3-07-1499/66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1499 Haldusasi OÜ Minibrol kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse
2. juuni 2007 maksuotsuse nr 12-5/396 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis kohtuistungitel, kohtuvaidlused kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Minibrol Esindaja: Meelis Tomson Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja Tollikeskus Esindaja: Uku Tampere RESOLUTSIOON
3. Rahuldada OÜ Minibrol kaebus osaliselt.
4. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
5. juuni 2007 maksuotsus nr 12-5/396 osas, millega kohustati kaebuse esitajat tasuma käibemaksu summas 83 648 (kaheksakümmend kolm tuhat kuussada nelikümmend kaheksa) krooni sauna kasutamisest laekunud summadelt.
6. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
7. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Minibrol kasuks välja menetluskulu 330 (kolmsada kolmkümmend) krooni.
8. Saata otsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
10. juunil 2007 tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus maksuotsuse nr 12-5/396, pannes OÜ-le Minibrol kohustuse tasuda 212 957 krooni kinnipeetud tulumaksu, 16 125 krooni töötuskindlustusmakseid, 354 887 krooni sotsiaalmaksu, 81 227 krooni tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning 600 667 krooni käibemaksu. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et OÜ Minibrol on deklareerinud vormil TSD vähem 1 töötajatele tehtud sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid summas 1 075 427 krooni, millest netotöötasu moodustab 851 721 krooni ning eelnimetatud deklareerimata töötasu on maksutud deklareerimata käibe arvelt. Samuti tuvastas maksuhaldur, et OÜ Minibrol on deklareerinud 5% määraga maksustatavat käivet 307 239 krooni, mis tegelikult kuulus maksustamisele 18%-lise käibemaksuga ning jätnud deklareerimata 18% määraga maksustatavat käivet summas 3 115 196 krooni. Maksuotsuse kohaselt ei esitanud OÜ Minibrol maksuhaldurile kontrollitava perioodi raamatupidamisdokumente, küll aga esitas sellised dokumendid A. T. ning maksuhaldur asus seisukohale, et need kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust. KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
12. juulil 2007 esitas OÜ Minibrol Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
13. juuni 2007 maksuotsuse nr 12-5/396 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on maksuotsust tehes lähtunud ebaõigetest andmetest ning jõudnud seega ebaõigetele järeldustele. Eelkõige heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et viimane on tegelikult lähtunud järelduste tegemisel üksnes A. T.i seletustest ja tema poolt esitatud dokumentidest. Kaebuse esitaja leiab, et A. T.i väited ei ole usaldusväärsed, viidates sellele, et isikut on varasemalt karistatud dokumentide võltsimise eest. Kaebuse esitaja viitab juba kontrolliaktile esitatud vastuväidetes välja toodud asjaolule, et OÜ Minibrol tegevuse korraldusest tulenevalt olid A. T.il andmed OÜ Minibrol raamatupidamise kohta ning see võimaldas tal esitada võltsitud dokumendid usutavalt. Kaebuse esitaja toob välja, et A. T.i ja OÜ Minibrol juhatuse liikme V. A.i vahel tekkis tüli seoses A. T.ile kuuluva ettevõtte võlgadega, mille tõttu sai V. A. OÜ Almica Invest omanikuks, kusjuures selle tüli raames oli A. T. muuhulgas ähvardanud esitada maksuhaldurile võltsitud raamatupidamisdokumente.
14. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et OÜ Minibrol tegevuskoha aadressil asub küll kolm sauna, ent ükski neist ei ole kaebuse esitaja kasutuses ega valduses. Siinkohal viitab kaebuse esitaja sellele, et ka maksumenetluses läbi viidud vaatluse käigus tuvastati, et kaebuse esitaja kasutuses saunaruume ei ole ja kaebuse esitaja kasutuses olevatest ruumidest ei pääse ka ühessegi samal aadressil asuvasse sauna. Väites, et sauna ei olnud, viitab kaebuse esitaja ka
15. ja
16. septembri 2009 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustele.
17. Kaebuse esitaja väidab jätkuvalt, et autojuhti OÜ-s Minibrol ei töötanud ning maksuhaldur on ilmselt ekslikult pidanud kaebuse esitaja töötajaks S. K.t, kes kaebuse esitaja juures ei töötanud. Siinkohal viitab kaebuse esitaja ka S. K. poolt tunnistajana kohtule antud ütlustele.
18. Ka tantsijad ei olnud kaebuse esitaja väitel OÜ-ga Minibrol töösuhtes, vaid töötasid FIEdena ja teenisid tulu iseseisvalt, kasutades tantsude esitamiseks OÜ Minibrol ruume. Siinkohal viitab kaebuse esitaja
19. septembril 2009 toimunud kohtuistungil üle kuulatud M. S.i, T. K., J. L.i ja I. U.i ütlustele.
