3-09-2448/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2009, Jõhvi 3-09-2448 R. K kaebus Viru Vangla otsuste 29.04.2009 nr. 620.3/17037-1 ja 27.08.2009 nr. 6-25/375-3 tühistamiseks ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks
2. november 2009 R. K ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 22.04.2009 esitas R. K taotluse (tl. 32), milles palus lubada tal helistada 24.04.2009 kella 14-15 vahel kahel numbril ja märkis, et vangla poolt suuliselt kehtestatud korra kohane helistamine on normaalseks vanglaväliseks suhtlemiseks ebapiisav. 29.04.2009 kirjaga nr 6-20.3/17037-1 (tl. 33) jäeti taotlus rahuldamata ja teatati, et täiendavate telefonikõnede mittevõimaldamise põhjuste kohta on juba korduvalt vastatud, kuid selgitati siiski veelkord, et telefonikõnede soovijate järjekord on Ehoone eripära tõttu väga suur ning viidati võimalusele suhelda kirjavahetuse ja kokkusaamiste teel. 29.05.2009 esitas R. K vaide selle otsustuse kehtetuks tunnistamiseks ja helistamise piiramist keelava ettekirjutuse tegemiseks (tl. 34). 03.08.2009 anti R. K tähtaeg vaide puuduste kõrvaldamiseks (tl. 35) ning 27.08.2009 otsusega nr. 6-25/375-3 (tl. 37-38) tagastati see ettekirjutuse osas ja jäeti otsustuse kehtetuks tunnistamise nõude osas rahuldamata. 25.10.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja R. K kaebus (tl. 1-7), milles palutakse Viru Vangla 29.04.2009 ja 27.08.2009 haldusaktide tühistamist ja suletud E-hoone osakondades viibimise korral nädala sees eranumbritele helistamise piiramist keelava ettekirjutuse tegemist. Mitmete Riigikohtu lahendite seisukohtadele ja Viru Vangla kodukorra punktides 14.5.7 ja 14.5.8 kehtestatule tuginedes väitis kaebaja, et vanglal oli kohustus võimaldada talle helistamist ka nädala sees, kuid seda õigust on mingile arusaamatule ja talle mittetutvustatud sisemisele graafikule viidates meelevaldselt piiratud. Vastavat selgitust pidas ta põhjenduste puudumise tõttu haldusmenetluse seaduse § 54 nõuetele mittevastavaks, kuid kehtivaks haldusaktiks ning väitis, et tal on selle suhtes preventiivne ja kahjunõude taotlusest tulenev huvi. Vaide tagastamise osas märkis kaebaja haldusmenetluse seaduse sätetele tuginedes, et tema taotlus ettekirjutuse tegemiseks 1 1 oli lubatud, haldusorganil polnud õigust vaide saamisel kaaluda selles sisalduvaid eesmärke, vaide puudused kõrvaldati tähtaegselt, see tulnuks juba 05.06.2009 justiitsministeeriumile edastada ning vanglal ei olnud õigust vaiet ise menetleda. Vaide uuele menetlemisele saatmist ei pidanud ta aga vajalikuks ning palus, et kohus teeks ise selles soovitud ettekirjutuse ning väitis, et kuigi ta ei viibi enam suletud osakonnas, ei pea ta kinnisesse osakonda paigutamisel uut õiguserikkumist ootama. 13.10.2009 koostatud määrusega võttis kohus menetlusse ainult tühistamis- ja tuvastamisnõuded (tl. 17), ettekirjutuse tegemise nõue on tagastatud ja iseseisvasse menetlusse eraldatud (tl. 39). Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 26-27) peeti kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada ning selgitati E-hoone kinnistes osakondades kehtivat helistamise korda. Seejuures väideti, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene õigust nõuda helistamist kinnipeetavatele sobival ajal, vangla on kaebajale seda vastavalt enda töökorraldusele võimaldanud ning kuna praegu viibib ta avatud osakonnas, ei saa helistamise korraldus kinnises osakonnas mõjuda tema õigustele ega anda talle selget eelist või õiguslikku kasu ja ka tema kahjunõue oleks perspektiivitu. Vaide osas märgiti, et ehkki selle edastamise tähtaega on ületatud, pole kaebaja õigusi rikutud ja ettekirjutuse osas oleks vaie kuulunud ikkagi tagastamisele, sest kaebaja ei saa eeldada, et ministeerium oleks selle paari päeva jooksul lahendanud. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalikult esitatu juurde. R. K nõustus sellega, et 29.04.2009 koostatud vastuse puhul on tegemist keelduva toimingu tagantjärele põhjendamisega, palus see õigusvastaseks tunnistada ning väitis enda huvi tulenevat soovist esitada kahju hüvitamise nõue ja vältida võimalikul uuel suletud osakonda paigutamisel samasuguse vaidluse läbimisest. Jaanika Kõrgmaa olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate õigus kasutada telefoni on reguleeritud vangistusseaduse §
