoobri
  6. a kirjaga (I kd lk 46), et vallavalitsus ning vallavolikogu arendus- ja ettevõtlusosakond on üldplaneeringu menetluse käigus korduvalt arutanud kaebaja ettepanekuid tema kinnistute osas. Vallavalitsus on seisukohad esitanud kirjas järgmiselt. Vastuseks esimesele ettepanekule märgiti, et üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande kaebaja viidatud punktis ei ole käsitletud Tallinn-Pärnu maanteed ületavat kaebaja kinnistuid läbivat rohekoridori. Üldplaneeringu kaardil paikneb rohekoridor kaebaja kinnistute osas Harju maakonna teemaplaneeringu kaardi järgses asukohas. Maakonna teemaplaneeringus kasutatud kaardimõõtkava 1:150 000 (1 cm=1,5 km) ei võimalda teha järeldust, justkui oleks valla üldplaneeringu kaardil rohevõrgustiku ala piire kaebaja kinnistute osas muudetud. Vastuseks teisele ettepanekule märgiti, et

§ 8lg 3 p 7 kohaselt on 5

(21)3-09-1044 üldplaneeringu eesmärgiks rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine, mida Saku vald on üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.7 ka teinud. Kaebaja ettepanekus sisalduv rohelise võrgustiku toimivuse hindamine ning rohekoridori optimaalse kuju ja asukoha määramine ei kuulu

kohaselt üldplaneeringu eesmärkide hulka, mistõttu pole ka vajadust vastavasisulise ekspertiisi korraldamiseks. Seega on ka kaebaja poolt pärast avaliku arutelu toimumist esitatud mõlemale ettepanekule vastatud ja põhjendatud, miks kaebaja ettepanekutega ei arvestatud; 4) vallavalitsus esitas üldplaneeringu

  1. novembri
  2. a kirjaga maavanemale vastuväidete lahendamiseks ja heakskiidu saamiseks. Pärast üldplaneeringu maavanemale järelevalve teostamiseks esitamist on kaebaja esitanud
  3. novembril
  4. a vallavalitsusele tutvumiseks ekspertarvamuse oma kinnistute ning nende lähiümbruse alade määramise kohta üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku struktuurielemendina ning puhkealana, palunud ekspertarvamuses toodud seisukohtadega arvestada ning aktsepteerida kaebaja poolt üldplaneeringu avalikul arutelul esitatud vastuväiteid ja ettepanekuid (I kd lk 47-65). Vallavalitsuse
  5. detsembri
  6. a vastuskirjaga teatati kaebajale, et ekspertarvamusega on tutvutud, üldplaneeringu üle teostab maavanem praegu järelevalvet, mille käigus menetletakse ka kaebaja poolt üldplaneeringule esitatud vastuväiteid; eeldatavasti toimub järelevalvemenetluse käigus osapoolte kohtumine, kus arutatakse vastuväiteid ning otsitakse võimalikke lahendusi; 5) Harju maavanema
  7. septembri
  8. a kirjast „Saku üldplaneeringu järelevalve“ (I kd lk 73-78) nähtuvalt korraldati Harju Maavalitsuses üldplaneeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ja kohaliku omavalitsuse esindajate seisukohtade ärakuulamiseks viis nõupidamist,
  9. veebruari
  10. a nõupidamisel osales ka kaebaja esindaja. Kaebaja vastuväidete osas leidis maavanem kirjas järgmist. Üldplaneeringu eesmärgiks on rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. Roheline võrgustik on planeerimisalane mõiste, mis funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks ning mis planeerimisel eristub rohelise alana. Teemaplaneering seab rohelise võrgustiku üldised kasutustingimused, mis peavad tagama rohelise võrgustiku toimimise. Kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid täpsustab üldplaneering ning täpsemad kasutustingimused määratakse rakenduslike töödega. Rohelise võrgustiku alal kavandatavate planeeringute puhul tuleb igal juhul arvestada seda, et roheline võrk jääks toimima. Rohevõrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluse arenguks looduslikkuse suunas. See tagab stabiilse keskkonnaseisundi, keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilimise ning hoiab alal inimesele elutähtsat keskkonda kujundavaid protsesse (nt põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastamine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne). Planeeringumaterjalide kohaselt on kaebaja kinnistute sihtotstarve maatulundusmaa ning üldplaneeringus ei nähta ette kaebaja kinnistute või nende osade kasutamist avalikul otstarbel. Eeltoodust tulenevalt rohekoridori asukoht ja ulatus kinnistutel ei sea täiendavaid piiranguid olemasolevale maakasutusele. Kohalik omavalitsus on rohekoridori määramisel tuginenud teemaplaneeringus näidatud rohekoridori paigutusele. Maavanem rõhutas, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine üldplaneeringuga ei ole mitte seadusega tagatud omandiõigus, vaid võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning avalike huvidega. Seetõttu juhul, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate kinnisasja omanike huvide arvesse võtmisel ning üldplaneeringuga kavandatavate ehitus- ja maakasutustingimuste ruumilise sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Üldplaneeringu seletuskirja p 2.17 kohaselt võib üldplaneeringu ellurakendamisel olemasolevaid katastriüksusi kasutada edasi nende senise kasutusotstarbe järgi. Maavanem on järelevalve tulemusena asunud seisukohale, et üldplaneeringu 6

(21)3-09-1044 koostamisel ei ole rikutud seadusi ja norme ega neid vaidlustajate seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid järelevalve teostaja poolt tagamisele. Üldplaneeringu koostamisel on arvestatud

-s sätestatud planeeringu avaliku menetluse nõuetega. Harju maavanem on

  1. märtsi
  2. a kirjaga (I kd lk 167) andnud üldplaneeringule heakskiidu, leides seega, et üldplaneering vastab õigusaktidele; 6) järgnevalt analüüsib kohus, kas kaebaja vastuväidetele ja ettepanekutele vallavalitsuse
  3. septembri ja
  4. oktoobri
  5. a kirjadega antud vastused olid sisuliselt õiged ning kas on põhjendatud kaebuse väide, et üldplaneeringu materjalides on põhjendamata kaebaja kinnistutel rohekoridori ulatuse määramine üldplaneeringu lahenduses ettenähtud viisil, vaidlusaluste kinnistute alale puhke- ja virgestusala kasutusotstarbe määramine ning kinnistute maa kajastamine väärtusliku põllumaana; 7) üldplaneeringu seletuskirja eessõnas on märgitud, et üldplaneeringu koostamise aluseks on valla arengukava, Harju maakonnaplaneering ja naaberomavalitsuste üldplaneeringud. Seletuskirja p 2.1 kohaselt on üldplaneeringu üheks eesmärgiks moodustada eraldiseisvatest rohealadest ja parkmetsadest terviklik rohealade süsteem, mis on ühendatud naaberomavalitsusüksustega ja toimib rekreatsioonialana. Säästva arengu põhimõtete järgimine ning rohealade sidumine ühtseks võrgustikuks tagab Saku valla kui „rohelise valla“ väärtustamise (I kd lk 90 pöördel). Seletuskirja p-s 2.3.2 „Maa-alade üldised kasutustingimused“ on märgitud, et oluline on säilitada ja luua uusi nn rohelisi koridore liiklusmagistraalide äärde ning tiheasustusega alade vahelistele aladele. Seletuskirja p-s 2.7 „Rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine“ on märgitud, et valla maa-alale jääva rohelise võrgustiku määratlemisel on lähtutud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Rohelise võrgustiku struktuurielementide piire on täpsustatud (kaart nr 1). Roheline võrgustik on planeerimisalane mõiste, mis funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks, ning mis planeerimisel eristub domineeriva rohelise alana. Rohevõrgustik tagab bioloogilise mitmekesisuse säilimise, puhastab õhku saasteainetest, kindlustab looma- ja taimeliikide levikuvõimalused maastikus ning tasakaalustab ehituslikku ja looduslikku keskkonda. Tugi- ehk tuumalad (suuremad metsamassiivid, sood ja rabad) on ümbritseva suhtes kõrgema väärtusega (looduskaitseline, keskkonnakaitseline jm) loodusalad, rohekoridorid on siduselemendid tuumalade vahel. Valla rohevõrgustiku tuumalad on kogu maakonda (vabariiki) hõlmava rohevõrgustiku olulised osad. Valla rohevõrgustik on terviklik. Seega on üldplaneeringu kohaselt valla maa-alale jääva võrgustiku määramisel lähtutud teemaplaneeringust, kusjuures on täpsustatud rohelise võrgustiku struktuurielementide piire. Teemaplaneeringu (tl 168-172) sissejuhatuse p-s 1.1 on märgitud, et teemaplaneering on alusmaterjal üld- ja detailplaneeringute koostamisel. Teemaplaneeringu p 2.2.1 kohaselt täpsustab maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid üldplaneering. Täpsemad kasutustingimused määratakse rakenduslike töödega. Rohelise võrgustiku alal kavandatavate planeeringute, kavade jne puhul tuleb igal juhul arvestada seda, et roheline võrk jääks toimima. Teemaplaneeringu p 2.2.2.1 kohaselt peab ehitusalade valik lähtuma rohelisest võrgustikust. Viidatud p-s märgitakse: „Sekkumata käesolevas planeeringus kohalike omavalitsuste otsustuspädevusse, on oluline jälgida just kohaliku tasandi planeeringutes, et kavandatav asustus ei lõikaks läbi rohelise võrgustiku koridore“. Seega ei tulene teemaplaneeringust, et üldplaneeringus peaks rohelise võrgustiku alad üks-ühele kattuma teemaplaneeringu rohelise võrgustikuga. Teemaplaneeringus on selgelt märgitud, et maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid täpsustab üldplaneering. Arvestades, et

