TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1770 Otsuse kuupäev 05.04.2010.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi S. P kaebus Viru Vangla 16.07.2009.a käskkirja

§ 114sätetest lähtudes.

Vastustaja soovis kaebajast vabaneda, valides selleks äärmiselt valeliku, kaebajat alandava ja küünilise viisi. Kaebaja leiab, et asjas toimunud sündmused ja asjaolud viitavad selgelt sellele, et vastustaja soovis kaebajast lahti saada. Kaebajalt nõuti ootamatult lahkumisavalduse kirjutamist ja et talle ei antud aega ettepaneku üle järele mõelda, vaid sunniti kohe avaldust kirjutama. Samuti keeldus vastustaja kaebajale avaldust tagasi andmast, peale seda, kui kaebaja teatas vastustajale, et tema tahe ei ole teenistusest lahkuda. Kaebaja leiab, et vastustaja tegutses õigusvastaselt. Kaebaja tegi avalduse olulise eksimuse ja pettuse mõjul. Vastustaja ei teatanud kaebajale eelnevalt, et soovib ta teenistusest vabastada, millega rikkus TsÜS § 95 sätet. Vastustaja oleks pidanud andma kaebajale piisavalt aega ettepaneku üle, lahkuda omal soovil, järele mõelda, et selle tulemusena kujundada tahe ja esitada kohane tahteavaldus. Kaebaja esitas 16.07.2009.a vastustajale tühistamise avalduse, mida vastustaja vaidlustanud ei ole. Vastustaja Viru Vangla oma 15.09.2010.a Tartu Halduskohtule esitatud vastuses palus jätta S. P kaebus Viru Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes 16.07.2009.a käskkirja nr 3.11/212 tühistamiseks rahuldamata. Vastustaja palus jätta rahuldamata ka S. P kaebus teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenitusest sunnitud puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Menetluskulud jätta tervikuna kaebaja kanda. Vastustaja ei tunnista kaebuses tema vastu suunatud nõudeid. Vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses, kuna kaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Sirje Pärn oli teenistuses vanglaametnikuna alates septembrist 2001 ja 01.04.2008.a oli ta teenistuses Viru Vangla kolmanda üksuse peaspetsialisti – üksuse juhina. Vanglate asekantsleri 02.06.2009.a käskkirjaga nr 9 algatati distsiplinaarmenetlus Viru Vanglas, et selgitada välja kolmandas üksuses toimepandud rikkumise asjaolud. Viru Vangla kolmanda üksuse 20.-

