) § 22 lg-le 1, § 23 p-le 1 ja Õiguskantsleri 20.03.2007 ettepanekule nr 71/060511/0701815 leides, et kaupluses kehtestatud juurdehindlus oli vastuolus põhiseaduse §-ga
lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole.
lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõigulikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
§-d 3 ja 4 näevad isikule ette õiguse nõuda tema õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamist või toimingu lõpetamist. Seega tuleneb
lg-st 1 muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti või toimingu õigeaegse vaidlustamisega. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmiselt oli vangla kaupluses kaupade juurdehindluseks 17,99%, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Justiitsministeeriumi seisukoht Justiitsministeerium leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Ministeerium märgib, et kaebaja kahjuhüvitise nõue ei kulu rahuldamisele juba üksnes seetõttu, et ei ole kasutatud
lg 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega pöördutud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. 3 Lisaks on ministeerium seisukohal, et kaebajale ei ole varalist kahju tekkinud.
lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Ministeerium leiab, et kaebajaga sõlmitud müügitehingute näol on tegemist eraõigusliku suhtega. Kaebaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega on kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovis ja nõustus selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta kuni 22.07.2009 pretensioone esitanud, sellega on kõik kaebaja ja vangla kaupluse vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud. Ükski õigusakt ei anna tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna eest. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudlusele-pakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Tartu Vangla kauplus ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja kui tarbija majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi ta tehinguotsustusi, mida muidu teinud ei oleks. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Keskmiselt oli vangla kaupluses juurdehindluseks 17,99%, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega sisseostude võimaldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi maksnud juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebuse esitaja on tuginenud kaebuse esitamisel
lg-le 1 ja § 23 p-le 1, põhiseaduse §-le 113, samuti õiguskantsleri 2007 märgukirjale nr 7-1/060511/070815, viimane on ka kaebusele lisatud.
lg 1 sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kulutustega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas.
p 1 kohaselt võib lisaks § 22 lõikes 1 sätestatule isik nõuda ka intressi alusetult saadud raha eest 6 protsenti aastas. Seega on kaebus esitatud tulenevalt alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Ka kaebaja poolt osundatud õiguskantsleri märgukirjas on selgitatud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõudega tuleb juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole. 4 Kohtule esitatud kaebuses taotleb E-Lettens 12 652 krooni ja 55 sendi väljamõistmist perioodi 22.03.2010 kuni 23.07.2009 eest. Kohus on seisukohal, et E.Lettensi kaebus perioodil 22.03.2007 kuni 23.07.2009 avalikõiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadus raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata. Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb oma sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 muutus VangS § 48 lg 1 redaktsioon, ning sätestati, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Samast ajast kehtestati vangistusseaduses kaupade juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostetud kauba hinnast kuni 20 % kõrgem. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 48 lg 1 ei määratlenud isikut, kes võib kinnipeetavatele kaupu müüa. Seda ei olnud reguleeritud ka mõnes teises vangistusseaduse sättes. Nähtuvalt õiguskantsleri 2007 märgukirjast, oli vanglates kaks erinevat lahendust kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamiseks, kas eraõigusliku isiku kaudu või osutas teenust vangla ise. Tartu Vanglas müüs kaupu kinnipeetavatele vangla ise. Vangla kehtestas seejuures erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis keskmiselt oli vangla kinnitusel 17,99%. Seega oli vaidlusalusel perioodil vangistusseadusega pandud vanglale ülesanne tagada kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine kas vangla vahendusel või hiljem vangla kontrolli all, mis on avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga vahet teha vanglas kinnipeetavatele siseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise ehk müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks luua võimalus ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. VangS § 48 lg 1 sõnastuses osta kaupu „vangla vahendusel“ või „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupu. Tulenevalt VangS §st 48 tuli ka kinnipeetavatel arvestada, et neil ei ole võimalik kaupu vahetult vangla kauplusest osta, vaid kaupade ostmine toimub vangla vahendusel ja vangla kontrollimisel. Nagu kohus eelpool märkis, ei olnud vaidlusalusel perioodil kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesandena täitmisena saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine, samuti kindlustamine, et kinnipeetavatel oleks võimalik osta ainult vanglas lubatud asju. 5 Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisega ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust. Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec
lg 1 ja § 23 p 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning intressi tasumist. Kohtukulude osas menetlusosalised taotlusi esitanud ei ole. Eda Muts Kohtunik 6 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.