1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Imbi Sidok, Mare Merimaa, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2011, Tallinn Tsiviilasja num
) § 44 lg-st 5 hagejal õigus kannet vaidlustada. 6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi on hagi aegunud.
§ 44
lg 3 kehtestas aastase aegumistähtaja, mille jooksul võis hageja kannet vaidlustada. Esimese astme kohtu otsus 3
- 01.07.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
- Otsuse põhjenduste kohaselt on M. K. K. sünniakti ärakirja kohaselt vanemate 22.11.1999 ühise avalduse alusel lapse sünniakti kantud tema emana K. K. ja isana K. K.. Hageja selgitas, et kirjutas lapse sünniaktile alla teadmisega, et on lapse isa.
- aastal pärast DNA proovi andmist selgus, et hageja ei ole lapse bioloogiline isa ja seega on kostja hagejat ära kasutanud.
- Kostja selgitas, et hageja oli ühise avalduse esitamise ajal perekonnaseisuametis teadlik, et ei ole lapse isa. 28.04.1999 ultraheliuuringuga fikseeriti kostjal rasedus 12 nädalat. Uuringu juures viibis ka hageja. Lapse eostamine pidi toimuma orienteeruvalt 10.02.1999, seega umbes 18 päeva enne poolte intiimsuhet 27.02.
- Seega oli mõlemale selge, et hageja ei saa olla lapse bioloogiline isa. Juba enne lapse sündi oli hageja avaldanud soovi, et ta kantaks sünniaktile lapse isana. Selline kanne sai tehtud 22.11.1999 ühise avalduse alusel. Kogu hageja käitumine, sõnad ja teod on kinnitanud aastate vältel, et ta oli teadlik, et ei ole lapse bioloogiline isa. Hageja on toetanud oma kolme bioloogilist last võrdlemisi hästi, kuid on jätnud K. toetuseta, sest oli teadlik alates kostja 12-ndast rasedusnädalast, et ei ole lapse bioloogiline isa.
- Kostja rasedus- ja sünnitusloo kaardi nr XX väljavõtte kohaselt oli 20.04.1999 raseduse suurus 11 nädalat. Hageja ei ole eitanud 28.04.1999 kostja ultraheliuuringute juures viibimist, kus selgus asjaolu, et kostja oli rase juba enne, kui pooled olid omavahel intiimsuhetes, kas siis 27.02.1999 või hiljem. Samuti ei ole hageja eitanud fakti, et pärast ultraheliuuringuid mindi koos kostja koju ja arutati UHD uuringute tulemusi ka kostja emaga. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka tunnistaja A. A. ütlustega, et pärast ultraheliuuringuid sai selgeks, et laps ei saa olla K. laps ning seda arutati tema kodus tollel päeval hageja, kostja ja tunnistaja juuresolekul. Tunnistaja ütluste kohaselt kostja raseduse ajal oli hageja väga toetav ja abivalmis. Nad olid varem aastaid abielus olnud ja soovinud abielu ajal last saada, mis neil ei õnnestunud. Hageja viis kostja sünnitama ja tõi ka koju. Hageja avaldas soovi kanda end lapse sünniakti isana, kuigi teadis, et ei ole lapse bioloogiline isa.
- 19.10.2009 DNA analüüsi tulemustel ekspert arvab, et K. K. ei saa olla M. K. K. bioloogiline isa.
- 01.01.1995 kuni 30.06.2010 kehtinud
§ 44
lg 3 sätestab, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude esitamise üheaastane tähtaeg on aegumistähtaeg, kuid seob tähtaja alguse asjaoluga, millal isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on aegumise taotluse esitanud põhjendusel, et hageja oli juba kostja 12. rasedusnädalast, seega ammu enne lapse sündi, teadlik asjaolust, et ei saa olla lapse bioloogiline isa.
