3-08-1809/33

3-08-1809 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-08-1809 Haldusasi H. V´i kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsus nr 12-5/393 kaebuses vaidlustatud ulatuses. Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2009 Menetlusosalised Kaebaja H. V ja tema esindaja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse esindaja Anu Toomemägi RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: Jätta rahuldamata H. V´i kaebus haldusasjas nr 3-08-
3. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. oktoobril
5. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 14.078.2008 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsusega nr 12-5/393 kohustati kaebajat tasuma 273 534 krooni tulumaksu (tl 9-17). 15.09.2008 esitas H. V kohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 14.08.2008 maksuotsuse nr 12-5/393 punktide nr 2, 3, 3.1., 3.
6. tühistamist maksukohustuse määramise osas K kinnistu ja L kinnistu osas ning esitas taotluse vähendada talle määratud tulumaksu 74 827 kroonini (tl 5). 1 3-08-1809 23.10.2008 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 20-26). 19.03.2009, 12.06.2009, 02.10.2009 toimusid asja lahendamiseks kohtuistungid ( II kd tl 1329, 66-72, 96-98). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja selgituste kohaselt ostis ta 05.03.2004 K maja, registreeris selle oma elukohana ja asus sinna elama. Kaebaja müüs antud elamu 19.04.
7. Kaebaja müügitehingust saadud kasu ei deklareerinud, sest K oli tema elukoht ning tema suhtes kuulub seetõttu kohaldamisele tulumaksu vabastus. Kuid maksuhaldur määras antud tehingult tasumiseks tulumaksu 25 057 krooni, väites kaebaja peamiseks elukohaks sel ajal Pärnus A. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri seisukoht ebaõiges, sest ta tegi sel ajal A tn korteris kapitaalremonti ning korteris ei olnud seetõttu võimalik elada. Igasugustel lepingutel mõne teise aadressi märkimine ei välista kaebaja elukohana K. Kaebaja viibis tihti aadressil A, sest ta tegi seal remonti ning ta töökoht asus korterist 100 m kaugusel, kuid tegelikult elas ta K. Korteriühistu esinaisega E. A´ga on nende suhted halvad ning ta ei olnud seetõttu ka kursis kaebaja korteri remonttöödega. 2 04.05.2005 ostis kaebaja Tammiste külas kinnistu L, millel asus 44,6 m suurune aiamaja. Kuna kaebaja otsustas selle ümber ehitada elamuks, registreeris ta ennast majja sisse ja asus 2 sinna elama. Ehitamise käigus suurenes hoone pind 129,55 m -ni. Kuna kaebajat elamu kvaliteet ei rahuldanud, siis müüs ta kinnistu 21.06.
8. Seoses elamu müügiga määras maksuhaldur talle tasumiseks täiendavat tulumaksu 173 650 krooni. Vaatamata ulatuslikule ümberehitustööle, arvestas maksuhaldur maja ümberehituskuludeks ainult 14 422 krooni. Maja ümberehituse teostas OÜ P, kellele kaebaja tasus arve alusel tehtud tööde eest 750 000 krooni sularahas. Asjaolu, et äriühingu tegevuses esines puudujääke, ei saa mingil moel mõjutada kaebajale teostatud töid ja nende eest maksmist. Raha renoveerimistööde teostamiseks sai kaebaja oma isalt. Kaebaja kasutas elamut on alalise elukohana. Kohtuistungil antud seletuses täpsustas kaebaja, et ta ei elanud L, vaid ehitas seda elamuks (II kd tl 27). Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. K kinnistul asuva ajamaja näol ei ole tegemist eluruumiga, mida kaebaja sai kasutada oma peamise eluruumina. Väide, et kaebaja ei elanud sel ajal A, on paljasõnaline. Kaebaja ostis A tn korteri juba 02.07.