§ 7

lg 1 kohaselt koostatakse maakonnaplaneering kogu maakonna territooriumi või selle osa kohta ning

§ 2(kuni 1. juulini 2009. a kehtinud redaktsioon) kohaselt on maakonnaplaneeringu eesmärk maakonna territooriumi arengu üldistatud käsitlemine, 7

(21)3-09-1044 asustuse arengu tingimuste ja olulisemate infrastruktuuri objektide asukoha määramine,

§ 8

lg 1 kohaselt koostatakse üldplaneering aga valla või linna territooriumi või selle osa kohta ning

§ 2

p 3 kohaselt on üldplaneeringu eesmärk valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine, aluste ettevalmistamine detailplaneerimise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamiseks ning detailplaneeringu kohustuseta aladel maakasutus- ja ehitustingimuste seadmiseks, siis on maakonnaplaneeringu üldistusastmed erinevad ning maakonnaplaneeringus ja üldplaneeringus esitatud andmed ei pea olema ega saagi olla identsed. Teemaplaneeringu kaardilt nähtuvalt jääb kaebaja 6,4 ha suurune Lepa kinnistu valdavalt rohevõrgustiku alale ja 3,09 ha suurune Vaidla kinnistu osaliselt rohevõrgustiku alale (I kd lk 27, 166). Asjaolu, et üldplaneeringuga täpsustati rohelise võrgustiku struktuurielementide piire selliselt, et rohekoridor hõlmab peaaegu tervikuna Lepa ja Vaidla kinnistuid, ei ole vastuolus teemaplaneeringuga ega

§ 8lg 3 pga 7.

Üldplaneeringu kaardiväljavõttest (I kd lk 164) nähtuvalt on rohekoridori piirid kaebaja kinnistutel üldplaneeringus määratud selliselt, et Saue valla üldplaneeringus määratud rohekoridor jätkuks teisel pool maanteed Saku vallas ja toimiks ühtse tervikuna, mida ongi oluliseks peetud teemaplaneeringus. See on kooskõlas ka

§ 8

lg 3 p-ga 7, mille kohaselt on üldplaneeringu eesmärgiks muuhulgas rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. Rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine tähendab üldplaneeringuga eelduste loomist rohevõrgustiku toimimiseks, mitte aga rohevõrgustiku toimimise tagamist, nagu leiab kaebaja. Kaebaja kinnistud asuvad Tallinn-Pärnu-Ikla maantee ääres. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.3.2 on oluliseks peetud säilitada ja luua uusi nn rohelisi koridore liiklusmagistraalide äärde, kusjuures seletuskirja p-s 2.7 on märgitud, et roheline võrgustik muuhulgas puhastab õhku saasteainetest. Eeltoodut arvestades ei nõustu kohus kaebajaga selles, et üldplaneeringus ei ole põhjendatud rohekoridori ulatuse määramist kaebaja kinnistutel; 8) õige pole kaebaja väide, et rohekoridori laiuseks tema kinnistutel on 940 m. Üldplaneeringu kaardiväljavõttest (II kd lk 23) nähtuvalt on kaebaja kinnistutel rohekoridori laiuseks laiemas kohas 375 m ja rohekoridor kitseneb Tallinn-Pärnu-Ikla mnt suunas. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ka kaebaja argument, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja esitatud eksperthinnangut, mille kohaselt ei ole rohekoridori laius 940 m põhjendatud. Kaebuse kohaselt toimiks rohekoridor ka siis, kui see oleks 300 m laiune, nagu on leitud eksperthinnangus (I kd lk 55) ja nagu näeb ette teemaplaneering. Seega on vaidlustatud üldplaneeringu järgne rohekoridori laius kaebaja kinnistutel kaebuse väidetest tulenevalt kooskõlas teemaplaneeringuga ja ei ole vastuolus ka kaebaja esitatud eksperthinnanguga; 9) üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.7 on rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimustena muuhulgas märgitud, et rohevõrgustiku alal ei ole lubatud kavandada uusi hoonestusalasid ega laiendada olemasolevaid. Põhjendatud vajadusel on erandina aktsepteeritav olemasolevate ehitiste teenindamiseks vajalik ehitustegevus või hoonestamata maa puhul isiklikuks otstarbeks eluasemekoha rajamine kinnistule (üks üksikelamu koos abihoonetega), kusjuures lubatud õueala suurus on kuni 2000 m2; /…/ naaberkinnistute õuealade vaheline kaugus peab olema vähemalt 100 m; /…/ Reeglina ei ole lubatud uute infrastruktuuride rajamine. Kui see on möödapääsmatu, tuleb eriti hoolikalt valida rajatiste asukohta, et leevendada võimalikku negatiivset mõju. Vajadusel koostada keskkonnamõjude hindamine. Eeltoodut arvestades on vallavalitsuse 7. septembri 2007. a kirjas kaebaja vastuväitele, et maantee äärde jäävatel rohekoridori aladel on täieliku ehituskeelu rakendamine põhjendamatu, õigesti vastatud, et rohevõrgustiku alale ei ole rakendatud täielikku ehituskeeldu. Eeltoodust tulenevalt on samas kirjas kaebajale õigesti vastatud ka selles, et Pärnu maantee äärset tööstuspiirkonda ei ole võimalik pikendada rohevõrgustiku alale; 8

(21)3-09-1044 10) teemaplaneeringu p 2.2.1 kohaselt maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku täpsemad kasutustingimused määratakse rakenduslike töödega. Üldplaneeringu seletuskirja ps 2.15 on märgitud, et sõltuvalt kavandatavast tegevusest tuleb üldplaneeringu elluviimisel leevendavate meetmetena muuhulgas suure koormusega maanteedel kavandada läbipääsud (tunnelid, ökoduktid) metsloomade rohekoridoride trassidel, arvestades vastavate uuringute tulemusi. Seega on vallavalitsuse
  1. septembri
  2. a kirjas kaebaja ettepanekule näha üldplaneeringus ette ökoduktide ja tunnelite maa-alad, õigesti vastatud, et üldplaneeringu elluviimisel lahendatakse rohelise võrgustiku toimimiseks vajalike ökoduktide ja tunnelite rajamine vastava teeprojektiga; 11) üldplaneeringu seletuskirja p 2.1 kohaselt on üldplaneeringu üheks eesmärgiks moodustada eraldiseisvatest rohealadest ja parkmetsadest terviklik rohealade süsteem, mis toimib rekreatsioonialana. See tähendab, et rohealad toimivad ühtlasi ka puhke- ja virgestusaladena. Seega, kuna kaebaja kinnistud jäävad rohevõrgustiku alale, siis on põhjendatud ka kaebaja kinnistutele puhke- ja virgestusala juhtfunktsiooni määramine. Rohevõrgustiku keskkonnakoormust vähendav mõju on välja toodud üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.7 ja üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes. Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande kokkuvõttes on muuhulgas märgitud, et valla seisukohalt on transpordist tuleneva saaste negatiivsete mõjude piiramiseks eelkõige oluline tagada järgnevate tegevustega üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku säilimine elamualade ja magistraalteede vahel. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul planeerimisdokumentides ja vallavalitsuse
  3. septembri
  4. a kirjas kaebajale piisavalt põhjendatud puhke- ja virgestusala juhtfunktsiooni määramist maantee ääres asuvate kaebaja kinnistute osas. Üldplaneeringu seletuskirja p 2.11 kohaselt on puhke- ja virgestusalad alad, mille põhifunktsiooniks on pakkuda võimalusi aktiivseks puhkuseks vabas õhus nii lühi- kui pikaajalise puhkuse ajal. Tallinna linna läheduse tõttu on Saku vallast kujunenud intensiivselt kasutatav väljasõidupiirkond (suusa- ja matkarajad, krossirada, vaba aja veetmise keskused). /…/ Valla paiknemist Tallinna mõjutsoonis ja puhkeressursside omapära arvestades ei ole valla territooriumile planeeritud nn masskülastusega puhke- ja virgestusalasid. Üldplaneeringus juhtfunktsiooniga „puhke- ja virgestusmaa hajaasustuses“ määratletud alal asuvale katastriüksusele võib lisaks ühele üksikelamule ja selle juurde kuuluvatele abihoonetele ehitada puhkuse, spordi, turismi ja muu vaba aja veetmisega seotud hooneid ja rajatisi. Hoonete ja rajatiste kavandamisel tuleb maksimaalselt säilitada mets, väärtuslik niiduala, teised loodusväärtused ja väärtuslik haritav maa. Eeltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et kuna kaebaja kinnistute sihtotstarve on maatulundusmaa ehk põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal, siis on kaebaja kinnistud ka maa sihtotstarbelt sobilikud puhke- ja virgestusalaks; 12) vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 33 lg 2 p-le 2 tuleb enne üldplaneeringu kehtestamist üldplaneeringu koostamise käigus korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine.

