Hüdroelektrijaama rajamiseks pidi hageja taotlema vee erikasutusloa. Loa saamise üheks tingimuseks oli kõigi paisregulaatori rekonstrueerimisest mõjutatud maaomanike nõusolekud. 2002 andsid kõik maaomanikud oma nõusoleku veetõkke rekonstrueerimiseks, sh kostjad. Kooskõlastusel oli selgelt märgitud, kui kõrgele tõuseb vesi paisjärves normaaltasemel ja milline on maksimaaltase. Seejuures oli hageja eelnevalt igakülgselt hinnanud veetaseme tõusust tulenevaid ökoloogilis-majanduslikke mõjusid, mida selgitati ka maaomanikele ja kohalikule omavalitsusele. Vahetult pärast vee erikasutusloa väljastamist proovis kostja I pahatahtlikult tõkestada hageja tegevust väites, et hageja on vett paisutanud lubatust rohkem. Kostjad pöördusid erinevate riigiorganite (Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, politsei) ja meediakanalite poole ilma, et oleksid kordagi pöördunud hageja poole või selgitanud probleemide olemust. Kostjate selline tegevus on oluliselt kahjustanud hageja mainet, kuna ajakirjanduses on loodud hageja tegevusest ebaseaduslik ja loodusvaenulik kuvand. Sealjuures ei ole riigiorganitepoolne kontroll tuvastanud vee paisutamisel ühtegi rikkumist. Hagejal on tulnud hüdroelektrijaam sulgeda, sest kostjad ei anna nõusolekut vee erikasutusloa kooskõlastusele ning keelduvad igasugusest koostööst. Hageja huvid on ilmselgelt rohkem kahjustatud kui kostjate kaitsmisväärsed huvid. Kui hageja taotles veetõkke rekonstrueerimiseks kõigi maaomanike nõusolekut, siis ei tõstatanud keegi küsimust, et paisutus peaks olema antud kohal lühiajaline või katseline. Hageja planeeris oma 3 tegevust lähtuvalt asjaolust, et paisu veepiir on väljakujunenud ja veetaseme paisutamisega normaaltasemele ei väljuta paisjärve tavapärasest kaldajoonest. Seetõttu tegi hageja pikaajalise investeeringu 3 miljoni krooni väärtuses. Kostjale pidi olema ilmselge, et hüdroelektrijaama ei rajata paariks aastaks vaid aastakümneteks. Seejuures väljastas keskkonnaamet vee erikasutusloa ja asus seisukohale, et paisutamine ei mõjuta oluliselt looduslikku keskkonda. Hageja igapäevane müügitulu 2008 oli ligikaudu 1 450 krooni (529 518 : 366). Järelikult kannab hageja iga päev vähemalt selles ulatuses kahju. Sealjuures on elektrienergia müügist saadav tulu vaieldamatult hageja suurim tuluallikas, mille mittelaekumine seab kahtluse alla hageja jätkusuutlikkuse. Lisaks hagejale tekkivale kahjule mõjutab hüdroelektrijaama sulgemine negatiivselt ka kohalikku kogukonda, sest hüdroelektrijaamade sulgemisega kaotatakse jaama halduspersonali töökohad ja laekumata jäävad jaama tegevusest tulenevad maksud. Hageja on XXX külas ainuke tööandja. Samal ajal on hinnatud kostjatele tekkiv kahju (hindamisel on lähtutud asjaolust, et kinnistu veepiirid olid sellised nagu enne paisregulaatori rekonstrueerimist ehk veetase oli alla normaaltaseme) väheväärtuslike ja põllumajanduseks kõlbmatute maade üleujutamise eest tunduvalt väiksemaks, kui hagejale tekkiv kahju. Ebamõistlikuks muudab olukorra asjaolu, et hageja ei tohi küll elektrit toota, kuid paisjärve veetaset ei või samuti oluliselt langetada, sest seal on aastakümnete jooksul väljakujunenud oma ökosüsteem ja paisjärve tühjakslaskmisel tekiks suur kahju loodusele. Seetõttu ei muuda kooskõlastuse andmine või mitteandmine kuidagi kostjate tegelikku olukorda, küll aga tekitab olulist kahju hagejale. Kostja pahatahtlikkust näitab asjaolu, et kõik teised maaomanikud ja ka kohalik vallavalitsus on andnud oma kooskõlastuse vee erikasutusloa uuendamiseks. Seejuures on kohalikke elanikke ühendav mittetulundusühing selgelt avaldanud toetust hüdroelektrijaama töö jätkamiseks, sest sellega ei looda mitte ainult töökohti, vaid ka suureneb piirkonna miljööväärtus ja turismiatraktiivsus. Poolte huvide kaalumisel tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti, sest hüdroelektrijaamast ei saa tulu mitte ainult hageja vaid kogu XXX küla ja kohalik omavalitsus turismi arendamise, töökohtade loomise ja maksude laekumise näol. Kostjate tegevuse oma õiguste teostamisel muudab pahatahtlikuks lisaks hagejale kahju tekitamine ka asjaolu, et kostjad on keeldunud igasugusest koostööst hagejaga. Kostjad ei ole kuue aasta jooksul (2003-2009) kordagi pöördunud hageja poole või vastanud hageja ettepanekutele, et leida mõistlik lahendus paisjärve veetaseme probleemi lahendamiseks. Sealjuures on hageja teinud kõik võimaliku ja mõistliku, et tulla vastu kostjate soovidele. Hageja on kostjatele pakkunud erinevaid võimalusi, mis hageja arvates