TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-478 Otsuse kuupäev 30.aprill 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Tallinna Vangla haldusaktide ja toimingu peale Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK XXX esitas 17.09.2009 Tallinna Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide, milles ta vaidlustas Tallinna vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ ning taotleb selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla leidis, et kaebuse esitaja vaie on puudustega ning palus 18.09.2009 kirjaga nr 113/47599-1 kaebuse esitajal vaides puudused kõrvaldada. Kaebuse esitaja esitas 12.11.2009 Tallinna Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide, milles ta vaidlustas Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 „Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ muutmine“ ning taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla edastas kaebuse esitaja vaide Justiitsministeeriumile 04.12.2009 kaaskirjaga nr 1-13/60133-
- Justiitsministeerium lahendas kaebuse esitaja vaided ühes menetluses ning jättis 31.12.2009 vaideotsusega nr 11-7/743 kaebuse esitaja vaided rahuldamata, kuna käskkirjade andmine oli õiguspärane. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS XXX esitas 04.02.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ ja 28.10.2009 käskkirja nr 82 „Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ muutmine“ tühistamise nõudes ning palub tunnistada Tallinna Vangla 29.09.2009 toiming – talle saabunud maksikirjast ainete ja esemete äravõtmine – seadusevastaseks. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad rikuvad tema VangS §-dest 28 ja 29 ning VSkE §-st 50 tulenevat õigust saada kirja teel oma lähedastelt aineid ja esemeid, mis ei kuulu VSkE § 641 lõikes 1 loetletud keelatud esemete hulka. Samuti leiab kaebaja, et vaidlustatud käskkirjadega riivatakse ka kirjasaatja Eesti Vabariigi PS §-st 26 tulenevat õigust, kuna riigivõim sekkub kaebuse esitaja õigusesse eraelu puutumatusele. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad riivavad oluliselt tema inimväärikust ning rõhutab, et inimväärikus on üheks PS põhiprintsiibiks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad on antud pädevust ületades, kuna vastavalt PS §-le 3 on täitevvõimu kohustus järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad on antud oluliste kaalutlusvigadega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja – Tallinna Vangla esindaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väidab, et Tallinna Vangla käskkirjade nr 60 ja 82 põhjenduseks on toodud vangla üldise julgeoleku tagamine ja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad on kaalutletud ning piirangud on proportsionaalsed. Vaidlustatud käskkirjad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastavad vorminõuetele, seega õiguspärased. Vastustaja vastuväidete kohaselt on vaidlustatud käskkirjades märgitud nii haldusakti faktilised kui õiguslikud alused, samuti on käskkirja põhjalikult motiveeritud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjade andmisel on arvestatud kõiki poolt- ja vastuargumente ning nendest nähtub, et riknenud toiduainete sattumine vangla territooriumile seab ohtu kõigi vangla territooriumil viibivate isikute tervise, samuti seab ravimite kontrollimatu tarvitamine ohtu nii kinni peetava isiku enda kui ka tema kaaskinnipeetavate tervise. Samas on arvestatud ka asjaoluga, et kinni peetavatele isikutele on tagatud toitlustamine kolm korda päevas, arstiabi, ajalehtede lugemine kolme päeva jooksul, raamatukoguteenuse kasutamine, vangla kauplusest sisseostude tegemine iga kahe nädala tagant, vangla vormiriietus ning vajadusel hügieenitarbed. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ (tl 8) ja 28.10.2009 käskkiri nr 82 „Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ muutmine“ (tl 9) on käsitletavad vangla direktori 2 üldkorraldustena, mis on antud vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 4 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 11 kohaselt on direktori pädevuses teha otsus VangS § 10 lg 2, § 15 lg 4, § 22, § 32, § 33 lg 1, § 39 lg 4 ja § 99 alusel. Tallinna Vangla direktori käskkirjad on välja antud just VangS § 15 lg 4 toodud kaalutlustel. VangS § 15 lg 4 sätestab, et vanglateenistus võib täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. VangS § 15 lg 2 kohaselt on vanglas keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Kohus on seisukohal, et juhul kui vanglateenistus leiab, et mingi aine või ese nimetatud tingimustele vastab, on tal õigus see vanglas keelata, seega oli vangla direktoril käskkirjade väljaandmisel olemas õiguslik alus – nii pädevus- kui ka volitusnorm, mistõttu on vaidlustatud käskkirjad õiguspärased. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjadega piiratakse tema kirjavahetust ja riivatakse PS §-st 28 tulenevat õigust eraelu puutumatusele, on alusetu ja ei ole õige. Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt ei piirata kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid piiratakse kirjas saadetavate ainete ja esemete saatmist. Ka VangS §-s 28 sätestatud kinnipeetava õigus kirjavahetusele ei ole piiramatu ega tähenda seda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. Ka Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium asus oma 13.06.2005 otsuses asjas nr 3-4-1-5-05 seisukohale, et riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 26 sätestatud õigusesse perekonna- ja eraelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla direktori üldkorraldused kinni peetavatele isikutele esemete ja ainete keelamisest, on nii formaalselt kui materiaalselt seadusega kooskõlas ning seega on kaebaja väide tema PS §-st 26 tuleneva õiguse rikkumise kohta alusetu. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vaidlustatud käskkirjadega ei keelustatud vanglasse maksikirjade saatmist ega reguleeritud kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu. Kaebuse esitaja väide, et vaidlustatud käskkirjad riivavad oluliselt tema inimväärikust, ei ole õige. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on oma lahendites rõhutanud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised tingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Iga ebameeldivustunne, mida inimene kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Samas on EIÕK leidnud, et kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema inimväärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Kohus leiab, et käesolevas asjas faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Kaebaja väited, et vangla kaupluses müüdavate kaupade hinnad on väljaspool vanglat müüdavate kaupade hindadest 100% kõrgemad, mistõttu tulebki neid saata kirja teel, on alusetu. Tulenevalt Euroopa vanglareeglistiku punktist 31.5 on hügieeni-, korra- ja julgeolekunõuete täitmiseks vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. 3 Tulenevalt VangS § 48 lõikest 1 võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vanglas lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping, kusjuures müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et vastustaja juhindub oma tegevuses vastavast nõudest, millest kinnipidamist kontrollib ka Justiitsministeerium. Kaebaja väide tema põhiseaduslike õiguste rikkumine kohta, viidates PS §-le 3, on asjakohatu, kuna kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla juhindub oma tegevuses, sealhulgas haldusaktide andmisel, seadusandlusest. Alusetu on ka kaebaja väide, et Tallinna Vangla direktoril puudub õigus keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud esemete nimekirjas. Õige on vastustaja seisukoht, et vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Vaidlustatud käskkirjas on põhjalikult põhjendatud, miks on kinni peetavatele isikutele vanglas keelatud toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelikud ja pulbrilised ained, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt. Kaebaja väide, et vangla on asunud reguleerima kinnipeetavate kirjavahetust ning on seega vastuolus Riigikohtu otsusega, on alusetu. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud käskkirjadega ei keelustatud vanglasse maksikirjade saatmist ega reguleeritud kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu. Kuigi kaebaja poolt viidatud Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium jõudis oma 25.06.2009 otsuses nr 3-4-1-309 järeldusele, et VSkE § 461 on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus, kuna justiitsminister on ilma vastava volituseta kitsendanud postiseaduses sätestatud kirja mõistet, ei sätesta vangla vaidlustatud käskkirjades kirjasaadetise mõistet ning seega ei ole käskkirjad vastuolus Riigikohtu otsusega. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjad on ilmselgelt ebaproportsionaalsed, kuna asjaolu, et kellelegi kinnipeetavatest on saadetud kirjas keelatud aineid, ei saa olla põhjuseks kõigile kinni peetavatele keelu kehtestamisel, on alusetu. Kohtu arvates nähtub vaidlustatud käskkirjade põhjendustest, et selliste esemete keelamine on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu, samuti seab riknenud toiduainete või narkootiliste ainete sattumine vangla territooriumile või ravimite kontrollimatu tarvitamine otseselt ohtu vangla üldise julgeoleku. Seega on kohus seisukohal, et kehtestatud meede on vajalik ja mõõdukas, kuna vanglal ei ole mõne muu meetmega võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise hindamisel loetakse sobivaks abinõu, mis soodustab piiranguga seatud eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Lähtudes piirangu eesmärgist, milleks on vangla, s. h ka kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine, on piirang kohtu hinnangul sobiv, sest aitab ära hoida või vähendada tegevusi (keelatud ainete ja esemete toimetamise vangla territooriumile), mille toimepanek ohustab ilmselgelt vangla julgeolekut. Abinõu on vajalik, kui piirangu eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjad on oluliste kaalutlusvigadega, viidates Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-31-07 punktile 7, on asjakohatu. 