) § 5 lg 2 ka kinnistu uue omaniku OÜ B suhtes.
alusel anti täitekorraldusega sunnivahendit vahetult rakendavale OÜ-le V volitus realiseerida asendustäitmise korras lammutamisettekirjutuse nr 722 p
lg 2 kohaselt saab adressaati kulude suurenemisest teavitada ainult siis kui asendustäitmise tegelikud kulud oluliselt ületavad asendustäitmise rakendamise hoiatuses märgitud kulusid. Kulude suurenemisest informatsiooni andmisel 15.04.2008 ei olnud asendustäitmist rakendama asutud, seega ei saanud vastustajal asendustäitmise tegelike kulude suurus teada olla ja eelnevaga kooskõlas pole ka täitekorralduses viidatud ühelegi vastavale asjakohasele dokumendile, mis tõestaks tegelike kulude suurust ja selle arvutamise põhjendusi. Vabariigi Valitsuse 27.11.2001 määruse nr 361 „Asendustäitmise kulude arvutamise kord ja asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstava tasu piirmäärad ning tasu maksmise ja tasaarvestamise kord” § 3 lg 3 kohaselt on kolmandale isikule makstava tasu piirmääraks asendustäitmise toimingute sooritamise eest makstav kohalik keskmine turuhind. Ei ole võimalik, et lammutustööde turuhind on tõusnud kahekordselt. Tulenevalt
lg 1 p-st 5 on ebaõige täitekorralduse adresseerimine kõrvuti OÜ-ga B ka kaebajale. AS P ei ole enam lammutatava hoone omanik. OÜ B kaebuses täitekorraldusele (toimik 3-08-978, lk 5-7, täiendused lk 26-27) osundatakse, et OÜ B kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse alles 28.01.2008.
lg 1 sätestab, et sunnivahendi adressaat on füüsiline isik või eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik, keda on ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma. Kaevatavas korralduses viidatud
lg 2 sätestab, et kui adressaadi kohustused ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunnivahendit rakendada: 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta; 2) kolmandale isikule, kes seadusest tulenevalt vastutab sunnivahendi adressaadile ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise eest. Millisele punktile linnavalitsus tugineb, on kaebajale arusaamatu. Ükski Asendusetäitmise ja sunniraha seaduse ega ka Haldusmenetluse seaduse norm ei sätesta, et lammutamisettekirjutusest tulenev kohustus kehtiks ka kaebaja suhtes. Haldusaktist tulenevad kohustused ei ole üle läinud kaebajale õigusjärgluse korras. Vaidlustatud korralduses puudub vastav põhjendus. Vaidlusaluse eseme omandi üleandmine kaebajale ei mõjuta iseenesest asja 2 varasemat menetlust. Seega ei saa kaebajat pidada lammutamisettekirjutusest tuleneva kohustuse adressaadiks ning kaevatav korraldus rikub tema omanikuõigusi. Täiendavates seisukohtades vaidleb kaebaja vastu linnavalitsuse seisukohale, et vaidlustatud korralduse näol pole tegemist haldusaktiga ning et täitekorraldusega ei ole kaebajat millekski kohustatud. Kaebajale on kohtutäituri poolt esitatud täitmisteade täitemenetluse algatamise kohta, milles on märgitud, et täitemenetlus toimub sissenõudja Pärnu linna avalduse alusel. Nõude sisuks teate kohaselt on asendustäitmise kulud ning täitedokumendiks märgitud Pärnu Linnavalitsuse 15.04.2008 täitekorraldus nr 9-13/3630. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 kohaselt saab täitedokumendiks olla sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Sellise haldusakti resolutiivosa peab sätestama võlgniku kohustuse tasuda konkreetse suurusega asendustäitmise tegelikud kulud. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 5 lg 1 sätte järgi, mis on kaebuse üheks aluseks, võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. RVS § 5 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada, et kuigi sundtäitmise toiminguid on põhimõtteliselt võimalik tagasi täita, võib sundtäitmine tuua adressaadi jaoks kaasa pöördumatuid tagajärgi. Asendustäitmise kulude hüvitamise nõude vaidlustab AS P motiivil, et kulusid ei või temalt nõuda, kuna ta ei ole enam lammutatud ehitise omanik (toimik 3-08-1869, lk 31-32) Avalduses viidatud VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, millel vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Kaebaja ei ole rikkunud VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust. Arvestades lepingu eesmärki ja ostja poolt kaebajale avaldatud asjaolusid ei pidanud kaebaja teavitama ostjat lammutamisettekirjutusest