20. Kaebuse esitaja märgib, et nii maksumenetluses kui ka kohtumenetluses erinesid A. T.i ütlused ülejäänud tunnistajate ütlustest, ent T.i näol on tegemist osava jäljendajaga, kes varasemalt on suutnud ära petta isegi notari. Viidates T. S.i ütlustele, leiab kaebuse esitaja, et A. T. käskis T. S.il väidetava musta raamatupidamise dokumendid koostada hiljem, näidates ära kuhu ja mida kirjutada ning neil dokumentidel puudub seos OÜ Minibrol tegeliku majandustegevusega. Samuti viitab kaebuse esitaja sellele, et kohtueelses menetluses on A. T. andnud ütlusi kaebuse esitaja ja V. A.i vara kohta, mida aga registriandmed ei kinnita. Ka toob kaebuse esitaja välja, et kohtuistungil väitis A. T., et ei ole ise ülekandeid teinud, samas kui OÜ Minibrol konto väljavõttest on näha, et A. T. on isiklikult pangast raha välja võtnud kui ka panka raha viinud. Kaebuse esitaja leiab, et see selgitab ka seda, kust pärines A. T.i teave pangakontol olevate rahade liikumise kohta. 2
21. Ka väidab kaebuse esitaja, et OÜ-s Minibrol ei olnud palgal koristajat, viidates seejuures asjaolule, et ka pangakonto väljavõttelt nähtub tasumine koristusfirmale. Ka viitab kaebuse esitaja tunnistaja T. T.i ütlustele, et tema ei ole OÜ-st Minibrol palka saanud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
22. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab, et OÜ Minibrol kaebus ei ole põhjendatud ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et maksuhaldurilt ei saa nõuda maksumenetluses kõikvõimalike tõendite kogumist, vaid tõendeid tuleb koguda määral, mis võimaldavad teha maksukohustuse kindlaksmääramiseks vajalikud järeldused. Samuti märgib vastustaja, et maksuhalduri uurimiskohustuse kõrval on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus ning mida vähem maksukohustuslane menetluse läbi viimisel koostööd teeb ning kaasa aitab, seda vähem peab ka maksuhaldur tõendama. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole piisavalt täitnud temal lasuvat kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle läinud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisneb vastustaja hinnangul ennekõike selles, et maksuhaldurile ei ole esitatud äriühingu raamatupidamise dokumente ning maksukohustuslane on järjest välja tulnud uute seisukohtadega vastavalt sellele, kuidas maksuhaldur on eelnevad ümber lükata suutnud.
23. Vastustaja väitel ei ole kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlused piisavad, väitmaks, et A. T.i poolt maksuhaldurile toodud dokumendid ei ole OÜ Minibrol dokumendid. Siinkohal viitab vastustaja sellele, et suuremal osal tunnistajatest on kestev töösuhe sama tööandja – V. A.i ja Lasso baariga. Vastustaja viitab ka tunnistajate poolt antud ütluste vastuolulisusele. Samuti ei pea vastustaja usutavaks, et teatud isikud, näiteks T. T., käisid baaris tasuta tööd tegemas. Vastustaja leiab, et A. T.i ütlused on teiste tunnistajate omadega võrreldes selgemad ja järjepidevamad.
24. Vastustaja peab ebatõenäoliseks, et inimesed, kes aastaid juba ühes baaris töötanud on, ei tea, mida kolleegid teevad ja kuidas näiteks baari koristatakse, samas kui A. T. oskas nende asjaolude kohta seletusi anda. Samas märgib vastustaja, et kui mõni töötaja, nt J. L., tunnistas, et T. käis paar korda baaris tüdrukutega suhtlemas, siis nt I. U. A. T.i üldse ei teadnud, A. M. tunnistas, et seal käis keegi A.i nimeline isik, kuid näiteks T. S. tunnistas, et A. T. käis seal koguaeg. Ka märgib vastustaja, et kui A. T. oleks olnud lihtsalt kõrvaline isik ja baari majandustegevusega mitteseotud, oleks ebausutav, et T. S. nõustus viimase korraldusel kassadokumente vormistama.
25. Lisaks peab vastustaja vajalikuks märkida, et ka tantsijate seletused ei lange omavahel kokku ega pruugi olla täielikult tõesed. Tantsijad tunnistasid, et nad töötasid füüsilisest isikust ettevõtjatena ja et nad on deklareerinud neile antud jootraha, ent tegelikult ei olnud tantsijad et kontrollitaval perioodil FIE-d. Vastustaja leiab, et tegelikult oli OÜ Minibrol ja tantsijate vahel töösuhe. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26. Kaalunud poolte väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et OÜ Minibrol kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vaidlustatud maksuotsus on tõendamata sauna kasutamisest tekkinud käibe maksustamise osas ning tuleb selles osas tühistada. Muus osas on maksuotsus kohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud.
27. Pooltevaheline vaidlus taandub käesolevas asjas küsimusele, kas A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust perioodil
28. aasta juulist detsembrini või mitte ning kas need dokumendid saavad olla aluseks OÜ 3 Minibrol maksukohustuse kindlaksmääramisel. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri poolt A. T.ilt saadud dokumentide alusel tehtud arvestuste õigsust ega teinud etteheiteid õigusnormide kohaldamise küsimustes. Ka ei ole kaebuse esitaja väitnud, et talle oleks arusaamatu, kuidas maksuhaldur on maksuotsuses nimetatud maksukohustuse suuruse leidnud. Eelnevast tuleneb, et juhul, kui leiab tuvastamist, et A. T.i poolt esitatud dokumendid kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust kontrollitaval perioodil selliselt nagu maksuhaldur väidab, ei ole maksuhalduri arvestuste ja arvutuste õigsust eraldi vaja kontrollima asuda.
29. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud vastuväiteid maksuhalduri seisukohale, et käive summas 307 239 krooni, mille kaebuse esitaja deklareeris 5%-lise maksumääraga maksustatava käibena, kuulub tegelikult maksustamisele 18%-lise käibemaksuga. Seega ei ole selles küsimuses poolte vahel vaidlust ning kohus seda osa maksuotsusest eraldi käsitlema ei asu.
30. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja on oma kontrollitaval perioodil toimunud majandustegevuse kohta maksuhaldurile esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, mõned lepingud tarnijatega ning raamatupidamise sise-eeskirjad. Muid dokumente, nagu näiteks lepinguid baaris tööd teinud isikutega, ostu- ja müügiarveid, kassaarvestust kajastavaid dokumente jms aga mitte. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-dest 56-57 tuleneb maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus maksumenetluses, mis hõlmab ennekõike maksukohustuslase kohustust teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad ja maksustamise seisukohast olulised asjaolud ning pidada nõuetekohaselt raamatupidamisarvestust, säilitada tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuse esitaja ei ole oma kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Vaatamata maksuhalduri korduvatele nõudmistele, ei ole kaebuse esitaja esitanud Lasso baari majandustegevust kajastavaid dokumente.
31. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja seadusliku esindaja V. A.i selgitused asjassepuutuvate dokumentide esitamata jätmise kohta ei ole usutavad. Vastustaja on õigustatult toonud välja selle, et maksumenetluses on V. A.i väited selle kohta, miks dokumente esitada võimalik ei ole, mitmel korral muutunud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ka kohtumenetluses ümber lükanud, et esmalt väitis V. A., et dokumente ei ole võimalik esitada raamatupidaja eemalviibimise tõttu, hiljem väitis, et teatud hulk kontrollitavat perioodi puudutavaid dokumente varastati, veel hiljem väitis aga kõik asjassepuutuvad dokumendid varastatud olevat. Väite, et raamatupidamisdokumendid autost varastati, seab kahtluse alla ka asjaolu, et V. A. ning OÜ Minibrol raamatupidaja J. B. on andnud erinevaid ütlusi selle kohta, kus raamatupidamisdokumendid asusid. Raamatupidaja väitel asusid need OÜ Minibrol ruumides, V. A.i väitel aga raamatupidaja juures kodus. Samuti on V. A. maksuhaldurile seletuse andmisel muutnud oma ütlusi küsimuses, miks oli vaja neid dokumente autos ühest kohast teise transportida. Ka on tähelepanuväärne, et maksuhaldurile antud seletuses ütles V. A., et esitas politseile konkreetse nimekirja varastatud dokumentidest, ent politseist on maksuhaldurile väidetud, et sellist nimekirja V. A. esitanud ei ole. Ühtegi täiendavat tõendit selle kohta, et politseile oleks avaldatud, millised konkreetsed dokumendid autost väidetavalt varastati, ei ole kaebuse esitaja esitanud.
32. Väitesse dokumentide sõidukist varastamise kohta tuleb kahtlustavalt suhtuda juba pelgalt seetõttu, et mingisuguste vajalike dokumentide puudumise põhjendamiseks on sarnase väite esitamine laialt levinud. Samuti tuleb eeldada, et mõistlikult käituv ettevõtja saab aru raamatupidamisdokumentide väärtusest ning teab enda kohustust neid dokumente säilitada, mistõttu ei ole usutav, et ta jätaks sellised dokumendid kotiga sõiduki salongi, samas kui on üldteada, et sõidukitest kottide ja muu vara varastamine on levinud kuriteoliik. Eeltoodud 4 asjaoludel tuleb nõustuda maksuotsuses väljendatud seisukohaga, et raamatupidamisdokumentide esitamata jätmise põhjuseks ei olnud mitte nende varastamine, vaid pigem asjaolu, et kaebuse esitaja ei pidanud raamatupidamise arvestust nõuetekohaselt, pidades sisuliselt kahte eraldi raamatupidamisarvestust – ühte milles kajastusid pangaarvele laekunud ning pangaarvelt välja makstud summad ning teist, mis hõlmas sularahatehinguid, kusjuures viimatinimetatud arvestuse esemeks olnud majandustehinguid ei ole kaebuse esitaja arvestanud maksudeklaratsioonide esitamisel. Nõuetekohase, OÜ Minibrol tegevust adekvaatselt ja täielikult kajastava raamatupidamisarvestuse pidamist ei ole kaebuse esitaja tõendanud.
33. Eelnevast tulenevalt tõusetub esmalt küsimus tõendamiskoormuse jaotumisest menetlusosaliste vahel. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-34-07 asunud seisukohale, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Haldusasjas 3-3-1-39-04 tehtud otsuses leidis Riigikohus aga, et kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Haldusasjas nr 3-3-1-51-04 leidis Riigikohus, et ka juhul kui maksukohustuslane on raamatupidamisdokumentide säilitamise kohustust rikkunud, suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus ehk teisisõnu peab ta, hoolimata sellest, et dokumendid pole säilinud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Eeltoodud seisukohtade valguses leiab kohus, et juhul, kui maksukohustuslane ei ole esitanud maksuhaldurile oma majandustegevust adekvaatselt ja täielikult kajastavaid dokumente ning maksuhaldur on ettevõtja majandustegevuse sisu ning sellest tuleneva maksukohustuse suuruse tuvastanud muude tõendite alusel, on maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksuhaldur on maksustamise seisukohast olulised asjaolud valesti tuvastanud ning maksusumma on seetõttu valesti määratud. Samuti on kohus seisukohal, et isegi kui vastab tõele V. A.i väide, et asjassepuutuvad majandustegevust kajastavad dokumendid autost varastati, ei ole tegemist dokumentide kaotsiminekuga kaebuse esitaja tegevusest ja tahtest sõltumatu asjaolu või vääramatu jõu tõttu, vaid selle põhjuseks on kaebuse esitaja juhatuse liikme enda vähemalt raske hooletus ning see ei vähenda antud juhul kaebuse esitaja tõendamiskoormust.
34. Mis puudutab A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumente ja seletusi, siis möönab kohus, et nii A. T.i varasem karistatus dokumentide võltsimise eest, teatud konfliktsed suhted V. A.i ja A. T.i vahel, samuti asjaolu, et A. T.i seletused lähevad sageli vastuollu teiste asjas seletusi andnud isikute ütlustega, tekitavad põhjendatud küsimusi A. T.i seletuste usaldusväärsuses, ent hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, on kohus siiski veendumusel, et A. T.i poolt esitatud kassadokumendid kajastavad usutavalt Lasso baari majandustegevust ning muude usaldusväärsete dokumentide puudumisel on maksuhaldur OÜ Minibrol maksukohustuse kindlaksmääramisel neist õigustatult lähtunud.
