, § 27, § 40, § 51 lg 1 ja § 56 lg 1 tuginedes leidis ta, et kuna makseettepanek on suunatud asendustäitmisega seotud kulude hüvitamise kohustuse tekitamisele, on tegemist haldusaktiga, kuid vallavalitsus on jätnud selle põhjendamata ega ole täitnud seletamise, tutvustamise ja ärakuulamise kohustusi. Veel viitas kaebaja asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 lg 1 ja § 11 lg 1 ning märkis, et talle pole tehtud enne sunnivahendi rakendamist 1 1 kirjalikku hoiatust ja makseettepanekust ei selgu, kes täitis asendustäitmise kohustuse haldusorgan ise või kolmas isik keskkonnanõunik Martin Mägi. Mäetaguse Vallavalitsuse kirjalikus vastuses (tl 18-20) peeti asendustäitmisel tekkinud kulusid põhjendatuteks, esitati selgitused nende suuruse kohta ja paluti kaebust mitte rahuldada. Seejuures väideti, et makseettepanek ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, tegemist pole haldusakti vaid seda ettevalmistava toiminguga, millega edastatakse kaebajale informatsiooni asendustäitmisel tekkinud kulude suuruse ja sissenõudmise korra kohta, et ta saaks esitada oma arvamuse ja võimalikud vastuväited ega panda talle kohustusi. KOHTU PÕHJENDUSED XXX kaebusega vaidlustatud makseettepanek (tl 6 pöördel) käsitleb Mäetaguse Vallavalitsusele Veterinaar- ja Toiduameti Ida-Virumaa Veterinaarkeskuse 07.05.2010 otsusega nr 130 (tl 5) loomakaitseseaduse § 64 lg 2 alusel pandud loomapidamiskohustusega seotud kulude hüvitamist. Nimetatud sätte kohaselt antakse loomakaitsenõudeid rikkunud loomaomanikult äravõetud loomad kohaliku omavalitsusele, kes peab rakendama loomapidamiseks asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses ettenähtud korras. XXX vaidlustas otsuse halduskohtus seaduses sätestatud kaebetähtaega rikkudes, Tartu Halduskohus ei ennistanud tähtaega ja selle kohta 09.11.2010 haldusasjas nr 3-10-1906 koostatud kohtumäärus on jõustunud. Asendustäitmise kulude hüvitamine on reguleeritud asendustäitmise ja sunniraha seaduses, mille § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 on kehtestatud, et asendustäitmise läbi viinud haldusorgani poolt kantud kulud nõutakse sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 11 kohaselt on asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks vastav haldusakt, kuid kumbki seadus ei täpsusta, kuidas konkreetselt tuleb see dokument vormistada. Mäetaguse Vallavalitsus ise väidab, et ta polegi veel andnud täitedokumendina käsitletavat haldusakti, vaidlustatud makseettepanek on vaid seda ettevalmistav toiming ning täitekorralduse vastuvõtmine toimub hiljem. Vallavalitsusel on kindlasti õigus vastu võtta enda poolt nimetatud haldusakt, kuid sisuliselt on ka vaidlustatud makseettepanekul
lg 1 nimetatud üksikjuhtumi reguleerimiseks antud ja isiku õiguste või kohustuste tekitamisele suunatud õigusakt tähendus, sest selles fikseeritakse kaebajal seaduse alusel lasuva asendustäitmise kulude hüvitamise kohustuse täpne suurus, tema õigused selle vabatahtlikul täitmisel ning kohustuse täitmata jätmise tagajärjed. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud
ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Sama seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja ise ei ole pädevuse küsimust tõstatanud ja rikkumist pole tuvastanud ka kohus, sest vallavalitsuse kulude täpse arvestuse ja nende maksmiseks ettepaneku saab teha vaid tema ise. Makseettepanekus on olemas viited asjakohastele õigusaktidele, esitatud on selle andmise faktiline alus, selle sisu on kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning koos lisatud kuludokumentidega on võimalik aru saada ka seda, millest lähtuvalt on hüvitamisele kuuluv summa arvutatud, millal tuleks see tasuda ning mis juhtub, kui määratud tähtaja jooksul ei ole kohustust vabatahtlikult täidetud. Kuna tegemist on haldusorgani poolt kantud kulude hüvitamise kohustusega, mis tuleneb otseselt seadusest, ei ole toimunud kaalutlusõiguse kohaldamist ning kohtul puudub vajadus kontrollida sellega seotud põhimõtete järgimist. Loomakaitseseaduse § 46 lg 5 kohaselt saab loomade omanik kulude hüvitamisest vabaneda vaid siis, kui need kaetakse loomade võõrandamisest, tapmisest või hukkamisest saadud tulust. Kohtule ei ole küll teada, mis täpselt sai XXX ära võetud kanadest, kuid asendustäitmise kulude arvestamine üksnes kuni 21.05.2010 (tl 27-28 ja 30) viitab selgelt, et eelnevalt viidatud Ida-Virumaa Veterinaarkeskuse otsuses sisalduv ettekirjutus täideti XXX poolt ettenähtud tähtajaks ära ja kulude hüvitamise 2 2 kohustust välistavat või vähendavat tulu ei tekkinud. Sama kinnitab ka „Õhulehes“ 02.06.2010avaldatud artikkel.