1. aprilli 2009.a korralise teenistusvalve käigus selgus, et 17-le alaealisele kinnipeetavale ei ole koostatud individuaalset täitmiskava. Vanglate asekantsleri
2. juuli 2009.a käskkirjaga nr 45-d muudeti
3. juuni 2009.a käskkirja nr 9 ning lisati distsiplinaarmenetlusse, et menetluse käigus selgitada välja, kas kolmanda üksuse peaspetsialist – üksuse juht Sirje Pärn on 27.06.2009.a esitanud distsiplinaarmenetluse läbiviijale tõendina võltsitud e-kirja ning pannud sellega toime distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et välja on vaja selgitada ka asjaolud S. P poolt esitatud e-kirja kohta, mis oli väidetavalt välja saadetud S. P poolt
4. detsembril 2008.a, kuid mille väljasaatmine nimetatud kuupäeval millegagi tõendamist ei leidnud. Sellise tagantjärgi koostatud e-kirja esitamisega valetas Sirje Pärn järelevalve organile eesmärgiga oma süüd vähendada ning oma alluvate süüd suurendada, milline on juhi poolt äärmiselt taunitav käitumine. 15.07.2009.a esitas kaebaja S. P avalduse Viru Vanglale vabastada ta omal soovil teenistusest alates 17.07.2009.a. Avaldus on vastu võetud
5. juulil 2009.a direktori ülesannetes toiminud Kristo Kulo poolt ning registreeritud üldosakonnas personali spetsialist Liia Kask poolt
6. juulil 2009.a administratsiooni korraldusega: „Vormistada – lugeda viimaseks tööpäevaks 17.07.09.“ Samuti on väärad ja paljasõnalised kaebaja väited nagu ei oleks tal olnud lubatud ruumist lahkuda või oleks muul moel kohaldatud tema suhtes sundi avalduse esitamiseks. Viru vangla vabastas S. P teenistusest 16.07.2009.a käskkirjaga nr 3.1-1/212 ametniku algatusel 17.07.2009.a. Vastustaja leiab, et väär on kaebaja väide nagu oleks ametniku kirjalikku avaldust tema teenistusest vabastamiseks võimalik tagasi võtta või nagu oleks selliseks toiminguks ette nähtud mingi tähtaeg. Justiitsministeerium ei ole andnud ja ei saa anda korraldust Viru Vanglale vanglaametniku teenistusest vabastamiseks. Kaebaja väited tema teenistusest vabastamise kohta vangla või mõne teise riigiasutuse algatusel on paljasõnalised. Arusaamatuks jäävad väited tööraamatu ja teenistuslehe rikkumise või rikkumata jätmise kohta. Kummalgi juhul on tehtud tahteavaldus pooltele siduv kuni vastaspoole nõusolekuni teatest või avaldusest taganemiseks ning teate või avalduse andja ühepoolne taganemine pole võimalik ka siis, kui teade või avaldus anti asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Kaebaja pidi teadma ja aru saama, et esitades vangla esindajale teenistusest lahkumise avalduse, järgneb sellele teenistusest vabastamine. Samuti puuduvad alused TsÜS § 92, 94 või 95 kohaldamiseks ja vastustajal puudub vajadus kaebaja 16.07.2009.a esitatud teate vaidlustamiseks. 27.01.2010.a toimunud Tartu Halduskohtu kohtuistungil kaebaja oma kaebusest ei loobunud, kuid ei välistanud kompromissi sõlmimist. Kaebaja ja vastustaja olid nõus asja edaspidise lahendamisega kirjalikus menetluses. Viru Vangla teatas 26.02.2010.a kohtule, et kompromissi sõlmimine poolte vahel ei osutunud võimalikuks ja kinnitab täiendavalt kirjalikult, et ei näe edaspidiselt võimalust kompromissi sõlmimiseks ning palub jätkata asja menetlemist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vangla käitumine on olnud õiguspärane ning puuduvad alused kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Vastustaja rõhutab, et ei ole kunagi sundinud S. P teenistusest lahkuma, vaid avalduse koostas 15.07.2009.a omakäeliselt S. P ise. 2 Vaidlust ei ole selles, et järgmisel päeval 16.07.2009.a soovis S. P avaldusest loobuda, kuid vangla loobumist vastu ei võtnud. Kaebaja esitas 15.07.2009.a avalduse teenistusest lahkumiseks omal soovil. Vastustaja lähtus esitatud avaldusest ning asus teostama toiminguid kaebaja teenistusest vabastamiseks, kuna kaebaja soovis teenistusest vabastamist 17.07.2009.a. S. P varasem teenistuskäik ja subjektiivsed hinnangud tema varasemale teenistusele on käesolevas asjas asjassepuutumatud, kuna S. P vabastati teenistusest omal soovil. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud vanglas teenistuses oleva ametniku so vanglaametniku vabastamine lähtuvalt avaliku teenistuse seaduse § 114 lg-st
7. Avaldaja S. P oli esitanud 15.07.2009.a avalduse Viru Vanglale vabastada ta omal soovil teenistusest alates 17.07.2009.a. Viru Vangla vastustajana tõlgendas avaldust vanglaametniku teenistusest lahkumiseks ametniku algatusena ning tegi viite

§ 114lg-le 1.

Kaebuse esitaja omakorda on kinnitanud, et soovis järgmine päev so 16.07.2009.a oma avaldust tagasi võtta ning seetõttu ei oleks tohtinud teda ametniku algatusel vanglateenistusest vabastada. Avaldaja leiab, et teda oleks nagu petetud. Teenistusest vabastamist ametniku algatusel reguleerib avaliku teenistuse seaduse § 114 ja selles ei ole ka vaidlust. Vastustaja on väitnud, et kaebuse esitaja soovis ise Viru Vanglast lahkuda ja vastustaja tuli avaldaja soovile vastu. Antud juhul taandubki vaidluse olemus kokkuvõttes sellele, kas vastustaja võis kaebuse esitaja 15.07.2009.a avalduse - ning kogu sellega seonduva asjaajamise käigu põhjal eeldada, et avaldaja soovis vanglateenistusest lahkuda ametniku algatusel. Kui vastus on jaatav, siis jääb kaebus rahuldamata, kui eitav, siis on tehtud olulisi kaalutlusvigu ning kaebus tuleb rahuldada. Väär on kaebaja väide nagu oleks ametniku kirjalikku avaldust tema teenistusest vabastamiseks võimalik tagasi võtta või nagu oleks selliseks toiminguks ette nähtud mingi tähtaeg. Avaliku teenistuse seaduse (

) § 114 lg 1 alusel vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus. S. P esitas 15. juulil 2009.a avalduse tema teenistusest vabastamise õigust omavale isikule. Sellega on täidetud eeldused

§ 114

lg 1 kohaldamiseks.

§ 114

lg 2 näeb ette teenistusest lahkumisel reeglina vähemalt ühe-kuulise tähtaja, välja arvatud samas sättes näidatud erandid ning välja arvatud juhul, mil

§ 114lg 2

§ 114

lg 3 kohaselt saab ametnik teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul.

