TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1376 Otsuse kuupäev 8. detsember 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Jevgeni Melnikovi kaebus Politsei- ja Piiriva

) § 236 lg-st 1 ja 237 lg-st 2 tulenevalt riigilõivu tasumisest vabastamist. Nimetatut aga kaebuse esitaja taotlenud ei ole, kuna Politsei- ja Piirivalveameti otsuses ülesmärgitud seadusesätted käsitlevad relvaseadusest tulenevat. Kaebuse esitajale jääb selgusetuks, millistele riigilõivuseaduses sätestatud alustele haldusorgan on tuginenud. Kaebuses palub J. Melnikov, et teda vabastatakse riigilõivu tasumisest

§ 39

lg 2 p 1 alusel, kuna vabanemisel kavatseb kaebuse esitaja elama minna oma venna juurde või rakendada kaebaja suhtes

§ 228lg 5.

Vastustaja vastuväited 6. Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et vaidlustatud haldusorgani otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Ebaõiged on J. Melnikovi viited seaduse sätetele, mis käsitlevad relvaseadusest tulenevat. Relvaseadusest tulenevad viited käsitletakse

§-s 226 ja järgnevates paragrahvides.

§-s 228 puudub lg 5 ning nimetatud paragrahv lõppeb

1. punktiga. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja on riigilõivuseaduse sätted riigilõivust vabastamise kohta segamini ajanud relvaseaduse alusel tehtavate toimingute vastavate sätetega. Riigilõivuseaduse
2. jaos sätestatakse Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti välisesinduse toimingud välismaalaste seaduse alusel tehtavate toimingute osas. J. Melnikov on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluses üheselt ja selgelt väljendanud oma soovi vabastada teda riigilõivu tasumisest tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest. Politsei- ja Piirivalveamet on 27.04.
3. a otsuses nr 15-05/1070RL märkinud õiguslikuks aluseks küll riigilõivuseaduse vastava paragrahvi, milleks on 39, kuid täpsele lõikele ja punktile viidatud ei ole. Õigusliku alusena on peetud silmas

§ 39lg-t 4.

Vaidlusaluses otsuses on välja toodud põhjendused, mille alusel on J. Melnikov jäetud riigilõivu tasumisest vabastamata. Kaebuse esitaja puhul arvestati asjaoluga, et J. Melnikov töötab kinnipidamisasutuses ning talle makstakse tehtud töö eest palka, mis võimaldab kaebuse esitajal tasuda riigilõivu ettenähtud ulatuses. Taotluse materjalide juurde esitatud väljavõttest kinnipeetava J. Melnikovi isikukontost ei saa järeldada, et kaebuse esitaja oleks maksevõimetu. Tuvastatud on, et tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse esitamise ajal oli J. Melnikovi isikuarve jääk 630 krooni ja 87 senti, kusjuures kaks nädalat varem oli kaebuse esitaja teinud vangla kaupluses 1015 kroonise väljamineku. Nimetatud 2 väljavõttest nähtub, et J. Melnikov on pidevalt teinud vangla kaupluses väljaminekuid pea tuhandete kroonide eest. PPA 27.04.2010. a otsuse tegemise eelneval ajal oli J. Melnikovi isikuarvel 2125 krooni ja 27 senti, millest oli reserveeritud 1494 krooni ja 40 senti. Samas on viitena märgitud, et isikul on hoiustatud vabanemistoetus 13 050 krooni. Haldusorgani arvates oli kaebuse esitajal võimalik tasuda 1750 krooni riigilõivu, sest vanglas tagatakse kaebajale rõivad ja toitlustus ning J. Melnikov ei vaja vanglas viibimise ajal toimetulekuks täiendavat raha. Kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele on Tartu Vangla märkinud, et ei toeta kinnipeetava J. Melnikovi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

§ 39

lg 2 p 1 sätestab, et tööloa või selle pikendamise taotluse läbivaatamise eest on riigilõivu tasumisest vabastatud välismaalane, kes taotleb või kellele on antud elamisluba Eesti kodanikust abikaasa või Eesti kodanikust lähedase sugulase juurde elama asumiseks. J. Melnikov esitas tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse välislepingu alusel, seega kaebuses esitatud riigilõivuseaduse säte J. Melnikovi suhtes ei kohaldu, kuna kaebuse esitaja ei ole taotlenud tähtajalist elamisluba lähedase sugulase juurde. Kaebuse esitaja taotleb tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamist VMS § 12 lg 1 p 5 alusel. Taotluse läbivaatamise eest on ette nähtud riigilõivu tasumine riigilõivuseaduses sätestatud määras. Tähtajalise elamis- ja tööloa taotluse läbivaatamise eest määratud riigilõivud on kehtestatud riigilõivuseadusega.

§ 236

lg 1 kohaselt tasutakse tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest riigilõivu 1000 krooni. Sama seaduse § 237 lg 2 kohaselt tasutakse tööloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest riigilõivu 750 krooni. Esitatud materjalidest nähtub, et J. Melnikovi eest tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse läbivaatamisel on 12.05.