§ 44
lg 5 kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ei ole lapse isa. 13. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, järeldas, et hageja oli teadlik juba alates 28.04.1999, et ei saa olla lapse bioloogiline isa. Vaatamata sellele teadmisele hageja esitas koos kostjaga 22.11.1999 aastal perekonnaseisuasutusele ühise avalduse lapse sünniakti koostamiseks, hageja kandmiseks isana lapse sünniakti. Eeltoodu alusel on
§ 44
lg 3 kohaselt sätestatud üheaastane kande vaidlustamistähtaeg hageja poolt ületatud ja kohtul ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna ka kostja alternatiivnõudena taotles hagi aegumist seoses kande vaidlustamise tähtaja möödumisega. Apellatsioonkaebus
- K. K. palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
- Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud arvestamata asjas tähtsust omavad tõendid, kõik apellandi vastuväited ning ei ole otsuses põhjendanud, milliste apellandi 4 faktiliste väidetega ta ei nõustu ja miks. Kohus ei ole hinnanud ega analüüsinud tõendeid nende vastastikuses seoses. Osundatud menetlusrikkumine viis selleni, et kohus jättis olulise osa asjas tähtsust omavaid asjaolusid tuvastamata, osa asjaolusid on aga meelevaldselt ja ekslikult tuvastatud.
- Apellandi poolt maakohtule esitatud tõenditest nähtub üheselt, et apellant oli elanud selges veendumuses ja teadmises, et tema on M. K. isa. Vastupidist ei olnud vastustaja väitnud ega olnud apellandil põhjust ka eeldada. Eelnimetatud asjaolu on kinnitanud ka tunnistajad T. K. ja E. B.. Kuivõrd apellandil oli aga juba uus elu ja uus pere ning vastustaja siiski soovis lapse sünnitada (see tähendab mitte aborti teha), siis otsustati ühiselt, et vastustaja küll sünnitab lapse, kuid apellant lapse elus aktiivselt ei osale ning kogu lapse kasvatamise eest seisab hea vastustaja.
- Teades, et ta on lapse isa, esitas apellant koos vastustajaga ühise avalduse ja lapse põlvnemine apellandist tehti kindlaks
§ 41lg 1 alusel poolte ühise avalduse alusel.
Miks muidu oleks pidanud apellant laskma kanda oma nime lapse sünnitunnistusele. Olid ju pooled üle aasta juba lahutatud ja apellandil oli uus pere. Täiesti võõra mehe lapse enda omaks tunnistamine ajal, kui apellandil oli oma pere, on vastuolus terve mõistuse ja igasuguse loogikaga ega ole seetõttu ka põhjendatud ning apellant ei ole kunagi sellistel motiividel tegutsenud. Vastustaja sellekohased väited on paljasõnalised.
- Lapse isadust kinnitades võttis apellant teadlikult endale pikaajalise vastutuse lapse heaolu ja kasvatamise eest (nt juhuks kui vastustajaga oleks midagi juhtunud vms), kuivõrd selline kohustus tuleneb lapsevanemale seadusest. Arusaamatuks jääb, millistel ajenditel ja motiividel peaks apellant võtma endale vabatahtlikult kohustuse kasvatada täiesti võõra inimese last. Sellekohane väide on ebaloogiline ja väär.
- Asjaolu, et apellant on lapse isa, kinnitas oma seletustega kohtuistungil ju muuhulgas ka vastustaja ise, öeldes:
- aastal, kui me suhtlesime, siis pakkus tema välja oma korteri minule üürile anda, mitte sellepärast, et mul ei olnud kuskil elada, ma elasin samaväärses üürikorteris, kus maksin üüri 5000 krooni kuus; olin sellega nõus seetõttu, et lootsin, et lapse ja isa vaheline suhe paraneb, et nad seetõttu kohtuvad tihemini. Seega kinnitab ka vastustaja ise, et on selgelt andnud apellandile mõista (5 aastat pärast lapse sündi), et tegemist on ikkagi tema lapsega, mitte kellegi kolmanda isiku lapsega, millest apellant ka vastustaja väitel pidi teadma. Vastustaja enda seletused lapse isadusest teavitamise osas on seega täielikult vastuolulised.
- Vastustaja tunnistajate ütlused olid vastuolus vastustaja enda tegevusega, see tähendab nimetatud tunnistajate ütlused ei olnud usaldusväärsed. Tunnistajad kinnitasid, et nägid sularahas üüri tasumist apellandile, kuigi vastustaja ise on varasema menetluse käigus väitnud, et üüri tasumine toimus igakuiselt hoopis ülekandega (vastustaja taotles isegi pangakonto väljavõtete lisamist toimikusse).