nr 722, kuna see puudutas üksnes AS P ja kaebaja eeldas, et linnavalitsus peab kinnistu uue omaniku haldusmenetlusse kaasama ja teda vastavalt informeerima. VÕS § 14 lg 2 sätte eesmärk on kaitsta ostjat, kui ta leiab, et müüja on lepingut rikkunud. Seega ei saa nimetatud sättega põhistada asendustäitmise kulude hüvitamist. Kuna lammutamisettekirjutus oli suunatud kaebajale kui kinnistu omanikule, siis kinnistu võõrandamisega on korralduse õiguslik toime kaebaja suhtes lõppenud. Seadus ei sätesta võimalust, et kinnistu eelmine omanik kannab asendustäitmise kulude hüvitamise eest solidaarset vastutust kinnistu praeguse omanikuna. Lisaks on linnavalituse poolt nõutavad asendustäitmise kulusid ilmselgelt paisutanud ja nende kandmine nõutud suuruses põhjendatud. Linnavalitsuse 24.09.2007 aktis nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise hoiatus” märgiti asendustäitmise kuludeks eelduslikult 433.650.
lg 2 kohaselt tulnuks kulude suurenemisel sellest viivitamatult adressaadile teatada. Vaidlustatud avalduse p 3 alap 2 – 6 nimetatud kulud ei saa aga iseenesest kuidagi kuuluda asendustäitmise kulude hulka (
) § 14 lg 1), kuna nimetatud isikud ei ole täitekorraldusega volitatud asendustäitmise läbi viinud isikud. 3 OÜ B oma kaebuses (toimik 3-08-1332, lk 5-7) ei nõustu sellega, et tema on asendustäitmise adressaat ja seda järgmistel asjaoludel: kanti avaldaja S 22 kinnistu omanikuks kinnistusraamatusse 28.01.2008, seega ajaliselt hiljem kui lammutamisettekirjutus nr 722 anti;
lg 1 sätestab, et sunnivahendi adressaat on füüsiline isik või eraõiguslik või avalikõiguslik juriidiline isik, keda on ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma.
lg 2 sätestab, et kui adressaadi kohustused ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunnivahendit rakendada: 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta; 2) kolmandale isikule, kes seadusest tulenevalt vastutab sunnivahendi adressaadile ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise eest. Ükski Asendustäitmise ja sunniraha seaduse ega Haldusmenetluse seaduse norm ei sätesta, et lammutamisettekirjutusest nr 722 tulenev kohustus kehtiks ka kaebaja suhtes. Haldusaktist tulenevad kohustused ei ole kaebajale üle läinud. Vaidlusaluse eseme omandi üleandmine kaebajale ei mõjuta iseenesest asja varasemat menetlust. Seega ei saa kaebajat pidada lammutamisettekirjutusest nr 722 tuleneva kohustuse adressaadiks. Kehtib nn tugeva kinnistusraamatu põhimõte ja kuivõrd kinnistusraamatusse polnud kantud vastavat vastuväidet kaebaja kinnistu omandajana ei teadnud ega pidanudki teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed S 22 kinnistu kohta on ebaõiged, s.t. et olemas on lammutamisettekirjutusest nr 722 tulenev ehitusloata ehitatud juurdeehitise lammutamiskohustus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 561 lg 2 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks piiratud, on piirang omandaja suhtes kehtiv vaid juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse või kui omandaja on käsutuslepingu olemasolust teadlik või peab sellest teadlik olema. AÕS § 561 lg 4 sätestab, et selles paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isikule tehakse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes sooritus või kui isikuga tehakse kinnistusraamatuse kantud andmetele tuginedes tehing, mis sisaldab selles paragrahvis nimetamata käsutust kinnistusraamatusse kantud õiguse kohta. VÕS § 14 lg 1 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimisest muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Avalduses linnavalitsuse poolt VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 ei ole asjakohased sättes asendustäitmise kulude hüvitamiskohustuse panemisel kaebajale, kuna need sätted reguleerivad lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute õigusi ja kohustusi. Kohtuistungitel 18.12.2008 ja 11.03.20009 (toimik 3-08-1332, lk 78, 149) leidis osaühingu esindaja, aga samuti AS P esindav vandeadv H. Otti, et juhul kui asendustäitmise teostamisele konkureeriva äriühingu pakkumine kulude osas ületab turuhinda, siis olnuks Pärnu Linnavalitsuse kohus kaitsta isikut, kelle suhtes asendustäitmist läbi viidi ning tasuda lammutamiskulude turuhinda ületav osa oma eelarvest. Vastustaja kaebusi ei tunnista. 