35. Erinevalt teistest dokumentidest leiab kohus, et põhjendatud ei ole siduda OÜ Minibrol tegevusega A. T.i poolt esitatud dokumente, mis on koostatud plangil „Kassa aruande juurde“. Seetõttu on maksuotsus põhjendamatu ning tuleb tühistada osas, milles maksuhaldur tuvastas sauna kasutamisest tekkinud käibe ning määras sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu. Maksuhalduri seisukoht, et OÜ Minibrol käitas sauna või osutas saunas 5 mingisuguseid teenuseid, ei ole asjas kogutud tõendite põhjal veenvat kinnitust leidnud. Esiteks ei ole mitte ükski maksu- ega kohtumenetluse üle kuulatud isik peale A. T.i, sauna olemasolu kinnitanud. Siinkohal tasub tähele panna maksumenetluses T. S.i poolt öeldut, et saun oli omaette firma. Kohus möönab, et enamus isikuid, kes on väitnud, et sauna Lasso baaril ei olnud või et nad saunast midagi ei tea, on ütluste andmise ajal olnud OÜ-ga Minibrol või V. A.iga mingisuguses alluvus- või sõltuvussuhtes. Samas tuleb tähele panna, et saunaruumide OÜ Minibrol kasutusse andmist ei ole kinnitanud ka vaidlusaluses hoones asunud saunaruumide omanikud või rentnikud. Vaidlust ei ole küll selles, et Lasso baarist viis uks ühe sauna eesruumi, mis maksuhalduri toimetatud vaatluse ajal ei olnud läbitav ning seejuures on ka AS Bankend Eesti juhatuse liige A. K. kinnitanud, et varem oli see uks avatud. See ei ole aga piisav, leidmaks, et kontrollitaval perioodil. st.
36. aasta teisel poolel kasutas neid saunaruume OÜ Minibrol. Nii väidab J. L., kes A. K.i sõnul sauna kasutamist korraldas, et OÜ Minibrol seda sauna ei kasutanud. Ka seda, millal sauna ja Lasso baari vaheline uks avatud võis olla, ei ole maksuhaldur kindlaks teinud. Samuti on tähelepanuväärne, et erinevalt Lasso baaris toimunud tegevust kajastavatest dokumentidest, kus on ära näidatud, et tegu on Lasso baariga ning näidatud ära dokumendi koostaja nimi (T., A. või T.), ei ole väidetavalt sauna kasutamist puudutavatel dokumentidel ühtegi sellist tunnust. Ka asjaolu, et väidetavalt Lasso baari tegevust kajastavates dokumentides viidatakse väljaminekute poolel mõnel juhul saunale (nt. 27.07.2004 dokumendis) ning väidetavalt sauna kasutamist puudutanud dokumentides viidatakse Lasso baarile (nt. 29.10.04 dokument „Kassa aruande juurde“) ei kinnita, et OÜ Minibrol tegeles sauna käitamisega. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Lasso baariga samas hoones asus kolm sauna. Samas on A. T. maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et samas hoones asus lisaks Lasso baarile ka Jahimehe baar ja saun, mille omanikuks on V. A.. Eeltoodut arvestades saab pidada tõenäoliseks, et Lasso baariga samas hoones asus mõni saun, mille tegevus võis moel või teisel olla kas V. A.i või mõne temaga lähedalt seotud isiku kontrolli all ning samuti on võimalik, et OÜ Minibrol tegi selle sauna käitajaga mingisuguseid tehinguid, ent väiteks, et sauna käitas OÜ Minibrol, ei ole siiski kogutud tõendite pinnalt alust. Seisukohta, et sauna käitamisega ei tegelenud OÜ Minibrol, kinnitab ka A. T.i seletus, et saunamehed jätsid sauna kasutamisest laekunud raha sauna riiulile, mitte aga ei andnud seda näiteks baarmani kätte, kellele teiste seletusi andnud isikute väitel kogunes Lasso baari tegevusest tulenevad summad (lisaks baari kassale ka nt. uksel piletite müügist saadud summad). Kokkuvõttes on esitatud tõendid piisavad kahtlustamaks, et V. A. võis tegeleda Lasso baariga samas hoones asuva sauna käitamisega, ent ilmselt ebapiisavad väitmaks, et sauna käitamisest tekkis käive OÜ-le Minibrol. Kui A. T.ile ei saaks ette heita, et ta ei teadnud, kes täpselt sauna käitas ja kas või kuidas see OÜ Minibrol tegevusega seotud oli, siis maksuhaldur peaks maksukohustuse kindlakstegemisel neid asjaolusid hoolikamalt kontrollima. Seega tuleb maksuotsus tühistada osas, millega määrati tasumisele kuuluv käibemaks sauna kasutamisest tekkinud käibelt. Maksuotsuses on tuvastatud, et sauna kasutamisest laekus 548 356 krooni, mis sisaldas ka käibemaksu, seega on maksuhaldur sauna kasutamisest tekkinud maksustatavaks käibeks lugenud 464 708 krooni, millelt arvestatud 18%-line käibemaks on 83 648 krooni (464708+464708x0,18=548 356).
37. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud kassaarvestusdokumendid, see tähendab plangil „KASSA“ koostatud dokumendid, millel on väljale „kauplus“ kantud sõna Lasso ning väljale „Osakond“ vastavalt kas T., T. või A., kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust Lasso baari käitamisel. Kohtuotsuse eelmistes punktides esitatud põhjustel on kaebuse esitajal kohustus tõendada, et tema majandustegevus kontrollitaval perioodil ei vastanud A. T.i esitatud dokumentides näidatule. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse esitajal tuleks sisuliselt tõendada negatiivset asjaolu ning kuigi üldjuhul ei saa isikule panna negatiivse asjaolu tõendamise kohustust, leiab 6 kohus, et käesoleval juhul oleks kaebuse esitajal sellise negatiivse asjaolu tõendamine väga lihtne, kui ta oleks oma majandustehinguid nõuetekohaselt dokumenteerinud ning asjakohased dokumendid korralikult säilitanud ja maksuhaldurile esitanud. Kohtu hinnangul ei saa A. T.i poolt esitatud dokumente võltsituteks pidada pelgalt seetõttu, et A. T.i on varem sarnase süüteo eest karistatud või et A. T. soovib V. A.ile mingisuguste omavaheliste erimeelsuste tõttu kätte maksta. Need argumendid võiksid kaalumisele tulla juhul, kui kaebuse esitaja oleks maksuhaldurile omalt poolt esitanud majandustegevust täielikult ja adekvaatselt kajastava dokumentatsiooni, ent seda kaebuse esitaja teinud ei ole. Õige ei ole ka kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur on maksuotsuse tegemisel võtnud aluseks üksnes A. T.i väited ja tema poolt esitatud dokumendid. Maksuhaldur ei ole esitatud dokumente mitte pimesi usaldanud, vaid püüdnud oma võimaluste piires neist nähtuvate asjaolude kontrollimiseks muid tõendeid koguda. Kuivõrd kaebuse esitaja on omapoolse kaasaaitamiskohustuse pea sootuks täitmata jätnud, ei saa ta maksuhaldurilt nõuda põhjalikumat uurimist või kaebuse esitajale kasulike asjaolude väljaselgitamist. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Lasso baar, mida OÜ Minibrol käitas, tegutses striptiisibaarina, kus toimus alkoholi, tubakatoodete ja väiksemate suupistete müük ning striptiisietendused. Vaidlust pole ka selles, et baaris töötasid baarmanid/baaridaamid, šveitserid/uksehoidjad, ettekandja, raamatupidaja, tantsijad. Vaidlust pole ka selles, et T. T. käis täpselt kindlakstegemata regulaarsusega Lasso baaris koristamas ega selleski, et baari tegevust toetas vähemalt mõnikord oma töise panusega ka S. K.. Mitmed asjas ütlusi ja seletusi andnud isikud on väitnud, et ka V. A. tegeles baari igapäevaste majandusküsimustega. Seega on ilmne, et ka kontrollitaval perioodil tegutses Lasso baaris rohkem isikuid kui need, kellele OÜ Minibrol on deklareerinud töötasu maksmist. Samuti pole vaidlust selles, et baari sissepääs oli (vähemalt sageli) tasuline ja klientidel tuli osta selleks pilet. Vaidlust pole ka selles, et baaris tehti sularahatehinguid. Samas ei ole kaebuse esitaja esitanud mingisuguseid tõendeid ega andmeid selle kohta, kes täpselt kontrollitaval ajal baaris töötasid, millised olid nende ülesanded ja kuidas toimus tasustamine, kuidas ja milliste teenuste eest baari külastajad tasusid ega esitanud sularahatehingute kohta mingisuguseid dokumente.
38. Vastamaks küsimusele, kas A. T.i poolt esitatud dokumendid kajastavad Lasso baari tegelikku majandustegevust, tuleb sellises olukorras hinnata neid dokumente muude asjas tuvastatud asjaolude valguses ning võtta seisukoht, kas dokumentidest nähtuv on reaalne ja usutav. Kohus leiab, et on. Ka A. T.i seletused Lasso baaris toimunud tegevuse kohta on loogilised ja järjepidevad. Näib ilmne, et A. T. oli OÜ Minibrol tegevusega hästi kursis ning tõenäoliseks tuleb pidada sedagi, et ta osales koos V. A.iga ka Lasso baari tegevuse korraldamises ja juhtimises. Lisaks A. T.i enese ütlustele kinnitab seda ka asjaolu, et mitmed Lasso baariga seotud isikud, kes eriti üksikasjalikult baaris töötanud isikuid ja baaris toimunud tegevust ei mäletanud (J. L., A. M., A. M., T. S., A. T. ja S. K.), mäletasid isikut, kelleks ilmselt oli A. T.. Seejuures väitsid T. S. ja A. T., et T. oli Lasso baaris pidevalt kohal. OÜ Minibrol pangakonto väljavõttelt nähtub samuti, et A. T. teinud kontole sularaha sissemakseid ning võtnud pangakontolt sularaha välja. Eelnevast tulenevalt oli A. T.il ülevaade OÜ Minibrol majandustegevusest ning erinevalt kaebuse esitajast, kes leiab, et see hõlbustas A. T.il kassadokumentide võltsimist, leiab kohus et see muudab dokumendid usaldusväärsemaks.
39. Seda, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid ka tegelikult OÜ Minibrol majandustegevust kajastavad, kinnitavad kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T. S.i ütlused, milles ta kinnitab, et tema koostas selliseid kassadokumente A. T.i käsul ja viimase poolt näidatud sisuga. See kinnitab A. T.i väidet, et dokumendid on baarmanide (T. A. ja T.) koostatud. Kuivõrd T. S. on möönnud selliste dokumentide koostamist, võib eeldada, et samuti koostasid neid dokumente ka teised baarmanid T. ja A.. Vastupidist ei ole kaebuse esitaja tõendanud. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A. T. möönis, et ajal, mil tema 7 töötas baarmanina, võis ta A. T.i nõudmisel/palvel mingisuguseid kassadokumente koostada. Küsimus sellest, kas dokumendid koostati dokumendis märgitud ajal või tagantjärele A. T.i käsul, on kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamise seisukohast aga teisejärguline. Ühelt poolt tuleb vastustajaga nõustuda, et T. S.i väidete usaldusväärsust kahandab see, et ütluste andmise ajal töötas ta endiselt Lasso baaris ning võis oma tööandja huvides ütlustes asjaolusid mõnevõrra moonutada. Ent isegi juhul, kui dokumendid koostati tagantjärele, nagu T. S. väidab, on usutav, et need kajastavad siiski tegelikku majandustegevust. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et on äärmiselt ebausutav, et ettevõtte töötaja koostab tegelikku olukorda mittekajastava sisuga kassadokumente talle teadaolevalt ettevõttega otseselt mitteseotud isiku nõudmisel, ilma et teavitaks sellest ettevõtte tegelikku juhti või kooskõlastaks seda viimasega. Seega isegi juhul kui need dokumendid koostati tagantjärele, on usutav, et need kajastasid tegelikku olukorda ning ilmselt oli nende koostamisest teadlik ka V. A.. Seda, et viimane oli teadlik, et A. T.i käes need dokumendid on, on A. T. ka ise kinnitanud.