- Eelnimetatud asjaolusid on apellant maakohtule esitatud dokumentides käsitlenud ning esitanud ka nende tõendamiseks tõendeid, millest on üheselt võimalik järeldada, et apellant ei olnud teadlik, et tema ei ole lapse isa.
- Samuti ei ole tõendamist leidnud, et apellandi ja vastustaja seksuaalvahekord toimus just nimelt 27.02.1999 ja mitte paar nädalat varem. Kohus ei ole põhjendanud ega viidanud ka tõendile, millele tuginedes saaks tõsikindlalt väita, et poolte kohtumine ja lapse eostamine toimus just sel kuupäeval. Vastustaja väited päeviku pidamise ja olemasolu kohta on täielikult tõendamata. Kui selline päevik tõepoolest eksisteeris, oleks vastustaja saanud selle ka maakohtule tõendina hõlpsasti esitada. Vastupidisel juhul on tegemist paljasõnalise väitega, millisel ei saa olla määravat kaalu kohtuotsuse motiveerimisel. Kuivõrd käesoleval juhul on aga just lapse eostamise kuupäev kogu vaidluse lahendamise seisukohast määrava tähtsusega, siis peab nimetatud asjaolu olema tõendatud muul ja usaldusväärsemal viisil, kui vastustaja seletus. Väidetav päevik koos varasemate ja hilisemate sissekannete ning vanusest 5 tingitud kulumismärkidega oleks olnud usaldusväärsem tõendiallikas kui vastustaja isiklikust rahalisest huvist kantud seletus.
- Maakohus on käsitlenud vaid vastustaja poolt esitatud faktilisi väiteid, jättes täielikult arvestamata ja analüüsimata apellandi poolt esitatud tõendid ja seisukohad, mille tulemiks on ebaõige kohtulahend, mis võimaldab vastustajal nõuda apellandilt igakuist rahalist elatist, kuigi apellandil puudub lapsega igasugune seos. Apellandi poolt esitatud tõenditest nähtub üheselt, et apellant ei olnud teadlik, et ta ei ole lapse isa enne, kui vastustaja asus nõudma elatise maksmist ning viidi läbi isaduse tuvastamise analüüsid. Käesoleval juhul on vastustaja ebaõigete andmete esitamisega saavutanud ebaõige kohtulahendi, mille tõttu lasub apellandil aastatepikkune elatise tasumise kohustus võõraste inimeste lapsele. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
- Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Muuta tuleb see osa põhjendustest, milles maakohus lähtus
§ 44lg-st 3 ja jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu.
Küll aga nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, mille tulemusena tuvastati, et hageja oli ja pidi olema juba enne ühise avalduse esitamist teadlik, et tegemist ei ole tema bioloogilise lapsega. Selles osas ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Maakohtu poolt tuvastatu alusel tuleb hagi jätta rahuldamata
§ 44
lg 5 alusel põhjusel, et hageja oli minetanud õiguse oma vanemakannet vaidlustada, sest teadis juba ühise avalduse esitamise ajal, et ei ole tegelikult lapse bioloogiline isa. 26. Kuni 01.07.2010 kehtinud
-i redaktsiooni § 44 lg 5 kohaselt ei võinud isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, tema kohta tehtud vanemakannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Puudub vaidlus, et hageja kohta tehti vaidlusalune isakanne tema ja lapse ema ühise 22.11.1999 esitatud avalduse alusel. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka lapse sünniaktiga nr XX 22.11.1999 (t lk 6). Samuti on tõendatud, et laps ei põlvne bioloogiliselt hagejast (ekspertiisiakt t lk 30-31). Kuna kostja esitas vastuväite, mille kohaselt oli hageja ühise avalduse esitamise ajal teadlik, et tegemist ei ole tema bioloogilise lapsega, tuli vaidluse lahendamisel esmalt tuvastada, kas kostja väide leiab tõendamist. Seda on maakohus ka teinud ja kolleegium ei tuvastanud seejuures tõendite ebaõiget hindamist.
- Kolleegium on seisukohal, et maakohus jõudis õigesti tõendite kogumi analüüsi tulemusena lõppjäreldusele, et 22.11.1999 avaldust esitades teadis ja pidi hageja teadma, et tegelikkuses ei ole ta selle lapse bioloogiline isa. Tõendamist ei leidnud sellised faktilised asjaolud, millised oleksid lükanud ümber kostja väited asjaolude kohta, milledest tulenevalt sai hageja juba enne lapse sündi, täpsemalt 28.04.1999, koos kostjaga ultraheliuuringul käies, teada, et tema ei ole kostja lapse bioloogiline isa.