4 Linnavalitsuse käsitluse kohaselt kohtule esitatud seletuses (toimik 3-08-978, lk 21-24; toimik 3-08-1332, lk 25-37) ehitise lammutamise asendustäitmise korras antud täitekorraldus on haldustoiming, mitte -akt. Vastavat toimingut on võimalik tunnistada õigusvastaseks, kui kaebajal on selle vastu põhjendatud huvi. Toiming ei ole tühistatav. Samuti ei saa täitekulude suurenemisest informeerimine iseenesest kaebaja õigusi rikkuda (toimik 3-08-1869, lk 28). Vastustaja selgitab, et täitekorraldusega ei ole kaebajat millekski kohustatud ega temalt midagi ära võetud mistõttu see ei vasta Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tunnustele. Täitekorraldus on suunatud eelkõige asendustäitmise läbiviijale. Ülejäänud adressaatide jaoks on täitekorralduse tähendus selles, et täitekorralduse andmine kinnitab haldusorgani otsustust alustada asendustäitmise faktiliste toimingutega ning vastava volituse ja korralduse andmist vastavaid toiminguid faktiliselt läbiviivale isikule, s.t tegemist on informatsiooni edastamisega. Kuivõrd täitekorralduse andmine on õiguspärase asendustäitmismenetluse kohustuslik osis (v.a.
lg 1 erand) ning see väljendub menetluslikku otsust, millega antakse asendustäitmise faktiliste toimingute läbiviijale õigus ja kohustus faktiliste toimingutega alustada, siis tuleneb sellest vastava otsustuse (täitekorralduse) kvaliteet haldustoiminguna. Täitekorraldus annab asendustäitmise läbiviijale õiguse sunni rakendamisega faktiliselt alustada. Jällegi on oluline silmas pidada, et asendustäitmise adressaatidel on samasisuline kohutus (antud juhul lammutamiskohustus) juba varasemalt tekkinud – ettekirjutusega
lg 1 mõttes (antud juhul lammutamisettekirjutusega), mistõttu ei ole täitekorraldus käsitletav üksikaktina asendustäitmise adressaatide suhtes. Vastustaja osundab täiendavalt, et ka
lg 2 kinnitab eeltoodud käsitlust – täitekorraldus esitatakse adressaadile vaid tema nõudmisel. Täitekorralduse andmisele ei eelne tavapärast haldusmenetlust, tegemist on formaalsete eelduste täitmisel (ettekirjutus-hoiatuse vabatahtliku täitmistähtaja möödumine) automaatselt astutava sammuga. Riigikohtu 20.09.07 otsuse nr 3-3-1-33-07, p 9 alapunktist 10 nähtub, et ka Tallinna Ringkonnakohus asus vastavas asjas seisukohale, et
alusel antud täitekorraldus kui haldustoiming ei ole tühistatav ning samuti Riigikohus ise ei tühistanud vastavate sisuliste korralduste täitmiseks antud täitekorraldust (otsuse p-d 1, 2 ja 23). Eeltoodust tulenevalt on selge, et täitekorraldust ei saa tühistada kuna tegemist ei ole haldusaktiga (HMS § 51 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Vaieldes vastu (toimik 3-08-978, lk 22-23) OÜ B seisukohale, et teda ei saa pidada lammutamisettekirjutusest tuleneva kohustuse adressaadiks, leiab vastustaja avaldaja väite täitekorralduse õigusvastasuse osas taanduvalt väga kitsale küsimusele, kas täitekorraldust saab teha olukorras, kus lammutamisettekirjutus, mille asendustäitmisega täitekorraldus seotud on, on tehtud enne, kui kaebaja omandas S 22 kinnistu, millel asuva ehitise suhtes asendustäitmine läbi viidi. Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-08-683 (OÜ B kaebus lammutamis -ettekirjutuse täitmise keelamiseks) taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras asendustäitmise peatamist. Kaebaja tugines samale väitele, millele ta tugineb ka käesolevas menetluses – lammutamisettekirjutus ei ole tehtud tema suhtes ja seetõttu ei saa asendustäitmist läbi viia olukorras, kus kaebaja on S 22 kinnistu omandanud pärast lammutamisettekirjutuse andmist. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus jätsid taotluse vastavalt 15.04.08 ja 29.04.08 määrustega rahuldamata selgitades, et lammutamisettekirjutus kehtib ka kaebaja suhtes ning asendustäitmise läbiviimine on seetõttu õiguspärane. Käesoleva vaidluse ja haldusasja nr 3-08-683 sisuline külg kattuvad 95% ulatuses, menetlusosalised on täpselt 5 samad ning kohtud on poolte sisulisi väiteid ja põhjendusi asendustäitmise õigusjärgluse küsimuses juba hinnanud. AS P väite puhul, et täitekorralduse tegemise hetkel ei olnud ta S 22 kinnistu omanik on oluline arvestada, et lammutamisettekirjutus nr 722 tehti juba 21.08.08 ja asendustäitmise hoiatus lammutamisettekirjutuse täitmiseks 24.09.