40. A. T.i esitatud dokumentide usaldusväärsust kinnitab ka OÜ Minibrol pangakontolt (kd I tl 88 jj) nähtuvate andmete analüüs, millest järeldub, et OÜ Minibrol müügitulu (käive) pidi olema oluliselt suurem kui pangakontole laekunud summa. Sellise järelduse lubab teha OÜ Minibrol pangakontolt kauba tarnijatele tasutud summade ning samale pangakontole kaardimaksetena tasutud ning sularahas sissemakstud summade võrdlemine. Vaadeldes kontrollitaval perioodil tehtud pangatehinguid, nähtub, et OÜ Minibrol on regulaarselt teinud makseid AS-le Prike, AS-ile Kaupmees ja Ko, Dunkri Kaubanduse AS-le, Tridens AS-le ja Saku Õlletehase AS-le. Avalikult kättesaadavatest allikatest (otsingusüsteem www.google.com) nähtub, et nimetatud isikud tegelevad toidukaupade ja (alkohoolsete) jookide müügiga ning kuna on teada, et Lasso baaris pakuti klientidele alkohoolseid jooke, tubakatooteid ja väikseid suupisteid (nt. kompvekke), siis võib eeldada, et nimetatud isikutelt on kaebuse esitaja soetanud baaris müüdavat kaupa.
41. aasta juuli- ja augustikuus kokku on kaebuse esitaja teinud eelnimetatud isikutele väljamakseid 125 523 krooni ulatuses. Kuna makseid on tehtud regulaarselt, ei ole usutav, et kaebuse esitaja ostis neilt isikutelt kaupa lattu pikemaks ajaks, vaid ostetud kaup tarbiti ära umbes sama perioodi jooksul. Kuivõrd üksikasjalikult ei ole teada, milliseid jooke ja millistes kogustes täpselt Lasso baaris sel ajal klientidele müüdi, võib käesoleva analüüsi eesmärki silmas pidades lähtuda eeldusest, et müüdi näiteks üksnes õlut, mille poole liitri (pudeli) ostuhinnaks võib arvestuslikult pidada umbes 13 krooni
42. Sel juhul ostnuks kaebuse esitaja
43. aasta juuni- ja juulikuus kokku 9655 pudelit õlut. Samal perioodil on kaebuse esitaja pangakontole laekunud kaardimaksetena 228 236 krooni ning sularahasissemakseid on tehtud 65 925 krooni ulatuses. Eeldades, et ka kogu sularaha on saadud kauba müügist baaris, on vaadeldava perioodi müügitulu 294 161 krooni. Eeldades, et vaadeldaval perioodil müüdi baaris umbes sama kogus alkoholi, mis osteti, tähendaks see eeltoodud (lihtsustatud) näite puhul, et üks pudel õlut müüdi baarist välja hinnaga 294161:9655=30 krooni. Tallinna kesklinnas asuva tuntud striptiisibaari kohta on selline hind ebaloomulikult madal. Kui arvestada juurde sama perioodi nö. musta kassa tulu sularahast (st. A T.i esitatud dokumentidel kajastatud väljal „kassa“ näidatud summad, millest on lahutatud sama dokumendi väljaminekute poolel kajastatud summad „kaardimakse“), siis oleks kogu baari müügitulu 360555 krooni võrra suurem ehk kokku 654 716 krooni ning ühe arvestusliku õllepudeli müügihinnaks tuleks sel juhul umbes 68 krooni, mis on juba mõnevõrra tõenäolisem, arvestades, et T. K. väitis maksuhaldurile antud seletuses, et õlu maksis 75 krooni (kd I tl, 75). Tehes samasuguse arvutuse, 100-kroonise sisseostuhinnaga 0,5-liitrise viina näitel, oleks sisseostetud viina koguseks 1255 pudelit ning 1 tegemist on käesoleva aja keskmise jaemüügihinnaga kauplustes, mistõttu võib eeldada, et tegelikult oli
44. aasta hulgimüügihind madalam, ent kuna tegelikust kõrgema sisseostuhinnaga opereerimine muudab analüüsi tulemust kaebuse esitaja kasuks, siis on siinkohal lähtutud sellisest hinnast. 8 4 cl viina baarist väljamüügi hinnaks kujuneks pangakontole laekunud summasid arvestades 294 161:1255:12,5=19 krooni, võttes arvesse aga ka nö. musta kassa vahendeid, tuleks selleks hinnaks 645716:1255:12,5=41 krooni. Tuleb möönda, et eeltoodud analüüs on väga üldine ning ilmselgelt ei olnud baaris müüdavaks kaubaks üksnes õlu või viin, ent eelnev näitab siiski ilmekalt, et OÜ Minibrol pangakontolt nähtuvate käibeandmete alusel saadav tulemus erineb reaalselt võimalikust lausa kordades, samas kui musta kassa vahendite liitmine müügitulule annab enam-vähem reaalse tulemuse. Seetõttu kinnitab ka eelnev, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumentides kajastatud andmed on täiesti Lasso baari tegevust arvestades täiesti realistlikud.