3. Kehtestatu kohaselt pole see õigus piiramatu, saab toimuda vaid vastavate tehniliste tingimuste olemasolul, kinnipeetava kulul ja vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vaidlusaluse toimingu ajal kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 redaktsioon nägi ette, et kinnipeetavatele peab helistamist võimaldama vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus kehtestatakse vangla kodukorras. Poolte vahel pole vaidlust selles, et R. K viibis käesoleva aasta aprilli kuus Viru Vangla suletud osakonnas E
4. Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr. 1.1-./61 kinnitatud kodukorra punkt 14.5.7 kohaselt tuleb E-hoone suletud osakonnas helistamist võimaldada üldjuhul esmaspäevast reedeni kella 9.00 – 12.00 ja 13.00 – 16.
5. R. K soovis helistamist reedel kella 14.00 ja 15.00 vahel (tl. 32) ja seega lähtus tema taotlus kodukorras kehtestatust. Viru Vangla kirjaliku vastuse (tl. 26-27) väidetel kehtib see kodukorra punkt vaid üldjuhul ja kuna helistamine on vaja tagada kõigis E hoone kuues osakonnas, on olemas ka sisemine kirjalikult fikseerimata töökorraldus, mille kohaselt saavad E2 osakonna kinnipeetavad helistada laupäeviti. Kodukorra vastavas punktis kasutatud mõistele „üldjuhul“ viitas Viru Vangla esindaja ka kohtuistungil (tl. 48). Samas on vangla aga täielikult tähelepanuta jätnud selle mõiste sisu, millest antud juhtumi puhul tuleneb, et on olemas reegel ja võimalus sellest erandjuhtudel kõrvale kalduda. Helistamise täpsete aegade määratlemisel ei võimalda sellise mõiste kasutamine kuidagi järeldada seda, et tegelikult kehtivad helistamiseks hoopis mingid oluliselt teistsugused ajalised tingimused, mida lisaks pole ka kuskil fikseeritud. Vangla sisekorraeeskirja juba viidatud § 51 lg 2 võimaldab helistamise täpseid aegu kehtestada vaid vangla kodukorras. R. K taotluse lahendamisel ei saa õigustuseks olla ka tema vaide kohta tehtud otsuses (tl. 13-14) viidatud kodukorra punkt 1.9, mis annab vangla direktorile õiguse vajadusel oma korraldustes kodukorra täitmisest ajutiselt kõrvale kalduda, sest ükski kohtule esitatud väide ega dokument ei kinnita, et helistamist puudutav sisemine töökorraldus on üldse direktori poolt kehtestatud ja kehtib vaid ajutiselt. Eeltoodud järeldustel on R. K taotlusele antud vastus küll õigusvastane, kuid see asjaolu pole piisav tuvastamisnõude rahuldamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt saab haldusakti 2 2 või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses tuvastamist. R. K põhjendab oma huvi sooviga esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue ning vältida vajadust läbida samasisuline vaidlus juhul, kui teda uuesti kinnisesse osakonda paigutatakse. Kahju hüvitamise nõude ettevalmistamine on iseenesest täiesti kohane huvi põhjendus, kuid käesoleval juhul on kaebaja kohtuistungil esitatud väljavõtetega (tl. 28, 51-52) ise tõendanud, et tegelikult sai ta keelule vaatamata helistada ka nädala sees. Tegemist on ainult ühe konkreetse helistamissoovi rahuldamata jätmisega, mida ei ole kuidagi võimalik käsitleda tema sellise piinamise, julma kohtlemise või väärikuse alandamisena, mis võimaldaks saada mittevaralise kahju hüvitamist ja seda ka juhul, kui nõue pole rahaline. Seetõttu oleks vastav nõue ilmselgelt perspektiivitu. Preventiivne eesmärk on