Ainus võimalus asendustäitmise tegelikuks saavutamiseks on
lg 2 rakendamine ning on ilmne, et
lg 2 mõte ongi tagada asendustäitmise tegelik realiseeritavus olukorras, kus asi, mida asendustäitmine puudutab, võõrandatakse (korduvalt) edasi. Võõrandamisel tekib eriõigusjärglus ja olukorras, kus lammutamiskorraldus on kinnistu omandaja suhtes kehtiv, on tema suhtes kehtivad ka asendustäitmise hoiatus ja asendustäitmise menetluses tehtud toimingud. Vastustaja näitab, et
lg 2 rakendamisel riivab lammutamiskohustuse täitmine uue omaniku õigusi tegelikult vähem võrreldes isikuga, kes oli kinnistu omanik ajal kui lammutamisettekirjutus tehti. Seda seetõttu, et ehitise suhtes kehtiv lammutamiskohustus on asjaolu, mille suhtes on lammutamisele kuuluva ehitise asukoha kinnistu omandajal äratuntav huvi, kuna tähendab omandajale alati olulist kulu. Seega peab kinnistu võõrandaja omandajat igal juhul teavitama kehtivast lammutamiskohustusest (VÕS § 14 lg 1 ja lg 2). Sellest omakorda tuleneb, et kinnistu omandaja satub enesepiirangu olukorda, omandades teadlikult 6 ehitise lammutamiskohustusega kinnisasja. Kui võõrandaja VÕS §-sst 14 tulenevat kohustust ei täida on omandajal võimalik lepingust taganeda (VÕS § 116 lg 1, lg 2 p 1 ja p 3 või VÕS § 116 koos lg 2 p 4 ja p 5). Selguse huvides osundab vastustaja esindaja, et alates 24.03.2009 on S 22 kinnistu omanik taas AS P. Kinnistu tagasiliikumine AS P omandisse kinnitab juba algselt vastustaja poolt avaldatud kahtlust, et algne müük OÜ-le B toimus üksnes S 22 ehitise asendustäitmise korras osalise lammutamise vältimiseks. Näilise omanikuvahetusega loodeti saavutada olukorda, kus AS P omanikuks olemise ajal tehtud haldusaktid- ja toimingud ei omaks mõju OÜ B suhtes ja vastupidi. Vastustaja arvates nii AS P kui OÜ B kõikides S 22 kinnistuga seotud kohtuvaidlustes kohtuid teadlikult ning pahatahtlikult eksitanud kinnistu omaniku vahetumisega seotud asjaolude suhtes ning kõik vastavad omanikuvahetusele tuginevad väited tuleks jätta tähelepanuta (toimik 3-08-1332, lk 192-193). Täitekorralduse õiguspärasus on kõikide protsessiosaliste suhtes siduvalt tuvastatud (linnavalitsuse ja OÜ B vahel haldusasjas nr 3-08-683 ja linnavalitsuse ja AS P vahel haldusasjas nr 3-06-1858). Nimelt loobus OÜ B haldusasjas nr 3-08-683, mille esemeks oli lammutamisettekirjutuse nr 722 sundtäitmise keelamine, sh linnavalitsuse 15.04.08 täitekorralduse nr 9-13/3630 andmise keelamine, kaebusest mille kohus 10.09.08 määrusega rahuldas. Kaebusest loobumine on võrdsustatud kaebuse rahuldamata jätmisega (TsMS § 432). Lahendiga asjas nr 3-06-1858 tunnistati lammutamisettekirjutus nr 722, välja arvatud p 2 osas õiguspäraseks. Seoses kaebusega linnavalitsuse 05.06.2008 avaldusega lammutamisettekirjutuse nr 722 asendustäitmise lõppemise kohta ning kaebajatelt solidaarselt asendustäitmise kulude hüvitamise nõudmisega summas 997 373.55 krooni märgib vastustaja järgmist (toimik 3-081869, lk 38-40; toimik 3-08-1332, lk 