← Eesti

3-09-2249/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2249 Haldusasi Aleksandr Jõginõlva kaebus Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
  3. augusti
  4. a käskkirja nr 516-dm tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  5. veebruari
  6. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Jõginõlva apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Aleksandr Jõginõlv Vastustaja Murru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu
  7. veebruari
  8. a otsus haldusasjas nr 3-09-2249 muutmata ja Aleksandr Jõginõlva apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
  10. augusti
  11. a käskkirjaga nr 516-dm karistati kinnipeetav Aleksandr Jõginõlva vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 alusel Murru Vangla kodukorra p 33 rikkumise eest kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. piirates VangS § 651 lg 4 alusel sellel ajal täielikult VangS §-de 30 – 311 kohaldamist ja 3-09-2249 osaliselt VangS § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine selles, et A. Jõginõlv kasutas
  12. juulil
  13. a kell 12.05 kontaktisikuga suhtlemisel valvuri aadressil ähvardavaid väljendeid, mis on välja toodud distsiplinaarmenetluse protokollis. Protokolli kohaselt oli A. Jõginõlv öelnud, et kui tal on vaja WC-sse minna ja valvur öösel kiiresti ust lahti ei tee, siis ta lööb kambri ukse maha, ja kui valvur öösel taskulambiga talle näkku valgustab, siis lööb taburetiga valvuri pea lõhki. Murru Vangla direktori
  14. septembri
  15. a vaideotsusega jäeti A. Jõginõlva vaie rahuldamata.
  16. Aleksandr Jõginõlv esitas
  17. oktoobril
  18. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
  19. augusti
  20. a käskkirja nr 516-dm tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja käskkirjas nimetatud süütegu toime pannud. Vanglaametnik A. O. väide, nagu oleks kaebaja tema kaudu kedagi ähvardanud, on paljasõnaline. Kaebajal on A. O. probleeme olnud juba varem ning A. O. pideva provotseerimise tõttu on kaebaja taotlenud enda ümberpaigutamist, ent vangla administratsioon ei ole seda teinud. Kaebaja usub, et A. O. oli isiklik viha kaebaja vastu, mille põhjust kaebaja ei oska öelda.
  21. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja poolt ähvardavate väljendite kasutamist kinnitas vanglaametnik A. O.
  22. juuli
  23. a ettekandes ja ka
  24. augusti
  25. a telefonivestluses vanglaametnik G. T.. A. O. kinnitas, et ta ei ole mingilgi moel A. Jõginõlva provotseerinud ja tal ei ole ka mingit isiklikku viha kinnipeetava suhtes. Vanglateenistusel pole põhjust kahtlustada A. O. tegelike sündmuste moonutamises. Ka kaebaja ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis annaks alust kahtlustada, et ettekandes märgitu ei kajasta toimunut adekvaatselt; 2) distsiplinaarmenetluse käigus on võetud seletuskirjad kambris nr 115 viibinud kinnipeetavatelt. Kinnipeetav R. K. seletuskirjast ei nähtu, kes täpselt intsidendis ukse maha löömist mainis, ning kinnipeetavad V. P., A. L. ja T. T. ei tea enda väitel intsidendist midagi. Kinnipeetav R. K. selgituste kohaselt ei tea ta mingitest vaidlustest ega ähvardustest muud kui seda, et kontaktisiku ja A. Jõginõlva vahel tekkis sõnelus, mille käigus viimane mainis, et kui ta peab veel kolmandat ööd järjest WC järjekorras ootama ning tugevaid füüsilisi piinu kannatama üle poole tunni, saab see kambri uks maha löödud. Seega nähtub kaaskinnipeetavate ütlustest, et vanglaametniku ja A. Jõginõlva vahel toimus sõnavahetus ning osaliselt ettekandes märgitud väljendit kasutati; 3) paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide, et A. O. on isiklik viha kaebaja vastu. Kaebaja soovis tõepoolest juba enne intsidendi toimumist enda ümberpaigutamist osakonnast 1-