- Apellant heidab maakohtule ette asjas tähtsust omavate tõendite arvestamata jätmist, leides, et täielikult on jäetud analüüsimata hageja poolt esitatud tõendid (tunnistajate ütlused) ja hageja väited. Selle etteheitega tuleb nõustuda osaliselt. Vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja väiteid ja vande all antud seletust on maakohus analüüsinud. Küll aga ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja poolt taotletud tunnistajate ütluste võimaliku tähtsuse kohta asja lahendamisel. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud menetlusliku möönduse on ringkonnakohtul võimalik ise kõrvaldada, kusjuures maakohtu lõppjäreldusi need tõendid ei mõjuta. 6
- Hageja taotlusel kuulas maakohus tunnistajatena üle hageja sõbra E. B. ja isa T. K.. E. B. ütluste kohaselt rääkis hageja talle
- aastal, et saab isaks, detailsemalt midagi tunnistaja ei tea;
- aasta sügisel ütles hageja, et on kahtlus, et ta ei olegi lapse isa; kahtlused tekkisid tal lähedaste juttude põhjal; hageja oli sellest üllatunud ja šokis; hagejal on peale M. K. veel 3 last (t lk 95). T. K. ütluste kohaselt sai ta teada
- aasta suve lõpus või sügise alguses, et M. K. ei olegi tema poja laps; teiste hageja lastega on ta suhelnud, aga M. K. mitte, ka kostja ei ole toonud last tema juurde; kui kostja nõudis elatist, rääkis hageja, et on maksnud, aga ju sellest on vähe; kostja kasutas poja korterit odavama raha eest, kui poeg ise pangale maksis; vahepealne summa oli nagu elatis lapsele, suurust ei tea (t lk 98).
- Tunnistajate ütlustest nähtub, et kumbki neist ei teadnud
- aastat puudutavaid asjaolusid ja nende ütlused ei lükanud ümber kostja vande all antud seletusega ja tema ema ütlustega, samuti rasedakaardiga, tõendamist leidnud asjaolusid: hageja ja kostja sõitsid koos Saksamaalt Eestisse
- aasta veebruari lõpus; ööbisid hotellis ja olid seksuaalvahekorras; 28.04.1999 käis hageja koos kostjaga ultraheliuuringus ja pidi teada saama, et kostjal tuvastati raseduse
- nädal ehk seda, et kostja pidi rasestuma juba enne temaga taaskohtumist. Kogu menetluse vältel ei nimetanud hageja konkreetset kuupäeva, millal ta Saksamaal oma endise abikaasaga hotellis ööbisid. Kostja vande all antud seletuse kohaselt lahkus ta Hollandist oma sealse elukaaslase juurest 27.02.1999 (t lk 106-109). Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt tõi hageja kostja koju
- aasta märtsikuu alguses. Hageja ei esitanud ühtki tõendit, mis oleks tõendanud, et oli kostjaga seksuaalvahekorras enne 27.02.1999 ehk selliselt, et tema poolt eostatud raseduse pikkuseks oleks võinud seisuga 28.04.1999 olla 12 nädalat.
- TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatud väide on tõendatud või mitte. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis paneksid kahtlema kostja vande all antud seletuse ja tunnistaja A. A. ütluste tõepärasuses, seda enam, et hageja omalt poolt neid ümberlükkavaid tõendeid ei esitanud. Hageja isegi ei toonud terve menetluse kestel esile ühtki konkreetset kuupäeva, millal siis tegelikult poolte seksuaalvahekord veebruaris 1999 toimus. Asjaolu, et kostja poolt taotletud tunnistajad andsid üüri tasumise kohta ütlusi erinevalt sellest, mida oli väitnud kostja ise, ei muuda ebausaldusväärseteks nende poolt muude asjaolude kohta antud ütlusi. Asjaolu, kas kostja tasus hagejale aastal 2004 üüri sularahas või pangakonto kaudu või mõlemal viisil korraga, käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma.
