Kaebus haldusasjas nr 3-09-1416 on esitatud 30.06.2009 vastustaja 09.06.2009 haldusaktile. 19.06.2009 vaideotsusega on kaebaja vaie jäetud rahuldamata (tl 11).
Kaebus haldusasjas nr 3-09-1594 on esitatud 23.07.2009 vastustaja 16.07.2009 haldusaktile.
Arvestades eeltoodut on kaebused lubatavad. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja hospitaliseeriti erakorralise haigena ortopeedia osakonda, kus kaebajale tuvastati olmevigastus ja väljastati haigusleht. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli vaidlusaluse õnnetuse toimumise hetkel joobes. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal ei ole Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p 2 alusel õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p 2 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui isiku haigestumine või vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Lähtudes eeltoodust peab viidatud sätte kohaldamiseks joove olema tuvastatud kas Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga. Vastustaja selgituste kohaselt tuvastati kaebajal joove tervishoiutöötaja poolt ja arst tegi kaebajale väljastatud töövõimetuslehele vastava märke joobe esinemise kohta. Kaebaja joobe määramist ei vaidlustanud ning kaebajal ei ole käesoleval juhul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. «Ravikindlustuse seaduse» § 52 lõike 4 sätete kohaselt kehtestab töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja korra ning töövõimetuslehe vormid sotsiaalminister määrusega. „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ (redaktsioon 01.10.2008 - 01.07.2009) § 9 lg 1 sätestab, kui kindlustatud isiku vigastus on tingitud «Liiklusseaduse» alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist, teeb arst haigus- või hoolduslehele sellekohase kande. Seega juhul, kui kindlustatud isiku vigastus ei olnud tingitud «Liiklusseaduse» alusel kehtestatud korras tuvastatud joobeseisundist, tuleb ravikindlustuse seaduse kohaselt joobeseisund tuvastada arsti tehtud ekspertiisiga. 4 3-09-1097 Eeltoodust tulenevalt saab haiguslehel olevat kannet joobe tuvastamise kohta lugeda nõuetekohaseks juhul, kui selle kande tegemise aluseks oli ekspertiisiga tuvastatud joobeseisund. Hinnates asjas esitatud tõendeid on kaebaja joove tuvastatud analüüside andmeid hinnates (tl 13). Riigikohtu halduskolleegiumi poolt haldusasjas nr 3-3-1-80-07 tehtud otsuses on märgitud, et arsti ekspertiis joobeseisundi hindamisel peab vastama ekspertiisile tavapäraselt esitatavatele õiguslikele nõuetele. Oluline on arvestada seda, et joobeseisundi tuvastamine arsti tehtava ekspertiisiga RakS § 60 lg 1 p 2 tähenduses ei ole käsitatav raviteenuse alaliigina või toiminguna raviteenuse osutamisel ning selline ekspertiis pole vahetult taandatav üksnes laboratoorsete uuringute tulemustele. Arsti ekspertiis joobeseisundi tuvastamiseks peab vastama haldusmenetluses ekspertiisile esitatavatele põhinõuetele. Haldusmenetluses ega kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal on joobeseisundi tuvastamiseks läbiviidud Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 punkti 2 nõutud ekspertiis. Kuigi analüüside tulemusena on määratud alkoholisisaldus veres, pole arsti poolt analüüside tegemisel ega haiguslehe koostamisel tuvastatud joobeastet ega hinnatud alkoholist tulenevat võimalikku kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumist või muutumist. Lähtudes eeltoodust ei saa analüüside tulemusi hinnata ekspertiisiaktiks RaKS § 60 lg 1 p 2 tähenduses. Vastustaja tugineb oma vastuväidetes asjaolule, et kaebaja ei ole vaidlustanud analüüsi tulemusi ega töövõimetuslehel tehtud kannet joobe kohta. Selleks, et vaidlustada joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist tuleb vormistada nõuetekohane otsus selle kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et asjas on koostatud ja kaebajale on tutvustatud joobeastme määramise/joobeseisundi tuvastamise akti või bioloogiliste vedelike uurimise akti ning selgitatud nende tulemuste vaidlustamise võimalust. Seega puudus kaebajal võimalus vaidlustada joobeseisundi tuvastamise õiguspärasust. Seetõttu on alusetu vastustaja etteheited kaebajale selle kohta, et kaebaja ei ole vaidlustanud analüüside tulemusi ja/või kannet töövõimetuslehel. Riigikohtu halduskolleegium märgib haldusasjas nr 3-3-1-80-07 tehtud otsuses, et RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel võib ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keelduda, kui haigestumine või vigastus oli tingitud joobeseisundist. Sellisest regulatsioonist tulenevalt peab haigekassa hüvitise määramisel hindama ka seda, kas haigestumise või vigastuse ja joobeseisundi vahel oli põhjuslik seos. Vastustaja 09.06.2009 korraldusega nr 1-14/976411, 16.06.2009 korraldusega nr 40-k on jäetud töövõimetushüvis määramata ja maksmata põhjusel, et esmasel töövõimetuslehel on arst teinud märke joobe kohta. 