§ 8

lg 9 kohaselt võetakse üldplaneeringu koostamisel arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.15 „Keskkonnamõju strateegiline hindamine“ on märgitud, et üldplaneeringu koostamisel ja planeeringuprotsessis on pidevalt arvestatud planeeringuga kavandatava tegevuse võimalike keskkonnamõjudega. Üldplaneeringu koostamisega koos hinnati üldplaneeringu mõju lähteülesandele vastava keskkonnamõju hinnanguga, mis on olemas ka eraldi köitena. Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande (tl 173-214) p 1 kohaselt on aruanne osa strateegilisest planeerimisdokumendist (üldplaneeringust). Aruandes on analüüsitud üldplaneeringu seost muude asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega: Harju maakonna planeering, teemaplaneering, Saku valla arengukava 2015. aastani ja Saku valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukava 9

(21)3-09-1044 projekt. Aruande kokkuvõttes on toodud muuhulgas välja järgmised olulised järeldused. Kõige olulisemaks keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude põhjustajaks Saku vallas on suur ehitussurve ja monofunktsionaalsete elamualade kavandamine. Rohevõrgustikul on omavalitsuse seisukohalt kaks olulist funktsiooni – bioloogilise mitmekesisuse ja sotsiaalse sidususe (inimeste elukeskkonna) tagamine. Selle vähendamine ja tükeldamine toob endaga kaasa negatiivsed mõjud nii taimestikule ja loomastikule kui inimeste elukeskkonnale; ida-läänesuunalisi suuri koridore on vähe ja neid peab asendama kohaliku tasandi rohevõrgustik; seoses suure ehitussurvega tuleb lugeda mõju taimestikule ja loomastikule kokkuvõttes oluliseks, kuigi mõju olulisus ja ulatus on piirkonniti väga erinev. Loomastikule (sh linnustikule) ja taimestikule vastuvõetavad elutingimused ja kasvukohad ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagab põhiosas üldplaneeringu ettepanekus kavandatud rohevõrgustiku väljaarendamine; Saku valla seisukohalt on transpordist tuleneva saaste negatiivsete mõjude piiramiseks eelkõige oluline tagada järgnevate tegevustega üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku säilimine elamualade ja magistraalteede vahel. Iga kavandatava tegevuse (planeeringu, projekti) puhul, mis võib halvendada keskkonda, tuleb järgida printsiipi, et ennekõike tuleb mõju vältida, mitte parandada mõjust tulenevat keskkonnakahju. Kokkuvõttes on leitud, et üldplaneeringu ettepanek arvestab asjatundlikult ja piisavalt kõikide oluliste ruumilise planeerimise kaudu toimivate keskkonnamõjudega ja sotsiaalsete mõjudega. Kohus nõustub vastustajaga, et aruanne on piisavalt põhjalik dokument kogu valla territooriumi kohta ning vastustajal puudus kohustus ja vajadus tellida eraldi täiendavat ekspertiisi rohekoridori ala kohta kaebaja kinnistutel. Sellist nõuet ei saa tuletada ka

§ 2p-s 3 ega § 8 lg-s 3 sätestatud üldplaneeringu eesmärkidest.

Seega on vallavalitsuse

  1. oktoobri
  2. a kirjaga kaebajale õigesti vastatud, et tema kinnistutel rohekoridori optimaalse kuju ja asukoha määramine ei kuulu

kohaselt üldplaneeringu eesmärkide hulka, mistõttu pole vajadust vastavasisulise ekspertiisi korraldamiseks; 13) üldplaneeringu aluseks oleva teemaplaneeringu p 2.2.2.3 kohaselt on kõrge viljelusväärtusega põllumaa leitud Harju maakonna mullastiku potentsiaalse viljakuse ja sobivuse alusel maaharimiseks. Hindamisel on tuginetud mullakaardi mullahinnapunktidele. Koondkaardil on tähistatud kõrge boniteediga mullad hindeklassiga IV ja V. Kõrge boniteediga põllumaad tuleb võimalikult kasutuses hoida põllumajandusliku maana, mis Tallinna lähipiirkonnas on raskendatud konkureeriva maakasutuse kõrge tasuvuse tõttu. Põllumaaga tuleb igal konkreetsel juhul arvestada planeeritava maakasutuse keskkonnamõju hindamisel. Üldplaneeringu seletuskirja p 1.3 kohaselt hõlmavad kõrge viljelusväärtusega haritavad maad kokku ca 10% valla territooriumist. Seletuskirja kohaselt paiknevad viljakamad põllumaad Saku valla lääne- ja loodeosas Jälgimäe-Juuliku-Kanama-Tänassilma piirkonnas. Kaardil 1 on 1986. a agroskeemide alusel välja toodud haritavad maad viljelusväärtusega üle 40 hindepunkti. Eeltoodust nähtuvalt on vallavalitsuse 7. septembri 2007. a kirjaga kaebajale õigesti vastatud, et väärtuslike põllumaade määramisel lähtutakse mulla viljakusest ehk boniteedist; 14)

§ 30

kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud kinnisasja omaniku nõudel omandama olemasoleval hoonestusalal asuva kinnisasja või selle osa kohese ja õiglase tasu eest, kui kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga: 1) nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel; 2) piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks. Pole vaidlust, et vaidlusaluses planeeringus ei nähta ette kaebaja kinnistute kasutamist avalikul otstarbel, samuti ei ole vaidlust, et üldplaneering ei muuda nimetatud kinnistute otstarvet. Seega on vallavalitsuse 7. septembri 2007. a kirjaga kaebajale õigesti vastatud, et üldplaneeringus ei nähta ette kaebaja kinnistute või nende osade kasutamist avalikul otstarbel, samuti ei piirata kinnisasja senist kasutamist maatulundusmaana; 10