45. Järgnevalt on A. T.i esitatud kassadokumentides näidatud sissetulekud privaattantsude eest. Kõnealuse teenuse olemasolu on maksuhaldurile antud ütlustes möönnud nii T. S., kes märkis täpsustuseks, et ei tea neist siiski midagi, kui ka mitmed teised seletusi andnud isikud, kes privaattantsude kohta esitatud küsimustele otseselt vastata ei osanud, ent ei eitanud siiski sellise teenuse olemasolu. Ka avalikult kättesaadavatest allikatest nähtub, et nö. privaattantsud kuuluvad striptiisibaarides osutatavate tavapäraste teenuste hulka ning Eesti ajakirjanduses avaldatud artiklitest nähtuvalt on sellist teenust erinevate aegadel osutatud ka Lasso baaris (nt. Õhtulehe 18.05.2005 artikkel „Eesti stripparid teenivad Soomes 2,5 eurot päevas,“ (kättesaadav arvutivõrgus http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=174493); Kroonika 05.01.2001 artikkel: „Eneri Tuus: “Minu lapse isa on Meelis Lao!”(kättesaadav arvutivõrgus http://www.kroonika.ee/index.php?id=3297) ning 05.08.2002 Õhtulehe artikkel „I. U. ei jäta selga hilpugi“ (kättesaadav arvutivõrgus http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=126381). Lisaks on A. T. esitanud maksuhaldurile kaustiku, mis kajastab väidetavat privaattantsude arvestust tantsijate kaupa ja kus sisalduvad andmed ühtivad kassadokumentides näidatud privaattantsude eest saadud sissetulekuga. Seega on privaattantsude kohta esitatud käive usutav ning maksuhaldur on selle põhjendatult maksukohustuse kindlaksmääramisel arvesse võtnud. Kuna allpooltoodud põhjustel on ilmne, et tantsijad tegutsesid Lasso baaris selle pidajate kontrolli ja juhtimise all ning kuna pole mistahes tõendeid selle kohta, et nad oleksid olnud füüsilisest isikust ettevõtjad, tuleb privaattantsude esitamisest tekkinud käive igal juhul omistada kaebuse esitajale, seda isegi juhul kui tantsijad kõik privaattantsude eest saadud raha endale jätta võisid. Viimane pole siiski tõenäoline ega majanduslikult mõistlik.
46. Kaebuse esitaja väide, et baaris töötanud tantsijad tegutsesid füüsilisest isikust ettevõtjatena, ei ole millegagi tõendatud. Küll on aga tõendamist leidnud, et tantsijad töötasid baaris kaebuse esitaja juhtimise ja kontrolli all. Nimelt kinnitas M. S. kohtuistungil, et tantsijad käisid tööl raamatupidaja koostatud graafikute alusel, ka A. M. kinnitas, et tantsijatel olid oma töögraafikud, sama kinnitas ka T. K.. See on ka igati loogiline, kuna vastupidine olukord, kus striptiisibaari käitaja tantsijate tegevust ei korralda ega koordineeri, vaid kus iga soovija võib omatahtsi tantsimas käia, oleks mõeldamatu. Kohus leiab, et eelduslikult on ettevõtja ja füüsilise isiku, kes ettevõtja tegevuskohas tööd teeb, vahel tegemist töösuhtega, mille raames sellele füüsilisele isikule väljamakstud summad kuuluvad maksustamisele sotsiaalmaksuga ning millelt kohustub ettevõtja kinni pidama tulumaksu. Selliste isikute vahel võib loomulikult olla ka muud liiki suhe, näiteks teenuse osutamine füüsilisest isikust ettevõtja poolt, ent eelnimetatud eelduse ümberlükkamise kohustus on sel juhul ettevõtjal. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja esitanud vaid paljasõnalise väite, et tantsijad olid FIE-d. Viidates seejuures M. S.i ütlustele, et ta tegutses FIEna, on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta vastustaja poolt välja toodud asjaolu, et ka nimetatud isik ei olnud kontrollitaval perioodil füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud ning kaebuse esitajal ei olnud ka mistahes põhjust eeldada, et ta seda oli. Eelnevalt M. S.ist, kinnitasid aga J. L. ja T. K., et ka tantsijana töötamise ajal said nad palka, ega olnud FIEd. Kuidas neile palka maksti, on seejuures teadmata, kuid OÜ Minibrol pangakonto väljavõttelt neile isikutele kontrollitaval perioodil 9 töötasu maksmist ei nähtu. Kontolt nähtuvalt on pangakonto kaudu väljamakseid tehtud vaid A. M.le ja T. S.ile.