25-37). Asendustäitmise kulude nõudmine nii AS-lt P kui OÜ-lt B on põhjendatud ja seda järgmistel kaalutlustel: 1) lammutamisettekirjutuse nr 722 asendustäimise hoiatus anti 24.09.2007 vabatahtliku täitmistähtajaga 10.02.2008; 2) AS P oli S 22 kinnistu omanikuks kinnistusraamatu andmete järgi kuni 28.01.2008, seega oli lammutamisettekirjutuse vabatahtlik täitmine võimalik; 3) pärast S 22 kinnistu omandamist OÜ B poolt, tema ärakuulamist linnavalitsuses 12.02.2008 ja vastava tähtaja andmist kooskõlas
§-ga 8 lg 2 teavitas OÜ B 06.03.2008 kirjaga Pärnu Linnavalitsust soovist lammutamiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks kuid jättes vastavad tööd järgnevalt siiski teostamata millega kaasneski asendustäitmise rakendamine alates 15.04.2008; 4) oli S 22 kinnistu müügilepingu sõlmimisel 21.01.2008 pooltel võimalik reguleerida lammutamiskohustuse vabatahtlikku täitmist. Tulenevalt VÕS § 14 lg 1 ja lg 2 oli ASl P kohustus informeerida OÜ-t B lammutamiskohustuse olemasolust. Kuidas asendustäitmise teostamise kulude hüvitamise küsimus lahendati on solidaarvõlgnike vahelise sisesuhte küsimus. Vastustaja osundab, et linnavalitsuse vaidlustatud avalduses märgitud VÕS § 14 lg 1 ja lg 2 ei oma asendustäitmise kulude hüvitamise juures iseseisvat tähendust vaid on asjakohased AS P 7 ja OÜ B omavahelistes suhetes seonduvalt S 22 kinnistu müügi lepingueelsete läbirääkimiste ja kinnistu müügilepingu sõlmimisega. Linnavalitsus oma avalduse p-s 3 osundaski viidatud sätteile just selleks, et näidata, et tegemist on tehingupoolt sisesuhete küsimusega, mis linnavalitsust ei puuduta Vastuseks hüvitusnõude suuruse kohta tehtud kriitikale toob linnavalitsus esile, et hüvitusnõude suuruse kujunemine on toodud välja asendustäitmise protokollis ja selle lisades, samuti sisaldab vastavaid andmeid ehituspäevik. Hüvitusnõude suurenemise põhjendused võrreldes asendustäitmise hoiatuses märgitud esialgse hinnanguga on esitatud täitekorralduses (toimik 3-08-978, lk 10) ning linnavalitsuse 03.06.08 vastuses kohtule AS P 16.05.08 väidetele (toimik 3-08-1869, lk 28-29). Täitekorralduse ja vastustaja 03.06.2008 seletuse kohaselt põhines asendustäitmise kulude eelduslikuks märgitud suurus 433 650 krooni OÜ V 14.09.2007 esitatud hinnapakkumisel, kuid olukorras, kus enne asendustäitmise alustamise tähtaega sõlmiti äriühingute vahel S 22 kinnistu müügitehing, misjärel OÜ B taotles täiendavat tähtaega oma seisukoha kujundamiseks lammutamisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks, lepingut OÜ-ga V ei sõlmitud. Kui OÜ B S 22 ebaseadusliku osa lammutustöid siiski läbi ei viinud, pöördus linnavalitsus uuesti ehitusettevõtjate poole kuid nüüd oli soodsaima pakkumise teinud OÜ V poolt küsitud hinnaks juba 855 058 krooni. Seega on asendustäitmine toimunud turutingimustele vastava hinnaga. Turuhind on hind, millega on teenust võimalik osta. Täiendavalt osundab linnavalitus, et töö kallima hinna tõi kaasa ka võimalikult säästava