(21)3-09-1044 15) eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et üldplaneeringu materjalides, eelkõige üldplaneeringu seletuskirjas, aga ka üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes ja üldplaneeringu aluseks olevas teemaplaneeringus, mis kaebusest nähtuvalt on kaebajale olnud piisaval määral kättesaadavad, on piisavalt põhjendatud rohekoridori asukohta ja ulatust, samuti puhke- ja virgestusala juhtfunktsiooniga alade määramist ja viljakamate põllumaade paiknemist kaebaja kinnistute alal. Samuti on vastatud kaebaja kõigile vastuväidetele ja ettepanekutele. Kaebaja vastuväiteid on käsitlenud maavanem järelevalvemenetluses. Eeltoodust nähtuvalt on kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid kaalutud; 16) vallavalitsuse ja volikogu tegevus ja seisukohad kaebaja kinnistute suhtes ei ole üldplaneeringu menetluse käigus olnud vastuolulised. Kaebusest ja asja materjalist nähtuvalt on kaebaja
  1. juunil
  2. a esitanud vallavalitsusele avalduse Vaidla ja Lepa kinnistute detailplaneeringu algatamiseks eesmärgiga kruntida ala ümber üheks krundiks, määrata krundile ehitusõigus ja muuta maa sihtotstarve maatulundusmaast tootmis- ja ärimaaks.
  3. juuli
  4. a korraldusega nr 620 (I kd lk 13) keeldus vallavalitsus detailplaneeringu algatamisest põhjendusega, et kaebaja kinnistud paiknevad osaliselt teemaplaneeringu rohevõrgustiku koridoris K9 ning neile laienevad teemaplaneeringust tulenevad kitsendused; Saku valla territooriumil olev ja koostatava üldplaneeringuga laiendatav rohevõrgustiku ala peab järgima Saue valla kehtestatud üldplaneeringu rohevõrgustiku ala; koostatava valla üldplaneeringuga kavandatakse rohevõrgustiku koridorala laiendamist ning ei nähta ette vaadeldavatel kinnistutel tiheasustusala moodustamist; taotletav detailplaneeringu algatamine on vastuolus maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga ning Saku valla kehtiva ja koostatava üldplaneeringuga. Saku Vallavolikogu
  5. jaanuari
  6. a otsusega nr 4 (I kd lk 14-15) keelduti uuesti detailplaneeringu algatamisest põhjendusega, et see on vastuolus teemaplaneeringuga ning Saku valla kehtiva ja koostatava üldplaneeringuga.; kinnistud paiknevad osaliselt teemaplaneeringu rohevõrgustiku koridoris K9 ning neile laienevad teemaplaneeringust tulenevad kitsendused; Saku valla territooriumil olev ja koostatava Saku valla üldplaneeringuga laiendada kavandatav rohevõrgustiku ala peab järgima Saue valla kehtestatud üldplaneeringu rohevõrgustiku ala; koostatava Saku valla üldplaneeringuga kavandatakse rohevõrgustiku koridorala laiendamist. Kaebaja vaidlustas
  7. jaanuari
  8. a otsuse nr 4 halduskohtus (haldusasi nr 3-07-477). Saku Vallavalitsus esitas kaebuse kohta
  9. märtsil
  10. a seletuse (I kd lk 17-20), märkides, et kaebaja kinnistute asukoht on teemaplaneeringu joonisel märgitud rohevõrgustiku koridoris K9 ja Saue valla kehtestatud üldplaneeringu joonisel märgitud rohevõrgustiku alas; Saku vallas oleva ja koostatava Saku valla üldplaneeringuga kavandatav rohevõrgustiku koridorala hõlmab tervikuna Lepa ja Vaidla kinnistuid; Saku valla koostatava üldplaneeringuga kavandatav rohevõrgustiku koridorala peab Saue valla kehtestatud üldplaneeringu rohevõrgustiku koridoralaga moodustama ühtse terviku. Seega oli kaebajale juba viidatud vallavalitsuse korraldusest ja vallavolikogu otsusest ning vallavalitsuse poolt kohtule esitatud seletustest teada valla omavalitsusorganite seisukoht mitte muuta kaebaja kinnistute maa sihtotstarvet, kuna kinnistud paiknevad osaliselt teemaplaneeringu rohevõrgustiku koridoris K9 ning koostatava üldplaneeringuga kavatsetakse rohevõrgustiku ala laiendada, sest see peab Saue valla kehtestatud üldplaneeringu rohevõrgustiku koridoralaga moodustama ühtse terviku. Vastuolus eelnevaga ei ole ka vallavalitsuse ja vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjoni edaspidised seisukohad, et kaebaja
  11. mai ja
  12. mai
  13. a kompromissettepanekut detailplaneeringu algatamiseks kaebaja kinnistutele (I kd lk 28-31) tuleks arutada üldplaneeringu avaliku arutelu raames. Selliselt on otsustatud
  14. juulil
  15. a vallavalitsuses toimunud koosolekul (I kd lk 32-22), samuti asuti sellisele seisukohale vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjoni
  16. juuli
  17. a koosolekul (I kd lk 35) ning vallavalitsuse
  18. augusti
  19. a vastuses kaebajale (I kd lk 69), kusjuures nimetatud vastuses on märgitud, et kui kompromissettepanekut uude 11
(21)3-09-1044 üldplaneeringusse sisse ei viida, jääb arendus- ja ettevõtluskomisjon seisukohale, et detailplaneeringut ei algatata; 17) eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et asja materjalidest ei nähtu, et planeerimismenetluses oleks esinenud vigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist ja annaksid aluse üldplaneeringu soovitud ulatuses tühistamiseks. Kaebaja on saanud planeerimismenetluses osaleda, ta on osalenud avalikul arutelul, esitanud vastuväiteid ja saanud vastuseid. Ka maavanem on leidnud, et planeerimismenetlus on olnud õiguspärane. Üldplaneering on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega ning tugineb seaduslikule alusele. Otsuse tegemisel ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ja ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. AS Kodu Grupp apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ebaõige on kohtu seisukoht, et üldplaneeringuga ei ole kaebaja õigusi varasema olukorraga võrreldes täiendavalt piiratud ning kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piirangud ei tulene mitte üldplaneeringust, vaid juba määratud sihtotstarbest ja Vabariigi Valitsuse
  2. oktoobri
  3. a määrusest nr
  4. Üldplaneeringuga on määratud kaebaja kinnistute kasutusotstarbena puhke- ja virgestusala ning seletuskiri võimaldab kinnistuid kasutada ka maatulundusmaa otstarbeks. Üldplaneeringus on sellisel kujul tehtud planeerimisotsustus, olenemata sellest, et kinnistutel oli maatulundusmaa sihtotstarve ka varem. Kuna planeerimisotsustus ei võimalda kinnistuid kasutada nt äri ja tootmise otstarbel, siis piirab otsustus kaebaja õigusi. Kohalikul omavalitsusel on võimalik üldplaneeringu menetluses maa kasutusotstarvet muuta ja vastustaja on seda mitme ümberkaudse kinnistu suhtes teinud, nähes neile ette äri- ja tootmismaa kasutusotstarbe. Ka kaebaja taotles oma kinnistutele vähemalt osaliselt nimetatud otstarbe määramist ja hoonestamise võimaldamist. Kuna vastustaja on sellele vaatamata ette näinud kinnistute kasutamise põllumajanduseks, metsakasvatuseks ning puhkuseks ja virgestuseks, on kaebaja õigusi üldplaneeringuga piiratud. Kohtu viidatud määruse nr 155 § 2 lg 2 kohaselt määratakse katastriüksuse sihtotstarve planeeringu järgi, mitte vastupidi. Isikul on õigus nõuda planeerimismenetluses kinnistute kehtivate kasutusvõimaluste avardamist ning keelduv otsus peab olema kaalutud ja põhjendatud. Tulevikus on üldplaneering aluseks kaebaja taotlusel detailplaneeringu algatamisele ja kehtestamisele. Lisaks on üldplaneeringuga, tulenevalt rohekoridori ala laiendamisest kaebaja kinnistutele tervikuna, piiratud ka kinnistute kasutamisvõimalusi kehtiva (maatulundusmaa) sihtotstarbe järgi – sinna ei saa rajada kasvuhooneid või piirdeaedu, mistõttu oleks võimalik tegeleda ainult kõige lihtsamate põllu- ja metsamajanduslike tegevustega (kartuli- ja viljakasvatus, metsa istutamine jms). Tehnoloogiliselt keerulisemaid põllumajanduslikke tegevusi (ürdi- ja lillekasvatus jt kultuuride viljelemine, mis nõuab infrastruktuuri rajamist) kehtestatud piirangud ei võimalda. Lihtsamate kultuuride kasvatamine maantee sanitaarkaitsevööndis ei ole aga keskkonnahoiu tingimuste kohaselt sobiv. Üldplaneering näeb rohekoridori alale ette üldise ehituskeelu, millest erandina on võimalik isiklikuks otstarbeks eluasemekoha rajamine. Põllumajanduslikuks tootmiseks vajalike kasvuhoonete ja piirdeaedade rajamine ei oleks tõenäoliselt võimalik ka seetõttu, et rohekoridori laiendamise tulemusena jääksid ehitised ette metsloomade liikumistrajektoorile. Vastustaja on jätnud põhjendamata piirangute kehtestamise, mis välistavad tehnoloogiliselt arenenuma põllumajandustegevuse maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel; 2) vale on kohtu hinnang, et vastustaja on kaebaja ettepanekutele ja vastuväidetele kohaselt vastanud ja oma seisukohti põhjendanud. Kohus leidis, et vastustaja on
  5. septembri
  6. a 12
(21)3-09-1044 kirjaga andnud kaebaja kõigile üldplaneeringu menetluses esitatud vastuväidetele ja ettepanekutele vastuse, mille põhjendustest nähtuvad vastuväidete ja ettepanekutega mittearvestamise põhjused. Nimetatud kirjaga ei ole nõuetekohaselt vastatud kõige olulisemale ettepanekule - pikendada Pärnu mnt äärset tööstuspiirkonda. Kirjas on üksnes põhjendusteta seisukoht, et Pärnu mnt äärset tööstuspiirkonda ei ole võimalik pikendada rohevõrgustiku alale. Kaebaja ettepanekud (nt kaebuse lisa 9 – ettepanek hoonestuse võimaliku paiknemise kohta) olid tehtud selliselt, et äri- ja tööstusotstarbel rajatav hoonestus jääks teemaplaneeringukohasest rohekoridorist välja. Kui tööstuspiirkonna pikendamise välistas teemaplaneeringukohase rohekoridori ala laiendamise vajadus, tulnuks laiendamise vajalikkust põhjendada, arvestades seejuures kaebaja huvi omandit kasutada. Vastuses ei ole põhjendatud, miks on vaja laiendada rohekoridori nii, et see hakkab kaebaja kinnistuid peaaegu tervikuna hõlmama. Vastustaja
  1. oktoobri
  2. a vastuses kaebaja ettepanekule mitte laiendada teemaplaneeringukohast rohekoridori märgiti, et üldplaneeringu kaardil paikneb rohekoridor kaebaja kinnistute osas teemaplaneeringu kaardi järgses asukohas. Vastusest nähtub, et teemaplaneeringukohast rohekoridori asukohta koguni ei muudetagi, vaid asukoha erinevus tuleneb kaardimõõtkavade vahest. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et selline põhjendus on kohane, sest teemaplaneeringus märgitud rohevõrgustiku asukoht (vt kaebuse lisad 4 ja 28) jätab osa kaebaja kinnistutest rohekoridorist välja, üldplaneeringu kaardil märgitud rohekoridori asukoht (vt vastustaja
  3. juuni
  4. a seletuse lisa 2/1 või
  5. oktoobri