võiksid lahendada kostjate probleemid - alandada veetaset paisjärves minimaalse piirini, mis on vajalik elektri tootmiseks. Sellega väheneks kostjate vee all olev ala hinnanguliselt 1,5 hektarini (praeguse 3 hektari asemel) ja väheneks oluliselt ka liigniiskus pinnases, kuid suurendaks hageja riski, et veetase langeb alla elektri tootmiseks vajaliku piiri; mõistlikku hüvitist üleujutatud maa eest, et korvata maa mittekasutamisest tingitud kahju kostjatele, kuigi seda maad ei olnud maaomanikul valdavalt võimalik alalise liigniiskuse tõttu majandustegevuseks kasutada ka enne paisjärve praegust veetaset; puurkaevu rajamist hageja kulul, et võimaldada kostjatele paremat joogivett. Sealjuures ei ole kostjate kaevust veeproovi võetud ja suure tõenäosusega ei vastanud kostjate kaevuvesi joogivee standardile ka enne paisutust, mis ei tähenda veel, et vesi oleks joogikõlbmatu. Tavalistes maapiirkonna salvkaevudes on tihti pinnavesi segunenud põhja või allikaveega ja see ei vasta kehtivale eesti joogivee standardile kuid on joogikõlbulik tervisekaitseameti hinnangul. Hageja on neid võimalusi välja pakkudes lähtunud ainult ajakirjanduses saadud informatsioonist ja hagejale ei ole teada, kas ja kuidas on veetõkke rekonstrueerimine tegelikult mõjutanud kostjaid, sest kostjad on keeldunud igasugusest koostööst ega ole võimaldanud ligipääsu kinnistule. Hageja arvates on talle tekkiv kahju suurem kui kostja kaitsmisväärne huvi. 4 Nõude materiaalõiguslikuks aluseks on hageja märkinud Veeseaduse § 16 lg 2,
Kostjate vastuväited Kostja I esitas kohtule vastuse, milles märgib, et hageja on kostjale aastate jooksul suures ulatuses kahju tekitanud, dokumente võltsinud, hagi kostja maade üleujutamise lubamiseks on põhjendamatu. Kostja maaomandi lubamatu kahjustamine jätkub, hageja ei ole veetaset paisjärves alandanud. Tõele ei vasta, et ökoloogilist tasakaalu pole rikutud. Vee erikasutusloa taotlemisel 17.09.2003 esitas hageja Harjumaa Keskkonnateenistusele eksitavad andmed, märkides, et paisutuse normaalkõrgusel 61,50 ja maksimaalkõrgusel 61,65 jääb paisjärv väljakujunenud XXX jõe sängi. Tegelikult on vesi pidevalt voolanud üle jõe kallaste ja jõe ääre asuvale hageja kinnistule, takistades selle majandamist ja hävitades jõeäärse metsa. Hageja saab nõustuda vaid sellise veekasutusloaga, mis väldib tema talumaade uputamise. Hageja vee erikasutusluba lõppes 2.03.2009, ilma kokkuleppeta maaomanikega seda pole võimalik pikendada. Keskkonnaministeeriumi 11.02.2009 kirja nr 10-1/2121-3 kohaselt on vee erikasutusloa väljaandmine võimelik vaid juhul, kui paisutus jääb veetasemeni, mis ei põhjusta maaomaniku maade uputamist. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda. Kostjate II ja III vastused on samasisulised. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega, kuulanud pooled ära ning arvestades esitatud tõendeid, leiab, et hageja esimene nõue tuleb jätta läbi vaatamata ja alternatiivne nõue rahuldamata. Poolte nõusolekul määras kohus 16.09.2010 määrusega asja lahendamiseks kirjaliku menetluse. Vaidluse all ei ole, et: 1) hagejale kuulub Harju maakonnas XXX vallas XXX külas kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX), millel asub hüdroelektrijaam, mida hageja on alates 2003 käitanud; 2) XXX jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks väljastas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus hagejale 19.12.2003 5 aastase tähtajaga vee erikasutusloa; 3) XXX hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnistute omanikud, teiste hulgas ka Kiige kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX) kaasomanikeks olevad kostjad; 4) tähtaja lõppemisel taotles hageja keskkonnaametilt vee erikasutusloa uuendamist, kostjad selleks nõusolekut ei andnud. Hagiavalduses esitas hageja nõude tuvastada, et hageja ei kasuta seoses vooluveekogu tõkestamisega oma kinnistul kostjate kinnistut, kuna tegemist on kostjate kinnistu mõjutamisega ajalooliselt väljakujunenud tõkestusrajatisega, kinnistu kaldajoone ja niiskusrežiimiga. Juhuks, kui kohus seda nõuet ei rahulda, esitas hageja alternatiivse nõude kostjate kohustuse tuvastamiseks anda nõusoleku vee erikasutusloa taotluse menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses nr XXXpaisutuse jätkamiseks endisel kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama veetasemega. Hageja esimese nõude näol on tegemist tuvastushagiga (TsMS § 368) ja alternatiivse nõude näol
MS § 368 lõikega 1 võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohtu arvates puudub hagejal tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Hageja on valinud oma väidetavate õiguste kaitsmiseks ebaõige õiguskaitsevahendi. Nagu nähtub Veeseaduse § 17 lg 7 kehtestab veekogu paisutamisele, veetaseme alandamisele ja veekogu tõkestamisele ning paisule esitatavad nõuded keskkonnaminister määrusega. Keskkonnaministri määrus on haldusakt. Selle määruse 5 alusel otsustab hagejale vee erikasutusloa andmise üle Keskkonnaamet. Sõltuvalt Keskkonnaameti poolt loa andmisest või mitteandmisest on hagejal Keskkonnaameti otsus õigus vaidlustada haldusmenetluses. Tuvastushagi puhul ei tõusetu kohtuotsuse täitmise küsimust, mistõttu hagejal ei oleks võimalik sellise hagi rahuldamise korral saavutada eesmärki, mida ta hagi esitades soovis. Kuna kohus hageja nõuet kostjate kinnistu mittekasutamise tuvastamiseks ei rahulda, lahendab kohus alternatiivse nõude (TsMS § 370 lg 2). Hageja taotleb kostjatelt nõusoleku, mis võimaldaks hagejal jätkata oma kinnistul hüdroenergiast elektri tootmist, saamist. Hagiavalduse kohaselt on tahteavalduse sisuks nõusolek vee erikasutusloa taotluse menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses nr XXXpaisutuse jätkamiseks endisel kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama veetasemega.
lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Eraõiguses kehtiva privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on isikud vabad oma õiguste ja kohustuste valikul. Kuid oma õiguste ja vabaduste kasutamisel tuleb arvestada teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Nimetatud põhimõttest tulenevalt peab kohus käesolevas vaidluses kindlaks tegema, kas hagejal on seadusest tulenev alus nõuda kostjate tahteavalduse tuvastamist nõusoleku andmiseks haldusmenetluses. TsMS § 68 lg 5 näeb ette tahteavalduse asendamise kohtuotsusega juhul, kui isik on kohustatud tahteavalduse tegema, kuid ei täida oma kohustust. Sellest tuleneval tuleb kindlaks teha, kas kostjatel on tahteavalduse tegemise kohustus. Tahteavalduse tegemise kohustus võib tuleneda nii seadusest kui lepingust. Poolte vahel lepingut ei ole, seega võib tahteavalduse tegemise kohustus tuleneda vaid seadusest. Hagi rahuldamise puhul asendaks kohtuotsus vaid kostjate nõusolekut hageja taotluse lahendamisel vee erikasutusloa saamiseks, kuid ei kohustaks Keskkonnaametit hageja taotlust positiivselt lahendama. Hageja taotleb kostjate kohustuse tuvastamist Veeseaduse § 16 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt ei väljastata luba vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata. Seega on kostjate kohustuse tuvastamiseks vajalik kindlaks teha, kas veekogu seisundi muutmine on ökoloogilismajanduslikult põhjendatud või põhjendamata, hinnata tuleb keskkonnamõju. Selle asjaolu kindlaks tegemine ei ole tsiviilkohtu pädevuses. Veeseaduse § 16 lg 3 järgi rakendatakse vee-energia saamisel vooluvee tõkestamisega ja paisutamisega seaduse § 17 nõudeid. Viidatud sätte lg 4 järgi peab paisutamist kavandav isik saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada ning lg 7 järgi kehtestab veekogu paisutamisele, veetaseme alandamisele ja veekogu tõkestamisele ning paisule esitatavad nõuded keskkonnaminister määrusega. Tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva valdkonnaga. Hageja poolt esitatud nõue kostjate kohustuse tuvastamiseks anda tahteavaldus ja selle asendamiseks kohtuotsusega on ennatlik. Kuna maakohus tsiviilasju menetleva kohtuna ei saa tuvastada kostjate kohustuse tuvastamise eelduseks olevaid asjaolusid, ei ole alust hagi rahuldamiseks
Kohus jätab tähelepanuta hageja poolt 5.10.2010 elektrooniliselt esitatud seisukohad ulatuses, mis ei puuduta käesolevat vaidlust. See menetlusdokument on koostatud teise tsiviilasja jaoks. Viidatud on 22.03.2010 kohtuistungile, käesolevas asjas ei ole sel päeval kohtuistungit toimunud. Seisukoht sisaldab viiteid asjaoludele ja normidele (naabrusõigus, AÕS § 143), mis ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Hageja nimetab ennast apellandiks (lk 3, 5). Arvestades esimese nõude läbivaatamata jätmise ja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise motiive, ei analüüsi kohus esitatud tõendeid. 6 Hagihind on TsMS § 125, § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 2.lause alusel 25 000 krooni. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 5 000 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 2 tuleb seoses alternatiivse nõude rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.