3-09-1715/22

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1715 Haldusasi N. L. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 29.07.2009 ettekirjutuse nr 1016069418 tühistamiseks Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. septembril 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: N. L.; Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet; Esindaja: Marika Kasak. RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ning vastustajale. Kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri on soovi korral võimalik saada Tallinna Halduskohtu kantseleist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Põhja regionaalosakonna Tallinna migratsioonibüroo (edaspidi KMA) tegi 29.07.2009 N. L.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr
7. Ettekirjutuse kohaselt on N. L. kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.09.
8. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 27.09.
9. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10. Kaebaja selgitab esiteks, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ei ole KMA arvestanud kaebaja sidemeid Eestiga ja lahkumisettekirjutuse mõju. Otsuses puuduvad ka KMA kaalutlused, kuidas ettekirjutus mõjutab kaebaja olukorda ja tervist ning mis juhtub kaebajaga, kui ta välismaalaste seaduse nõudeid järgides lahkub Eestist ilma sugulaste ja tuttavate toetuseta. Kaebaja selgitab, et jääb arusaamatuks, kuidas realiseeruks tegelikkuses kaebaja Eestist 1 väljasaatmine, kuna kaebajal on kõik sidemed ainult Eestiga. Kaebajal ei ole võimalik tagasi pöörduda kodakondsusriiki, kuna elab Eestis viimased 10 aastat. Eestiga on tihedalt seotud ka kaebaja eraelu. Lahkumisettekirjutuse tegemine on sekkumine kaebaja eraellu, mis on vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) § 26 ja Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 8 põhimõtetega ning rikub PS §-i 16 ning EIÕK artiklit
12. Kaebaja asus Eestisse elama
13. aastal koos oma abikaasa O. L.ga, keda KMA pidas Eesti sünnijärgseks kodanikuks.
14. aastal tunnistati abikaasa Eesti pass kehtetuks ja sellest ajast elab kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta ning kehtiva isikut tõendava dokumendita.
15. aastal taotles kaebaja tähtajalist elamisluba välislepingu alusel, KMA seda ei andnud ja Riigikohtu 18.06.2009 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-42-09 jäeti tema kaebus elamisloa andmisest keeldumise tühistamiseks rahuldamata. Sellest tulenevalt on kaebaja Ukraina kodanik, kuid samas puudub tal selles riigis elukoht ja sidemed. Eestis on kaebajal loodud kõik vajalik elamiseks: kaebajal on olemas püsiv sõpruskond, vajalik elamiskoht ning kindlustusleping, mis tagab tema haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise Eestis.
16. Kaebaja rõhutab, et tema kuulumine Ukraina kodakondsusesse on ebaselge. KMA pole arvestanud, et selles küsimuses on vastuolud. Riigikohus leidis, et kaebajal on Ukraina kodakondsus, kuid Ukraina saatkonnas Tallinnas keelduti kaebajale igasuguste dokumentide vormistamisest kuni õigusliku staatuse seadustamiseni Eestis, sh keelduti kaebajale Ukrainasse tagasi pöördumise tunnistuse andmisest. Seetõttu taotles kaebaja juba
17. aastal KMA-lt tagasipöördumise õigusega ajutise reisidokumendi väljastamist, kuid KMA keeldus. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata ka vaidemenetluses. Kaebaja oli seetõttu sunnitud korduvalt pöörduma Ukraina saatkonna poole, selgitamaks välja Ukraina kodakondsusesse kuulumise asjaolusid. Ukraina konsulaarametnik selgitas, et nimetatud menetlus võib kesta aastaid, mistõttu on kaebaja poolt võimatu vaidlustatud ettekirjutuse täitmine. Kaebajal puuduvad igasugused isikut tõendavad dokumendid ja reisidokument ning tal ei ole võimalik neid ka kuskilt saada. Kuna nii KMA kui ka Ukraina saatkond on keeldunud dokumentide väljastamisest, on arusaamatu ja kummaline nõuda kaebajalt Eestist lahkumist. Kaebaja leiab, et käesoleval hetkel võib teda pidada kodakondsuseta isikuks. Vastavalt Ukraina kodakondsuse seadusele kaotas kaebaja õiguse Ukraina kodakondsusele seoses Eesti passi andmisega. Kaebaja külastas Ukrainat lühiajaliselt ajal, mil talle oli välja antud Eesti kodaniku pass, omades selleks vastavat Ukraina viisat. Ukrainas koheldi kaebajat võimude poolt Eesti kodanikuna. Kaebaja lisab, et KMA poolt Eesti kodaniku passi tühistamise tulemusena jäi kaebaja Eestisse elama kodakondsuseta isikuna. Esitatud elamisloa taotlust menetles KMA kuus aastat.