  26. Julgeolekuosakonna spetsialist A. A.
  27. novembri
  28. a ettekandest nähtuvalt on perioodil juunist juulini kaebajaga läbi viidud mitmeid vestlusi, mille käigus kaebaja avaldas soovi asuda karistuse edasiseks kandmiseks osakondadesse 3-1 või 3-2, põhjendades seda parema suhtlusringkonna ning väidetavate arusaamatustega osakonna 1-1 administratsiooni esindajatega. A. A. on viibinud kaebaja ja ametnike vestluse juures ning kinnitab, et kaebaja poolt väidetavalt tekkinud probleemid ametnikega võisid olla põhjustatud kaebaja enda üleolevast käitumisest. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust tuba või kambrit valida. Kinnipeetava vanglasisese paigutamise otsustab julgeolekuosakond, paigutamise otsused on põhjalikult läbi kaalutud. Mõjuvaid põhjuseid kaebaja ümberpaigutamiseks kolmandasse osakonda ei olnud; 2

(7)3-09-2249 4) vaidlustatud käskkiri on seadusega kooskõlas. Kaebaja süüline käitumine on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud, kõik asjaolud on välja selgitatud ning karistus on proportsionaalne.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebus ei ole põhjendatud. Käskkirja aluseks oleva teo toimepanemine on tõendatud, karistus on proportsionaalne ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt; 2) VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise aluseks VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Selliseks muuks õigusaktiks on ka vangla kodukord. Murru Vangla kodukord on kehtestatud Murru Vangla direktori
  4. aprilli
  5. a käskkirjaga nr 42 ning selle kodukorra p-s 33 on sätestatud, et kinnipeetav peab suhtlema vanglateenistujaga nii suulises kui ka kirjalikus pöördumises viisakalt ning suhtlemisel vangla töötajate ja teiste isikutega ei või kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid; 3) kohus loeb tõendatuks, et kaebaja kasutas
  6. juulil
  7. a vanglaametniku poole pöördudes ähvardavaid väljendeid. Seda tõendab eelkõige inspektor-kontaktisiku A. A.
  8. juuli
  9. a ettekanne (tlk 29), milles vanglaametnik kinnitab, et kinnipeetav ütles, et kui tal on vaja WC-sse minna ja valvur öösel kiiresti ust lahti ei tee, siis tema lööb kambri ukse maha, ning kui valvur öösel talle taskulambiga näkku valgustab, siis tema lööb taburetiga valvuril pea lõhki. Asjaolu, et kaebaja ja vanglaametniku vahel toimus sõnelus, mis puudutas WC-sse minemiseks kambrist välja pääsemist, kinnitavad oma seletustes ka kinnipeetavad R. K.(tlk 32 pöördel) ning R. K. (tlk 33). Esimene neist kinnitab sõnaselgelt, et kaebaja lubas ukse maha lüüa. Otseselt kaebaja nime nimetamata kinnitab sedasama ka teine kaaskinnipeetav. Kumbki neist ei kinnita siiski, et kaebaja oleks ähvardanud valvuril pea lõhki lüüa. Vanglaametnik A. O. ettekande õigsuses ei ole siiski põhjust kahelda. Pole teada ühtki asjaolu, miks vanglaametnik peaks kinnitama tegelikkuses mitteesinenud asjaolu. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus ega ka kohtule sisuliselt selgitanud, miks ta leiab, et A. O. temasse isiklikult halvasti suhtub või milles see konkreetselt väljendunud on. Iseenesest pole põhjust kahelda selles, et vanglaametnike ja kaebaja suhted olid pingelised. Sellele viitab oma seletuses ka vangla julgeolekuosakonna inspektor A. A. (tlk 34). Ent see ei anna alust arvata, et vanglaametnikud süüdistaksid kaebajat selliste tegude toimepanemises, mida ta tegelikult toime ei ole pannud. Pole teada ühtegi objektiivset asjaolu, mis võiks tingida mõne vanglaametniku soovi kaebajale millegi eest kätte maksta või teda kiusata. Seega pole põhjust A. O. ettekande usaldusväärsuses ning ettekandes nimetatud sündmuse toimumises kahelda. Sündmuse toimumist kinnitab kaudselt ka see, et kaebaja keeldus intsidendi päeval selgituste andmisest (tlk 30). Võib eeldada, et kui intsident tegelikult ei oleks aset leidnud, oleks kaebaja sellele võimalikult kiiresti tähelepanu juhtinud ning oma seletuse andnud. Vanglaametnike A. O. ja K. P. allkirjadega akt selgituse andmisest keeldumise kohta kinnitab seejuures, et kaebajale võimaldati selgitus anda. Kaebaja ei ole ise ka vastupidist väitnud. Kaebaja väited A. O. poolt tema kiusamise ja provotseerimise kohta seab kahtluse alla asjaolu, et kaebaja
