Obsah (5)

§ 29§ 367§ 195§ 127§ 139

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2011. a.,

) § 82 lg. 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p. 6 nägi ette, et käendajad täidavad lepingu punktis 2 sätestatud kohustused, kui liisinguvõtja ei ole täitnud neid liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Käendajad kohustuvad sellised kohustused täitma seitsme päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest liisingfirmalt. Käenduslepingu p. 7 järgi tuli lepingu alusel edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded saata postiga alljärgnevatele aadressidele. Kostjate vastuväited, et kuna nende tegelike elukohtade aadressidele ei ole kunagi saadetud käenduslepingus märgitud teatisi, siis ei olnud hageja nõue enne kohtumenetluse algust sissenõutavaks muutunud, on põhjendamatud ning kostjate käenduslepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks. Käendusleping ei sisaldanud ühtegi muud kostjate kontaktaadressi peale lepingu päises märgitud aadressi, mistõttu hagejal puudus kohustus saata lepingust tulenevaid teatisi lisaks teistele aadressidele. Kostjatel oleks olnud võimalik lepingu sõlmimisel märkida käsikirjaliselt õiged aadressid.

§ 29lg.

5 p. 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel muuhulgas arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu eesmärgiks oli tagada IKS Transport OÜ poolt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi ning kõik kolm kostjat olid käenduslepingu sõlmimisel viidatud ettevõtte juhatuse liikmed, mistõttu on mõistlik, et käenduslepingu sõlmimisel märgiti kõigi kolme kostja kontaktaadressiks selle liisinguvõtja asukoha aadress, mille juhatuse liikmed käendajad olid.

§ 367lg.

1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; lg. 2 järgi lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

§ 367lg.

3 näeb ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb lõikes 1 toodud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb hageja nõude suuruse kindlakstegemisel esmalt tuvastada, milline oli liisinguesemete eest tasumata väljaostumaksete summa lepingute 8 ülesütlemise ajal, ja seejärel, milline oli liisinguesemete jääkväärtus ehk turuväärtus nende liisinguandjale tagastamise ajal. Tasumata väljaostumaksete summat tuleb võrrelda sõidukite jääkväärtuse ehk turuväärtusega (Riigikohtu lahend 3-2-1-33-08). Hageja on tõendanud hagiavalduses märgitud liisinguesemete eest tasumata väljaostumaksete summasid liisinglepingute ülesütlemise ajal. Hagiavalduse kohaselt oli esimese liisingulepingu järgne tasumata väljaostumaksete summa ehk vara jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel 639.482, 02 krooni (käibemaksuta). Hageja selgitas, et esimene liisinguleping öeldi üles alates

1. detsembrist
2. a. Esimese liisingulepingu maksegraafikut muudeti, kuna liisinguvõtjale võimaldati maksepuhkust. Hageja esitas kohtule ka muudetud maksegraafiku, mille järgi oli liisingueseme jääkväärtus pärast
3. novembri
4. a. makse tegemist 639.482, 02 krooni. Kostjad ei ole hageja poolt esitatud maksegraafikule ja selle täiendusele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et arvesse tuleks võtta jääkväärtus, mis on liisinguesemel lepingu ülesütlemise päeval ning mis maksegraafiku muudatuse kohaselt oleks 609.231 ,51 krooni. Kostjate käsitlus ei ole õige.
5. detsembril
6. a. graafikujärgset makset IKS Transport OÜ enam ei teinud. Liisingulepingu ülesütlemise teatise kohaselt oli liisinguvõtjal seisuga
7. detsember
8. a. hageja ees juba võlgnevus 21.667, 20 krooni. Teatises märgitud võlgnevusest tasus IKS Transport OÜ pärast lepingu ülesütlemist 21.000 krooni, ülejäänud võlg jäi tasumata. Kuna leping öeldi üles alates
9. detsembrist
10. a., siis ei olnud IKS Transport OÜ-l enam kohustust tasuda graafikujärgset makset (

§ 195lg.