18. Kaebaja märgib teiseks, et arusaamatu ja väär on lahkumisettekirjutuses toodud väide, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult alates 25.09.
19. Kaebaja pass tunnistati kehtetuks juba 16.10.2003 ning sellest ajast alates ei olnud kaebajal kehtivat elamisluba Eestis viibimiseks. Sellest hoolimata pidas KMA kaebajat legaalselt Eestis viibivaks välismaalaseks kuni 25.09.2007, kui juba kolmandat korda lükati tagasi 17.12.2003 esitatud elamisloa taotlus. Lisaks väljastas
20. aastal vastustaja kaebajale ajutise reisidokumendi tagasipöördumise õigusega. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 29 lõike 3 kohaselt võidakse anda ajutine reisidokument Eestis viibivale välismaalasele ühekordseks Eestist lahkumiseks ja siia tagasipöördumiseks, kui tal puudub kehtiv reisidokument ja tal ei ole õigust saada välismaalase passi. Kaebajale jääb eeltoodust tulenevalt arusaamatuks, millisel alusel on KMA jõudnud seisukohale, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult alates 25.09.
22. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud ilmse diskretsiooniveaga otsuse, rikkudes põhiõigusi ja halduse üldiseid põhimõtteid. Kaebaja leiab, et rakendatud abinõuga on motiveerimatult 2 riivatud kaebaja PS § 16 kohast elementaarset õigust elule. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane, kuna pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul ja faktilisel alusel on haldusakt antud. Käesoleval juhul on kaebaja jaoks elulise tähtsusega haldusakti jäetud faktilised asjaolud täielikult tuvastamata.
23. Kaebaja lisab, et kuna akt seadustab tema saatmise Ukrainasse, on põhjust arvata, et see toob kaasa EIÕK art 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni (edaspidi ÜRO konventsioon) art 3 nimetatud tagajärje. Kaebaja märgib, et PS § 16 tagab igaühe õiguse elule, kuid Ukrainasse saatmine seab ohtu kaebaja elu. Kaebaja ei ole selles riigis elanud juba kümme aastat, tal puudub selles riigis sissekirjutus ning isikut tõendavad dokumendid, samuti puudub elukoht Ukrainas ning passi puudumise tõttu pole kaebajal võimalik Ukrainas elamut soetada. Ilma isikuttõendava dokumendita on kaebajal ka oht sattuda Ukraina miilitsa omavoli ohvriks. Kaebaja märgib, et eeltoodud põhjustel rikub vaidlustatud akt tema õigusi.
24. On selge, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse väga olulisi asjaolusid, näiteks kaebaja kaitsmist väärivaid isiklikke sidemeid Eestiga, väljasaatmise tagajärgi kaebaja elule ja tervisele, väljasaatmise võimalust ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi. Kaebaja leiab sellest lähtuvalt, et tema suhtes kohaldati Eesti seaduste nõudeid ebaõigesti ja ebaseaduslikult ning palub KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
25. Vastustaja märgib esiteks, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 2 lõige 1 keelab välismaalasel viibida Eestis seadusliku aluseta ning välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Vastustaja leiab, et hindas asjaolusid ja tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses piisava põhjalikkusega, mille tulemusena vormistas N. L.le 29.07.2009 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.09.
26. Kui isikul on temast sõltumatuid mõjuvaid põhjuseid Eestist lahkumise edasilükkamiseks, saab haldusorgan neid isiku taotlusel arvestada lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel. KMA leiab, et kaebaja sidemed Eestiga ei ole käesoleval juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise.