lg 1 ja 37 lg 1 kehtestatust tulenevalt saab selgitamise kohustus ja dokumentidega tutvumise õigus realiseeruda vaid juhul, kui menetlusosaline on esitanud vastava taotluse. XXX pole oma kaebuses väitnud ega tõendanud, et on üldse soovinud saada mingeid selgitusi või tahtnud dokumentidega tutvuda. Sama seaduse § 40 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised saama enne haldusakti andmist võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ning miski kohtule esitatust ei kinnita üheselt, et kaebajale anti enne makseettepaneku koostamist võimalus asja kohta oma seisukohti esitada. Seega võib siinkohal küll olla tegemist rikkumisega, kuid see pole piisav alus kaebuse rahuldamiseks.
kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlus- või vorminõudeid. See põhimõte kehtib täiel määral ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. Asendustäitmise kulude hüvitamise kohustus tuleneb seadusest. Kaebaja küll väidab, et talle pole selge, miks osteti sööta just nii palju, maksti just nii suurt töötasu ning hüvitati just sellise suurusega sõidu- ja telefoni kulud, kuid ta pole väitnud ega tõendanud, et vallavalitsus pole neid reaalselt kandnud ja talle vastuväidete esitamise võimaluse andmine saanuks mingilgi viisil juba ära kulutatu suurust ja seega ka maksuettepaneku sisu muuta. Vabariigi Valitsuse 27.11.2001 määrusega nr 361 kehtestatud „Asendustäitmise kulude arvutamise kord ja asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstava tasu piirmäärade ning tasu maksmise ja tasaarvelduse kord“ § 2 kohaselt loetakse haldusorgani poolt teostatud asendustäitmise kulude hulka tegelikult läbi viidud toimingute kulu vastavalt asendustäitmise protokollis fikseeritud asendustäitetoimingute sisule. Mäetaguse Vallavalituses 07.05.2010 koostatud asendustäitmise protokolli nr 9-4.8/394 (tl 22) kohaselt oli asendustäitetoimingu peamiseks sisuks hoolitsuseta jäänud kanadele söödateravilja ja joogivee tellimine, nende igapäevane toitmine, tervisliku olukorra järgimine, koostöö ja informatsiooni vahetamine erinevate ametkondadega ning kulu eeldatavaks suuruseks märgiti 10 000 krooni. Seega on söödanisu ja -odra ost (tl 9 pöördel, 10 ja 24-26), sõitmine kanade asukohta ja sööda järele (tl 8 ja 30) ning mobiiltelefoni kasutamine (tl 7 ja 31-32) kokku 3740 krooni ulatuses igati asjakohased ja kaebusele lisatud dokumentide (tl 7 pöördel, 8 pöördel ja 10) kohaselt ka tegelikult kantud kulud. Kuna loomade hooldamise kohustus pandi protokolli kohaselt vastavasse ametijuhendisse (tl 29) mittekuuluva lisaülesandena vallavalitsuse keskkonnanõunikule, on põhjendatud ka lisatasu määramine ja koos vastavate riiklike maksude tasumisega kokku 4704 krooni maksmine (tl 9, 27-28). Täiesti arusaamatuteks jäävad kaebaja väited, et teda pole sunnivahendi kohaldamisest hoiatatud ning pole selge, kas asendustäitmise kohustuse täitis vastustaja ise või tema töötajast kolmas isik. Vaidlustatud ettepanek järgib kõiki olulisi asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 lg 1 nimetatud hoiatuse sisu kohta kehtestatud nõudeid. Ka saaksid hoiatuse puudused tähendust omada vaid sunnivahendi tegeliku kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 4 p 2 järgi on vallavalitsus kollektiivne organ, kes saabki tegutseda üksnes läbi vallaametnike või vallavalitsuse liikmete. Lisaks ei saa vallavalitsuse poolt kantud kulude hüvitamise seisukohalt olla olulist tähendust sellel, kas vallavalitsusele pandud ülesande vahetuks täitjaks oli väljast palgatud isik või pandi see kohustus lisatasu eest mõnele vallaametnikule. Eelnevalt toodud järeldustel tuleb XXX kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud 250 krooni suurune menetluskulu (tl 10 pöördel) sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda jätta. Mäetaguse Vallavalitsus oma kulude kohta dokumente ja nõuet esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.