2). Kostjad ei ole tõendanud ega ka väitnud, et IKS Transport OÜ oleks tasunud graafikujärgse makse

1. detsembril
2. a. Seega oli esimese liisingulepingu järgi liisingueseme eest tasumata väljaostumaksete summaks lepingu ülesütlemise ajal 639.482, 02 krooni. Teise liisingulepingu ja kolmanda liisingulepingu järgi tasumata väljaostumaksete summa ehk vara jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel oli vastavalt 140.445, 75 krooni (käibemaksuta) ja 287.655, 23 krooni. Kostjad ei ole hageja väidetele ega täiendavalt esitatud maksegraafikule vastu vaielnud ja need summad on seega põhjendatud. Hageja on tõendanud ka liisinguesemete turuväärtuse nende tagastamise ajal. Hageja on esitanud kohtule teise liisingulepingu eseme sõiduauto Audi A6 Avant müüki suunamise hindamisakti, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks hinnatud koos käibemaksuga 132.000 krooni. Hageja on esitanud samuti Keil M. A. OÜ poolt koostatud hindamisakti nr. 090904-1, mille järgi on esimese liisingulepingu eseme veoki MAN TGA turuväärtuseks hinnatud 413.000 krooni (käibemaksuta). Hageja on esitanud Keil M. A. OÜ poolt koostatud hindamisakti nr. 090803-1, mille järgi on kolmanda liisingulepingu eseme veoki MAN TGA turuväärtuseks hinnatud 236.700 krooni (käibemaksuta). Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et liisinguesemete turuväärtus oleks nende tagastamise ajal olnud teistsugune.

§ 367lg.

3 järgi tuleb tuvastada liisinguesemete harilik väärtus nende tagastamise hetkel. Hageja ja IKS Transport OÜ vahel sõlmitud liisingulepingute üldtingimuste punkt

1. 6 nägi ette, et kui lepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel saadud hind väiksem kui lepingujärgne võlgnevus ja vara põhimaksete, arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni ja vara jääkväärtuste summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie pangapäeva jooksul liisinguandja poolt arve esitamisest. Viidatud tüüptingimuse kohaselt on liisinguandjal õigus arvestada ainult vara võõrandamise hinda, mitte vara tegelikku turuväärtust. Riigikohus on leidnud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal (lahend 3-2-1-77-08). Poolte kokkuleppel võib lähtuda ka tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (Riigikohtu lahend 3-2-1-33-08). Vaidlusaluste liisingulepingute üldtingimused ei kohustanud hagejat tegema kõike endast sõltuvat selleks, et saavutada tagastatud liisinguesemete uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuigi hageja teavitas 9 Jan Ignahhinit sõidukite turuhinnast, ei kaasatud teda ega teisi kostjaid aktiivselt sõidukite müügiprotsessi. Riigikohus on rõhutanud, et liisinguandja poolt määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat ja käendajaid, et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (lahend 3-2-1-77-08). Samas on Riigikohus pidanud lubatud hinnaerinevuseks tegeliku müügihinna ja turuhinna vahel 10%. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et sõidukid võõrandati väiksema hinnaga kui oli nende tegelik turuhind ning et hageja poolt esitatud sõidukite turuväärtuste hindamise aktid kajastavad ebaõigesti sõidukite turuväärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Seetõttu tuleb lugeda, et kuigi liisinguandja ei kaasanud kostjaid aktiivselt müügiprotsessi ega teavitanud neid hinnast, millega sõidukid võõrandati, on sõidukid võõrandatud vastavalt kohalikule keskmisele müügihinnale ehk harilikule väärtusele. Kostjate väited, nagu oleks hageja pidanud esimese liisingulepingu eseme võõrandama Keil M. A. OÜ-le liisingulepingu lisa nr. 2/05 alusel, on põhjendamatud. Hageja leidis, et nimetatud lepingust tulenevalt ei tekkinud müüjal Keil M. A. OÜ-l vara tagasiostu kohustust, kuna leping ei lõppenud tähtaegselt. Lisa nr. 2/05 p.
2. 1 nägi ette, et müüja on kohustatud ostma vara liisinguandja esimesel nõudmisel liisingulepingu tähtpäeva saabumisel. Sama lepingu p.
3. 2 nägi ette, et liisingulepingu tähtaeg on 36 kuud ning algab alates liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest. Vara anti liisinguvõtjale üle
4. märtsil
5. a. Vaidlust ei ole, et liisinguleping lõpetati ennetähtaegselt. Seega puudus Keil M. A. OÜ-l kohustus osta vara lepingus märgitud hinnaga, kuna täidetud ei olnud ostmiseks vajalik eeltingimus – saabunud ei olnud liisingulepingu tähtaeg. Seega on põhjendatud nõue tulenevalt liisinguesemete eest tasumata väljaostumaksete summa ja liisinguesemete jääkväärtuse vahest

§ 367lõigete 1 ja 3 alusel.