09.06.2009 korraldus nr 1-14/976411 on vormistatud analoogselt 20.04.2009 korraldusega nr 1-14/953574. Mõlemas korralduses on toodud faktilised asjaolud, kuid ei ole mingil moel hinnatud, kas vigastuse ja joobeseisundi vahel oli põhjuslik seos. Vastustaja väidetel kantakse kanne joobeseisundi kohta töövõimetuslehele juhul, kui joove ning tekkinud töövõimetus on arsti hinnangul põhjuslikus seoses. „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 10 sätestab nõuded töövõimetuslehe vormistamisele. Töövõimetuslehe vormistab arst ning vastavalt kehtestatud nõuetele märgitakse joove plangile, kui haigus, vigastus või tööõnnetus on tingitud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundist. Kohtu hinnangul ei ole ainuüksi arsti poolt risti tegemine töövõimetuslehe plangi vastavasse lahtrisse samastatav põhjusliku seose tuvastamisega. Taoliselt tuvastatud põhjusliku seose 5 3-09-1097 korral ei ole võimalik aru saada, milliseid nähtusi/asjaolusid hinnates jõudis arst järeldusele, et joobeseisund kutsus esile vigastuse. 16.07.2009 korralduses nr 40-k on lisatud põhjendused, mille kohaselt tuvastati isikul tervishoiutöötaja poolt joove 2.9 promilli, mis vastab raskele joobeastmele. Korralduse kohaselt kaebaja joobe olemasolu vaidlustanud ei ole ning puudub vaidlus joobe olemasolus ja selle astme üle. Samuti on korralduses kirjeldatud raskest joobest tingitud kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumist. Korraldusest selgub, et vastustaja on teinud järelepärimisi ilmastikutingimuste ja tänava valgustuse olemasolu väljaselgitamiseks ning jõudnud järeldusele, et isiku raske joove õnnetuse hetkel on põhjuslikus seoses ajutise töövõimetusega, sest joove tingis õnnetuse, mida kaine isik oleks antud asjaoludel suutnud vältida. Seega on 16.07.2009 korralduses nr 40-k märgitud kaebaja joobeaste ning hinnatud asjaolusid, mille tõttu jõuti seisukohale, et joobe ja õnnetuse vahel oli põhjuslik seos. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja on saanud tutvuda ning esitada oma arvamuse korralduses käsitletud tõendite osas seoses ilmaolude ja korteriühistule seisukohadega teeolude kohta. HMS § 40 lg 3 p 2 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kohtu hinnangul ei kuulu antud säte käesoleva juhul kohaldamisele, kuna käsitletud korralduse vastuvõtmisel ei ole lähtutud üksnes menetlusosalise poolt esitatud andmetest, vaid kasutati ka lisaandmeid – Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi Pärnu Meteoroloogia ja Hüdroloogiajaamalt saadut teavet ning Korteriühistu M juhatuse liikme poolt seletuses antud teavet. Eelnevates J. L´le töövõimetus hüvitist määramise ja välja maksmise korraldustes ei ole käsitletud korralduses viidatud asjaolusid ja tõendeid hinnatud. Kaebaja võimalusele joobe olemasolu vaidlustada on kohus andnud hinnangu eespool. Kohtu hinnangul on korraldus nr 40-k õigusvastane seetõttu, et antud asjas ei ole eeltoodust tulenevalt nõuetekohaselt tuvastatud kaebaja joobeseisund ning antud puudust ei saa kõrvaldada põhistades joovet hüvitise määramise ja maksmisest keeldumise korralduses. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid ning asja kogutud tõendeid puudusid haigekassal alused ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumiseks. Eeltoodust lähtuvalt on kaevatavad korraldused õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud asjas tehtud vaideotsust ning arvestades seda, et vaideotsusega ei saa sisustada vaidlustatud haldusakti, ei anna kohus õiguslikku hinnangut vaideotsuses kirjeldatud asjaoludele. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Kaebaja on tasunud haldusasjas nr 3-09-1097 riigilõivu 250 krooni ja osutatud õigusabi eest 4 000 krooni (tl 6, 7). Haldusasjas nr 3-09-1416 taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist: riigilõiv 250 krooni ja õigusabikulud 2000 krooni (tl 15, 16). Haldusasjas nr 3-09-1594 taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist: riigilõiv 250 krooni ja õigusabikulud 2000 krooni (tl 15-16). Lähtudes HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on haldusasjas nr 3-09-1097, nr 3-09-1416 esitanud kuludokumendid ning esindaja esindamisõigust tõendavad dokumendid, kuid ei ole esitanud kohtukulude nimekirja. Seetõttu ei kuulu kaebaja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks rahuldamisele. Kaebaja kasuks tuleb Eesti Haigekassalt välja mõista kaebaja poolt riigilõivu tasumisega seotud kulud 750 krooni. 6 3-09-1097 Annika Vendik Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2011 otsuse resolutsioon: Jätta Eesti Haigekassa Pärnu osakonna apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldada J. L apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2009 otsus haldusasjas 3-09-1097 osas, millega jäeti esindaja kulu J. L kasuks välja mõistmata. Teha selles osas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Mõista Eesti Haigekassa Pärnu osakonnalt J. L kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulu (esindaja kulu) 511,29 eurot ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 175,76 eurot, kokku 687,05 eurot. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.