47. Viitega tunnistajate ütlustele on kaebuse esitaja väitnud, et tantsijad ei saanud tasu OÜ-lt Minibrol, vaid üksnes jootraha baari klientidelt. Seda on kinnitanud kohtuistungil ütlusi andnud M. S. ja I. U., samas kui T. K. väitis, et ka tantsimise eest maksti talle kindlat kuupalka. Kohtu hinnangul on erinevate tantsijate ütlused tantsimise tasustamise kohta sedavõrd vastuolulised, et neist lähtuda võimalik ei ole. Nii väitis J. L. kohtuistungil, et talle maksti palka pangaarvele ning talle teadaolevalt ei makstud kellelegi tasu sularahas, samas kui T. K. kinnitab, et talle maksti tantsimise eest samuti kindlat kuupalka, ent sularahas, I. U. ja M. S. väidavad aga, et tasuna said nad klientidelt jootraha, mille võisid tervikuna endale jätta. Tähelepanuväärne on ka see, et I. U. väitis, et kui baari klient andis talle raha, siis andis tema selle edasi baarile ning sai päeva lõpus tagasi. Samas väitis baarmanina töötanud T. S., et tema ei tea tantsijate jootrahadest midagi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi kui eeldada, et tantsijate põhisissetulekuallikaks oli baari klientide poolt antud jootraha, on sisuliselt tegemist töötasuga. Tantsijad tegutsesid OÜ Minibrol ettevõttes ning nende töine panus oli kesksel kohal ettevõtte tegevuse sisu (striptiisibaar) silmas pidades. Eelnevalt tuvastas kohus, et tantsijate tööd korraldas kaebuse esitaja, koostades vastavad graafikud ja sõlmides tantsijatega vastavad kokkulepped ning materiaalses mõttes oli seega tegemist töösuhtega. Isegi juhul, kui OÜ-l Minibrol oli tantsijatega kokkulepe, et nad võivad endale jätta kõik klientidelt jootrahana saadud summad, oli tegemist OÜ Minibrol ja konkreetse tantsija vahelise kokkuleppega tantsija töö eest tasu maksmise osas. Sisuliselt on klientide poolt striptiisibaaris tantsijale antud jootraha näol tegemist tasuga selle ettevõtte poolt osutatava teenuse eest ehk ettevõtte müügituluga ning juhul kui ettevõtjal ja töötajal on kokkulepe, et töötaja võib selle summa osaliselt või tervenisti endale jätta, on tegemist töötasu maksmisega, mis kuulub maksustamisele. Tantsijate tasustamise osas on usutav ja majanduslikult põhjendatud ka A. T.i seletus kassadokumentidest nähtuvate tantsijatele tehtud väikeste summade kohta. Nimelt selgitas A. T. kohtuistungil, et tantsija saab mingi protsendi rahast, mille eest tema klient baarist jooke ostab. Eeldades, et tõene on kaebuse esitaja väide, et tantsijad said kogu klientide antud jootraha endale (ehk teisisõnu ei teeninud kaebuse esitaja baari käitajana tantsijate tegevusest otsest tulu (va. privaattantsud, mida on käsitatud eelpool), on ilmne kaebuse esitaja huvi motiveerida tantsijaid tegutsema selliselt, et baari kliendid võimalikult suure summa eest baarist jooke ostaksid.
48. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga autojuhile tehtud väljamaksete maksustamise osas. Lisaks A. T.ile, kes on korduvalt kinnitanud, et OÜ-s Minibrol töötas autojuht ning kohtuistungil nimetanud ka, et autojuhiks oli S. K., on S.-nimelise autojuhi olemasolu kinnitanud maksuhaldurile antud seletuses ka J. B. ning kohtuistungil väitis ka J. L. küsimuse peale, kas Lasso baaril oli autojuht: “Keegi oli, aga ei mäleta, kes.“ Autojuhile väljamaksete tegemist kinnitavad ka A. T.i poolt esitatud kassadokumendid ning eeltoodut kogumis arvestades tuleb lugeda tõendatuks, et OÜ-s Minibrol tehti väljamakseid autojuhile, kelleks võiks kontrollitaval perioodil olla S. K., aga võis olla ka keegi teine.
49. Samuti on asjas kogutud tõendite põhjal ilmne, et T. T. käis Lasso baaris regulaarselt koristamas. Seda on kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud T. T. ise. Lisaks A. T.ile on koristaja töötamist baaris maksuhaldurile kinnitanud M. T.. Kohtuistungil on sama kinnitanud T. K. ja J. L.. T. T.i väitis baaris näinud olevat ka T. S.. T. T.i väide, et ta koristamise eest tasu ei saanud, ei ole usutav. Nii-öelda tasuta abistamine võiks kõne alla tulla, kui tegemist oleks üksiku juhtumiga, ent eelnimetatud isikute ütlustest nähtub, et T. T. käis Lasso baaris koristustöid tegemas sageli, enda väitel vähemalt 2 korda nädalas. Kaebuse esitaja väide, et koristaja järele puudus vajadus, kuna Lasso baari koristamiseks kasutati koristusfirma 10 teenuseid, on eelviidatud ütlustega samuti ümber lükatud. Koristusfirma teenuste kasutamine iseenesest ei välista tasu maksmist koristajale. Kohtule esitatud kohtuvaidluse seisukohtades on kaebuse esitaja välja toonud, et koristusfirmale maksti teenuste eest. Seejuures ei ole kaebuse esitaja täpsustanud, millisele koristusfirmale ja millal makstud on. OÜ Minibrol pangakonto väljavõttelt ei nähtu, et mõnele üldteadaolevalt koristusteenuseid pakkuvale ettevõttele oleks regulaarselt tasutud.
50. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid „Kassa“ kajastavad usutavalt OÜ Minibrol tegevust Lasso baari käitamisel ning selles osas tuleb kaebus rahuldamata jätta. Kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid maksuotsuse osale, mis puudutab ettevõtlusega mitteseotud kulude maksustamist tulumaksuga ega vaidlustanud muude maksude osas tehtud arvutuste õigsust, ei asu kohus neid üksikasjalikult kontrollima. MENETLUSKULUD
51. HkMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleva otsusega tühistab kohus vaidlusaluse maksuotsuse osas, milles määrati tasumisele kuuluv käibemaks sauna kasutamisest laekunud summadelt. Maksuotsuse kohaselt oli selleks summaks 548 356, milles sisaldus juba käibemaks summas 83648 krooni. Kokku määrati vaidlustatava maksuotsusega tasumiseks 1 265 873 krooni, millest kohtuotsusega tühistatud osa (83 647 krooni) moodustab 6,6%. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskuludena riigilõivu väljamõistmist. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 5000 krooni, millest 6,6% moodustab 330 krooni. See summa tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 11