Esimese liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa (käibemaksuta) 639.482, 02 krooni ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 412.500 krooni (käibemaksuta). Seega on kostjad kohustatud tasuma esimese liisingulepingu alusel hagejale nende kahe summa vahe 226 982, 02 krooni. Teise liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa 140.445, 75 krooni (käibemaksuta) ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 111.864, 40 krooni (käibemaksuta) ning kostjad on kohustatud tasuma hagejale nende summade vahe 28.581, 35 krooni. Kolmanda liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa 287.655, 23 krooni (käibemaksuta) ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 236.716 krooni (käibemaksuta) ning kostjad on kohustatud tasuma hagejale summade vahe 50.939, 23 krooni. Kokku on kostjad solidaarselt kohustatud hagejale tasuma liisingulepingute alusel tasumata väljaostumaksete summa ja liisinguesemete turuväärtuse vahena 306.502, 60 krooni. Hageja nõudis ka liisinguvõtja poolt kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata jäänud liisingumaksete ja muude võlgnevuste tasumist. Liisinguvõtja jättis tasumata esimese liisingulepingu alusel 667, 17 krooni, teise liisingulepingu alusel 16.159,32 krooni ja kolmanda liisingulepingu alusel 980, 73 krooni. Kogumis tuleb kostjatelt liisinglepingutest tuleneva võlgnevusena välja mõista 17.807, 22 krooni. Hageja nõuded kostjate vastu seoses kulude hüvitamisega on tõendatud ja põhjendatud osaliselt. Hageja ei ole kohtu hinnangul täiendavate kulude tegemist piisavalt põhistanud ega tõendanud. Esimese liisingulepingu puhul nähtub hageja viidatud Keil M. A. OÜ arvest nr. 183580, et see on esitatud stangenurga ja astmelaua remondi ning vahetuse eest. Hageja ei ole tõendanud vastava töö tegemist ega seda, et töö tegemine oli vajalik. Liisingulepingute üldtingimuste punkt 11. 5 nägi ette, et vara üleandmisel liisinguandjale koostavad liisinguvõtja ja liisinguandja vara üleandmise akt, milles sätestatakse muuhulgas vara seisundi kirjeldus ja selle vastavus lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et vara tagastamisel liisinguandjale olid varal hageja poolt kirjeldatud puudused, mistõttu vara ei vastanud lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud

127 lõikes 4 nõutud põhjusliku seose olemasolu 10 hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja liisinguvõtja poolt kohustuste täitmata jätmise vahel, mistõttu hageja nõue tuleb 10.048, 69 krooni ulatuses jätta rahuldamata. Teise liisingulepingu puhul nähtub Saksa Auto AS-i arvest nr. 292602372, et arve on esitatud hoiutasu eest, kuid hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, milles seisnes sõiduki hoidmise vajadus nimelt Saksa Auto AS-s ning tasu eest nimetatud perioodil. Nõue 1956 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata. United Motors AS-i arvest nr. 1307735 nähtub, et see on esitatud sõiduki Audi A6 vahendustasu, auto pesu, rehvide vahetuse, tehnilise kontrolli ning võtmete kodeerimise eest.

§ 367lg.