9. Korteriühisuse esinaine oli kaebaja korterinaaber ning oli seetõttu ka kursis kaebaja liikumistega majas. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et elas K aiamajas ega tõendeid selle kohta, samal ajal toimus A tn korteris remont. Esitatud fotodel puuduvad kuupäevad. Ka juhul, kui sel ajal korteris remonti tehti, ei tähenda see veel seda, et kaebaja sel ajal elas K – kaebajale kuulus ka teisi kinnistuid. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised olid väidetavalt teostatud remontööd K, kui sinna isegi elektrit ei pandud. Maksuhaldur on seisukohal, et K omanikuks oleku ajal ei toimunud remonttöid A tn korteris, sest kaebaja seletuse kohaselt müüs ta K selleks, et A tn korteris remonti teha. Kaebaja sõlmis maaklerilepingu K müügiks juba 20.05.2005 – 1, 5 kuud peale soetamist. Maksuhalduri hinnangul registreeris kaebaja ennast K elanikuks sooviga luua näiline pilt aiamajas elamisest. Samas ei teatanud kaebaja ühelegi talle teenuse osutajale oma uuest väidetavalt elukohast. Kulutused kaabeltelevisioonile, elektrile, telefoniteenustele ja prügiveole tekkisid A tn korteriga seonduvalt, L kinnistu osas on kaebaja maksumenetluses andnud seletuse, mille kohaselt ta ei elanud seal. Kaebaja väited äriühingule arve alusel tasutud summa kohta on paljasõnalised. Samuti ei ole esitanud kaebaja tõendeid selle kohta, et kaebajal oli taolises ulatuses rahalisi vahendeid. Maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et kaebaja võis L asuvat elamut rekonstrueerida või ümber ehitada, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid kulutuste kandmise kohta ja nende kandmise 2 3-08-1809 võimalikkuse kohta. Kuivõrd kaebaja on tasunud suuri summasid reeglina pangakontode kaudu, on arusaamatu kaebaja väide selle kohta, et ta ei usalda panku. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti osalist tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
10. Kaebus on esitatud 15.09.2008 vastustaja 14.08.2008 haldusaktile. Kaebuse kohaselt sai kaebaja maksuotsuse käte 18.08.2008 (tl 5). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Tulumaksuseadus § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seadus § 14 lg 1, lg 2 on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab ning isiku elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Seega võib isikul olla mitu elukohta, s.t et ta võib elada vaheldumisi kord ühes ja kord teises elukohas. Kuid TuMS § 15 lg 1 p 1 alusel laieneb maksuvabastus üksnes alalisele elukohale ka olukorras kus isikul on mitmeid kortereid ja elamuid. Rahvastikuregistri seadus § 6 lg 1 alusel on rahvastikuregistrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seadusega ettenähtud juhtudel on rahvastikuregistrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. Seega ei oma tulumaksu seaduse § 15 lg 5 p 1 kohaldamiseks iseenesest tähtsust, millisel aadressil oli kaebaja rahvastiku registrisse kantud, vaid määravaks on isiku alaline elukoht. Selleks, et tuvastada kas K oli kaebajale alaliseks elukohaks, tuleb hinnata kas kaebaja asus K asuvasse hoonesse elama viisil, millest saab järeldada isiku tahet muuta oma elukohta. Kaebaja väidete kohaselt ostis ta K kinnistu 05.03.2004 ning asus sinna elama. Tunnistajad L. K, M. N, K.V oma ütlustega selgitasid K hoone seisukorda ning kinnitasid A korteris remondi tegemist, kuid tunnistajate ütlused ei kinnitanud korteri remondi toimumise ajalist seost K kinnistu ostmisega ja kaebaja poolt elukohana kasutamisena. L. K ütluste