27. 26.03.2008 esitas N. L. KMA-le ajutise reisidokumendi taotluse. Taotluse menetlemise käigus teostati päring Ukraina saatkonda isiku kodakondsuse täpsustamiseks. Ukraina Suursaatkonna Eestis 28.04.2008 vastuskirjas KMA-le kinnitatakse, et saatkond tegi järelepärimise Ukraina pädevatele organitele ja sai vastuse, et N. L. on Ukraina kodanik. Lähtuvalt Ukraina saatkonna vastusest teavitas KMA isikut, et isikul seadusliku aluse puudumisel riigis viibimiseks saab KMA väljastada ajutise reisidokumendi tagasipöördumise õiguseta. Isik esitas 05.06.2008 kirjaga KMA-le vastuväited ja soovis ajutist reisidokumenti tagasipöördumisõigusega. KMA 29.08.2009 otsusega nr 20081260 keelduti isikule ajutise reisidokumendi väljastamisest IDTS § 23 lõike 1 ja § 29 lõike 3 alusel.
28. Kaebaja märkis, et olukord tema kuulumisega Ukraina kodakondsusesse on ebaselge ja ettekirjutuse tegemisel pole vastustaja selles küsimuses olevatele vastuoludele tähelepanu pööranud. Vastustaja selgitab, et palus 22.06.2007 kirjaga kaebajal esitada dokumentaalsed tõendid Ukraina kodakondsusesse mittekuulumise kohta ja teatas, et tähtajaks vastamata jätmisel lähtutakse olemasolevatest andmetest, ehk sellest, et N. L. on Ukraina kodanik. Kaebaja teatas 22.07.2007 vastuses, et püüab välja selgitada oma õiguslikku staatust Ukrainas. Kaebaja ei ole vastustajale esitanud dokumente selle kohta, et ta ei ole Ukraina kodanik, samuti ei nähtu, et isikul oli takistusi Ukraina kodakondsuse omamist või puudumist kinnitavate tõendite hankimisel. Ukraina Suursaatkond teatas 21.04.2008 kirjas KMA-le, et N. L. pöördus 18.07.2005 Ukraina saatkonna poole oma kodakondsuse küsimuses ja isikut on 3 teavitatud tema kuuluvusest Ukraina kodakondsusesse. Ka Riigikohtu halduskolleegium märkis oma 18.06.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-09, et KMA-l oli kirjeldatud olukorras alus käsitada N. L.t Ukraina kodanikuna.
29. Vastustaja selgitab, et lahkumisettekirjutus on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele võimalik jätta tegemata vaid juhul, kui isikule tuleks VSS § 9 lõike 1 alusel teha seadustamisettekirjutus. Käesoleval juhul VSS § 9 lõige 1 ei kohaldu, kuna kaebaja pidi olema teadlik sellest, et Eestisse elama jäämiseks tuleb tal taotleda seaduses ettenähtud korras elamisluba ning ta pidi oma elu korraldamiseks arvestama Eestisse ebaseaduslikult elama jäämise tagajärgedega. Kuna kaebaja ei kuulu isikute ringi, keda võib kohustada oma Eestis viibimist seadustama, oli KMA kohustatud tegema kaebajale VSS §-s 7 ja §-s 11 sätestatud korras ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest VSS § 7 lõige 1 on imperatiivne norm, mis ei anna KMA-le kaalutlusõigust. Seega pole kaebaja viited eraelu puutumatuse rikkumisele ning Eestist lahkumise võimatusele lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased.
30. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus ei riku käesoleval juhul N. L. õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. N. L. viidatud konventsiooni sätted iseenesest ei taga kaebajale õigust Eestisse elama asuda. Põhiseadusega sätestatud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma perega legaalselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-27-99 on märgitud, et õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Samuti ei tulene Põhiseadusest ning konventsioonist isiku subjektiivset õigust Eestisse elama jääda. KMA märgib, et N. L. poolt esitatud ja haldusmenetluses kogutud andmetest ei nähtu, et N. L.l oleks Eestis seaduslikult elavaid perekonnaliikmeid, mistõttu jääb KMA-Je arusaamatuks, keda N. L. oma kaebuses perekonnana käsitleb ning mil viisil saab KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 rikkuda N. L. õigust perekonnaelu puutumatusele.