4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on leidnud, et sellised muud kulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (lahend 3-2-1-56-08). Puhastusteenusega seotud kulusid on Riigikohus lugenud üldjuhul mõistlikeks kuludeks (lahend 3-2-1-112-06). Viidatud arvest nähtuvalt võib teise liisingulepingu eseme võõrandamisega seotud mõistlikeks kuludeks lugeda võõrandamise vahendustasu, samuti sõiduki pesule, tehnilisele kontrollile ning võtmete kodeerimisele kulutatut, kuna kõik viidatud kulud on vahetult ja otseselt seotud sõiduki müümise ning müügiks ettevalmistamisega. Arvest ei nähtu, et see oleks esitatud sõiduki hoidmise kulude eest. Kulusid rehvide vahetusele ei saa lugeda mõistlikeks kuludeks, kuna hageja ei ole tõendanud, millises seisundis olid sõiduki rehvid selle tagastamise hetkel. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste kohaselt tuli vara puudused kirjeldada sõiduki üleandmise vastuvõtmise aktis. Seega ei ole hageja nõue United Motors AS-i arve alusel põhjendatud summas 3793, 22 krooni ja on põhjendatud ülejäänud ulatuses summas 9183, 78 krooni. Hageja nõue 775 krooni, mis põhineb Saksa Auto AS arvel nr. 292601872, ei ole samuti põhjendatud. Selle arve kohaselt on samale sõidukile Audi A6 teistkordselt teostatud müügieelne tehniline ülevaatus ja pesu, kulude kahekordse tegemise vajalikkust ei ole hageja põhjendanud. Ka hageja nõue 3540 krooni Reeborn OÜ arve nr. A-04-126 alusel on põhjendamatu. Hageja ei ole põhjendanud vara tagastamisteenuse kasutamise vajalikkust. Kolmanda liisingulepingu puhul nähtub Keil M. A. arvest nr. 183183, et see on esitatud mitmete remondi- ja hooldustööde tegemise eest, hageja ei ole tõendanud, et sõiduk ei vastanud selle tagastamise hetkel lepingus sätestatud tingimustele. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja liisinguvõtja poolt kohustuste täitmata jätmise vahel, mistõttu tuleb hageja nõue kostjate vastu summas 32.098, 72 krooni jätta rahuldamata. Kokkuvõttes tuleb hageja nõue seoses kulude hüvitamisega rahuldada 9183, 78 krooni ulatuses. Intresside võlgnevusena nõuab hageja kostjatelt esimese liisingulepingu alusel 37.338, 11 krooni, teise liisingulepingu alusel 1010, 43 krooni ja kolmanda liisingulepingu alusel 14.745, 21 krooni. Intresside võlgnevuse nõuet ei ole hageja täiendavalt põhistanud ega tõendanud. Hagiavaldusest ega selle täiendustest ei nähtu, millise perioodi eest nõuab hageja kostjatelt intressi tasumist.

§ 367lg.

2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maja lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Seega tuleb hageja intresside nõue jätta rahuldamata. Kostjad palusid

§ 127lg.

6 kohaselt otsustada kahju suuruse üle kohtul.

127 lg. 6 kuulub kohaldamisele juhul, kui kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Käesolevas asjas kogutud tõendite alusel on kohtul olnud võimalik kahju suurus kindlaks teha. Kostjad ei ole tõendanud, millises ulatuses oleks nende müügiprotsessi kaasamine võinud kindlakstehtud kahju suurust vähendada. Kirjeldatud olukorras ei ole

§ 127lg.

6 kohaldatav. Apellatsioonkaebus 11 Ivo Krumm, Andrus Kuusk ja Jan Ignahhin paluvad tühistada maakohtu otsuse osaliselt, taotledes kostjatelt väljamõistetud rahasumma vähendamist 126.000 krooni võrra. Kostjad leiavad, et maakohus on tõendeid vääralt hinnanud ning jõudnud seetõttu ebaõige kohtulahendini. Hageja ja Keil M. A. OÜ vahelise