tehnoloogia kasutamine S 22 kinnistul asuva hoone ebaseadusliku osa lammutamisel eesmärgiga vältida ehitise ülejäänud osa kahjustamist.Väga palju tehti käsitööd, ehitisest eraldati ettevaatlikult taaskastutatavad osad, katusekonstruktsioonid eraldati lahtilõikamise ja kraanaga tõstmise teel, seinad lõigati kohapeal väikesteks tükkides ning eemaldati seejärel. Kulutusi suurenda ka kaebajate täielik soovimatus teha mistahes koostööd asendustäitmise läbiviimisel. Tellida tuli: a) luku sundavamine hoonesse pääsemiseks; b) videoteenus lammutamisele kuulunud ruumides olevate asjade ja olukorra fikseerimiseks; c) hoiuteenus hoonest eraldatud taaskasutatavate osade ladustamiseks (osaühing alternatiivset ladustamiskohta välja ei pakkunud ega vastuse koostamise ajakski materjale hoiukohast ära ei viinud. Vastustaja ei nõustu kaebuse väitega nagu ei saaks arvestada asendustäitmise kuludega osas, milles vastavad kulutused tekkisid sellistelt isikutele teenuste tellimisega, kes ei olnud täitekorralduses märgitud. Täitekorralduses märgitakse sundi vahetult rakendav isik ja see oli (
lg 1) OÜ V.
ei kohusta märkima kõiki abistavaid teenuseid osutavaid alltöövõtjaid ja kõikide vajalike tegevuste ettenägemine enne tööde faktilist alustamist ei ole ka võimalik. Antud juhul oli ettenägematu kaebajate küüniline käitumine asendustäitmise läbiviimise takistamisel (hoonesse sissepääsu takistamine, sõiduautode parkimine öösel ohutsooni, asjade jätmine tubadesse ka siis, kui OÜ B enda taotlusel anti täiendav tähtaeg väljakolimiseks). Lõpuks märgib vastustaja, et asendustäitmise kulude hüvitusnõude aluseks ei ole täitekorraldus ise (mis on haldustoiming) vaid
lg 1 ja lg 2 koos vastavates sätetes kirjeldatud eluliste asjaolude esinemisega, s.t asendustäitmise kulude faktilise kandmisega. Eeltoodust tulenevalt on linnavalitsus seisukohal, et TMS § 2 lg 1 p 11 mõttes täitedokumendiks lammutamisettekirjutus ja/või asendustäitmise protokoll. Kuivõrd aga 8 lammutamisettekirjutusest ei saa selguda asendustäitmise kulud (sest pole teada, kas ja millises ulatuses asendustäitmine üldse vajalik on), tekib eraldi küsimus nõude suurusest. Seetõttu esitas linnavalitsus täitmisavalduse lisadena täitekorralduse, asendustäitmise protokolli ja 05.06.08 avalduse seoses asendustäitmise lõppemisega (hilisemalt veel lammutamisettekirjutuse nr 722 ja suure hulga asjaga seotud materjale). Kohtu seisukoht Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtuss kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusaktiks käesoleva seadustiku mõttes on ka haldusleping. Haldusleping on avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv leping (HKMS § 4 lg 1). Pärnu Linnavalitsuse 15.04.2008 täitekorralduses nr 9-13/3630 „Asendustäimise kulude suurenemisest teavitamine. Täitekorraldus” meenutati, et lammutamisettekirjutus nr 722 S kinnistul asuva hoone ebaseadusliku osa lammutamiseks on kehtiv ning seda
§-st 5 lg 2 tulenevalt ka kinnistu omandanud OÜ B suhtes.