4 Kohus nõustub vastustajaga, et kuna viidatud Riigikohtu lahendis, milles kohus leidis, et vaidlustatud haldusaktis – volikogu 21.08.2002 otsus – ega selles viidatud dokumendid ei sisalda põhjendusi detailplaneeringu kehtestamiseks, siis jääb arusaamatuks viidatud Riigikohtu lahendi seos käesolevas kohtuasjas vaidlustatud käskkirjadega. Küll aga nõustub kohus vastustajaga, et vaidlustatud käskkirja nr 60 kaalutlustest nähtub, et käskkirjas nimetatud esemeid on vajalik keelata vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Igati seaduslik on ka see, et vastavalt VSkE § 50 lõikele 1 edastatakse kinni peetavale isikule saadetud kiri seitsme tööpäeva jooksul, kuna edastatud toiduained võivad rikneda ja vanglal ei ole võimalik tagada kirisaadetistes saadetavate toiduainete säilimist, sest vangla ei tea, mida maksikiri sisaldab ning lisaks puuduvad vanglal maksikirjades saadetavate toiduainete säilitamiseks tingimused. Lisaks on käskkirja põhjendustesse märgitud, et oluline on siinjuures rõhutada, et tubakatooteid, toiduaineid, hügieenitarbeid jne on võimalik kinni peetaval isikul osta vangla kauplusest, kus on tagatud kauba realiseerimisaeg ja tingimused. Mis puutub ravimite omamisse vanglas, siis kohus nõustub siin vastustajaga, et kui ravimeid kasutatakse kontrollimatult, siis kujutab see ohtu nii kinni peetava isiku enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele, mistõttu on vajalik ravimite üle kontrolli säilitamine. Juhul kui kinni peetav isik hakkab ennast ise ravima, siis vanglaarst ei saa täita VangS § 52 lg 2 tulenevat kohustust jälgida kinni peetava isiku tervist ja vajadusel ravida. Lisaks on võimalik ravimite või nende pakendite sisse võimalik peita erinevaid keelatud esemeid (nt narkootilisi aineid, mürke), mida vanglal ei ole võimalik alati tuvastada ning mille vanglasse sissetoomine ohustab otseselt vangla julgeolekut. Vaidlustatud käskkirja nr 82 põhjendustest nähtub, et esemete keelamine on vajalik, kuna raadiosse, televiisorisse, video- või helikassettmagnetofoni või muusse vaba aja veetmiseks vajalikku esemesse on nende ehituse tõttu võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mida vanglaametnikul on raske avastada ja põhjalikuks kontrollimiseks on vajalik nende avamine, kuid vastustajal puudub vastava kvalifikatsiooniga spetsialist, kellel oleks õigus garantii ajal tehnikat avada. Kohus peab vajalikuks selgitada, et perioodilisi väljaandeid on võimalik tellida vanglateenistuse vahendusel, mis tagab selle, et vanglasse ei satu ajalehtede, ajakirjade või muu kirjanduse vahele kleebitud keelatud aineid, samuti on kinni peetavatel isikutel võimalik vähemalt iga kolme päeva tagant lugeda päevalehti ning kasutada raamatukoguteenust. Kohus leiab, et seadusest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust, mille vangla kinnipeetavale tagab ning vahistatul on võimalik saada riideesemeid üks kord kahe kuu jooksul, kuna riideesemete taskutesse ja õmbluste vahele on võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mida vanglaametnikul on raske avastada ja mille sattumine vangla territooriumile seab otseselt ohtu vangla üldise julgeoleku. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vaidlustatud käskkirjades on märgitud nii haldusakti faktilised kui õiguslikud alused, samuti on käskkirjad põhjalikult motiveeritud ja kaalutletud ning antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, mistõttu nende tühistamiseks puudub alus. Mis puutub kaebaja taotlusse tunnistada Tallinna Vangla 29.09.2009 toiming – talle saabunud maksikirjast ainete ja esemete äravõtmine – seadusevastaseks, siis kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid, mille alusel need esemed ja ained ära võeti, on õiguspärased. 5 Lisaks tuleb märkida, et XXX on paigutatud Justiitsministeeriumi 02.12.2009 otsuse nr 1157743 alusel edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse, kus ta viibib alates 17.12.
- Seoses lahkumisega Tallinna Vanglast ja edasise karistuse kandmisega Viru Vanglas alates 17.12.2009, ei riku vaidlustatud Tallinna Vangla haldusaktid XXX subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Maare Aloe kohtunik 6