1. veebruari
2. a. koostöölepingu nr. 2/05 lisa nr. 20060247 p.
3. 1 kohaselt kohustus müüja ostma hageja esimesel nõudmisel lepingu tähtpäeva saabumisel veoki MAN TGA tagasi. Lisa p.
4. 2 kohaselt oli lepingu tähtajaks 36 kuud alates veoki üleandmisest Iks Transport OÜ-le. Kuivõrd veok anti Iks Transport OÜ-le üle
5. märtsil
6. a., siis oli lepingu tähtajaks
7. märts
8. a. Lisa p.
9. 3 kohaselt oli müüja kohustatud veoki tagasi ostma hinnaga 33.074, 28 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 621.000 krooni (33.074, 28 x 15, 6466 x 1, 2). Hageja saatis
10. detsembril
11. a. Iks Transport OÜ-le liisingulepingu nr. 20060247 ülesütlemise teate, mille kohaselt lõpetas lepingu ühepoolselt alates
12. detsembrist
13. a., seega u. 2, 5 kuud enne tähtaega. Veoki võõrandas hageja
14. septembril
15. a. ehk 9 kuud pärast lepingu ülesütlemist ning 6, 5 kuud peale lepingu tähtaja saabumist. Hageja müüs veoki hinnaga 495.000 krooni (s. h. käibemaks), seega 126.000, 04 krooni odavamalt kui lepingu lisas kokkulepitud müüja tagasiostukohustuse hind. Hageja on veokit müües rikkunud oma kohustust realiseerida liisinguese parimal võimalikul viisil, mistõttu on osaliselt kahju tekkimises süüdi. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu tähtpäev ei saabunud, mistõttu ei tekkinud müüjal kohustust veokit tagasi osta. Lisa näol on tegemist hageja ja müüja vahelise koostöölepingu lisaga, kostja J. Ignahhin ei ole lisa osapooleks ja seega on kohus vääralt märkinud, nagu oleks lisa näol tegemist lepingu lisaga. Lisa on hageja ja müüja omavaheline kokkulepe veoki tagasiostu kohta, millest tulenevad kohustused ei sõltu otseselt apellantide ega Iks Transport OÜ tegevusest. Lisa punktis
16. 1 märgitud ajahetk, liisingulepingu tähtpäeva saabumine, on viide lepingus kokkulepitud tähtajale, mille möödudes tekib müüjal kohustus veok tagasi osta. Sellisele tõlgendusele viitab lisa p.
17. 2, mille kohaselt on liisingulepingu tähtajaks 36 kuud, alates veoki Iks Transport OÜ-le üleandmisest. Arvestades asjaolu, et veok anti Iks Transport OÜ-le üle
18. märtsil
19. a., siis võib liisingulepingu tähtajana lisa mõttes lugeda kuupäeva
20. märts
21. a. Seega saabus lisas kokkulepitud tähtaeg 6, 5 kuud enne, kui vastustaja veoki realiseeris. Kostjatele jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole liisingulepingu tähtaeg saabunud. Lisa p.
22. 1 sätestatud kohustuse tekkimine ei eelda peale konkreetse, kokkulepitud ajahetke saabumise täiendavate tingimuste olemasolu. Näiteks ei mõjuta müüja tagasiostukohustust hageja ning J. Ignahhini vahelise lepingu kehtivus, mistõttu ei oma müüja tagasiostukohustuse seisukohast tähtsust lepingu ülesütlemine hageja poolt. Vastupidine tõlgendus on ebamõistlik, kuivõrd lepingu kehtivus ei ole olemuslikult seoses müüja kohustusega asi kindlaksmääratud tähtpäeval tagasi osta. Samuti ei viita ükski lisa punkt asjaolule, nagu oleks lisa kehtivus seoses lepingu kehtivusega. Lisa on lepingust eraldiseisev kokkulepe hageja ja müüja vahel ning selle kehtivuse eelduseks ei ole leping ega selle kehtivus. Hagejal tekkis lisa p.
23. 1 alusel õigus nõuda kokkulepitud tähtpäeva saabumisel, s. o.
24. märtsil
25. a., müüjalt veoki tagasiostmist kokkulepitud hinnaga ehk 33.074, 28 euroga. Hagejal oli kohustus müüa veok parimal viisil ning vältida täiendava kahju tekkimist kostjatele.

§ 139lg.

1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-08 märkinud, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja ega kohus ei ole senise menetluse jooksul vastu vaielnud kostjate väitele, et liisinguandjal on kohustus liisinguese müüa parimal viisil. Samuti puudub vaidlus asjaolu üle, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. 12 Hagejal oli õigus nõuda müüjalt veoki ostmist 2, 5 kuud peale lepingu ennetähtaegset lõpetamist hinnaga 517.500, 04 krooni. Hageja seda õigust ei kasutanud, vaid ootas veel 6, 5 kuud, misjärel võõrandas veoki 126.000, 04 krooni odavamalt, kui lisas kokkulepitud müüja tagasiostukohustuse hind. Seega on hageja oma tegevusega põhjustanud kahju suurenemise 126.000, 04 krooni võrra. Hageja nõue koosnes muuhulgas veoki jääkväärtuse 767.378, 42 krooni (s. h. käibemaks), ning veoki müügihinna 495.000 krooni (s. h. käibemaks) vahest. Seega hindas hageja lepingust tuleneva kahju suuruseks 767.378, 42 – 495.000 = 272.378, 42 krooni (s. h. käibemaks). Kui hageja oleks kasutanud oma õigust võõrandada veok müüjale 126.000, 04 krooni kallima hinnaga, siis oleks hageja kahjunõue vähenenud 126 000, 04 krooni võrra. Hageja ei ole taganud veoki realiseerimist parimal viisil ning on oma tegevusega põhjustanud kahju suurenemise 126.000, 04 krooni võrra. Kui maakohus oleks hinnanud hageja poolt esitatud tõendit ehk lisa õigesti ning tuvastanud hageja õiguse võõrandada veok 33.074, 28 euro eest ehk 126.000, 04 krooni kallimalt, kui vastustaja, siis oleks kohus

§ 139lg.

