Obsah (6)

§ 2§ 32§ 22§ 33§ 1§ 3

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1490 Otsuse kuupäev 14. aprill 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Tennistor kaebus Valga Linnavalitsuse vastu

) mõistes või ei ole. Kui seadust tõlgendada nii, et platsid on 2 ehitised, siis on kasutusloa olemasolu vajalik. Kui aga plats ei ole ehitis, siis pole kasutusluba vaja ja selle nõudmine pole õige. Eelmine Valga ehitus-planeerimisameti juhataja tõlgendas ehitusseadust selliselt, et ei lugenud platse ehitisteks ning ei nõudnud kelleltki, kaasa arvatud Tõrva tn 1 kinnistu endiselt omanikult OÜ-lt Tennistor, platside rajamiseks ei ehitusluba ega kasutusluba. OÜ Tennistor rajas platsi, millel saab tennist mängida juba alates

1. a kevadest. Platsil käis aktiivne tennise harrastamine alates 26.06.
2. a kuni lume tulekuni. OÜ Tennistor müüs Tõrva tn l kinnistu 25.02.
3. a Ivo Tomsonile, kuid vastavalt lepingule kasutab OÜ Tennistor platsi edasi. Praegu ametis oleva Valga ehitusameti juhataja hakkas uuelt omanikult tagantjärgi nõudma platsile kasutusluba. Kasutusloa saamise kogu protseduur maksab 3000-5000 krooni ning kui selgub, et selline nõudmine on põhjendatud, peab selle summa kinni maksma OÜ Tennistor, sest OÜ Tennistor ei ole sellisest olulisest võimalikust puudusest uut omanikku ostu-müügilepingu punktis 2.1.4 -2.1.5 teavitanud. Kaebuse esitaja arvates maa-ala või plats, millel saab tennist mängida, ei saa olla ehitis (rajatis) ehitusseaduse järgi. Riigikohus on andnud oma lahendis nr 3-1-1-44-06 ehitise mõistele ka tõlgenduse : „ ... ehitisena ehitusseaduse § 2 lg l mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades.“ Platse võib kasutada väga erinevateks otstarveteks, näiteks autode parkimiseks, koerte harjutusväljakuks, laste mänguväljakuks, erinevate spordialade harrastamiseks jne. Kui märkida platsile jalgpalliväljaku jooned ja panna sinna väravad, saab seal mängida jalgpalli, kui panna võrkpallivõrk ja jooned, saab seda platsi nimetada võrkpalliplatsiks, märkides peale tenniseväljaku jooned ja võrgu, saab seal tennist mängida. Tenniseväljaku jooni, võrku ja poste saab kergesti eemaldada. Järelikult ei ole tegu Riigikohtu lahendi kohaselt kohtkindlalt ühendatud asjadega. Igal piisava suurusega ja enam-vähem tasasel maa-alal on võimalik sportlikke mänge harrastada. Maa-ala tasandamist (planeerimist) ja maa-alale täitematerjali juurdetoomist reguleerivad kaevetööde eeskirjad, Ehitusseadus seda ehitamiseks ei loe. Kui see oleks teisiti, peaks enamikke hoonestamata maa-alasid lugema ehitisteks, sest iga hoone ümbruse maad on kas tasandatud või täitematerjaliga (kruus. killustik, muld) täidetud.

§ 2lg 3 muudatusega, mis hakkas kehtima alates 1.

maist

1. a, arvati rajatiste loetellu ka mänguväljakud ja seikluspargid. Mida lugeda mänguväljakuteks, on jällegi tõlgendamise küsimus. Seadusemuudatuse kaaskirjast nähtub, et mõeldakse laste mänguväljakuid, mitte spordiplatse. Antud vaidluse puhul saab sellest seadusemuudatusest kaebaja arvates teha olulise järelduse, et enne 01.05.
2. a ei lugenud seadusandja mänguväljakuid rajatisteks. Vaidlusalune plats Tõrva tn 1 oli aga valminud ja kasutuses ammu enne 01.05.
3. a. Sellest faktist ilmneb Valga Linnavalitsuse nõude õigusvastasus antud vaidluse puhul eriti silmatorkavalt.

§ 32ja 33 alusel saab linnavalitsus nõuda kasutusluba ehitise omanikult.