  6. a menetlusdokumendi lisa) hõlmab kinnistud rohevõrgustikuga peaaegu kogu ulatuses. Seega koormab üldplaneering teemaplaneeringuga võrreldes kaebaja õigusi täiendavalt. Kuna vastustaja on tööstuspiirkonna pikendamisest ja kaebaja kinnistutele äri- ja tööstusmaa kasutusotstarbe määramisest keeldunud üksnes seetõttu, et see lõikaks rohevõrgustiku piire, tulnuks põhjendada, miks on vaja rohevõrgustikku laiendada ja miks pole võimalik rohekoridori märkida üldplaneeringu kaardile nii nagu teemaplaneeringu kaardile, st vähemalt arvestatavat osa kaebaja kinnistutest rohekoridori alast välja jättes. Viidatud kaarte võrreldes ei saa enam olla vaidluse objektiks asjaolu, et rohekoridori laiendati. Ebaadekvaatne põhjendus ei ole põhjendamiskohustuse täitmine. Arvestatavaid põhjendusi ei ole esitatud ka maavanema järelevalve tulemusi kajastavas
  7. septembri
  8. a kirjas, kus sisuliselt korratakse valla ebakohaseid põhjendusi; 3) kohus on õigusvastaselt asunud haldusorgani asemel haldusakti põhjendama. Kohus leidis, et rohekoridori piiride laiendamine on muuhulgas põhjendatud üldplaneeringu seletuskirja pga 2.1, mille kohaselt on üldplaneeringu eesmärgiks moodustada eraldiseisvatest rohealadest ja parkmetsadest terviklik rohealade süsteem, mis on ühendatud naaberomavalitsusüksustega ja toimib rekreatsioonialana. Nimetatud väljavõte seletuskirjast ei ole põhjendus rohekoridori laiendamisele ja vastustaja ei ole üldplaneeringu menetluses rohekoridori laiendamist kaebaja kinnistutel sel viisil põhjendanud. Asjakohatu on kohtu seisukoht, et teemaplaneeringust ei tulene, et üldplaneeringus peaks rohevõrgustiku ala üks-ühele kattuma teemaplaneeringus märgituga. Kaebaja pole vastupidist väitnud. Kui aga vald otsustab maaomanike õigusi täiendavalt kitsendada, peab otsus olema kaalutletud ja põhjendatud. Vastustaja asemel põhjendamiskohustust täites leidis kohus, et rohekoridori asetsemine kaebaja kinnistutel on põhjendatud asjaoluga, et Saue valla üldplaneeringus määratud koridor jätkuks teisel pool maanteed Saku vallas ja toimiks ühtse tervikuna. Vastustaja ei ole kunagi kaebajale planeerimismenetluse käigus rohekoridori laiendamist põhjendanud koridori ühildatavusega naabervalla üldplaneeringuga. Enamgi veel, planeeringumenetluses koguni eitati, et teemaplaneeringukohast rohekoridori laiendatakse. Haldusakti põhjendamine ei saa toimuda kohtumenetluses (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-66-03 ja 3-3-1-93-06), liiatigi kohtu poolt. Ebaõige on kohtu tuginemine vastustaja seisukohtadele, mis anti detailplaneeringu algatamata jätmise otsuses (Saku Vallavolikogu
  9. jaanuari
  10. a otsus nr 4). Kaebaja poolt selles menetluses esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus oli üldplaneeringu menetluses tehtud 13
(21)3-09-1044 ettepanekutest erineva sisuga (muuhulgas soovis kaebaja rajada hoonestust teemaplaneeringukohase rohekoridori alale, millest üldplaneeringu menetluses loobuti). Kohus on varasema otsuse põhjendusi laiendanud vaidlusalusele menetlusele meelevaldselt. Vastustaja ei ole neid üldplaneeringu menetluses esitanud. Kaebaja leiab, et rohekoridori piiride Saue valla üldplaneeringu kaardil märgitud rohekoridori piiridega ühildamine oleks võimalik ka siis, kui kaebaja kinnistutel kulgeks rohekoridori piir kinnistute osalist hoonestamist võimaldaval viisil, st nii, nagu näeb ette teemaplaneering; 4) ebaõige on kohtu seisukoht, et kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid on planeerimismenetluses kaalutud. Kohus ei ole hinnanud olulisi asjaolusid, mida vastustaja pidanuks kaaluma. Kohus jättis tähelepanuta olulised asjaolud ja kirjavahetuse, millele kaebaja oma kaebuses tugines. Kaebaja esitas kompromissettepaneku, mida hiljem täiendas (vt kaebuse lisa 9), pakkudes välja võimaluse hoonestuse paiknemiseks kaebaja kinnistutel nii, et see ei jää teemaplaneeringus sätestatud rohekoridori alale.
  1. juuli
  2. a koosolekul asus vastustaja seisukohale, et tuleb kaaluda võimalust üldplaneeringus ettenähtud rohevõrgustiku piiri muutmiseks. Vastustaja pidas vajalikuks kompromissettepaneku arutamist üldplaneeringu menetluses ning leidis, et see tuleb esitada üldplaneeringumenetluses ettepanekuna, mida kaebaja ka tegi. Lähtudes kaebaja kompromissettepanekust, pakkus vastustaja
  3. augusti
  4. a kirjas välja üldplaneeringu neli alternatiivset rohekoridori piiri lahendust kaebaja kinnistute suhtes (vt kaebuse lisad 20 ja 21). Vastustaja on seega üldplaneeringu menetluses andnud ühelt poolt mõista, et kaalub erinevaid variante kaebaja kinnistutel hoonestuse paigutuse otsustamisel üldplaneeringuga ning kaalub sellega seoses erinevaid alternatiive rohekoridori määramisel, kuid reaalselt jäeti kompromissettepanek kaalumata. Ka
  5. augusti
  6. a kirjas antud lubadust kaaluda erinevaid võimalusi rohevõrgustiku piiride määramiseks ei täidetud. Sellist kaalumist ei nähtu ühestki kaebajale saadetud kirjast ega dokumendist. Vastustaja on alates
  7. oktoobrist
  8. a hoopis üllatuslikult leidnud, et üldplaneering ei laienda teemaplaneeringukohast rohekoridori, vaid laiuse erinevus on tingitud erinevatest mõõtkavadest ning rohekoridori kuju määramine kaebaja kinnistutel ei kuulu üldplaneeringu eesmärkide hulka. See seisukoht on vastuolus vastustaja eelnevate seisukohtadega ja kaebajale saadetud kirjadega, eriti
  9. augusti
  10. a kirjaga. Samuti pole tõsi, et rohekoridori ei laiendatud. Kaalutlusi, miks lubadustest taganeti, ei ole kaebajale üldplaneeringu menetluses esitatud. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta; 5) asjakohatu on kohtuotsuses märgitu, et rohevõrgustiku alal ei ole ette nähtud täielikku ehituskeeldu. Rohevõrgustiku laienemine piirab oluliselt maa kasutamist ka olemasoleval maatulundusmaa sihtotstarbel ning üldplaneeringuga määratud puhke- ja virgestusala otstarbel. Sisuliselt on tegemist kaebaja kinnistutele täieliku ehituskeelu ja oluliste majandustegevuse piirangute rakendamisega. Kohtu enda poolt tsiteeritud üldplaneeringu seletuskirja (p 2.7) kohaselt seisnevad täieliku ehituskeelu mööndused võimaluses olemasolevate hoonete juurde ehitada abihooneid ning rajada isiklikuks otstarbeks väikeelamu, kusjuures infrastruktuuride rajamine ei ole reeglina lubatud. Liiatigi rakendub ka sellisele äärmiselt piiratud tegevusele tavalisest rangem kord ning ehitamisele peab tõenäoliselt eelnema keskkonnamõjude hindamise läbiviimine. Kaebaja kinnistul puuduvad olemasolevad hooned, mille juurde abihooneid rajada. Kinnistud asuvad tugeva mürasaastatusega piirkonnas, kus maa kasutamine elamise otstarbel ei ole mõeldav. Kinnistutele ei saa rajada maa maatulunduslikul otstarbel kasutamiseks vajalikke rajatisi, eelkõige kasvuhooneid ja piirdeaedu, mis takistaksid metsloomade liikumist. Ka ei ole kaebajal võimalik viidatud seletuse kohaselt rajada kinnistutele ühiskondlikke hooneid puhkeja virgetusalaseks tegevuseks. Seega pole kaebajal võimalik oma kinnistuid rohekoridori laiendamise tõttu majanduslikult maksimaalselt otstarbekalt kasutada, lubatud on vaid osad maatulundusmaa sihtotstarbega maal ette nähtud majandustegevused, millest suurema osa välistab omakorda majandus- ja kommunikatsiooniministri
  11. veebruari
  12. a määrus nr 14
(21)3-09-1044 26, millega on kinnitatud riigimaanteede liigid ja nimekiri. Kinnistute tegelikku potentsiaali ei ole võimalik realiseerida. Üldplaneering kitsendab kaebaja õigusi oma maad maatulunduslikul otstarbel kasutada ning kohtu vastupidine seisukoht on väär; 6) kohus jättis tähelepanuta ja hinnanguta väite, et kaebaja kinnistute põllumajandusliku maana ning puhke- ja virgestusalana kasutamine ning vastava kasutusotstarbe määramine on materiaalõiguse normidega vastuolus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
  1. veebruari
  2. a määrusega nr 26 on kinnitatud riigimaanteede nimekiri ja riigimaanteede liigid. Selle akti kohaselt on Tallinn-Pärnu-Ikla maantee riigi põhimaantee. Teede- ja sideministri
  3. septembri
  4. a määruse nr 55 kohaselt on kiirtee ja
  5. klassi maantee puhul maantee tehnoloogilise vööndi ulatus 50 m, sanitaarkaitsevööndi ulatus 300 m ja mõjuvööndi ulatus 3000 m sõidutee servast. Määruses näidatud vööndite mõju ja keskkonda iseloomustava tabeli (1.125) kohaselt on tee tehnoloogilises vööndis pikaajaline viibimine inimese tervisele kahjulik ning tee sanitaarkaitsevööndis elamine ja puhkamine on inimese tervisele ohtlik; tehnoloogilises vööndis pole maa põllumajanduslik kasutamine lubatud; sanitaarkaitsevööndis on põllundus võimalik üksnes osaliselt, kusjuures vilja- ja marjaistandikud ning juurviljade kasvatamine ei ole lubatud. Kaebaja kinnistutele puhke- ja virgestusala kasutusotstarbe määramine on määrusega nr 55 vastuolus, sest kinnistutel puhkamine on tervisele kahjulik. Ka põllumajanduslikul otstarbel on maa kasutamine oluliselt piiratud. Nimetatud vastuolu tõttu on üldplaneering vaidlustatud ulatuses materiaalselt õigusvastane regulatsioon.
  6. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) õige on halduskohtu seisukoht, et üldplaneeringuga ei ole kaebaja õigusi varasema olukorraga võrreldes piiratud ning kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piirangud ei tulene vaidlustatud üldplaneeringust. Kaebaja ei taha jätkuvalt aru saada, et ta omandas vabatahtlikult
  7. a maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud, millel ei ole kunagi olnud ärimaa ja tootmismaa sihtotstarvet. Kinnistute ostmine oli kaebaja äririsk. Kaebaja kinnistute maakasutuse sihtotstarve on endiselt põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa ning keegi ei tee kaebajale takistusi kasutada kinnistuid maatulundusmaana. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, nagu oleks üldplaneering muutnud tema kinnistute sihtotstarvet ja maakasutustingimusi. Väär on kaebaja seisukoht, et üldplaneeringu kehtestamisega määrati tema kinnistutele puhke- ja virgestusala kasutusotstarve. Kaebaja kinnistute sihtotstarvet ei ole muudetud – see on käesoleva ajani 100% maatulundusmaa. Kuni
  8. juulini
  9. a kasutati planeerimismenetluses üldplaneeringute puhul mõistet „maakasutuse juhtfunktsioon“. Kuna üldplaneering kehtestati
  10. aprillil
  11. a, siis on kasutatud seletuskirjas mõistet „maakasutuse juhtfunktsioon“. Alates