  10. augusti
  11. a avalduse kohaselt võivad A. O. poolset provotseerimist kinnitada teised kambris viibinud kinnipeetavad, samas ükski kinnipeetav ei ole oma seletuses kuidagi viidanud sellele, et A. O. kas intsidendi ajal või eelnevalt oleks käitunud kaebaja suhtes provotseerivalt; 4) distsiplinaarsüüteoks oli antud juhul ähvardava sisuga väljendite kasutamine vanglaametnikuga suhtlemisel. Ähvardava sisuga väljendiks on ka lubadus kambri uks maha lüüa. Samamoodi oleks ilmne ähvardav iseloom kinnipeetava poolt vanglaametnikule esitatud 3
(7)3-09-2249 küsimusel: „kas ma pean ukse maha lööma, et WC-sse pääseda“ või „kas ma saan karistada, kui ma ukse maha löön“. Selliste väljenditega viitab kinnipeetav üheselt mõistetavalt võimalusele vägivallatseda ning sellised väljendid iseenesest on ähvardava iseloomuga. Murru Vangla kodukorra p-s 33 sätestatud kohustuse rikkumine ei tähenda seda, et kinnipeetav peaks tingimata ähvardama mõnda konkreetset vanglaametnikku või peaks olema tõsiseltvõetav oht, et kinnipeetav oma ähvarduse ka täide viib. Distsiplinaarkorras karistatavaks rikkumiseks on üksnes ähvardava sisuga väljendite kasutamine; 5) kaebaja on viidanud sellele, et ta on taotlenud vanglaametnikega halva läbisaamise tõttu enda ümberpaigutamist teise eluosakonda. Ka vastustaja on kinnitanud, et kaebaja enda ümberpaigutamist tõepoolest soovis, kuid seda peeti põhjendamatuks. Seda kinnitab oma seletuses julgeolekuosakonna inspektor A. A.. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust valida karistuse kandmise kohta või nõuda enda ümberpaigutamist. Asjaolu, et vangla administratsioon ei ole kaebaja soovile vastu tulnud ning teda ümber paigutanud, ei õigusta lubamatut käitumist ega ähvardava sisuga väljenduste kasutamist vanglaametnikuga suhtlemisel; 6) kaebaja ei ole vaidlustanud karistuse proportsionaalsust süüteo raskuse suhtes. Kohtu hinnangul ei ole karistus ebaproportsionaalne. Distsipliininõuete täpne järgimine on vangla julgeoleku seisukohast oluline küsimus ning lugupidamatust vanglaametnike vastu või mistahes vägivallaga ähvardamist, olgu need suunatud kas inimesele või ka asjale (nt kambri ukse lõhkumine), tuleb pidada raskeks distsipliinirikkumiseks, mis õigustab kinnipeetava vabaduse täiendavat piiramist kartserisse paigutamisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Aleksandr Jõginõlva apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Ametnik A. O. väited on paljasõnalised ja tingitud võimalikust vihast kaebaja vastu. Kaebaja pöördus enda valu ja piinade ärahoidmiseks ametniku poole küsimusega: „Kui öösel WC-d kasutada ei saa ja toa ukse maha lööme või lahti teeme, kas saame karistada?“. A. O. palus kirjutada, mida kaebaja tegi. Kuna kaebaja midagi ei teinud, siis ei kirjutanud ta kohe ka seletuskirja. Hilisemates selgitustes on ta seletanud juhtunut nii, nagu see oli. Enne intsidenti käis kaebaja vangla direktori vastuvõtul ja teavitas probleemidest eluosakonna 1-1 ametnikega. Kaebaja ütles juba siis, et A. O. võib kirjutada ettekande asjas, mida kaebaja ei ole teinud. Vangla ei küsinud kaaskinnipeetavatelt, kas A. O. käitus intsidendi ajal provotseerivalt, seletused võeti üksnes selle kohta, mis juhtus. Sellega, et kinnipeetavad pidid mitu ööd järjest tundma füüsilisi piinu seoses häda kannatamisega, rikkus vangla põhiseaduse § 18 ja VangS § 41 lg-t 1, kuid kaebaja küsimuse peale WC-s käimise kohta määrati talle karistus. On tõendatud, et kaebaja suhted eluosakonna 1-1 töötajatega olid pingelised. Selle tulemusel vangla ametnik kuuliski asja nii, kuidas antud hetkel talle kasulik oli. R. K. võis sellise seletuse anda soovi tõttu pääseda Tartu Vanglasse või kuulis ta valesti. R. K. oleks pidanud kuulma siis ka valvuri pea lõhki löömise ähvardust, kuid sellest ei ole juttugi. See näitab ukse küsimuse osas vale arusaamist. Tõestuseks, et kaebaja pole korrarikkuja, on ka see, et teda ei ole pärast kõnealust intsidenti karistatud. Karistus on kaebajale määratud ülekohtuselt.