§ 114

lg 4 kohaselt vabastatakse ametnik

§ 114lg 1 alusel avalduses märgitud päevast arvates.

Seega vabastas Viru Vangla S. P teenistusest õigesti tema avalduses märgitud päevast. Kaebaja esitas tõepoolest

1. juulil 2009.a teate Viru Vanglale ja Justiitsministeeriumile, kus palus käsitleda oma
2. juuli 2009.a avaldust teenistussuhte lõpetamise kohta mitte kehtiva tahteavaldusena. Sellist teadet võib pidada teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobumiseks, kuigi selgesõnalist loobumisele suunatud tahteavaldust nimetatud teatest ei nähtu. Küll aga ei ole Viru Vangla nõustunud avaldusest loobumisega, vaid on vormistanud
3. juulil 2009.a käskkirja nr 3.1-1/
4. 3 Seega puudub Viru Vangla nõusolek teenistusest lahkumise avaldusest loobumiseks. Kaebuses kirjeldatud kaebaja püüd sellist nõusolekut
5. juuli 2009.a tööpäeva jooksul saada ei tähenda, et Viru Vangla oleks olnud kohustatud sellist nõusolekut andma.
6. juulil 2009.a on kaebaja kätte saanud vaidlusaluse käskkirja koopia, mille vastuvõtmisest kaebaja algul keeldus ja mida tunnistavad kohalviibinud tunnistajate allkirjad käskkirjal. S. P on halduskaebuses viidanud Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri 2008.a haldusasjas nr. 307-1108 esitatud ringkonnakohtu seisukohale, et teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest ei saa loobuda pärast teenistussuhte lõppemist, vaid üksnes selle aja jooksul, mil ametnikule kohaldatakse etteteatamisperioodi. Loomulikult tuleb nõustuda sellega, et pärast teenistussuhte lõppemist ja teenistusest vabastamist ei saa loobuda teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest. Kaebuses on püütud rõhutada, et S. P esitas oma soovi avaldusest loobuda õigeaegselt selles tähenduses, et loobumise avalduse esitamise hetkeks ei olnud teenistussuhe veel lõppenud. Käesoleval juhul võis küll S. P esitada teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobumise soovi enne teenistussuhte lõppemist, kuid sellest ei tulene, et oli täidetud ka teine kohustuslik eeldus sellise loobumise juures ja selleks oli vangla nõusolek. Millegagi ei ole tõendatud, et vangla oli sellega nõustunud. Ka ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et kaebajale oleks avaldatud survet teenistusest lahkumise avalduse kirjutamiseks. Seega on S. P väide mistahes surve avaldamise kohta avalduse kirjutamiseks, paljasõnaline. Vastustaja Viru Vangla ei ole kuidagi sundinud S. P teenistusest lahkuma, vaid avalduse koostas 15.07.2009.a omakäeliselt S. P. Vaidlust ei ole selles, et järgmisel päeval 16.07.2009.a soovis S. P avaldusest loobuda, kuid vangla loobumist vastu ei võtnud. Halduskohus rõhutab, et avalduses näidatud vabastamisest ei saa kõrvale kalduda muul juhul kui ametiasutuse nõusolekul. Selline regulatsioon on üheselt ette nähtud nii ametiasutuse kui ametniku jaoks

§ 114

lg 3 ja

§ 130

lg 3 võrdluses.

§ 130

lg 3 sätestatud ametniku õigusele nõuda teenistusest vabastamist koondamisteate saamisel vastab ametiasutuse analoogiline õigus ametniku teenistusest vabastamiseks juhul, kui ta on esitanud avalduse omal soovil lahkumiseks (

§ 114lg 3).

Kummalgi juhul on tehtud tahteavaldus pooltele siduv kuni vastaspoole nõusolekuni teatest või avaldusest taganemiseks ning teate või avalduse andja ühepoolne taganemine pole võimalik ka siis, kui teade või avaldus anti asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Kaebaja esitas 15.07.2009.a avalduse teenistusest lahkumiseks omal soovil. Vastustaja lähtus esitatud avaldusest ning asus teostama toiminguid kaebaja teenistusest vabastamiseks, kuna kaebaja soovis teenistusest vabastamist alates 17.07.2009.a S. P a varasem teenistuskäik ja subjektiivsed hinnangud tema varasemale teenistusele on käesolevas asjas asjassepuutumatud, kuna S. P vabastati teenistusest omal soovil. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Ülle Polluks Kohtunik Kohtuotsus jõustus 31.01.2011 Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2010 kohtuotsusega nr 3-091770, millega jäeti Tartu Halduskohtu 05.04.2010 otsus muutmata. Janas Tanissaar Kohtuistungisekretär 4