muudatuste jõustumisest kasutatakse mõistet „Maakasutuse juhtotstarve“ ning see mõiste on lisatud seadusesse.

§ 8

lg 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringu seletuskirja p 2.3.1 kohaselt määrab maakasutuse juhtfunktsioon maa-ala peamise kasutuseesmärgi. Juhtfunktsioon on katastriüksuse sihtotstarbest üldisem mõiste. Puhke- ja virgestusmaa funktsioon hõlmab erinevaid maa-alasid valla territooriumil ja on katastriüksuse piire ületav. Sihtotstarve määratakse igale katastriüksusele eraldi ja kehtib konkreetse katastriüksuse kohta. Üldplaneeringu seletuskirja p 2.17 kohaselt võib üldplaneeringu ellurakendamisel olemasolevaid katastriüksusi kasutada edasi nende senise kasutusotstarbe järgi. Planeeritud juhtfunktsiooni ja ehitustingimusi tuleb järgida juhul, kui katastriüksuse seniseid ehitustingimusi (k. a sihtotstarvet) soovitakse muuta. Seega pole üldplaneeringu kehtestamisega piiratud kaebaja õigusi kinnistute kasutamisel vastavalt katastriüksuse sihtotstarbele ehk maatulundusmaana. Õige pole kaebaja seisukoht, et rohekoridori 15

(21)3-09-1044 kandmisega üldplaneeringu kaardile on piiratud kaebaja kinnistute kasutamise õigust kehtiva maatulundusmaa sihtotstarbe järgi. Teemaplaneering on kehtiv aastast
  1. Kaebaja omandas kinnistud aastal
  2. Seega pidi ta olema teadlik, et kinnistud asuvad teemaplaneeringu rohelise võrgustiku koridorialas K9 ja tal tuleb arvestada teemaplaneeringust tulenevate piirangutega. Samuti oli kaebaja teadlik kinnistute asukohast Tallinn-Pärnu-Ikla maantee ääres. Üldplaneeringu kehtestamisega ei ole piiratud kinnistute kasutamise õigust. Kõik need piirangud olid juba enne kinnistute omandamist olemas ja neist oli kaebaja teadlik või vähemalt pidi olema teadlik. Ekslik on kaebaja väide viitega üldplaneeringu seletuskirja p-le 2.7, mis sätestab rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmise, et üldplaneering näeb rohekoridori alale ette üldise ehituskeelu. Ehituskeelualaks on seletuskirja p 2.3.3 kohaselt maakonna rohevõrgustiku suur tuumala T
  3. Kaebajale kinnistud ei asu tuumalal T8, vaid rohekoridoris K9, mis on tuumalasid ühendav rohevõrgustiku osa; 2) kohtu hinnang, et vastustaja on kaebaja poolt planeerimismenetluses esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele kohaselt vastanud ning oma seisukohti põhjendanud, ei ole vale.
  4. septembri
  5. a kirjaga on vastustaja nõuetekohaselt vastanud kaebaja poolt
  6. augustil
  7. a esitatud kõigile vastuväidetele ja ettepanekutele. Vastustaja täitis

§ 20

lg-st 2 tuleneva kohustuse teatada oma seisukoht ettepanekute ja vastuväidete kohta kahe nädala jooksul pärast planeeringu avaliku väljapaneku lõppemist. Vastustaja

  1. septembri
  2. a kirjas on selgelt toodud põhjendused, miks kaebaja ettepanekutega ei arvestatud. Vastavalt

§ 21

lg-le 4 esitas vastustaja üldplaneeringu järelevalve teostajale koos informatsiooniga arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Neid arutati kaebaja juuresolekul järelevalvemenetluse käigus

  1. veebruaril
  2. a ning Harju maavanem vastas neile
  3. septembri
  4. a kirjaga. Asjaolu, et vastustaja ja maavanema seisukohad ja põhjendused ei ole kaebajale meelepärased, ei tähenda, et ettepanekuid ja vastuväiteid ei arutatud ja nendega mittearvestamist ei põhjendatud. Õige pole väide, et üldplaneering on teemaplaneeringuga võrreldes laiendanud rohekoridori piire ja koormab kaebaja õigusi täiendavalt. Vastustaja on
  5. oktoobri
  6. a kirjas kaebajale selgitanud, et üldplaneeringu kaardil paikneb rohekoridor kaebaja kinnistute osas teemaplaneeringu kaardi järgses asukohas. Teemaplaneeringus kasutatud kaardimõõtkava 1:150 000 (1 cm=1,5 km) erineb üldplaneeringu mõõtkavast (kaardi 1 mõõtkava on 1:20 000), mis on kordades väiksem, ja seetõttu ei ole alust arvata, et üldplaneeringu kaardile oleks rohevõrgustiku ala kantud valesti. Rohekoridori asukoht ei ole muutnud kaebaja kinnistute sihtotstarvet, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et üldplaneering koormab täiendavalt kaebaja õigusi. Planeeringusüsteem on hierarhiline, st liigilt detailsema planeeringu koostamisel tuleb järgida liigilt üldisemas planeeringus sätestatut, et tagada ruumilise arengu järjepidevus. Kehtestatud maakonnaplaneering koos teemaplaneeringuga on aluseks valla üldplaneeringu koostamisele. Lähtudes planeeringute hierarhiast ja eesmärkidest, peabki valla üldplaneering olema täpsem ja detailsem maakonnaplaneeringust ja teemaplaneeringust. Et valla üldplaneering on detailsem maakonnaplaneeringust, kajastub ka mõlema planeeringu juurde kuuluvate kaartide mõõtkavades.
  7. märtsi
  8. a kirjaga andis maavanem

§ 23

lg 6 kohaselt üldplaneeringule heakskiidu, kiites sellega ühtlasi heaks ka üldplaneeringuga tehtud täpsustused maakonnaplaneeringus ja teemaplaneeringus; 3) kohus ei ole asunud haldusorgani asemel täitma haldusakti põhjendamise kohustust, vaid on põhjalikult analüüsinud kõiki kohtule esitatud dokumente ja põhjendanud kohtuotsust. Kohtu viide üldplaneeringu seletuskirjale on õige, sest seletuskirjas selgitatakse kõige põhjalikumalt, miks üldplaneering kehtestatakse just sellisena. Kaebajal oli võimalus seletuskirjaga tutvuda planeeringumenetluse ajal ka valla veebilehel. Rohevõrgustikku ja sellega seonduvat on käsitletud seletuskirja p-des 2.1 „Valla ruumilise arengu põhimõtted“, 2.7 „Rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine“, 2.15 „Keskkonnamõju strateegiline hindamine“. Vastustaja ei pidanud mõistlikuks seletuskirja ümberkirjutamist, sest dokument oli kõigile, sh kaebajale, kättesaadav. Rohekoridori teemast, sh sellest, et Saku valla 16

(21)3-09-1044 üldplaneeringus märgitav rohekoridor peab ühtima Saue valla üldplaneeringus märgitud rohekoridoriga, on kaebajale räägitud igal kohtumisel, samuti oli kaebajale rohekoridoriga seonduv teada seoses haldusasja nr 3-07-477 lahendamisega. Kohus on õigesti üldplaneeringu kaardiväljavõttest aru saanud, et rohekoridori piirid kaebaja kinnistutel on üldplaneeringus märgitud selliselt, et Saue valla üldplaneeringus määratud koridor jätkuks teisel pool TallinnPärnu maanteed Saku vallas ja toimiks ühtse tervikuna. Sellisena on rohekoridori piirid ka teemaplaneeringu kaardil. Üldplaneeringu kaardist on näha, et rohekoridori asukohta ei ole võimalik muuta, sest olemasolev koridori asukoht on ainus võimalik koht ühendada ühel ja teisel pool maanteed olevad rohealad. Kui lõigata rohekoridor K9 kaebaja kinnistute kohalt läbi, oleks maantee erinevatel pooltel asuvad rohevõrgustiku alad jäädavalt lahutatud ja ühtse rohevõrgustiku toimimine ei saa kunagi võimalikuks. Õiguspärane on kohtu tuginemine ka vastustaja seisukohtadele haldusasjas nr 3-07-477, sest vaidlusobjektiks oli siis ja on ka praegu rohekoridori K9 asukoht. Põhjendused, mis olid nimetatud haldusasjas, saavad olla samad käesolevas asjas, sest vaidlus käib rohekoridori K9 asukoha üle, mis pole muutunud; 4) kohus leidis õigesti, et kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid on planeerimismenetluses kaalutud. Vastustaja nõustub kohtuga, et üldplaneeringu materjalides, eelkõige üldplaneeringu seletuskirjas, aga ka Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes ja üldplaneeringu aluseks olevas teemaplaneeringus on piisavalt põhjendatud rohekoridori asukohta ja ulatust, samuti puhke- ja virgestusala juhtfunktsiooniga alade määramist ja viljakamate põllumaade paiknemist kaebaja kinnistute alal. Samuti on vastustaja vastanud kaebaja kõigile ettepanekutele ja vastuväidetele. Kaebaja vastuväiteid on kaebaja esindaja osavõtul arutatud maavanema juures järelevalvemenetluse käigus. Asjaolu, et vastustaja on üldplaneeringumenetluses kaalunud rohekoridori erinevaid variante, sh kaebaja ettepanekuid, ei tähenda seda, et kaebajale oleks lubatud, et tema ettepanekud rahuldatakse. Arusaamatud on väited, et kaebaja suhtes on käitutud sõnamurdlikult. Keegi ei saanudki anda kaebajale lubadusi, veel vähem garantiid, et tema ettepanekud rohekoridori osas võetakse arvesse. Menetluses olnud planeeringuvariantidest nägi üks tõepoolest ette rohekoridori laiendamise lõuna suunas kuni Tallinn-Pärnu mnt ja Tallinna ringtee ristmikuni, kuid sellest loobuti; 5) kohtuotsuses on õigesti märgitud, et rohevõrgustiku alal ei ole ette nähtud täielikku ehituskeeldu. Ehituskeelualad on sätestatud üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.3.3, mille kohaselt on ehituskeelualaks maakonna rohevõrgustiku suur tuumala T8. Kaebaja kinnistud ei asu sellel alal ning seega ei kehti tema kinnistutel täielik ehituskeeld. Kaebajal on endiselt õigus kasutada kinnistuid nende senise katastriüksuse sihtotstarbe – maatulundusmaa – järgi. Üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtfunktsioon ei takista vähimalgi määral kaebajat kasutada kinnistuid maatulundusmaana. Puhke- ja virgestusmaa juhtfunktsioon annab kaebajale võimaluse ehitada puhkuse, spordi, turismi ja muu vaba aja veetmisega seotud hooneid ja rajatisi. Seega ei piira puhke- ja virgestusala otstarbe määramine kaebaja õigusi, vaid laiendab neid, andes võimaluse kinnistuid kasutada mitte üksnes põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks; 6) kohus ei ole jätnud tähelepanuta kaebaja väidet tema kinnistute põllumajandusliku maana ning puhke- ja virgestusalana kasutamise ja vastava kasutusotstarbe määramise vastuolu kohta materiaalõigusega. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 1.3 „Maakasutus“ on välja toodud, et viljakamad põllumaad paiknevad valla lääne- ja loodeosas Jälgimäe-Juuliku-KanamaTänassilma piirkonnas. Üldplaneeringu kaardil 1 on 1986. a agroskeemide alusel välja toodud haritavad maad viljelusväärtusega üle 40 hindepunkti. See on faktiline asjaolu, millele muud põhjendust olla ei saagi. Kaebajale kuuluvate kinnistute maa viljakusväärtus on üle 40 hindepunkti sõltumata kaebaja ja vastustaja tahtest ning seda ei ole määranud vastustaja. Kuna tegemist on väärtusliku põllumaaga, siis peab see fakt kajastuma ka üldplaneeringu kaardil. 17
(21)3-09-1044 Üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.11 „Puhke- ja virgestusalade määramine“ on välja toodud, et puhke- ja virgestusalade põhifunktsiooniks on pakkuda võimalusi aktiivseks puhkuseks vabas õhus nii lühi- kui pikaajalise puhkuse ajaks. Samas on ära toodud ka nimetatud alale ehitamise võimalused. Kuna kaebaja kinnistute katastriüksuste sihtotstarve on maatulundusmaa, siis on ta juba oma metsakasvatuseks kasutatava maa sihtotstarbelt sobilik puhkealana. Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne valmis aastal
  1. Aruanne tervikuna on kättesaadav Saku valla veebilehel: Saku vald – omavalitsus – strateegilised dokumendid. Aruande p-s 12 „Kokkuvõte“ on välja toodud keskkonnamõju hindamise olulisemad järeldused, mille hulgas on märgitud järgmist. Rohevõrgustikul on omavalitsuse seisukohalt kaks olulist funktsiooni – bioloogilise mitmekesisuse ja sotsiaalse sidususe (inimeste elukeskkonna) tagamine. Selle vähendamine ja tükeldamine toob endaga kaasa negatiivsed mõjud nii taimestikule ja loomastikule kui ka inimeste elukeskkonnale. Idaläänesuunalisi koridore on vähe ja neid peab asendama kohaliku tasandi rohevõrgustik. Loomastikule (sh linnustikule) ja taimestikule vastuvõetavad elutingimused ja kasvukohad ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagab põhiosas üldplaneeringu ettepanekus kavandatud rohevõrgustiku väljaarendamine. Saku valla seisukohalt on transpordist tuleneva saaste negatiivsete mõjude piiramiseks eelkõige oluline tagada järgnevate tegevustega üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku säilimine elamualade ja magistraalteede vahel. Iga kavandatava tegevuse (planeeringu, projekti) puhul, mis võib halvendada keskkonda, tuleb järgida printsiipi, et ennekõike tuleb mõju vältida, mitte parandada mõjust tulenevat keskkonnakahju. Saku valla üldplaneeringu ettepaneku realiseerimine ei too endaga kaasa olulisi negatiivseid keskkonnamõjusid, kui rakendatakse keskkonnamõju hinnangu aruandes esitatud leevendavaid meetmeid ning arvestatakse edaspidiseks tegevuseks antud soovitustega. Üldplaneering kui üldisi huvisid kaitsev ühiskondlik kokkulepe on aluseks keskkonnasäästliku tegevuse realiseerimiseks madalamatel planeerimistasanditel ja ehitusprojektide koostamisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  3. Käesolevas asjas taotletakse Saku valla üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamist kaebajale kuuluva kahe kinnistu osas ning seda põhjusel, et kinnistute omaniku poolt planeerimismenetluses väljendatud soov rajada kinnistutele lao- ja tööstushooneid ei leidnud kohaliku omavalitsuse toetust. Kaebaja leiab, et planeeringulahendus rikub tema subjektiivseid õigusi, tema vastuväidetele ja ettepanekutele pole sisuliselt vastatud, neid ei ole kaalutud ning nendega arvestamata jätmist ei ole põhjendatud.
  4. Üldplaneering peab tagama valla edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna. Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb valla arengut tervikuna. Üldplaneering ei määra iseenesest katastriüksuse sihtotstarvet, kuid annab sisulise aluse selle määramiseks (Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a lahend nr 3-3-1-37-04). 18
(21)3-09-1044 Kaebaja ei eksi, väites et kohalikul omavalitsusel on õigus planeerimismenetluses maa kasutusotstarvet muuta, et maa katastriüksuse sihtotstarbed määratakse planeeringute järgi, mitte vastupidi, ning õige on seegi, et vaidlustatud üldplaneering piirab kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuivõrd ei võimalda tal kasutada oma kinnistuid sinna lao- ja tööstushoonete rajamiseks. Samas tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et vaidlustatud üldplaneering kaebaja seniseid võimalusi, vähemalt olulisel määral, ei kitsenda. Ka kuni vaidlustatud üldplaneeringu kehtestamiseni kehtinud Saku valla üldplaneering ei võimaldanud maad kasutada tööstushoonete rajamiseks, maad sai kasutada maatulundusmaana ning ehitada sinna elamu (väljavõte
  1. a üldplaneeringu joonisest, I kd lk 162-163). See võimalus on kaebajal jätkuvalt olemas. Et maa pole maantee vahetus läheduses paiknemise tõttu eluasemekoha rajamiseks ja kõigi põllumajandussaaduste viljelemiseks kõlbulik, ei sõltu kohalikust omavalitsusest. Maa kasutusotstarve, teemaplaneeringukohase rohekoridori paiknemine kaebaja kinnistutel ning maantee lähedus olid asjaolud, millega kaebajal oli võimalik kinnistute omandamisel arvestada.