1 ja 2 alusel vähendanud väljamõistetud kahju suurust 126.000, 04 krooni võrra. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Koostöölepingu nr. 2/05 lisa nr. 20060247 kohaselt oli Keil M. A. AS-il kohustus vara tagasi osta tingimustel, mida ei saabunud. Liisingulepingu tähtaeg, mis oli ostukohustuse tingimuseks, saabus 36 kuu möödumisel vara üleandmisest liisinguvõtjale ehk

1. märtsil
2. a. Liisinguandja ütles liisingulepingu üles
3. detsembril
4. a. Et liisinguleping lõpetati enne kokkulepitud tähtpäeva saabumist liisinguvõtja võlgnevuste tõttu, siis ei tekkinud Keil M. A. AS-il kohustust vara tagasi osta ja hagejal ei olnud võimalust nõuda temalt koostöölepingu lisas kokkulepitud hinda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlusaluses asjas on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes osas, millega kostjatelt mõisteti sõiduki MAN TGA osas liisingulepingu järgi tasumata väljaostumaksete summa ja müügihinna vahena välja 126.000, 04 krooni rohkem, kui kostjad peavad põhjendatuks. Et otsust muus osas vaidlustatud ei ole, siis ei kontrolli kolleegium otsust ülejäänud osas, seega osas, millega kostjatelt mõisteti välja 207.492, 56 krooni. Vaidlustatud osas ei ole otsus õige ja tuleb tühistada; apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, vähendades kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud rahasummat 126.000, 04 krooni võrra. Seega tuleb hagi osalise rahuldamise tulemusena lõppkokkuvõttes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud 333.493, 60 krooni asemel välja mõista 207.492, 56 krooni. Maakohus tuvastas, et sõiduki MAN TGA kohta sõlmitud esimese liisingulepingu järgi oli lepingu ülesütlemise ajaks tasumata väljaostumaksete summa 639.482, 02 krooni (käibemaksuta) ning et selle sõiduki müüs hageja hinnaga 412.500 krooni (käibemaksuta). Nende asjaolude üle apellatsiooniastmes ei vaielda. Kostjatelt mõistis kohus välja tasumata väljaostumaksete summa ja sõiduki müügihinna vahe 226.982, 02 krooni. Kostjad leiavad, et arvesse oleks tulnud võtta asjaolu, et hagejal oli võimalus sõiduk soodsama hinnaga võõrandada, nõudes müüjalt temaga sõlmitud lepingu alusel sõiduki tagasiostukohustuse täitmist: müüjale sõiduki võõrandamisel oleks hageja saanud sõiduki eest tegelikult saadud hinnast 126.000, 04 krooni (käibemaksuga) võrra rohkem jääkväärtus 767.378, 42 krooni (käibemaksuga) – müügihind 495.000 (käibemaksuga) = 272.378, 42 krooni (s. h. käibemaks). Asjaolu üle, et müüja poolt tagasiostukohustuse täitmisel kokkulepitud hinnaga oleks ostuhind olnud kostjate poolt nimetatud summa võrra suurem, ei ole pooltel vaidlust. 13 Hageja leiab vaid, et müüjaga sõlmitud leping ei võimaldanud tal nõuda müüjalt sõiduki tagasiostmist. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et tal ei olnud võimalust nõuda müüjalt sõiduki tagasiostmist eelnevalt kokkulepitud hinnaga.

§ 367

lõikest 3 tuleneb ja Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-77-08 tähelepanu juhtinud sellele, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (punkt 16). Liisinguandja taolise kohustuse üle pooled ka ei vaidle. Vaidlus puudutab seda, kas hageja ja müüja Keil M. A. OÜ vahelise koostöölepingu nr. 2/05 lisas nr. 20060247 (kd. I, tl. 25 – 26) kokkulepitu alusel oli hagejal õigus nõuda nimetatult vaidlusaluse sõiduki tagasiostmist lepingus kokkulepitud hinnaga. Osundatud lisa punktis