kohaselt elas ta antud ajavahemikul põhiliselt maal ning tunnistaja ütluse kohaselt ei saanud tema elada K kehvade elamistingimuste tõttu (tl II kd 17). M. N ei osanud öelda, kas kaebaja elas ka sügisel ja talvel K asuvas aiamajas ( II kd tl 23). Tunnistaja KV´i ütluste kohaselt ostis ta poeg A tn korteri, mis vajas remonti. Remont venis ning siis tahtis poeg osta suvila (II kd tl 24). Antud ütluse alusel võib järeldada, et A tn remonti alustati peale korteri ostmist, mitte peale K ostmist. Tunnistaja ütluste kohaselt teab ta, et kaebaja elas K seetõttu, et ta käis seal külas ning poja elukoht oli talle teada. Hinnates tunnistajate ütlusi saab lugeda tõendatuks, et kaebaja kasutas elamiseks K, kuid antud ütlused ei tõenda, et K oli kaebaja alaline elukoht. Asjas ei ole vaidlust selle kohta, et A korter osteti kaebaja poolt 02.07.2002 so kaks aastat enne K ostmist. Samuti ei ole asjas vaidlust selle üle, et A korteris on tehtud remonti, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid selle kohta, et kaebajal tuli elada K ajal mil A tn korteris tehti remonti. Kaebaja poolt esitatud fotodel puuduvad kuupäevad, seetõttu ei ole võimalik tuvastada fotode tegemise aega (II kd tl 9). Maksumenetluses andis seletuse kaebaja naaber E A, kes oma seletuses märkis, et kaebaja hakkas A tn korteris remonti tegema peale korteri ostmist ning selgitas, et kaebajal oli suvila, kus ta käis nädalavahetusel, kuid ta elas kogu aeg A tn korteris (tl 61). 3 3-08-1809 Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebajale on vaidlusalusel ajavahemikul koostatud arved kindlustuspoliiside eest tasumiseks, kaabeltelevisiooni eest tasumiseks, telefoni teenuste eest tasumiseks, heakorra teenuste osutamise eest, kuid antud arveid ei ole saadetud kaebajale K. Samuti on maksumenetluses tuvastatud, et kaebaja ei pidanud K tn elatud aja jooksul vajalikuks panna hoonesse elektrit, mis arvestades tänapäeva eluolu, on alalises elukohas elamiseks väga oluline tingimus. Samas oli elektri paigaldamine võimalik, sest uus omanik sõlmis AS-ga E vastava lepingu (tl 12 pöördel). Arvestades seda, et K asus aiamaja, mis oli mõeldud kasutamiseks soojal aastaajal ja seda, et olulist remonti aiamajas asjas kogutud tõendite kohaselt ei tehtud ning hoones puudus elekter, ei ole usutav, et kaebaja elas aiamajas aastaringselt. Kui ka lugeda tõendatuks, et kaebaja pidi K kolima/elama seetõttu, et A tn korteris ei olnud võimalik elada seal toimuva remondi tõttu, ei tõenda antud asjaolu, et K oli kaebaja alaline elukoht. Pigem viitab antud asjaolul sellele, et kaebajal ei olnud võimalik viibida oma alalises elukohas seal tehtava remondi tõttu. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ei ole tõendamist leidnud kaebaja tahe muuta K oma alaliseks elukohaks. Asjaolu, et kaebaja eesmärgiks ei olnud K asuvat kinnistut muuta oma alaliseks elukohaks, kinnitab kaebaja poolt 05.03.2004 ostetud kinnistu kohta juba 20.05.2004 sõlmitud maaklerileping selle kinnistu müümiseks (tl 78). Tulenevalt eeltoodust ei ole leidnud tõendamist kaebaja väited selle kohta, et ta ostis K kavatsusega sinna elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne. Seetõttu ei saa K kinnistu võõrandamisel TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldada. Maksuotsusega on tuvastatud, et kaebajal endal puudusid vahendid L asuva hoone remondi eest tasumiseks (tl 14 pöördel). Kaebaja antud asjaolu vaidlustanud ei ole. Kaebaja seletuse kohaselt sai ta vajaliku rahasumma oma isalt. Kaebaja isa KV´i tunnistajana antud ütluste kohaselt andis ta kaebajale L kinnistu remondi eest tasumiseks vajalikud rahasummad. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja antud väite hindamisel arvestada asjaoluga, et 750 000 krooni ei ole füüsilise isiku poolt üldjuhul arveldamises igapäevaselt kasutatav summa, vaid tegemist rahasummaga, mille ulatuses tehti väidetavalt vaidlusalusel kinnistul asuvale hoonele mahukas remont. Samuti on oluline arvestada sellega, et tunnistaja on kaebaja isa ja antud juhul ei saa välistada, et tunnistaja ei ole ütluste andmisel erapooletu ning seetõttu peab kohtu hinnangul tunnistaja ütluste kui tõendi veenvuse huvides seda kinnitama ka muul moel hangitud teave. Hinnates tunnistaja KV´i ütluseid kaebajale vajaliku raha summa saamise/päritolu kirjeldavate asjaolude osas (II kd tl 24-26), ei ole need tavapärased ega eraldi hinnates veenvad. Tõendeid ega asjaolusid, mis mingil moel kinnitaksid/toetaksid tunnistaja ütluseid raha saamise algallika ja asjaolude osas ja/või võimaldaksid kontrollida tunnistaja ütluste paikapidavust, asjas esitatud ei ole. Tunnistaja L. K ütluste kohaselt oli L kinnistu ostmiseks vaja laenu võtta, kuid laenuvõtmise asjaoludest ta teadlik ei olnud, sest L kinnistuga tegeles ainult kaebaja (II kd tl 19-20). Lähtudes eeltoodust ei ole asjas esitatud tõenditega leidnud tõendamist kaebaja väited selle kohta, et tal oli vahendeid ja võimalusi 750 000 krooni suuruse arve tasumiseks. Kaebaja väidetel tasus ta OÜ P 750 000 krooni suuruse arve nr 250901 sularahas (tl 14, 103). Maksuotsuse kohaselt puudusid OÜ-l P töötajaskond, äriühing ei olnud kantud ehitusregistrisse, alates
11. aastast ei esitanud äriühing majandusaasta aruandeid ega deklareerinud arve nr 250901 esitamise ajal käibemaksuga maksustavat käivet. Äriühing on alates 31.03.2005 väljaarvatud käibemaksukohustuslaste registrist ning alates 31.08.2005 on äriühingu tegevus sundlõpetatud. Arve nr 250901 väljastati kuu aega peale osaühingu sundlõpetamist. Lähtudes eeltoodust puuduvad asjas tõendid äriühingul majandusliku tegevuse olemasolu kohta. 4 3-08-1809 Kaebaja ei ole vaidlustanud OÜ P osas maksuotsusega tuvastatud asjaolusid, samuti ei ole kaebaja esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses äriühingu osas tuvastatud asjaolud. Kaebajal puuduvad igasugused kontaktandmed isiku kohta, kes kaebaja väidetel äriühingu nimel kaebajaga suhtles ja kellele kaebaja väidetavalt tasus sularahas kokku 750 000 krooni (tl 54).Teostatud tööde osas puuduvad kirjalikud lepingud, hinnakalkulatsioonid, hinnapakkumised. Kaebaja taotlusel saadeti Lääne Politseiprefektuurist kaebaja elukohas teostatud läbiotsimise käigus ära võetud kaustik (tl 77, 78). Kaustikus on kandeid telefoni numbrite, isiku nimede, jooniste, ehitusmaterjalide ja erinevate tarvikute osas. Maksuotsuses kirjeldatud asjaolude kohaselt kuulus kaebajale mitu kinnistut, kus kaebaja tegi remonti. Arvestades seda, et kaustikus puuduvad märkused kannete tegemise ajavahemiku ning ehitusmaterjalide ja erinete tarvikute kasutamise asukoha osas, ei tõenda kaustiku kanded iseenesest kaebaja väiteid selle kohta, et kaustikus olevad kanded ehitusmaterjalide ja kulude osas on seotud üksnes L asuva maja remondiga. Seetõttu ei saa kaustikus olevate märkmete alusel, ilma neid kandeid kinnitavate tõenditeta, lugeda tõendatuks kaebaja väited L hoonele tehtud tööde ja kulude kohta. Samas ei ole kaebaja seletuse kohaselt kaustikusse kantud ehitajate nimed ja telefoninumbrid seotud