samuti üks võimalikest tuvastamisnõude rahuldamise eelduseks olevatest huvi põhjendustest, kuid kohane vaid siis, kui see aitab kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele reaalselt kaasa ja pelgalt teoreetiline võimalus, et tema õigusi rikkuv toiming võib kunagi korduda, ei ole piisav. Praegu viibib R. K avatud osakonnas (tl. 46), kinnises E2 osakonnas rakendatav helistamise kord ei puutu enam tema õigustesse ning selle alusel sooritatud toimingu õigusvastaseks tunnistamine talle mingeid reaalseid tagajärgi kaasa ei too. Miski kohtule esitatust ei kinnita, et kaebajal on põhjust eeldada, et ta satub uuesti osakonda, kus takistatakse tööpäevadel helistamist ja karta täpselt samasugust kohtlemist. Kohustus täita seadusest või selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid nõudeid on iga avalikku haldust teostava asutuse kohustus ja tuvastusnõude abil ei saa nõuda haldusorgani või muu avalikku haldust teostava asutuse abstraktset korrale kutsumist. R. K on vaidlustanud veel ka tema vaide kohta tehtud otsuse ning taotleb selle tühistamist, sest arvab, et ettekirjutuse nõue oli lubatud, selle eesmärki polnud õigus kaaluda, tegelikult ei olnud vaidel ühtegi puudust ning selle osaline tagastamine, õigeaegselt edastamata jätmine ning vangla enda poolt lahendamine oli alusetu. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg. 3 kohaselt on vaideotsust võimalik halduskohtus vaidlustada vaid juhul, kui sellega rikutakse isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Sama seaduse § 76 ja § 80 lg 1 on loetletud vaidele esitatavad nõuded ning kehtestatud kohustus edastada nõuetele vastav vaie seitsme päeva jooksul arvates selle saamisest. R. K vaie (tl. 34) iseenesest küll järgib kehtestatut, kuid selle nõuded pole kooskõlas sellega, mida on vaidemenetluse korras üldse võimalik taotleda, sest haldusaktina vaidlustatud Viru Vangla 29.04.2009 selgitav vastus on antud konkreetsel ajal helistamise taotluse (tl. 32) peale ja kujutab endast keelduva toimingu tagantjärele põhjendamist. Haldusmenetluse seaduse § 72 lg 1 kohaselt ei saa vaidemenetluse korras taotleda toimingu kehtetuks või õigusvastaseks tunnistamist, ettekirjutust selle sooritamiseks on küll võimalik nõuda, kuid siinjuures on seaduseandja silmas pidanud siiski konkreetset toimingut, mitte üldist ennetavat seaduste või muude õigusaktide sätete järgimisele kohustamist. Just selliseks aga muutus ettekirjutuse nõue hetkest, kui R. K 09.06.2009 avatud osakonda üle viidi. Seega oli kaebaja tegelike soovide väljaselgitamine vajalik. Vastavas dokumendis (tl. 35) on R. K teavitatud suurest töökoormusest tingitud viivitusest kinnipeetavate vaiete menetlemisel. Sama põhjendus on esitatud ka kaebuse peale antud kirjalikus vastuses (tl. 2627) ning kohtul puudub vähimgi alus väidetu tõepärasuses kahtlemiseks. Samuti pole kohtul alust arvata, et vaide tähtaegsel edastamisel oleks Justiitsministeerium selle taotlused veel enne 09.06.2009 kaebaja poolt soovitud viisil rahuldanud. Alates sellest kuupäevast polnud enam alust kummagi vaides sisalduva nõude esitamiseks ja seega tulnuks vaie peale puuduste kõrvaldamata jätmist tervikuna tagasi lükata. Kuna õiguslik alus puudub ka kaebuse nõuetel, ei ole R. K õiguste seisukohalt olulist tähendust, kas eelnevalt on need nõuded vaidemenetluses tagastatud või rahuldamata jäetud. Seda on kaebaja ilmselt ka ise mõistnud paludes kohtult vaiet uuele menetlemisele mitte saata. Seega ei saa vaideotsus tema õigusi rikkuda ning kohtul pole võimalik seda tühistada. 3 3 Eeltoodud järeldustel tuleb R. K kaebus menetlusse võetud osas halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täielikult rahuldamata jätta. Viru Vangla oma menetluskulude kohta taotlust ei esitanud (tl. 48), seega jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4 4