Linnavalitsus käsitleb tenniseväljakut kui ehitist. Antud asjas pole linnavalitsuse ehitusameti juhataja kui ehitusseaduse asjatundja tegelikult kunagi selgeks teinud, kes on Tõrva 1 tenniseväljakute omanik. Selleks on peetud Tõrva 1 kinnistu omanikku. Kaebaja arvates on aga tenniseväljakute omanik endiselt OÜ Tennistor. Notariaalse lepingu järgi müüs Tennistor kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Tenniseväljak koosneb maa-alast, millel on reeglina mingi kate (antud juhul vaipkate), kahest teisaldatavast 1,2 m võrgupostist ja tennisevõrgust. Võrk ja postid on OÜ-le Tennistor kuuluvad vallasasjad, mis pole maaga püsivalt ühendatud. Vaipkate on TsÜS § 52 lg l järgi äratarvitatav asi, mis 3 võib lihtsalt ära kuluda või on võõrandatav . Samuti ei ole vaipkate TsÜS § 54 lg 2 järgi kinnisasja osa , sest ta on mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Ammugi ei ole vaipkate käsitatav päraldisena TsÜS § 57 alusel. Nendel põhjustel ei toimunudki tenniseväljaku omaniku vahetust seoses kinnistu müügiga. Kinnistut, millel tenniseväljak asub, kasutab Tennistor edasi, aga lepingu alusel. Järelikult juhul, kui linnavalitsus käsitleb tenniseplatsi kui ehitist, saab ta nõuda kasutusluba ainult OÜ-lt Tennistor kui omanikult. Asjaõigusseadus (AÕS) § 40 lg 3 järgi on valduse rikkumine valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel. Seega valdajale, olenemata sellest, kuidas ta seaduslikuks valdajaks sai, on õigus AÕS § 44 lg l alusel nõuda valduse rikkumise kõrvaldamist. Antud haldusasjas takistas vastustaja oma 12.06.2009 kirjaga nr.9-1.2/1114-3 kaebaja kui valdaja õigust tenniseväljakute kasutamisel, mis andiski põhjuse pöörduda HKMS § 7 lg l alusel halduskohtusse. Vastustaja seisukohad 13. Vastustaja arvates on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning on seisukohal, et Valga Linnavalitsus on kasutusloa väljastamise menetluses käitunud kooskõlas kehtiva õigusega. Tõrva 1 kinnistu omanik Ivo Tomson esitas 29.04.2009. a vastustajale ehitise teatise, mille alusel kanti tenniseväljakud ehitisregistrisse. Kuna kinnistu omanik pole vaidlustanud tenniseväljakute kandmist ehitisregistrisse, siis tähendab see eelkõige seda, et ta käsitleb tenniseväljakuid ehitistena. Vastustaja arvates on oluline siinkohal juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et kasutusloa menetluses ei vaielda enam selle üle, kas tenniseväljak on ehitis või mitte. Tenniseväljakute ehitistena käsitlemine on tuvastatud juba ehitisregistrisse kandmisega, mistõttu ei saa kaebaja enam kasutusloa väljastamise menetluses vaielda selle üle, kas tenniseväljakud on rajatised või mitte.

§ 32

lg 1 kohaselt on kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele, järelikult ei saa vastustaja poolt tenniseväljakute kasutusele võtmiseks kasutusloa nõudmine kuidagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Isegi siis, kui käesoleva vaidluse raames oleks võimalik vaielda selle üle, kas tenniseväljakud on rajatised

§ 2

lg 1 mõistes või mitte, tuleks vastustaja arvates kaebus jätta rahuldamata.