1. a tasutud riigilõivu 1500 krooni ulatuses. Vastustaja märgib, et riigilõivuseaduse kohaselt tuleb tähtajalise elamis- ja tööloa taotluse läbivaatamise eest tasuda kokku 1750 krooni. Seetõttu pöördus haldusorgan isiku poole täiendava 250 kroonise nõude osas tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse läbivaatamiseks. Arvestades kõike eeltoodut oli haldusorgani nõue täiendava 250 krooni tasumiseks tähtajalise elamis- ja tööloa pikendamise taotluse läbivaatamiseks õiguspärane. Kohtu põhjendused ja otsus
2. Vaidlusaluse otsusega (tlk 2) ei vabastatud kaebajat tähtajalise elamisloa ja tööloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest võetava riigilõivu tasumisest. Otsuse motiivide kohaselt ei eelda kaebajale antud tähtajaline elamisluba legaalse sissetuleku olemasolu, kaebaja on kinnipeetav, kelle isiklikul kontol on laekumisi, mis võimaldavad riigilõivu tasumist, mille tõttu ei ole riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus põhjendatud. Vaidlustatud otsuse faktiliseks aluseks on kaebaja 01.04.
3. a taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks (tlk 25), mille kohaselt ei ole kaebajal võimalik riigilõivu tasuda seoses vanglas viibimisega.
4. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Vastustaja kaalutlused on asjakohased, vaidlustatud otsus ei ole diskretsiooniveaga haldusakt. Vastustaja pidi kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel arvestama kaebaja maksevõimega, kuna kaebaja on taotlust põhistanud vanglas viibimisega. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud taotluse alusel ei saanud vastustaja kaebajat riigilõivu 3 tasumisest vabastada, kuna kaebaja ei olnud vastustajale esitatud materjalides tõendanud enda maksejõuetust, mis on tõendatud eelkõige sellega, et kaebaja oli asja materjalide kohaselt 12.05.
5. a ja 09.07.
6. a suuteline 1750 krooni riigilõivu tasumiseks. Vastustajale esitatud taotluse kohaselt on kaebaja ise näidanud oma igakuise sissetuleku suuruseks kaks tuhat krooni (tlk 25), mille tõttu ei muutunud kaebaja maksejõuetuks ka pärast riigilõivu tasumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel oli vastustaja õigustatud arvestama ka muude asjakohaste kaalutlustega. Taoliseks kaalutluseks oli käesolevas kaasuses asjaolu, et Tartu Vangla ei ole toetanud kaebaja riigilõivust vabastamist, kuna kaebaja on vanglas kindlustatud tööga. Töötamist kinnitab kaebaja ka kohtuistungil. Kuna vastustajale esitatud taotluses on kaebaja kinnitanud, et tal puuduvad ülalpeetavad, siis on vastustaja õigustatult arvestanud muuhulgas ka vangla seisukohaga, mille põhjendatust kinnitab väljavõte kaebaja rahalistest laekumistest (tlk 2629). Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärgiks on tagada, et isiku olulised õigused ei jääks realiseerimata, millist asjaolu käesoleval juhul kaebaja puhul tõendatud ei ole. Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust. Kaebaja ei ole tõendatud, et vaidlusaluse otsuse ja riigilõivu tasumise tõttu on tal jäänud tegemata eluliselt põhjendatud väljaminekuid. Kohus on seisukohal, et kaebajal on jäänud ka pärast vaidlusaluse riigilõivu tasumist arvele mõistlik summa kasutatavat raha, kuna kaebajal on haldusmenetluses olnud võimalik sisuliselt riigilõivu ositi tasumine. Vaidlusalune otsus on õiguspärane haldusakt (HMS § 54). Kaebaja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras, ta ei ole riigilõivu tasunud suuremas määras, kui on ette nähtud. Vastustaja on kohaldanud asjakohaseid õigusnorme. Kaebaja viited vastustaja poolt riigilõivuseaduse ebaõigete paragrahvide kohaldamise kohta on alusetud. Vastustajal puudus alus kohaldada kaebaja suhtes

§ 39

lõige 2 punkti 1, kuna kaebaja taotles tähtajalise elamisloa ja tööloa pikendamist välislepingu alusel (tlk 34), mitte aga Eesti kodanikust lähedase sugulase juurde elama asumiseks. Asjaolu, et kaebaja kavatseb pärast vanglast vabanemist faktiliselt elama asuda oma venna juurde, ei oma riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel õiguslikku tähendust, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et talle on elamisluba ja tööluba antud Eesti kodanikust lähedase sugulase juures elamise motiivil, mitte aga tulenevalt välislepingust. Kuna vaidlusalusel juhul on riigilõivuga maksustavaks toiminguks välislepingu alusel elamisloa ja tööloa pikendamise taotlus, siis oli kaebaja kohustatud riigilõivu tasumiseks määras, mis on seaduses taolise taotluse menetlemisel ette nähtud. Kuna kaebaja ei tõendanud maksejõuetust, siis puudus vastustajal alus kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamiseks haldusaktiga. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel ning HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jääb kaebus rahuldamata. 9. HKMS § 92 lõike 1 alusel peab kaebaja kandma menetluskulud, kuna kaebus jääb rahuldamata. Vastustaja ei taotle menetluskulude hüvitamist, mille tõttu jäävad mõlema poole menetluskulud nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 4