31. Konventsiooni art 3 sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. KMA hinnangul on meelevaldne käsitleda kaebajale ettekirjutuse tegemist Eestist lahkumiseks riigi poolse piinamise, alandava kohtlemise või karistusena. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehakse välismaalastele, kellele on keeldutud elamisloa andmisest ning kes ei vasta riigis viibimiseks seaduses sätestatud tingimustele. Asjaolu, et N. L. tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele ei vasta ning temale on koostatud lahkumisettekirjutus, ei tähenda, et KMA on rikkunud kaebaja õigusi, mis tulenevad konventsiooni art
32. N. L.l ei ole Eestis seaduslikult elavaid sugulasi, mistõttu ei saa lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine tuginedes art 3 ja 8 olla põhjendatud. KMA märgib, et N. L. on 28.01.2009 haldusasjas nr 3-07-2421 toimunud Tallinna Ringkonnakohtu istungil märkinud, et teda peab majanduslikult üleval tema Araabia Ühendemiraatides elav poeg, mistõttu on KMA seisukohal, et vastavat abi võib N. L. poeg isikule osutada ka juhul, kui N. L. Eestist lahkub. Kuigi väidetavalt on N. L. kaotanud kõik sidemed oma kodakondsusjärgse riigiga ning isikul puudub elukoht Ukrainas, on N. L.l võimalik võõrandada Eestis asuv kinnisvara ning soetada omale korter Ukrainas. 4
33. Asjaolu, et N. L. saabus Eestisse ja sai siin pettuse teel Eesti kodaniku staatuse ning rajas kodu, ei anna talle õigust Eestisse jäämiseks. Aluseta ning põhjendamata on N. L. väide, et tal puudub võimalus asuda elama Eestist väljapoole. N. L.l on võimalik elada Ukrainas. KMA on seisukohal, et N. L. väide, et ta on eelpoolnimetatud riigist välja kirjutatud ega oma seal elamispinda, ei oma tähtsust, kuna kaebajal on võimalik elamispind soetada. Omandiõiguse käsutamisel võivad Eestist lahkumisel kaasneda küll ebamugavused, kuid selline olukord on tingitud N. L. tegevusest ega saa olla lahkumisettekirjutuse tegematajätmise aluseks.
34. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja tagasipöördumine oma kodakondsuse järgsesse riiki ei ole välistatud. Tallinna Ringkonnakohus on 18.05.2007 otsuses haldusasjas nr 3-05-1223 õigesti märkinud, et elukoha puudumine kodakondsusjärgses riigis ei takista kaebajal sinna tagasi pöördumist. Kaebajal on võimalik võõrandada Eestis soetatud eluase ja vara ning korraldada oma era- ja perekonnaelu taas kodakondsusjärgses riigis. Lisaks eeltoodule peab KMA vajalikuks märkida, et N. L. ei ole esitanud haldusorganile tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja on loobunud Ukraina kodakondsusest. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik Ukrainasse elama asuda, ei ole tuvastamist leidnud. Eeltoodust lähtuvalt leiab KMA, et kaebajal on võimalik tagasi pöörduda Ukrainasse. N. L. ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tema elu ja tervis oleks tema kodakondsusjärgses riigis ohustatud, samuti ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et Eestist lahkudes ei ole tal võimalik elama asuda kodakondsusjärgsesse riiki, kus ta enne Eestisse saabumist elas.