  2. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 4
(7)3-09-2249 1) vastustaja jääb halduskohtule antud selgituste juurde ja nõustub halduskohtu seisukohaga. Kohus ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud, on hinnanud tõendeid õigesti ja pidanud kinni menetlusnormidest; 2) kaebaja väitel tundis ametnik A. O. tema vastu isiklikku viha ning seetõttu koostas alusetu ettekande. Samas kaebaja ise tunnistab, et vanglaametnikuga oli tualeti kasutamise teemal juttu ning kaebaja kasutas ettekandes välja toodud sõnu. Väitega vanglaametniku vihavaenu kohta ei saa nõustuda. Kaebaja pole selgitanud, milles see väljendus ja miks ta arvab, et ametnik tunneb tema suhtes vihavaenu. Väidetavalt käis kaebaja vangla direktori vastuvõtul ja kaebas vangla osakonna ametnike tegevuse peale. Vangla direktor on kaebajaga läbiviidud vestluse tulemuse nõuetekohaselt märkinud riiklikusse kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste registri elektroonilisse päevikusse. Kande kohaselt oli vestluse peamiseks teemaks kaebaja poe külastus ning tema võimalik ümberpaigutamine Tartu Vanglasse, kuna sealkandis elavad tema lähedased. Kaebaja esitas ka kaebuse osakonna 1-1 peaspetsialist K. P. osas, kes ei tegele tema kaebuste ja probleemidega. Direktor kontrollis kaebaja väiteid ning päeviku hilisema kande kohaselt ei leidnud kaebaja sellekohased väited kinnitust. A. O. ja väidetavast tagakiusamisest kohtumisel juttu ei olnud. Kaebaja ja osakonna 1-1 ametnike halvad suhted ei ole tõendatud. Tõendatud on vaid see, et kaebaja ei olnud osakonna ametnike tööga rahul ning soovis rohkem ametnike tähelepanu. Ametnike ebaprofessionaalset suhtumist või käitumist kaebaja suhtes ei tuvastatud. Seega on kaebaja väited ametnike tagakiusamisest ja alusetutest ettekannetest paljasõnalised; 3) kaebaja seab apellatsioonkaebuses R. K. ütlused kahtluse alla ja samas leiab, et tunnistuse sisu räägib tema kasuks. Kaebaja arvates andis R. K. vastustajale sobivaid ütlusi vaid seetõttu, et soovis saada Tartu Vanglasse. R. K. ei selgitanud oma ütluste andmise motiive, kuid kuna need ütlused kattusid suuresti teiste intsidendi tunnistajate ütluste, sh ka ettekande koostaja ütlustega, ei olnud vastustajal põhjust kahelda tunnistaja ütlustes ega ütluste andmise motiivides. Kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium; 4) pole tõendamist leidnud, et kaebajale oleks põhjustatud piinavat valu seoses tualeti mitte võimaldamisega. Samas, isegi kui selline olukord oleks esinenud, ei ole kümneid tunde hiljem esitatud ähvardus kuidagi otseselt seotud kogetud valu või ebamugavusega. 7. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks avaldas A. Jõginõlv järgmist. Asjaolu, et kinnipeetavaid piinati (ei lastud kasutada WC-d), on tõendatud. Kui kaebaja seisis oma inimõiguste eest ja otsis asjale lahendust, sai ta karistada. Kaebaja pole kunagi ametnikke solvanud. Kaebaja palub halduskohtu otsuse ja käskkirja tühistada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt peab kaebaja jätkuvalt enda distsiplinaarkorras karistamist alusetuks, sest ta ei ole väidetavalt kedagi ähvardanud - vanglaametnikuga tualeti öösiti kasutamisega kaasnevaid probleeme (tualetti pääsemiseks tuleb öösel ca pool tundi oma järjekorda oodata) selgitades rääkis ta ukse maha löömisest küsimuse vormis ning valvuri pea lõhki löömisest ei olnud juttu; ametnik A. O. käitus provotseerivalt ja kirjutas võimaliku isikliku viha tõttu kaebaja kohta alusetu ettekande; kaaskinnipeetav R. K. andis ukse maha löömise ähvardust kinnitava seletuse kas soovi tõttu pääseda Tartu Vanglasse või kuulis valesti, kusjuures väidet pea lõhkilöömise ähvarduse kohta kaaskinnipeetav ei kinnita. 5
(7)3-09-2249
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata.
  2. Halduskohus ei ole jätnud kaebuse esitaja väiteid tähelepanuta ning on tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates põhjendatult jõudnud järeldusele, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kirjeldatud kaebaja süütegu on tõendatud ning selle eest määratud karistus on proportsionaalne.