alusel anti täitekorraldusega sunnivahendit vahetult rakendavale OÜ-le V volitus realiseerida asendustäitmise korras lammutamisettekirjutuse nr 722 p 1. Lisaks informeeriti kaebajat asendustäitmise kulude suurenemisest võrreldes Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007 aktis nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise hoiatus” märgitud eelduslikult 433.650 kroonilt eeldusliku 855.058 kroonini. Seega täitekorraldus antud asjas on oma sisult konkreetsele asendustäitjale (OÜ-le V) kui sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule antud volitus varasemalt tehtud lammutamisettekirjutuse realiseerimiseks. Asendustäitmise adressaatidel tekkis kohustus ebaseaduslik hooneosa likvideerida pärast vormikohase hoiatuse tegemist otse jõusolevast ja kohtulikult kontrollitud lammutamiseettekirjutusest (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 308-1858), mistõttu täitekorraldusega ei ole kaebajaid millekski täiendavalt kohustatud ega neilt midagi ära võetud. Tegemist on formaalsete eelduste olemasolul (ettekirjutus, hoiatus) automaatselt astutava sammuga. Järelduvalt on täitekorralduse näol tegemist toiminguga, (sõnaselgelt sellisena defineeritud ka Riigikohtu lahendi 3-3-1-33-07, p 9 alap-s 10) mida ei saa tühistada, niisamuti kui kulude suurenemisest informeerimine ei ole seadusevastane ega riku kellegi õigusi. AS P ja OÜ B vastav taotlus täitekorralduse kohta tuleb jätta rahuldamata. Kohus osundab, et haldusaktiks
mõttes saab olla ettekirjutus, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Käsitledes täitekorralduse õiguspärasuse küsimust osundab kohus kõigepealt, et täitekorraldus antakse sunnivahendit rakendava sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule (
Täitekorraldus on õiguspärane kui on seaduslik selle aluseks olev lammutamisettekirjutus (nr 722) ning kui adressaati on enne sunnivahendi rakendamist vormikohaselt hoiatatud. Samas lammutamisettekirjutuse seaduslikkus on juba tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendiga nr 3-08-1858 ning OÜ B õigusjärglus pärast S kinnistu omandamist lammutamisettekirjutuse täitmisel tuleneb
lg 2 p-st 1 (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjas nr 3-08-683). Seetõttu puuduvad 9 eeldused täitekorralduse õigusvastaseks tunnistamiseks ja ka kaebajate asjakohane taotlus tuleb jätta rahuldamata. S 22 tn kinnistu omanikeks vastavalt kinnistusraamatu andmetele oli kuni 21.01.2008 AS P, seejärel kuni 24.03.2009 OÜ B ning alates 24.03.2009 jällegi AS P (toimik 3-08-1332, lk 189). Hinnates linnavalitsuse 05.06.2008 avalduse õiguspärasust leiab kohus, et asendustäitmise teostamine seadusliku ja kehtiva lammutamisettekirjutuse nr 722 alusel pärast vormikohase hoiatuse tegemist ning olukorras, kus nii AS P kui OÜ B olid ettekirjutuse täitmisega viivitanud on põhjendatud. Vastustaja on õigesti käsitlenud kaebajaid solidaarvõlgnikena kuna nii AS-l P, kellele asendustäitmise hoiatus anti juba 24.09.2007, kui ka järgnevalt OÜ-l B oli võimalus lammutamisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning seda tegemata on mõlemad asendustäitmise kulude põhjustajad. Ebaõige on OÜ B väide, et tugeva kinnistusraamatu põhimõttest lähtuvalt pidi S 22 kinnistu lammutamiskohustus olema kantud kinnistusraamatusse ja kui sellist kannet ei olnud tehtud, siis on tegemist heauskse omandajaga. Lammutamisettekirjutust ei ole võimalik kinnisturaamatus nähtavaks teha (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja p 4 ning § 631 lg 1 ja lg 7 kohaselt saab kinnistusraamatusse kanda märke vaid seotuna mõne asjaõigusega või juhul, kui vastav võimalus on seadusega eraldi ette nähtud) ning vastav teatamiskohus, nagu eespool näidatud, lasus VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt müüjal (hea usu põhimõtte rakendamine). Samas vastava kohustuse rikkumine on eelkõige oluline solidaarvõlgnike sisesuhete määratlemisel. Vabariigi Valitsuse 27.11.2001 määruse nr 361 „Asendustäitmise kulude arvutamise kord ja asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstava tasu piirmäärad ning tasu maksmise ja tasaarveldamise kord“ (edaspidi: määrusega nr 361 kehtestatud kord) § 3 kohaselt loetakse asendustäitmise kulude hulka tegelikult läbi viidud toimingute kulu vastavalt asendustäitmise protokollis fikseeritud asendustäitetoimingute sisule (lg 1), kusjuures asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstava tasu piirmääraks on asendustäitmise toimingute sooritamise eest makstav kohalik keskmine turuhind (lg 3). Antud asjas esitatud eksperthinnangu – tegelikult dokumentaalse tõendi - kohaselt (toimik 308-1332, lk 55-63) on läbiviidud S 22 kinnistul asuva hotell „D“ juures läbiviidud lammutustööde hinnanguliseks maksumuseks 503 041 krooni (koos käibemaksuga), samal ajal kui linnavalitsuse nõue ulatus 997 373. 55 kroonini. Turuväärtuse all mõistetakse (asja või teenuse) kohalikku keskmist müügihinda (TsÜS § 65). Kohtu arvates saab OÜ V pakkumist, mis oli järgmisest hinnapakkumisest (OÜ J) oluliselt soodsam (vt toimik 3-08-1332, lk 147) käsitleda määrusega nr 361 kehtestatud korra § 3 lg 3 tingimustele vastavana kuivõrd antud kohas ja ajal soodsamalt teenuse pakkujad puudusid. Spetsialist, väites teenuse turuhinnaks olevat 503 041 krooni, ei ole seda teinud tehingute võrdlusmeetodit kasutades, mis on turuväärtuse määramisel tavaline, vaid kasutanud hinnabaasina EKE Nora ehitustööde korrigeeritud eelarvestuse programmi. Kui aga sellise hinnaga pakkujad lammutustöödeks puudusid siis tähendab see ühtlasi seda, et 503 041 krooni eest huvitatud isikuid hotell „“ ebaseadusliku osa lammutamiseks etteantud tähtajal ei leidunud ehk teisisõnu – 503 041 krooni ei olnud antud situatsioonis hind mis tellitud tööde teostamise oleks taganud. Mingi teenuse osutamise turuväärtus võib olla vägagi erinev, sõltudes selle osutamise kohast, ajast, situatsioonist ja esitatavatest nõuetest. Samuti olid vajalikud kõik täiendavate töödega kaasnevad kulutused, mis tekkisid sellistelt isikutelt teenuste tellimisega, kes ei olnud täitekorralduses märgitud ja mis seisnesid puksiir- ja filmiteenuse osutamises, lammutusprojekti koostamises, luku avamises S 22 objektile pääsemiseks, omanikujärelevalve teostamises ja muudes ettenägematutes töödes (toimik 3-081332, lk 9). 10
lg 1 järgi nõutakse asendustäitmise kulud ja sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue. Võlgnikuks on adressaat ja sissenõudjaks sunnivahendit rakendanud haldusorgan. TMS § 2 lg 1 p 11 kohaselt saab täitedokumendiks olla sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Sellise haldusakti resolutiivosa peab olemuslikult sätestama võlgniku kohustuse tasuda konkreetse suurusega asendustäitmise tegelikud kulud. Eelnevalt on kohus juba osundanud, et haldusaktiks
mõttes on ettekirjutus, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost, antud juhul siis lammutamisettekirjutus nr 722. Samas on asendustäitmise tegelikud kulud, mida lammutamisettekirjutuse andmisel ei saanud veel täpselt määratleda, fikseeritud linnavalitsuse 05.06.2008 avalduses koos kohustusega need kindlaksmääratud tähtajaks tasuda, mille möödumisel lubatakse algatada täitemenetlus. Seega tuleneb linnavalitsuse 05.06.2008 avaldusest asendustäitmise kulude täpne suuruse mille tasumine on võlgnikele kohustuslikuks tehtud ning tegemist on dokumendiga, millest selle adressaatidel OÜ-le B ja AS P tulenevad rahalised kohustused. Selliseid kohustusi kaebajatele ei tekitanud linnavalitsuse 15.04.2008 täitekorraldus nr 9-13/3630, mis ei ole haldusakt kuivõrd ei loo, muuda ega lõpeta kaebajate jaoks mingeid õigusi ega kohustusi. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 5 ja 6 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta AS P ja OÜ B tühistamis- ja õigusvastasuse tuvastamise kaebused:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.