L objektiga ning antud isikute ülekuulamist ei pidanud kaebaja seetõttu vajalikuks (tl 96 pöördel). Lähtudes eeltoodust ei ole asjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist kaebaja poolt L tn kinnistule kulutuste kandmine ja remondi eest tasumine 750 000 krooni ulatuses. Kaebaja poolt esitatud tõendid (fotod, dokumentatsioon) L asuva hoone ümberehituse kohta kinnitavad aiamaja ümberehitust, kuid ei kinnita kaebaja väited kulutuste kandmise osas. TuMS § 37 lg 1 annab maksumaksjale õiguse kasust maha arvata müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ning TuMS § 38 lg 1 järgi hõlmab soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud. Seega saab vara parendamisel tehtud kulutusi arvesse võtta juhul, kui kulude tegemine on dokumentaalselt tõendatud. TuMS § 37 ja 38 mõttes peab dokumentaalselt tõendilt nähtuma summa, millises ulatuses on maksumaksjal õigus oma maksustatavast tulust mahaarvamisi teha. Arvel nr 250901 taolisi asjaolusid ei kajastu (tl 103). Arvel on küll viidatud remondi teostamisele vastavalt kokkulepetele, kuid kokkuleppeid arvele lisatud ei ole ning tõendeid, mis selgitaksid kokkulepete sisu ja kinnitaksid kokkulepete olemasolu, asjas esitatud ei ole. Kuna maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas ning tulenevalt eeltoodust käesoleval juhul kulude kandmise kohta kaebaja poolt märgitud ulatuses tõendid puuduvad, ei saa L remondiks tehtud kulutuste tõendamisel lugeda kaebaja poolt dokumentaalselt tõendatud kuludeks neid summasid, mis tulenevad kaebaja poolt esitatud arvestusest (II kd tl 78, 85-86), sest antud arvestus ei tõendada otseselt millal, millise summa ulatuses ja kas üldse kaebaja poolt L remonti tehti ja/või rahastati. MKS § 94 lg-st 1 tulenevalt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Lähtudes eeltoodust viiakse hindamine läbi erandlikel juhtudel, kui muul viisil maksusumma määramine pole võimalik. Käsitletud paragrahvi lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. Antud juhul on maksusumma määratud võttes arvesse L otsesed soetuskulud, AS T ja OÜ M arved, kinnistu müügikulud (tl 13 pöördel, 14). 5 3-08-1809 Kulutatud materjali ja tellitud teenuse maksumuse saaks hindamise teel määrata siis, kui millegagi oleks tõendatud materjalide kasutamine, nende kogus ja tellitud teenuste maht. Kaebaja poolt maksumenetluses antud seletuste kohaselt ei ole tema käes ühtegi dokumenti selle maja ümberehitamise kohta ning mingit dokumenti sularaha maksmise kohta kaebaja ka ei saanud. Kaebaja seletuse kohaselt tegid kogu töö ära töömehed, 3-5 meest, kes ostsid ka palju materjali ( tl 54). Maksumenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja konkreetselt ära näidanud, millised tööd, millisel ajahetkel, millises ulatuses ja kelle poolt kinnistul asuva hoone remontimiseks teostati ning kelle poolt ja millises ulatuses soetati remondiks väidetavalt kasutatud materjali. Seega ei ole maksuhalduril maksumenetluses tekkinud võimalust kaebaja väidete kontrollimiseks vajaliku teabe kogumiseks remonditeenust osutanud isikutelt, et neilt nõuda dokumentaalseid tõendeid väidetavalt teostatud tööde ja hangitud materjali kohta. Asjaolu, et L asuvas hoones on remonti tehtud, ei tõenda kaebaja väiteid remondi ulatuse ja maksumuse kohta. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur pidanud määrama maksusumma MKS § 94 alusel hindamise teel. Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu ning kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 6