- Kostja väidet asjaolu kohta, et hageja teadis enne väidetud
- aastat, et tema ei ole lapse bioloogiline isa, tõendavad ka tunnistaja G. K., kostja sõbranna alates aastast 2003, ütlused selle kohta, et
- aasta suvel viibis ta kostjal külas hagejale kuuluvas korteris, kui hageja tuli üüriraha järele; laps ütles talle isa; tunnistaja imestas, et miks lapse isa võtab raha oma lapse emalt; selle peale ütles hageja, et tema ei olegi selle lapse päris isa, on ainult paberite järgi; kui hageja ära läks, ütles kostja, et hageja teadis juba raseduse ajal, et ei ole isa, aga võttis lapse enda nimele (t lk 101). Samuti tõendavad kostja väiteid tema vande all antud seletus ja tunnistaja A. A. ütlused selle kohta, et aastal 2007 palus hageja kostjal teha M. K. selgeks, et ei ole tema isa.
- Kolleegium on seisukohal, et maakohtu lõppjäreldust kinnitab kaudselt ka hageja erinev käitumine kostja ja tema lapsega võrreldes oma teiste kolme lapsega ja nende emadega. Hageja seletas vande all, et ta ei ela koos ühegi oma lapse ega nende emadega, kuid teised lapsed saavad temalt kuus vastavalt 5000 või 4000 krooni elatist vabatahtlikult, üks ema lisaks ka kütuse kompensatsiooni (t lk 105-106). Hageja isa ütluste kohaselt suhtleb ta teiste hageja lastega, kes elavad Eestis, umbes paar korda 7 kuus; M. K. ei ole suhelnud; hageja suhtleb teiste lastega vastavalt kokkulepetele nende emadega; kui mõni laps on hageja juures, tuleb hageja lapsega ka vanaisa juurde. M. K. ülalpidamiseks mõistis elatise välja kohus, kusjuures hageja vaidles kostja esitatud hagile vastu (29.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-08-67385; t lk 28-29). Hageja seletustest ei nähtu veenvat põhjust, mis tingis aastate jooksul sellise suhtumise M. K. , kui hageja teada oli tegemist samavõrd tema bioloogilise lapsega kui teisedki. Hageja väide, et lapse kasvatamisest ei saanud osa võtta koduse elu tõttu, ei ole veenev, sest teiste lastega suhtlemist kodune elu ilmselt ei seganud.
- Apellant on meelevaldselt kaebuse p-s 1.7 asunud seisukohale, et fraasiga „ ...lootsin, et lapse ja isa vaheline suhe paraneb, et nad seetõttu kohtuvad tihedamini...“ kinnitas kostja kohtuistungil hageja väidet, et ka
- aastal andis kostja hagejale selgelt mõista, et tegemist on ikkagi tema, mitte kolmanda isiku, lapsega. Tsiviilasjas uuritud tõendid sellist tõlgendust ei toeta. Mõistlik on vastustaja seisukoht vastuses kaebusele, mille kohaselt pidigi ta hagejat lapse isaks nimetama, sest hageja on isana lapse sünniakti kantud.
- Kolleegium ei saa vastata kaebuse p-s 1.6 sisalduvale apellandi küsimusele, et miks pidi ta laskma kanda oma nime täiesti võõra lapse sünnitunnistusele. Tegemist pidi olema hageja emotsionaalse otsustusega, millele ilmselt aitas kaasa asjaolu, et ta oli lapse emaga olnud eelnevalt abielus (aastatel 1992-1998), kuid ühiseid lapsi neil ei olnud, ka nähtub intiimsuhtes olekust, et tunded poolte vahel olid vähemalt mingil määral säilinud. Hageja käitumise, sealhulgas lapse emaga ühise avalduse esitamine lapse sünni registreerimiseks, ajendid aastal 1999 käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma.
- Alates 01.07.2010 kehtiva
-i redaktsioonis reguleerib isaduse vaidlustamist § 93, mille lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.
§ 210
lg 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule ja toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne kehtiva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui kehtivast seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas oli maakohtu sisuline menetlus lõppenud enne praeguse
-i kehtima hakkamist ja asjaolu, et kohus avaldas otsuse uue redaktsiooni esimesel kehtimise päeval, ei saa maakohtu otsuse seaduslikkusele mõju avaldada. 37. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellandi kanda. Mare Merimaa Ulvi Loonurm Imbi Sidok