§ 2

lg 1 sätestab, et ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Seega võimaldab objektiivne õigus rääkida ehitisest juhul, kui on täidetud kaks tingimust - see on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja see on inimtegevuse tulemusena ehitatud. Vastustaja arvates ei saa poolte vahel olla vaidlust selles osas, et vaidlusalused tenniseväljakud on ehitatud inimtegevuse tulemusena, sest ehitamiseks tasandati pinnast, paigaldati spetsiaalne kate, lahendati sadevee äravool jms. TsMS § 231 lg 1 sätestab, et tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. On ilmselge, et tenniseväljakute tasandamine (sh maapinna nn koorimine), spetsiaalse katte paigaldamine ning sadevee äravoolu lahendamine ei saanud toimuda iseenesest, vaid see rajati inimtegevuse (ehitamise) tulemusena. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluste tenniseväljakute puhul on täidetud ka teine tingimus – tenniseväljakud on ühendatud aluspinnasega kohtkindlalt. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja poolt kaebuses esitatud seletus, et kui märkida platsile 4 jalgpalliväljaku jooned ja panna sinna väravad, saab seal mängida jalgpalli. Selline näide ei ole käesolevat vaidlust silmas pidades asjakohane, sest kui kaebaja oleks ainult märkinud tenniseväljakutele maha jooned, siis poleks tõepoolest saanud rääkida ehitisest

§ 2lg 1 mõistes.

Kaebaja on aga rajanud tenniseväljakud kinnistule kohtkindlalt. Riigikohus on leidnud oma 19.06.2006. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 3-1-1-44-06, et sõnaühend „kohtkindel“ koosneb kahest sõnast, millest esimene tähistab paika, aset, platsi, teine aga iseloomustab selle koha stabiilsust, konstantsust, muutumatust. Järgides tõlgendatava seaduseteksti üldkeelelist tähendust, leiab Riigikohus, et ka kividele püstitatud aiamaja võib olla ehitis

§ 2

lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda. Taolise ehitise püstitamine on vaieldamatult ehitamine

§ 2lg 6 mõistes.

Kui maakohus leidis, et neljale paekivile asetatud aiamaja on ühendatud aluspinnasega kohtkindlalt, sest selle asukoha muutmiseks on vaja kasutada erivahendeid, siis Riigikohus täpsustas, et oluline on see, et omanik on ehitise püstitanud ning tema võimuses on ka määrata selle edasine püsimajäämine. Seetõttu tuleb ka tenniseväljakuid käsitleda ehitisena

§ 2

lg 1 mõttes, sest selle asukohta ei suuda omanik omal jõul muuta, selle teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades ning omaniku võimuses on määrata selle edasine püsimajäämine. Vastustaja arvates on ekslik kaebaja viide

§ 2

lg-le 3, sest nimetatud sätte kehtiv redaktsioon käsitleb mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud taevakanalit, seiklusparki ja mänguväljakut. Käesoleva vaidluse puhul aga ei ole siseveekogu põhja süvendamise teel tenniseväljakuid rajatud. Samas nähtub kaebaja poolt viidatud ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 389 SE III seletuskirjast, et rajatisena on käsitletavad ka puhkepargid või laudteega kaetud matkarajad või mingid muud ühe kindla funktsiooniga ehitiste kompleksid. Kuna tegemist on ehitistega, millel on avalikkusele suunatud funktsioon, palju kasutajaid, kõrge kasutamise intensiivsus ning tihti keerulised konstruktsioonlahendused ja suured mastaabid, on oluline, et nende projekteerimisel ja püstitamisel oleks tagatud nõuetekohasus ja ohutus ning ohutu oleks ka nende kasutamine. Kui rajatisena on soovitud käsitleda juba laudteega kaetud matkarada, siis ei saa tekkida mingit kahtlust selles osas, et tenniseväljakuid saab ja tulebki käsitleda rajatistena

§ 2lg 1 mõistes.

Ka Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.11.