1. 1 on kajastatud müüja kohustus osta vara liisinguandja esimesel nõudmisel liisingulepingu tähtpäeva saabumisel, punkti
2. 2 kohaselt on liisingulepingu tähtaeg 36 kuud ning algab alates liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest ja punkti
3. 3 kohaselt on vara ostuhinnaks 33.074, 28 eurot, millele lisandub käibemaks. Et liisingulepingu tähtaeg, millega liisinguandja ja müüja vahelise lepingu lisa punkti
4. 2 kohaselt on seotud ostukohustuse tekkimine, saabus
5. märtsil
6. a., selle üle pooled ei vaidle. Vaidlust ei ole ka selle üle, et vaidlusaluse sõiduki võõrandas hageja teisele isikule
7. septembril
8. a. , seega 6, 5 kuud pärast viidatud tähtaega. Pooled vaidlevad selle üle, milline tähendus tuleb liisinguandja ja müüja vahelise lepingu lisa punktis
9. 2 märgitud tähtajale anda. Hageja väidab, et liisingulepingu tähtajal ei ole suhtes müüjaga tähtsust seetõttu, et liisinguleping öeldi üles lepingurikkumise tõttu enne tähtaega. Kostjad leiavad, et liisingulepingu ennetähtaegne lõpetamine ei saanud mõjutada müüja tagasiostukohustust ja selle tekkimise tähtaega. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et müüjal ei tekkinud hageja ja müüja vahelise lepingu kohaselt kohustust sõidukit tagasi osta. Nii on eespoolosundatud lepingulisa punktide
10. 1 ja
11. 2 kohaselt müüja tagasiostukohustuse täitmiseks määratud tähtaeg: selleks on liisingulepingu tähtaeg, mis omakorda on määratud ajavahemikuga, mille kestuseks on 36 kuud liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest. Tegemist on kindlaksmääratud ajavahemikuga, millega on seotud müüjal tagasiostukohustuse tekkimine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg. 1), kusjuures müüja tagasiostukohustuse tekkimist ei ole seotud muude asjaoludega peale kindla ajavahemikuga määratud tähtaja. Seega ei nähtu lepingust, nagu sõltuks müüjal tagasiostukohustuse tekkimine sellest, kas liisinguleping lõppes tähtaja saabumisega või erakorralise ülesütlemisega, nagu hageja on väitnud. Ka müüja tagasiostukohustuse (s. h. tagasiostuhinna) kohta sõlmitud kokkuleppe eesmärk – tagada liisingulepingu alusel teatud kindla tähtaja jooksul kasutuses olnud sõiduki võõrandamine nii, et hageja ei kannaks vara väljaliisimisest kahju – ei võimalda järeldada, nagu oleks lepingu sõlmimisel olnud selle pooltele oluline see, kas liisinguleping lõpeb tähtaja möödumisega või lepingu ülesütlemisega. Asjaolusid, mis võimaldaksid

§-s 29 sätestatud põhimõtteid arvestades lepingulisas kokkulepitut tõlgendada viisil, nagu hageja soovib, ei ole hageja esile toonud. Seega tuleb eeldada, et hagejal oli õigus nõuda müüjalt veoki tagasiostmist kokkulepitud hinnaga, mis oli suurem hinnast, mida hageja sai sõiduki võõrandamisel kolmandale isikule, ja niisiis, et hageja ei võõrandanud sõidukit parimal võimalikul viisil. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sõiduki jääkmaksumuse ja võõrandamishinna vahet ulatuses, mis jäi saamata hagejast endast tulenevatest asjaoludest – tema poolt sõiduki parimal võimalikul viisil võõrandamise kohustuse rikkumise tõttu. Et otsus tehakse avalikult teatavaks 2011. a., mil Eestis on käibel euro, tuleb kohtul kostjatelt väljamõistetav rahasumma otsuses märkida eurodes. Et euro ametlik kurss krooni suhtes on 1 : 15, 6466, siis tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 13.261, 19 eurot. Menetluskulud tuleb menetlusosaliste vahel jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagi 438.798, 98 krooni 14 väljamõistmiseks, hagi rahuldatakse summas 207.492, 56 krooni ehk ca 47% ulatuses. Menetlusosaliste maakohtus kantud menetluskulud tuleb jaotada poolte vahel selliselt, et 53% nendest jäävad hageja ja 47% solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonimenetluses oli maakohtu otsust vaidlustatud 126.000, 04 krooni ulatuses, kaebus rahuldatakse täielikult. Seega tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 ja § 162 lg. 1 koosmõjust tulenevalt kanda hagejal. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik