Obsah (8)

§ 113§ 103§ 82§ 101§ 128§ 127§ 1037§ 307

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Imbi Sidok ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2010

) § 1043 ja § 1045 lg. 1 p. 7 alusel peab ta hüvitama sellega tekitatud kahju.

1. veebruaril
2. a. loovutas Instmark OÜ oma kahju hüvitamise nõude kostja vastu hagejale. Kostja tegevusega on tekitatud kahju 500.000 krooni. Alternatiivselt tugineb hageja sellele, et tähtajatu hoius on olemuslikult tähtajatu krediidileping, millega klient annab krediidiasutusele krediiti.

§ 113lg.

1 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivitusintressi vähemalt seadusjärgse määra järgi. Viivitusintressi summa on 2.309.615, 61 krooni, kuid hageja nõuab seda üksnes riigilõivuga kaetud osas ehk 500.000 krooni. Kolmanda alternatiivnõudena palub hageja välja mõista kostjalt kui rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, alusetult käsutatu harilik väärtus (kasutuseelis) ja rikkumisega saadud tulu

§ 103lg.

1 ja § 1039 alusel (Riigikohtu otsus 3 3-2-1-46-09). Kasutuseeliseks ja saadud tuluks on laenuintress, mida kostja sai OÜ Instmark nõusolekuta blokeeritud raha väljalaenamise eest. Kostja tavaline laenuintress oli

1. a. 7, 2% ehk 775.845, 10 krooni, millest hageja nõuab 500.000 krooni. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja eeldas kuni
2. oktoobrini
3. a. (maakohtu sama kuupäeva määruse saamiseni), et vaidlusaluse kolme konto blokeering on kehtestatud RAB-i poolt. Hageja ei teadnud, et blokeering
4. veebruarist kuni
5. oktoobrini
6. a. oli seatud kostja enda initsiatiivil. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud. Võlgnik peab

§ 82lg.

3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

§ 82lg.

7 lause 3 järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega tuleb tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks

§ 82lg.

7 lause 3 järgi (Riigikohtu lahend 3-2-1-3-09). Üldjuhul on kahju arvestamine võimalik üksnes pärast kahju saabumist ehk pärast seda, kui kahju tekitamine on lõpetatud. Senikaua, kuni kahju tekitamine jätkub, ei saa võlausaldaja arusaadavalt ja usutavalt välja arvestada ja tõendada, kui suur kahju tal lõpuks tekib ning kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise lõppemise järgselt (

1. oktoobril
2. a.) oli võimalik tekitatud kahju kindlaks teha. Viivitusintressi nõue hakkab kulgema
3. jaanuarist
4. a. ja ei ole ka tänaseks aegunud. Arvestada tuleb ka arvelduskonto omapära, mis seisneb selles, et toiminguid tehakse Instmark OÜ maksekäsundi alusel. Seega on iga maksekäsundi täitmata jätmine korduva kohustuse rikkumine ja kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §
5. Kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult ning jätnud Instmark OÜ tegevuse õiguslikust küljest teavitamata. Kuivõrd blokeering leidis aset ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) rikkumisega, siis tugines hageja lisaks lepingulisele vastutusele ka seadusest tulenevale nõudele, millele rakendub 10-aastane tähtaeg (TsÜS § 149). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas aegumise vastuväite ning taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kostja vaidles vastu 10-aastasele aegumistähtajale. RAB kohustas kostjat arestima kõik Instmark OÜ kontod alates
6. veebruarist
7. a. kaheks tööpäevaks. Alates
8. veebruarist
9. a. jäid Instmark OÜ vaidlusalused kolm kontot blokeerituks kostja enda initsiatiivil. Kostja tegevus oli õiguspärane. Hageja lepinguväliselt esitatud nõuded on kõik aegunud. Kuna arvelduskontode blokeerimine leidis aset lepingulise suhte raames, saavad kontode blokeerimisest tuleneda nõuded vaid tehingust – Instmark OÜ ja kostja vahel sõlmitud arvelduskonto lepingust. Seega kohalduvad nõude aegumisele TsÜS § 146 ja §
10. Instmark OÜ-l tekkis õigus nõuda kostjalt arvelduskontode suhtes antud korralduste täitmist alates hetkest, mil langes ära arvelduskontosid blokeerima kohustanud RAB-i ettekirjutus. Seega muutusid vaidlusaluseid arvelduskontosid puudutavad nõuded sissenõutavaks
11. veebruaril
12. a. Nõue hakkab aeguma lepingu rikkumisest ning kahju tekkimise aeg ei ole tähtis. Kuna nõude aegumistähtajaks on 3 aastat, aegusid Instmark OÜ vastavad nõuded
13. veebruaril
14. a. 16.,
15. ja
16. veebruaril
17. a. toimus kontol vaid raha konverteerimine. Tegelikult peaks nõude aegumise algus olema
18. veebruar
19. a., kui leidis aset hageja õiguste rikkumine ning seejuures pole oluline, mis õiguslikul alusel kontod blokeeriti. Esimese astme kohtu otsus
20. aprilli
21. a. vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. 4 Hageja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Hageja saab esitada kostja vastu nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Puudub vaidlus, et Instmark OÜ ja kostja vahel on
22. mail
23. a. sõlmitud arvelduskonto leping ning Instmark OÜ nõuded kostja vastu tulenevad sellest, et kostja väidetavalt rikkus nimetatud lepingut, blokeerides Instmark OÜ kontod õigusliku aluseta.

§ 101lg.

1 p. 3 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel, s. t. muu kui võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist. Seega saab hageja kahjunõudeks olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (

§ 128lg.

2) ning lähtuda tuleb

§ 127jj sätetest.

Hageja leiab, et kostja on

1. märtsi
2. a. vastuses võtnud omaks asjaolu, et kostja blokeeris omal initsiatiivil vaidlusalused kontod
3. veebruarist
4. oktoobrini
5. a. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kohtu hinnangul ei ole kostja seda asjaolu omaks võtnud, vaid on oma vastuses ja aegumise vastuväite esitamisel lähtunud hageja poolt hagis esiletoodud asjaoludest. Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo
6. veebruari
7. a. ettekirjutusega kohustati kostjat kehtestama Instmark OÜ suhtes arvelduskontodele kasutamise piirang kaheks tööpäevaks alates
8. veebruarist
9. a.
10. veebruari
11. a. ettekirjutusega kohustati kostjat arestima täiendavalt üks Instmark OÜ konto, mis ei ole asjas vaidlusalune konto. Seega kehtis RAB-i ettekirjutus vaidlusaluse kolme konto suhtes kuni
12. veebruarini
13. a. ning kostja võtab omaks, et edasi olid kontod blokeeritud kostja enda initsiatiivil ning seda kuni Harju Maakohtu
14. oktoobri
15. a. määruse tegemiseni, millega kohus arestis Instmark OÜ vaidlusalused kolm kontot. Puudub vaidlus, et Instmark OÜ sai kontode blokeerimisest kohe teada. Hageja väitel arvas Instmark OÜ, et blokeering vaidlusalusel kolmel kontol jätkus pärast
16. veebruari
17. a. RAB-i poolt. Ebausutav on hageja esindaja väide, et Instmark OÜ oli nii hõivatud raha päritolu kohta dokumentide saamisega, et ei pidanud oluliseks järele uurida, mis alusel kontod on jätkuvalt blokeeritud ning et Instmark OÜ sai suuliselt teavet RAB-ilt, et kehtestati täiendav blokeering. Instmark OÜ pidi teadma RAB-i ettekirjutustest ning kontode blokeeringute õiguslikust alusest ning vastupidised hageja esindaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Seega on tuvastatud, et
18. veebruaril
19. a. pidi Instmark OÜ teadma, et kolme vaidlusaluse konto blokeering pärast
20. veebruari
21. a. on kehtestatud kostja poolt. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on ka tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 82lg.

7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.

§ 82lg.

3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kostja väidetav lepingurikkumine sai tuleneda sellest, et seoses kontode blokeeringuga ei saanud Instmark OÜ kostja juures avatud arvelduskontodel olevat raha kasutada ega käsutada ning seda perioodil 9. veebruarist 2. oktoobrini 2007. a. Seadusest ei tulene otseselt, 5 millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik

§ 82lg.

3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

§ 82lg.

7 lause 3 järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (Riigikohtu lahend 3-2-1-3-09). Seega tuleb nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks

§ 82lg.

7 lause 3 järgi. Enne

1. oktoobrit
2. a. ei olnud möödunud võimalikust arvelduskonto lepingu rikkumisest mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamise nõudmiseks, kui arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kui eeldada, et kostja poolt kehtestatud kontode blokeering oli ebaseaduslik, siis oli Instmark OÜ-l õigus nõuda kontol oleva rahaga arvelduste teostamiseks antud korralduste täitmist perioodil
3. veebruar -
4. oktoober
5. a. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist
6. 1 oli kostjal kohustus krediteerida kontot kliendi kasuks laekunud maksete ulatuses ning debiteerida seda vastavalt kliendi korraldustele. Väidetavalt toimus selline lepingurikkumine kostja poolt kuni
7. oktoobrini
8. a., kus pank nimetatud lepingulist kohustust Instmark OÜ ees ei täitnud. Seega ei saa hageja poolt esitatud kahjunõue olla aegunud, kuna hagi on esitatud
9. veebruaril
10. a. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus ei tunnustanud hagejal alusetu rikastumise nõude võimalikku olemasolu kostja vastu ja teha asjas uus otsus, millega tunnustada, et praeguse tsiviilasja saab lahendada alternatiivselt kahel erineval õiguslikul alusel: lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisnõudena või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena, kvalifitseerida vastavalt pooltevaheline õigussuhe ning jätta ka alternatiivnõude osas aegumine kohaldamata. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, hageja vaheotsust ei vaidlusta. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et lepingulise kahju hüvitamise nõude olemasolu ei välista alusetu rikastumise nõuet (Riigikohtu otsused 3-2-1-46-09 ja 3-2-1-134-09). Ka võlasuhte kehtimise ajal kehtinud

redaktsiooni § 729 lg. 9 nägi ette, et arvelduslepingust tuleneva kahju hüvitamise nõue ei välista ega piira nõuete esitamist muul alusel, eelkõige alusetust rikastumisest tulenevate nõuete esitamist. Seega põhineb esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel (

§ 1037ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 442 lg. 8) ning on ebaõige osas, millega jäeti üheselt arusaadavalt lahendamata alternatiivnõude võimaliku eksisteerimise ja aegumise küsimus. Praeguse seisuga ei ole teada, kas kohtud esimese alternatiivnõude rahuldavad või mitte, mistõttu menetluse hilisematel etapil võivad aktualiseeruda ka teine ja kolmas alternatiivnõue. On otstarbekas lahendada nende aegumise küsimus kohe, üheaegselt esimese alternatiivnõude aegumisega, et vältida täiendavate vaheotsuste tegemist ja nende ükshaaval vaidlustamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja teostas hageja eriõiguseellase pangakontode omaalgatusliku blokeeringu alates

1. veebruarist kuni
2. oktoobrini
3. a. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja omaalgatuslik blokeering kehtis ajavahemikul
4. veebruarist kuni
5. veebruarini
6. a. Hageja väitis, et sel ajal blokeeringut ei olnud, ja esitas selle kohta dokumentaalsed tõendid. Kostja väidab, et ta lubas üksnes valuutade konverteerimist hageja erinevate pangakontode vahel ning mistahes muid makseid ta ei lubanud. Kui kostja väitis, et ta rikkus arvelduskonto lepingut, hageja aga seda eitas, siis pidi kostja oma väidet tõendama. Tõendiks saaksid olla eelkõige täitmata (s. t. tagasilükatud) maksekorraldused. Kostja oli hageja vastuväitest teadlik, kuid sellele vaatamata ei ole oma väidet tõendanud. Tõendeid ei lisanud kostja ka oma apellatsioonkaebusele. Vaatamata tõendite puudumisele tuvastas maakohus, et kostja omaalgatuslik blokeering kehtis ajavahemikul
7. veebruarist kuni
8. veebruarini
9. a. Seeläbi rikkus 6 maakohus oma kohustust tõendeid analüüsida. Kuna lepingurikkumise alguskuupäev võib omada õiguslikku tähendust aegumise kohaldamise küsimuses, võis see rikkumine mõjutada asja otsustamist hageja kahjuks. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt pidi maakohus sedastama, et kostja omaalgatuslik blokeering kehtis
10. veebruarist
11. a. Seega ei olnud hagi esitamise hetkeks
12. veebruaril
13. a. möödunud kolm aastat ja ükski nõue ei saanud olla aegunud sõltumata sissenõutavaks muutmise kuupäevast. Isegi kui ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ta alustas arvelduskonto lepingu rikkumist
14. veebruaril
15. a., ei saanud alusetu rikastumise nõue aeguda. Alusetu rikastumise nõude (nii nagu ka mistahes muu nõude) aegumistähtaeg hakkab kulgema alates selle sissenõutavaks muutmisest. Riigikohtu otsuses 3-2-1-42-09 on selgitatud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada

§ 82lg.

7 lauset 3, mille kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Mõistlik aeg selles tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Mõistlik aeg vaidlusaluse kohustuse täitmiseks saab olla kaks nädalat (analoogia näit.

§-ga 250, § 310 lõikega 1, § 400 lõikega 2, § 409 lõikega 3, § 416 lõikega 1, § 458 lõikega 1). Seega ka siis, kui kostja omaalgatuslik blokeering leidis aset

1. veebruaril
2. a., muutus apellandi eriõiguseellase alusetu rikastumise nõue sissenõutavaks
3. veebruaril
4. a. Hagi esitamises ajaks ei olnud nõude sissenõutavaks muutmisest möödunud kolm aastat. Alusetu rikastumise nõude sisuks on kasutuseelise hüvitamine (Riigikohtu otsus 3-2-1-46-09). Raha kasutuseeliseks on muuhulgas (viivitus)intress. Vastavalt

§ 307lõikele 3 intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul.

(Viivitus)intressi kui korduva kohustuse aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154). Järelikult ei saa (viivitus)intressi nõue aeguda enne

1. jaanuari
2. a. Vastavalt TsMS § 150 lõikele 2, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta ka pärast aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Kuna kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, siis ei saanud aeguda ka alusetu rikastumise nõue. Alusetu rikastumise nõude täitmist saab nõuda isegi siis, kui kahju hüvitamise nõue oleks aegunud. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu vaheotsuse tühistada ning rahuldada uue otsusega apellandi taotlus aegumise kohaldamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et hagejal saavad olla vaid lepingulisest suhtest tulenevad nõuded kostja vastu ning et hageja väidetav õiguseellane oli kohe teadlik nii kontode blokeerimisest
3. veebruaril
4. a. kui ka sellest, et kolm vaidlusalust kontot jäid blokeerituks ka pärast
5. veebruari
6. a. Kostja ei nõustu aga vaheotsuse põhjendustega, mis puudutavad vaidlusaluse nõude aegumistähtaja algust. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, s. h. kahju hüvitamist nõuda on võlausaldajal õigus kasutada alates lepingu rikkumise hetkest. Kõik õiguskaitsevahenditest tulenevad võimalikud nõuded, mida hageja saaks arvelduskonto lepingu oletatavast rikkumisest tulenevalt kostja vastu esitada, s. h. hagis esitatud kahju hüvitamise nõue, on tehingust tulenevad nõuded. Selleks, et tuvastada, millal algas Instmark OÜ õiguskaitsevahenditest tulenevate nõuete (s. h. kahju hüvitamise nõue) aegumistähtaeg, tuleb hinnata seda, millal tekkis Instmark OÜ-l õigus õiguskaitsevahendeid kasutada, sest just see on TsÜS § 147 lõikes 2 mõistes ajahetk, millal õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega algas ka hageja nõude aegumine TsÜS § 147 lõike 1 kohaselt vastavast ajahetkest.

§ 101

lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja kasutada õiguskaitsevahendeid alates hetkest, mil võlgnik on kohustust rikkunud. Seega algab õiguskaitsevahendist tuleneva nõude 7 aegumistähtaeg TsÜS § 147 lõigete 1 ja 2 kohaselt hetkest, mil leiab aset kohustuse rikkumine, mis on aluseks õiguskaitsevahendi kasutamisele. Väidetav rikkumine leidis aset

1. veebruaril
2. a. – siis blokeeris kostja vaidlusalused arvelduskontod ega täitnud enam arvelduskonto lepingust tulenevat kohustust täita korraldusi, mida klient arvelduskontol olevate rahaliste vahendite suhtes pangale annab (näit. teostada makseid teistele kontodele, maksta raha sularahas välja jne). Kuna väidetav lepingurikkumine algas
3. veebruaril
4. a., tekkis Instmark OÜ-l samal kuupäeval õigus kasutada apellandi vastu õiguskaitsevahendeid, mis tähendab, et samal kuupäeval algas ka nõuete aegumis-tähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaja alguse hindamisel ei oma tähtsust see, kas
5. veebruaril
6. a., oli kostjal õiguslik alus kontode blokeerimiseks. See, kas blokeerimiseks oli olemas õiguslik alus või mitte, on õigusliku hinnangu küsimus, mis ei saa mõjutada ega mõjutagi aegumistähtaja kulgemist. Hageja nõude aegumistähtaja alguse hindamisel ei oma tähtsust ka see, kas üldse ja millal Instmark OÜ kostja poolt blokeeritud kontodel asuvaid rahalisi vahendeid kasutada soovis ja millal tekkis talle väidetav kahju, mille hüvitamist nõutakse. Tulenevalt TsÜS §-dest 146 ja 147 koosmõjus

§-ga 101 on oluline vaid see, millal apellant arvelduskonto lepingut väidetavalt rikkus ja Instmark OÜ sellest teada sai. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Instmark OÜ sai arvelduskontode blokeerimisest teada

1. veebruaril
2. a. ehk samal päeval, mil arvelduskontod blokeeriti. Samuti oli Instmark OÜ kohe teadlik sellest, et arvelduskontod jäid blokeerituks ka pärast
3. veebruari
4. a. TsÜS § 147 lõigetest 1 ja 2 järeldub, et enne aegumistähtaja algust ei saa nõuet omaval isikul loogiliselt olla ka õigust nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna käesoleval juhul asus maakohus seisukohale, et enne
5. oktoobrit
6. a. ei olnud vaidlusaluse nõude aegumine alanud, järeldub sellest, et enne
7. oktoobrit
8. a. ei oleks hagejal olnud õigust kostja suhtes lepingu väidetavast rikkumisest tulenevaid õiguskaitse-vahendeid kasutada. Seega ei oleks kuni
9. oktoobrini
10. a. olnud Instmark OÜ-l kostja väidetava lepingurikkumise tõttu ei õigust nõuda lepingu täitmist (

§ 101

lõige 1 punkt 1), sellest taganeda (

§ 101lõige 1 p.

4) ega kahju hüvitamist (

§ 101lõige 1 p.

3). Selline käsitlus viib praktikas absurdsete tulemusteni. Olukorras, kus kontopidaja väidetavalt rikub arvelduskonto lepingut, ei saa olla mingit õiguslikku põhjust, miks peaks arvelduskonto lepingu sõlminud isikul olema õigus nõuda kahju hüvitamist alles rohkem kui pool aastat pärast arvelduskonto lepingu rikkumist. Kui pooltevahelises lepingulises suhtes ei oleks toimunud muudatusi ja lepingu rikkumine oleks jätkunud, ei oleks maakohtu tõlgenduse kohaselt rikkumisest tuleneva nõude aegumine tänaseni alanud. See tähendaks, et teine lepingupool võib ise valida, millal ta lepingut rikkunud poole vastu nõude esitab – kas või aastakümneid hiljem. Vaidlusalune olukord, kus arvelduskontode blokeerimisest konkreetsel kuupäeval tekib väidetavalt kahju igal edasisel päeval kuni konto blokeeringust vabastamiseni, on sarnane olukorraga, kus viivisenõue tekib iga edasine päev alates põhinõude täitmata jätmisest kuni põhinõude täitmiseni. Aegumistähtaja algamist sellises olukorras on Riigikohus analüüsinud oma otsuses 3-2-1-41-07 ning leidnud, et ebaõige on ringkonnakohtu nõustumine hageja tõlgendusega viivisenõude aegumisest päevade kaupa ning seisukoht, et viivisenõue tekib eraldi iga põhinõudega viivitatud päeva eest. Rahalise kohustuse õigeks ajaks täitmata jätmisel hakatakse viivist arvestama põhivõla sissenõutavaks muutumisest. Sellest hetkest hakkab kulgema nii põhinõude aegumistähtaeg kui ka põhinõudelt arvestatud viivisenõude aegumise tähtaeg. Põhivõla tasumata jätmine on ühekordne rikkumine ja iga viivituses oldud päeva eest ei panda toime uut rikkumist. Sama on leidnud Riigikohus lahendis tsiviilasjas 3-2-1-103-05. Ülaltoodu kinnitab seda, et hagi on esitatud hilinenult. See, et hagejale võis arvelduskonto lepingu väidetavast rikkumisest tekkida kahju ka pärast 7. veebruari 2007. a., ei mõjuta aegumistähtaja algust. Seda, et nõude aegumistähtaja alguse tuvastamisel on oluline just õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkusest teadasaamise hetk, kinnitab ka Riigikohtu 8 otsuses 3-2-1-64-08 märgitu, mille kohaselt hakkas hagi kahju hüvitamiseks aeguma järgmisel päeval pärast seda päeva, millal hageja oli saanud teada kinnistu ning selle olulisteks osadeks olevate hoonete müügilepingust, et hagi aegumise alguse osas kohaldub varasema TsÜS § 116 esimene lause ning et kahju hüvitamise hagi aegus varasema TsÜS § 113 lg 1 ja

-i rakendusseaduse (

RakS) § 9 lg. 3 järgi. Ülaltoodut on Riigikohus kinnitanud ka oma otsuses 3-2-1-133-05. Poolte seisukohad vastastikuste kaebuste kohta Kumbki pool vaidleb vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 656 lg. 1 p. 5 ja § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi aga saata menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Maakohus leidis otsuses õigesti, et hageja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Kohus on ka õigesti leidnud, et pooltel oli arvelduskonto leping ja hageja saab esitada kostja vastu nõudeid selle lepingu rikkumisest tulenevalt. Oma järeldust selle kohta, nagu saaks hageja kostja vastu esitada nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks, ei ole maakohus põhjendanud. Selle järelduse osas ei vasta otsus TsMS § 442 lg. 8 nõuetele, sest otsus ei sisalda mingit põhjendust selle kohta, milliste asjaolude ja tõendite alusel maakohus taolise järelduse tegi ning miks ta ei nõustu selles osas hageja faktiliste väidetega. Vaheotsusega lahendas maakohus üksnes hageja lepingurikkumisele tugineva kahju hüvitamise nõude aegumise küsimuse, leides, et see nõue ei ole aegunud. Samas ei tuvastanud maakohus otsuses faktiliste asjaolude kogumit, mida nõude aegumise üle otsustamine oleks eeldanud. Otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud, see ei vasta TsMS § 436 lg. 1 (kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud) ja TsMS § 442 lg. 8 lause 1 (otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas) koosmõjust tulenevale otsuse piisava põhjendatuse ja seadusele vastavuse nõudele ning annab ringkonnakohtule TsMS § 656 lg. 1 punktis 5 sätestatud aluse otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisele. Maakohus märkis otsuses õigesti, et lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 järgi üldjuhul kolm aastat, TsÜS § 147 lg. 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, TsÜS § 147 lg. 2 ja

§ 82lg.

7 lause 1 järgi muutub nõue sissenõutavaks aga hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samuti on õige tõdemus, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, seega ei ole kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud ning võlgnik peab

§ 82lg.

3 kohaselt kohustuse täitma ja võlausaldaja võib sama paragrahvi lg. 7 lause 3 kohaselt selle täitmist nõuda kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Seejuures tuleb arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Taoliselt on lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude sissenõutavust aegumise kontekstis käsitlenud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-3-09, millele maakohus oma lahendis on viidanud. Maakohus põhjendas hageja poolt esitatud lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudele aegumise kohaldamata jätmist asjaoluga, et kostjapoolne lepingurikkumine (hageja konto blokeerimine) kestis väidetavalt kuni

1. oktoobrini
2. a., hagi esitati aga
3. veebruaril
4. a. Kuigi maakohus ei märkinud otsuses sõnaselgelt, millal möödus pärast lepingurikkumist mõistlik aeg kostjale kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks ja hagejale selle nõudmiseks, võib otsusest siiski järeldada, et maakohtu arvates ei möödunud see aeg enne
5. oktoobrit
6. a. Seejuures ei nähtu otsusest, millistel motiividel kohus 9 taolisele järeldusele jõudis. Otsusest ei nähtu ka, et kohus oleks arvestanud vaidlusaluse kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanek eeldab kostja lepingurikkumist, hagejale selle tagajärjel kahju tekkimist ja hageja teadlikkust sellest. Seega tuli kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks eelkõige kindlaks teha, millal kostja lepingurikkumise tulemusel hagejale kahju tekkis ja millal hageja taolisest kahjust teada sai või teada saama pidi. Maakohus tuvastas otsuses üksnes, millal leidis aset kostjapoolne lepingurikkumine, mis seisnes hageja konto blokeerimises, ei tuvastanud aga, kas ja millal hagejale seeläbi kahju tekkis, rääkimata hageja teadmisest. Konto blokeerimisega iseenesest ei kaasne alati kahju. Selle lepingulise kohustuse täitmise olemust, viisi ega kohta, mis hageja väidetel talle kahju tekitas, maakohus otsuses samuti ei käsitlenud. Teadmata, milles seisneb hageja kahju, millal see tekkis ja millal hageja kahjust teadlikuks sai, ei ole võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude aegumise üle. Ringkonnakohtul ei ole võimalik otsuse puudust kõrvaldada, sest asjas tähtsa asjaolude kogumi olulises ulatuses esmakordsel tuvastamisel apellatsioonikohtus rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Pealegi on tegemist vaheotsusega, millega aegumist ei kohaldatud ja vaidlust sisuliselt ei lahendatud ning kooskõlas TsMS § 449 lg. 3 lausega 2 jätkub menetlus maakohtus nii või teisiti. TsMS § 449 lg. 3 iseenesest küll võimaldab teha vaheotsust aegumise kohta ka juhul, kui kohus aegumist ei kohalda, edasises menetluses peaks maakohus aga vajadusel muuhulgas kaaluma ka seda, kas oleks otstarbekas ja tsiviilkohtumenetluse ülesannetega (TsMS § 2 – tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega) kooskõlas teha vaheotsust aegumise kohaldamata jätmise kohta olukorras, kus nõude aegumise üle otsustamiseks on vajalik tuvastada valdav osa nende faktiliste asjaolude kogumist, mille tuvastamist eeldab nõude sisulise põhjendatuse üle otsustamine. Et tsiviilasi saadetakse maakohtule tagasi uueks arutamiseks ja edasiseks menetlemiseks, siis ei anna kolleegium hinnangut apellatsioonkaebuste asja sisu kohta käivatele väidetele. Imbi Sidok Peeter Pällin Malle Seppik Jõustunud Riigikohtu 17 02 2011 otsuses nr 3-2-1-168-10 toodud muudatustega RESOLUTSIOON
7. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsuse (tsiviilasi nr 2-108380) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
10. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
11. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kassatsioonkaebuselt
12. novembril
13. a tasutud kautsjon 319 (kolmsada üheksateist) eurot 56 senti (5000 (viis tuhat) krooni) arvata riigituludesse.