  3. Ka ringkonnakohtul ei ole alust vanglaametnik A. O. ettekande õigsuses kahelda. Kaebaja üldsõnalised, konkretiseerimata väited A. O. provotseerivast käitumisest ja oletused tema isiklikust vihast, mille võimalikke põhjuseid kaebaja nimetada ei oska ja väljendumisviise ei kirjelda, selleks alust ei anna. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt (tlk 27 pöördel) on menetluse käigus
  4. augustil
  5. a viidud A. O. läbi asjaolude täpsustamiseks vestlus, kus A. O. eitas isiklikku viha ja provotseerivat käitumist, samuti kinnitas, et kinnipeetav ei esitanud küsimust, vaid ütles ähvardavalt, et kui järgmine kord öösel kohe WC-sse ei saa minna, lööb ukse maha. Kaebaja viiest kambrikaaslasest kolm ei osanud juhtumi kohta midagi selgitada (T. T. ja A. L. väitel ei viibinud nad toas ja V. P. ei valda eesti keelt; tlk 29 pöördel, tlk 32, tlk 33 pöördel). Kinnipeetav R. K. kinnitas oma seletuses A. O. ettekande õigsust otsese ähvardamise kohta osaliselt, selgitades toimunu kohta, et seoses sellega, et ööseks lukustatakse kambrite uksed ning kinnipeetavad peavad ootama 20–50 minutit WC järjekorras, tekkis kontaktisiku ja kinnipeetava vahel sõnelus ning selle käigus mainis Jõginõlv, et kui ta peab veel kolmandat ööd järjest WC järjekorras ootama ning tugevaid füüsilisi piinu kannatama üle poole tunni, saab see kambri uks maha löödud; muudest vaidlustest või ähvardustest R. K. ei tea midagi (tl 32 pöördel). Kinnipeetav R. K. seletas, et kaks ööd järjest oodati pool tundi järjekorras; hommikul sai kabinetis räägitud, et WC-ga tuleb midagi ette võtta; järgmine öö oodati jälle pool tundi; hommikul sai salgaga uuesti räägitud ja öeldi, et see pole normaalne – salgas on üle 70 inimese ja lastakse ükshaaval WC-sse; „et kui te pole suutelised oma tööd tegema, et kas ma pean ukse ise maha lööma. Palun midagi ette võtta ja lahendada see probleem“ (tl 33). Ringkonnakohus peab usutavamaks sõneluse käigus ukse maha lõhkumise otsese ähvarduse esitamist, mida kinnitavad A. O. ja R. K.. Samas, isegi kui kaebaja tõepoolest sõnastas ähvarduse küsimuse vormis, mida ta ise väidab ja mida võib järeldada R. Kuivjõgi seletusest, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et ka küsimusega „kas ma pean ukse maha lööma“ viitab kinnipeetav võimalusele vägivallatseda ning tegemist on ähvardava sisuga väljendiga, mille kasutamine kujutaks endast Murru Vangla kodukorra p 33 rikkumist. Et R. K. võis isiklikel motiividel (soovist pääseda Tartu Vanglasse) anda vanglaametnikele meelepärase ja tegelikkuses toimunut moonutava seletuse, on pelgalt kaebaja oletus. Ringkonnakohtu hinnangul kajastab R. K. seletus tema poolt tajutud sündmusi objektiivselt, sest soovist olla meelepärane võinuks R. K. kinnitada ka valvuril pea taburetiga lõhki löömise ähvardust, mida ta aga seletusest nähtuvalt ei kuulnud (R. K.i sõnul ei tea ta mingitest muudest vaidlustest või ähvardustest midagi). Asjaolu, et R. K. muid ähvardusi kinnitada ei saa, ei anna aga alust järelduseks, et tegemist on vanglaametnik A. O. väljamõeldisega. Kuna asjast nähtuvalt oli kinnipeetavatel akuutne probleem tualeti öise kasutamisega, ei pruukinud nad kaebaja ja vanglaametniku vahelises sõneluses muule tähelepanu pöörata. 6
(7)3-09-2249 12. Kaebaja väiteid füüsiliste piinade käes kannatamisest peab ringkonnakohus ilmselgelt liialdatuks ja esitatuks soovist oma käitumiselt tähelepanu kõrvale juhtida ning teguviisi õigustada. Pooletunnine ootamine võib-olla ebamugav, kuid ei tekita piinu. Ka kohus ei pea olukorda, kus kinnipeetavad peavad öösiti pool tundi või kauemgi tualetti pääsemist ootama, vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks, kuid püüd ähvardavate väljenditega probleemi lahendada on lubamatu ja kujutab endast rasket distsiplinaarsüütegu. Probleeme tuleb lahendada õiguspäraste vahenditega. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.