1. a määruse nr 10 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ kohaselt on tenniseväljaku (kood nr 24112) puhul tegemist muu tsiviilrajatisega (kood 24000). Vastustaja on seisukohal, et ehitusameti juhataja Veiko Fasteri poolt 05.06.
2. a Ivo Tomsonile saadetud kiri on oma sisult haldusakt. Riigikohus on leidnud 19.01.
3. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-85-08, et haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele ning haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas ta on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. Samas ei ole vaidlusaluse haldusaktiga kaebaja subjektiivseid õigusi riivatud, sest haldusakti adressaadiks on Tõrva tn 1 kinnistu omanik Ivo Tomson. Tartu Ringkonnakohus on leidnud 30.11.
4. a kohtumääruses, millega otsustati kaebaja määruskaebus rahuldada, et kaebaja eesmärgiks on see, et kohus keelaks vastustajal kaebajalt nõuda kasutusloa taotlemist. Nimetatud kohtumäärusest järeldub, et kaebajal on kaebeõigus üksnes siis, kui talt on nõutud kasutusloa taotlemist või kui tenniseväljaku kasutamine on keelatud. Kuna vastustaja pole vastu võtnud sellist haldusakti, millega keelatakse kaebajal tenniseväljakute kasutamine või kohustatakse esitama kasutusloa taotlust, siis ei saa selline haldusakt rikkuda kaebaja õigusi. Alusetu on kaebaja väide, et kuna ta ei informeerinud ostjat Ivo Tomsonit sellest, et tal tuleb seoses tenniseväljaku kasutusele võtmisega teha täiendavaid 5 kulutusi, siis peab ta ise kandma kasutusloa väljastamisega seotud kulud, mistõttu rikub vaidlusalune haldusakt tema õigusi. Vastustaja peab siinkohal oluliseks juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et Tõrva tn 1 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal 25.02.
5. a pidi ta teadma, et tenniseväljakute kasutusele võtmiseks on vaja taotleda kasutusluba, sest ca 5 kuud enne nimetatud lepingu sõlmimist esitas kaebaja ise vastustajale taotluse tenniseväljakule projekteerimistingimuste väljastamiseks. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et alles uuelt omanikult (Ivo Tomsonilt) hakkas vastustaja nõudma tenniseväljakule tagantjärgi kasutusluba. Kuna kaebaja pidi teadma, et tenniseväljaku kasutusele võtmiseks on ka peale tenniseväljaku võõrandamist vastustajalt vaja taotleda kasutusluba, siis ei saa vaidlusalune haldusakt kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Tegemist on sellisel juhul müügilepingust tuleneva vaidlusega, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Isegi kui vaidlusalune haldusakt saaks rikkuda kaebaja õigusi, siis leiab vastustaja, et Ivo Tomsonilt kui kinnistu omanikult kasutusloa väljastamiseks taotluse ja vajalike dokumentide nõudmine on toimunud kooskõlas ehitusseaduse (ES) § 32 lg
6. Nimetatud sätte kohaselt esitab kasutusloa taotluse kohalikule omavalitsusele ehitise omanik. Valga Linnavalitsus väljastas
7. märtsil
8. a ehitusloa nr 23-08, mille kohaselt asuti rekonstrueerima Valga linnas, Tõrva tn 1 asuvat kauplus-sööklat. Nimetatud ehitusloaga anti kinnistu omanikule õigus juba olemasoleva ehitise (kauplus-söökla) rekonstrueerimiseks, mitte aga uue rajatise ehitamiseks. Ehitusloa väljastamise ajal kehtinud

§ 22

lg 1 p 3 sätestas, et ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek rekonstrueerida ehitusloale märgitud ehitist või selle osa. Tenniseväljaku puhul pole tegemist ka sellise rajatisega, mis oleks ES § 22 lg 1 p 1 alusel vajalik kauplus-söökla teenindamiseks. Seega ei saanud kauplus-söökla rekonstrueerimise projekti aktsepteerides vastustaja kuidagi anda nõusolekut ka tenniseväljaku ehitamiseks. Kaebaja väited, justkui oleks eelmine planeerimis- ja ehitusameti juhataja Meelis Hõbemägi andnud talle loa ka tenniseväljaku ehitamiseks, on vastustaja arvates paljasõnalised. TsMS § 229 lg 2 sätestab numerus clausus põhimõttel, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega ei ole kaebaja seletuse puhul tegemist tõendiga TsMS mõistes, vaid menetlusosalise paljasõnalise seletusega. Kui selliseid väiteid oleks võimalik käsitleda tõenditena, oleks igaühel võimalik soovi korral luua omal äranägemisel tõendeid. Riigikohus on leidnud 01.11.

1. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, et TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus. Seega ei saa kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Kaebaja on ka ise saanud väga hästi aru, et tenniseväljaku rajamiseks on vaja taotleda ehitusluba, sest ta esitas 18.12.
2. a vastustajale taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks kahe tenniseväljaku ehitamiseks. Valga Linnavalitsuse 22.09.
3. a korraldusega nr 74 „Projekteerimistingimuste määramine Tõrva tn 1 tenniseväljakute rajamiseks“ määrati kindlaks Tõrva tn 1 kinnistule tenniseväljaku ehitamiseks projekteerimistingimused. Kuna nimetatud haldusakti p 2 on vaidlusalust tenniseväljakut käsitletud kui rajatist ja kaebuse esitaja pole seda vaidlustanud, siis ei saa kasutusloa väljastamise menetluses enam vaielda selle üle, kas tegemist on rajatisega või mitte. Haldusmenetluse seaduse (HMS) 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna vastustaja ehitas vaidlusaluse tenniseväljaku ehitusloata, siis oli kohalikul omavalitsusel õigus kaaluda, kas seadustada rajatis või mitte. Riigikohus on leidnud 26.11.
4. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1- 6 64-02, et omavoliline ehitis, mis on püstitatud formaalselt seadust rikkudes, ent ei riku kellegi teise ega ka avalikke huve, ei kuulu lammutamisele. Ka lammutamisele mittekuuluvale omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata. Seega on vastustaja olnud haldusmenetluses äärmiselt vastutulelik, sest ta on nõudnud kasutusloa väljastamiseks taotluse ja vajalike dokumentide esitamist, mitte aga rajatise lammutamist. Dokumentide loetelu, mis tuleb kasutusloa saamiseks esitada, on sätestatud

§ 33lg-s 2.

Kohtu põhjendused ja otsus

1. Tulenevalt apellatsioonikohtu 30.11.2009.a määruses väljendatud seisukohtadest (tl 3940) lahendab halduskohus vaidluse sisuliselt.
2. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja selle täpsustustega ning vastuse ja vastuse täiendustega, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungitel, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Puudub alus nii keelamis- kui tühistamiskaebuse rahuldamiseks.
3. Asja materjalidega on tõendatud, et käesoleva vaidluse esemeks olev tenniseplats on ehitatud endise kaupluse hoone ja selle lähiümbruse rekonstrueerimise tulemusena. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti leidnud, et
4. aastal alanud rekonstrueerimisprotsess peab lõppema rekonstrueerimise käigus ehitatud tenniseplatsile kui rajatisele kasutusloa väljastamisega. Samas ei ole asja materjalidega tõendatud, et vastustaja oleks andnud haldusakti, mis reguleeriks haldusõiguslikult kaebaja või kinnistu omaniku poolt tenniseplatsi kasutamist ilma kasutusloata.
5. Halduskohus nõustub vastustajaga, et haldusaktina (HMS § 51 lõige 1) on käsitletav Valga Linnavalitsuse 05.05.2009.a kiri (tl 69). Kuna nimetatud kiri ei keela aga kaebajal tennisplatsi kasutamist, vaid reguleerib kasutusloa kui haldusakti menetlust, siis ei kuulu see haldusakt apellatsioonikohtu juhtnööridest tulenevalt tühistamisele kui ehitise kasutamist keelav haldusakt. Nimetatud haldusakt ei kuulu tühistamisele ka seetõttu, et haldusakt on kooskõlas kehtiva õigusega ja vastab teistele haldusakti õiguspärasuse kriteeriumidele (HMS § 54). Eelkõige on haldusakt antud õiguslikul alusel, milleks on haldusaktis viidatud

§ 33

lõike 2 punkt 2, mis sätestab et vastustajal on õigus nõuda kaebajalt ehitusprojekti esitamist, kui ta soovib tennisplatse kasutada (

§ 32). 18.

Halduskohus on seisukohal, et Valga Linnavalitsuse 12.06.

1. a kiri (tl 6-7) ei vasta haldusakti tunnustele, kuna kiri ei reguleeri üksikjuhtumit ega pane kellelegi kohustusi ega anna õigusi, vaid tegemist on selgitustaotlusele vastamisega.
2. Kaebaja on käesolevas vaidluses keskendunud üksnes kasutusloa problemaatikale ega ole tähelepanu pööranud asjaolule, et õiguspärane ehitamine on võimalik tinglikult jagada mitmeks etapiks, milleks on ehitiste projekteerimine, ehitamine ja kasutamine (

§ 1), kusjuures nendeks tegevusteks on tarvis kohaliku omavalitsuse luba.