35. N. L. poolt viidatud EIÕK sätted iseenesest ei taga isikule õigust asuda elama teise riiki. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Samuti ei anna põhiseadus välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Isikul ei ole õigust vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust riigis ilma seadusliku aluseta viibida. Seda, kas kaebajale tuleb anda tähtajaline elamisluba, lähtudes tema perekonna- ja eraelu puutumatusest, ning millised on Eestist lahkumise tagajärjed kaebaja jaoks, hinnatakse tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise menetluses. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud haldus- ega kohtumenetluses oma Eestist lahkumise võimatust, seetõttu leiab KMA, et N. L.l on võimalik tagasi pöörduda oma kodakondsusjärgsesse riiki. Ka põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse ebaseaduslikult elama. Vastustaja märgib, et peab oluliseks kaebaja seaduserikkumise lõpetamiseks kaebaja poolt talle vormistatud lahkumisettekirjutuse täitmist ning Eestisse saabumist peale selleks vastava seadusliku aluse saamist. Vastustaja palub eeltoodust tulenevalt jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
36. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on tõendamata, põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
37. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib Eestis käesoleval hetkel ebaseaduslikult. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja pass tunnistati kehtetuks valeandmete esitamise tõttu. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas lahkumisettekirjutus on motiveerimata ning kas haldusaktis on jäetud tuvastamata faktilised asjaolud, mis on kaebaja jaoks elulise tähtsusega. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kaebaja väljasaatmine Ukrainasse seab ohtu tema elu. Kohus lisab, et asjaolude selgitamiseks käsitleb kohus lühidalt ka teisi asjas esitatud väiteid. 5
38. Kuna kaebaja väitis kaebuses, et tema kuulumine Ukraina kodakondsusesse on ebaselge, peatub kohus esiteks sellel väitel. Kohus märgib kaebaja kodakondsuse osas, et kohtule esitatud Ukraina konsuli 21.04.2008 kirja kohaselt on N. L.l Ukraina kodakondsus. Kaebaja selgitas istungil, et ei ole varasemalt konsuli kirja näinud ega sellega tutvunud. KMA ei olnud tõesti kirja oma vastusele lisanud ja esitas selle alles kohtuistungil. Kohus märgib aga, et kuivõrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2009 otsuse haldusasjas 3-3-1-42-09 punktis 25 käsitletakse nimetatud tõendit ja ka selles asjas oli kaebajaks N- L., on ebatõenäoline, et kaebuse esitaja selle kirjaga tutvunud ei olnud. Kaebuse esitaja sai tutvuda kirjaga istungil ja esitada sellele oma vastuväited. Ukraina konsul märkis kirjas, et Ukraina kodakondsusest vabastamine saab toimuda kodakondsusest väljaastumise või kodakondsuse kaotamise tagajärjel. Kuna kaebaja ei olnud teadlik oma kodakondsusest, ei saanud kaebaja seega ka kodakondsusest välja astuda või kodakondsust kaotada. Kuna mõlemad eeldavad kodakondsust omava isiku tegevust (avalduse esitamist või teise riigi kodakondsuse saamist), ei pea kohus selles olukorras, kus isik ei olnud oma kodakondsusest teadlik, tõenäoliseks, et peale Ukraina konsuli 21.04.2008 kirja on olukord muutunud. Seega tuleb isikut jätkuvalt käsitleda Ukraina kodanikuna.
39. Kohus peab ebatõenäoliseks ka Ukraina miilitsa omavoli olukorras, kus tegemist on Ukraina kodanikuga. Kaebaja ei ole näidanud, millistel põhjustel ta üldse sellise omavoli ohvriks peaks langema ja kuidas see mõjutab väljasaatmisettekirjutust. Ukraina on rahumeelne piirkond, seal ei ole sõjaolukorda ega erilisi relvastatud konflikte, seega ei saa väita, et kaebaja elu oleks seatud ohtu tema väljasaatmisega kodakondsuse järgsesse riiki. Kaebaja poolt viidatud PS § 16 sätestab seejuures isiku subjektiivse õiguse elule, millele vastab riigi kohustus mitte võtta inimese elu. Väljasaatmisettekirjutuse näol ei ole aga tegemist haldusaktiga, mis võiks viia selle põhiõiguse rikkumiseni. Ettekirjutuse täitmisel kuulub kaebaja väljasaatmisele ning kaebaja saab oma elu jätkata kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja on viidanud ka EIÕK artiklile 3, mis sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja pole näidanud, et teda oleks piinatud või ebainimlikult ja alandavalt koheldud ja karistatud. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja peab sellist olukorda võimalikuks oma kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja näol ei ole tegemist pagulasega ega kurjategijaga, kes oleks oma kodumaal tagaotsitav. Puudub mistahes põhjus arvata, et kaebuse esitaja oleks Ukraina võimude poolt tagaotsitav, tagakiusatud või muul põhjusel võimudega konfliktis. Kohus nõustub seetõttu vastustajaga, et kaebaja pole tõendanud, et tema elu oleks ohustatud kodakondsusjärgsele maale väljasaatmisega. Kohus mõistab ka, et kaebaja ei nõustu lahkumisettekirjutusega ning see põhjustab talle hingelisi üleelamisi, kuid seda ei saa käsitleda piinamisena või alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes.