  2. Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetluse käigus piisava tõhususega täitma planeerimisseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel (Riigikohtu
  3. novembri
  4. a lahend nr 3-3-1-62-02). Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente pole aktsepteeritud (Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a lahend nr 3-3-1-3704). Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel (Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a lahend nr 3-3-1-54-03). Planeerimisotsustused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Kohus ei saa otsustada planeerimisotsustuse otstarbekuse üle (Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a lahend nr 3-3-1-9-98). Halduskohus on neid põhimõtteid vaidlustatud diskretsiooniotsuse õiguspärasuse kontrollimisel järginud ning põhjendatult leidnud, et vaidlustatud üldplaneeringu menetluses on menetlusnõudeid järgitud, kaebaja ettepanekute ja vastuväidete suhtes on kohalik omavalitsus esitanud oma seisukohad, kaebaja ettepanekuid on kaalutud ning diskretsiooniotsust on piisavalt põhjendatud. Halduskohus on neid järeldusi põhjendanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Asjaolu, et kaebaja, keda on nõuetekohaselt menetlusse kaasatud ja ära kuulatud, ei nõustu kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ning peab põhjendusi ebapiisavaks, ei tähenda, et diskretsiooni pole teostatud õiguspäraselt.
  11. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohalik omavalitsus ei ole piisavalt põhjendanud seisukohta, et Pärnu mnt äärset tööstuspiirkonda ei pikendata. Kaebaja osutab, et ta tegi planeerimismenetluse käigus ettepaneku äri- ja tööstusotstarbel rajatava hoonestuse paiknemiseks selliselt, et see jääks teemaplaneeringukohasest rohekoridorist välja, teemaplaneeringukohast rohekoridori otsustati aga laiendada selle vajadust põhjendamata. Vastustaja ja maavanema seisukohta, et kohalik omavalitsus on rohekoridori määramisel tuginenud teemaplaneeringus näidatud rohekoridori paigutusele, peab apellant ebaadekvaatseks. 19
(21)3-09-1044 Vastustaja poolt esitatud plaani, kus teemaplaneeringu rohevõrgustik on kantud katastriüksuste plaanile (I kd lk 166), üldplaneeringu kaardiga (II kd lk 23) kõrvutades ei kattu rohekoridori asukohad tõepoolest – planeeritud rohekoridor paikneb teemaplaneeringuga võrreldes lääne pool, jättes vabaks Lepa kinnistu nurga ja hõlmates Vaidla kinnistut suuremas ulatuses. Sellest ei saa aga järeldada teemaplaneeringukohase rohekoridori laiendamist, vaid asukoha täpsustamist üldplaneeringuga. Kaebaja on esitanud üldplaneeringu menetluse käigus apellatsioonkaebuses osutatud ettepaneku hoonestamiseks (I kd lk 34), milles väidetavalt on loobutud teemaplaneeringukohasele rohekoridorile hoonete kavandamisest. Ettepanekust nähtuvalt on siiski ka selles ettepanekus planeeritud hooned (kuus kuni 3-korruselist lao- ja tööstushoonet, neli võimalikku lao- ja tööstushoonet, lisaks parkimisplatsid ja juurdepääsuteed) muuhulgas teemaplaneeringukohasele rohekoridori alale, sest rohekoridori laiuseks on ettepanekus 200 m. Apellandi osutatud vallavalitsuse
  1. augusti
  2. a kirjast ja selle lisaks olevast plaanist (I kd lk 70-71) nähtuvalt on arutusel olnud variandid, kus erinevalt kaebaja soovitust on kaalutud rohekoridori paigutamist nii, et sellest jääks vabaks Lepa kinnistu põhja-ida osa. Ka need variandid ei järgi teemaplaneeringukohast rohekoridori asukohta. Kohalik omavalitsus on pidanud üldplaneeringu kehtestamisel otstarbekamaks ja avaliku huviga enam kooskõlas olevaks lähtuda teemaplaneeringust tulenevast rohekoridori asukohast, ühildades Saku vallas asuva koridori Saue vallas asuva koridoriga. Sellise otsuse langetamisel ei ole tehtud kaalutlusvigu.
  3. Apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohus on asunud haldusorgani asemel haldusakti põhjendama. Apellandi väitel ei ole üldplaneeringu menetluses rohekoridori laiendamist põhjendatud väitega, et üldplaneeringu eesmärgiks on moodustada eraldiseisvatest rohealadest ja parkmetsadest terviklik rohealade süsteem, mis on ühendatud naaberomavalitsusüksustega ja toimib rekreatsioonialana. Samas märgitakse apellatsioonkaebuses, et kohus on viidanud üldplaneeringu seletuskirja p-le 2.
  4. Seega pole tegemist mitte halduskohtu, vaid vastustaja põhjendusega. Samuti pole vastustaja apellandi väitel kunagi põhjendanud rohekoridori asetsemist kaebaja kinnistutel asjaoluga, et Saue valla üldplaneeringus määratud koridor jätkuks teisel pool maanteed Saku vallas ja toimiks ühtse tervikuna. Ka seda seisukohta peab apellant kohtu poolt haldusorgani asemel põhjendamiskohustuse täitmisele asumiseks. Apellandiga ei saa nõustuda. Vallavalitsuse
  5. septembri
  6. a kirjas on üheks kaalutluseks, miks kaebaja ettepanekuid ei arvestatud, asjaolu, et Saku valla territooriumile planeeritud rohevõrgustik on loogiliseks jätkuks Saue valla rohevõrgustikule ning need on omavahel ühendatud (I kd lk 43). Ringkonnakohus lisab, et halduskohus on viidanud ka üldplaneeringu seletuskirja eessõnale, milles märgitu kohaselt on vaidlustatud üldplaneeringu koostamise aluseks muuhulgas naaberomavalitsuste üldplaneeringud. Asjaolus, et rohekoridor kulgeb Saue vallas edasi, on võimalik veenduda vaidlustatud üldplaneeringu joonise põhjal (I kd lk 164). Apellant peab ebaõigeks kohtu tuginemist vastustaja seisukohtadele, mis esitati detailplaneeringu algatamata jätmise otsuses. Apellandi hinnangul on varasema otsuse põhjenduste laiendamine vaidlusalusele menetlusele meelevaldne, sest varasem kaebaja ettepanek oli teistsuguse sisuga – hoonestust sooviti rajada teemaplaneeringukohase rohekoridori alale. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus laiendanud detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsuse põhjendusi üldplaneeringu menetlusele. Varasematele otsustele on kohus viidanud järelduse põhjendamiseks, et vallavalitsuse ja volikogu tegevus ning seisukohad kaebaja kinnistute suhtes ei ole planeeringumenetluse käigus olnud vastuolulised. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ka pärast Saku Vallavolikogu
  7. jaanuari
  8. a otsust esitas kaebaja
  9. a mais kompromissettepaneku 20
(21)3-09-1044 (I kd lk 29-31), mille kohaselt lao- ja tööstushooned asuvad teemaplaneeringukohase rohekoridori alas (võrdle plaaniga, millel teemaplaneeringukohane rohevõrgustik on kantud katastriüksuste plaanile, I kd lk 27). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et halduskohtu poolt refereeritud Saku Vallavalitsuse
  1. juuli
  2. a korralduses ja Saku Vallavolikogu
  3. jaanuari
  4. a otsuses on ringkonnakohtu hinnangul rohevõrgustiku koridorala laiendamise all silmas peetud algset kavatsust hõlmata rohekoridori alasse ka Tallinna ringteeni ulatuv maa-ala. Nimelt sellisele planeeringulahendusele tugineb kaebaja poolt vastustajale esitatud ekspertarvamus (vt I kd lk 49 ja lk 62). Ka kaebusele on lisatud väljavõte üldplaneeringu kaardist, kus rohekoridor ulatub Tallinna ringteeni (I kd lk 115). Hilisema menetluse käigus on sellest lahendusest loobutud (väljavõte kehtestatud üldplaneeringu kaardist, II kd lk 23).
  5. Apellandi väitel jättis kohus tähelepanuta ja hinnanguta kaebaja väite, et tema kinnistute põllumajandusliku maana ning puhke- ja virgestusalana kasutamine ning vastava kasutusotstarbe määramine on vastuolus materiaalõiguse – teede- ja sideministri
  6. septembri
  7. a määrusega nr 55, millega sätestatakse tee tehnoloogilise vööndi ja sanitaarkaitsevööndi ulatus ning näidatakse vööndite mõju. Ringkonnakohus märgib esmalt, et viidatud määruse tabeli 1.26 kohaselt on kiirtee ja
  8. klassi maantee tehnoloogilise vööndi ulatus kaebuses väidetud 50 m asemel 30 m. Teiseks, tegemist on teeseaduse § 19 lg 2 alusel kehtestatud teede- ja sideministri
  9. septembri
  10. a määrusega nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“, millega on kinnitatud maanteede projekteerimisnormid ja tee projekteerimise nõuded. Seega reguleerib määrus teede projekteerimist, millega antud juhul tegemist ei ole. Seoses kaebaja väitega, et puhke- ja virgestusmaa kasutusotstarbe määramine kaebaja kinnistutele, mis asuvad vahetult maantee ääres, on sobimatu, selgitab ringkonnakohus, et tegemist on maakasutuse juhtfunktsiooni ehk suurema maa-ala valdava otstarbega, mis annab piirkonna edasisele kasutusele põhisuuna. Arvestades asjaolu, et kaebaja kinnistud on valdavalt rohekoridorist hõlmatud ning näiteks metsakasvatuseks kasutatavad, on need sobilikud ka puhke- ja virgestusmaana.
  11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 21
(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.