Käesoleval juhul on vaidlusalune rajatis (kaks tenniseväljakut) valminud rekonstrueerimistööde tulemusena, mille käigus on lammutatud amortiseerunud kõrvalhoone ja läbi viidud vertikaalplaneerimine. Nimelt on Valga Linnavalitsuse 28.03.

1. a korraldusega nr 2308 (tl 81) tõendatud, et kohalik omavalitsus väljastas Tõrva tn 1 kauplus-söökla 7 rekonstrueerimiseks ehitusloa nr 23-08 (tl 82-83), millega algas ehitustegevus, mille tulemusena valmis vaidlusalune rajatis. Ehitusloa taotlusele lisatud Valga Tõrva 1 kaupluse hoone rekonstrueerimise projekti väljavõttega (tl 84-85) on tõendatud, et õuealal lammutatakse amortiseerunud kõrvalhoone, muuhulgas planeeritakse teha krundi õuepoolsele alale uus vertikaalplaneering ja rajatakse kaks tenniseplatsi koos vajalike võrgust pallipiirdeaedadega. Kasutusloa taotlusele (tl 61-63) lisatud fotoga (tl 64) on tõendatud, et planeeritu on realiseerunud ja rajatis on valminud rekonstrueerimise projektis planeeritud kujul. Seega on halduskohtu hinnangul vaieldamatult tegemist ehitustegevusega, mis vajab kohalikult omavalitsuselt vastavaid lubasid.
2. Valga Linnavalitsuse 22.09.
3. a korraldusega nr 74 (tl 86) on tõendatud, et OÜ Tennistor 18.09.2008.a taotluse (tl 87-88) alusel väljastati OÜ-le Tennistor projekteerimistingimused Valgas Tõrva tn 1 kahe tenniseväljaku ehitamiseks. Juba nimetatud korralduses on vastustaja asunud kaebaja ja kinnistu omaniku jaoks õiguslikult siduvale seisukohale, et projekt peab sisaldama rajatise (tenniseväljaku) asendiplaani ning ristlõiget ning et projekt tuleb kooskõlastada naaberkinnistute omanikega. Seega on ümber lükatud kaebaja väide, et vastustaja on ehitus- ja kasutusloa menetluses oma nõudeid varasemaga võrreldes muutnud, kuna varasemalt ei peetud tenniseplatse ehitiseks. Märkimist väärib, et kaebaja seaduslikuks esindajaks on üks ja sama isik nii projekteerimistingimuste taotluse esitamise ajal kui ka kohtumenetluse ajal.
4. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et piirdeaedadega uue vertikaalplaneeringu tulemusena valminud tenniseplatside puhul on vaieldamatult tegemist rajatisega

§ 3lõike 3 mõttes.

01.05.2009.a ehitusseaduse muudatused, millele viitab kaebaja ei ole asjasse puutuvad.

1. Halduskohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille alusel saaks kohus järeldada, et Tõrva 1 kinnistu (sh tennisplatside) omanikuks ei oleks Ivo Tomson, mille tõttu ei ole kaebaja viited TsÜS-i ja AÕS-i sätetele asjakohased. Kohtu hinnangul on kasutusloa taotluse (tl 61-64) esitanud seetõttu õige isik, millest tulenevalt on 05.05.2009.a haldusakti adressaadiks ka õige isik, s.o Ivo Tomson.
2. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et I. Tomson on 12.06.2009.a esitanud vastustajale kasutusloa taotlusest loobumise avalduse (tl 68), kuna kasutusloa olemasolu nõue tuleneb seadusest. Kasutusloa taotlusest loobumiseks esitatud avaldus ei vabasta isikut kasutusloa olemasolu kohustusest, kui rajatis võetakse kasutusele (

§ 32). Asjaolu, et vastustaja vastas 12.06.2009.

a (tl 6-7) linnavalitsusele esitatud selgitustaotlusele, ei saa samuti olla aluseks kaebuse rahuldamisele, sest selgitustaotlusele vastamisega ei ole kaebaja OÜ Tennistor subjektiivseid õigusi rikutud ega tema vabadusi piiratud.

1. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätab halduskohus neil asjaoludel kaebuse rahuldamata.
2. HKMS § 92 lõike 1 alusel peaks menetluskulud kandma kaebaja. Kuna vastustaja ei taotle menetluskulude kaebajalt välja mõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 8