40. Kaebaja märkis kaebuses, et jääb arusaamatuks, millisel alusel on ettekirjutuses leitud, et ta viibib Eesti Vabariigis ebaseaduslikult alates 25.09.2007, kui tema pass tunnistati kehtetuks juba 16.10.2003 ning sellest ajast alates ei ole kaebajal kehtivat elamisluba Eestis viibimiseks. Kohus peab vajalikuks selles osas kaebajale selgitada, et ettekirjutuse kohaselt esitas kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks 17.12.2003 ning KMA tegi keelduva otsuse 24.09.
41. KMA keelduv otsus jäeti Riigikohtu 18.06.2009 otsusega jõusse, ning kaebaja loeti seega ebaseaduslikult riigis viibivaks järgmisest päevast peale keelduva otsuse tegemist, st alates 25.09.
42. VMS § 51 on sätestatud välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused. Käesoleval juhul ei nähtu aga kaebusest ega ka asja materjalidest, et kaebaja suhtes oleks peale passi kehtetuks tunnistamist kohaldunud mõni nendest alustest. Arvestades, et KMA on märkinud ebaseadusliku Eestis viibimise ajaks alates 25.09.2007, võiks aluseks pidada VMS § 51 lõiget 2, mille kohaselt on välismaalase viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal, kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse 6 kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba. Samas ei taotlenud kaebaja elamisluba kehtiva elamisloa omamise hetkel, vaid kaks kuud peale passi kehtetuks tunnistamist. Kohus leiab, et asja materjalidest tulenevalt viibib kaebaja Eestis ebaseaduslikult alates 16.10.
43. Kohus on seisukohal, et kaebaja ebaseaduslikult Eestis viibitud aja pikkus ei puuduta siiski siinjuures lahkumisettekirjutuse õiguspärasust.
44. Kohus märgib, et kaebaja poolt esitatud elamisloa taotlus on lõplikult lahendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2009 otsusega asjas 3-3-1-42-
45. Kuigi kaebajal on õigus esitada elamisloa taotlus muudel alustel, ei nähtu kohtule käesoleval hetkel aluseid taotluse rahuldamiseks. Samas ei ole kuidagi takistatud ega välistatud kaebaja poolt välisriigis esitatava elamisloa taotluse menetlemine ja positiivne lahendamine. Eestis puuduvad kaebajal lähisugulased, kaebajal ei ole Eestis ülalpeetavaid, samuti ei pea kaebajat ülal keegi Eestis elav lähikondne, kaebaja abikaasa ja poeg on Eestist lahkunud. Kaebaja ei tööta Eestis, seega puuduvad ka tööalased sidemed. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole seega rikutud kaebaja PS § 26 ja EIÕK art 8 kohast õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tema poeg töötab hetkel Gruusias, teisi lähedasi sugulasi tal ei ole ning Eestis on ainult sõpruskond. Kohus on seisukohal, et ainuüksi sõpruskonna omamine Eestis ei välista siit lahkumist ega muuda lahkumisettekirjutust ebaproportsionaalseks. Põhjendamata on kaebaja väide, et haldusaktis on jäetud tuvastamata kaebaja jaoks elulise tähtsusega faktilised asjaolud. Kaebaja on kaebuses tuginenud peaasjalikult vaid sõpruskonna olemasolule Eestis, kuid sellist sidet ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis muudaks võimatuks kaebaja väljasaatmise. Seejuures on kaebaja säilitanud oma õiguse eraelu puutumatusele ning kohtu hinnangul ei ole seda riivatud. Isegi käesoleval hetkel, mil kaebaja suhtes on antud lahkumisettekirjutus, ei ole piiratud kaebaja liikumisvabadust ega teisi kaebaja õigusi.
46. Kohus nõustub vastustajaga selles, et VSS § 7 lõige 1 ei anna KMA-le lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalutlusõigust. N. L.l puudub siiani alus Eestis viibimiseks ning KMA oli kohustatud tegema kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Kinnisvara omamine Eestis või mitteomamine Ukrainas ei oma lahkumisettekirjutuse tegemisel tähtsust. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et KMA 29.07.2009 ettekirjutus nr 1016069418 on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
47. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist, seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 7