Obsah (5)

§ 64§ 37§ 43§ 39§ 38

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1464 Otsuse kuupäev 5. november 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Rainar Roosi (Roos) kaebus Viru Vangla 19. nov

§-de 67 p-s 1 ja § 37 lg-s 1 ning Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.1 sätestatud nõuete rikkumise eest. Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt seisnes R. Roosi rikkumine selles, et ta keeldus töötamast vangla majandustöödel, kuhu ta oli käskkirjaga määratud.

1. R. Roos esitas 16.12.
2. a vaide Viru Vangla 19.11.2009 käskkirja nr 6.-3/2625-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla 26.05.
3. a vaideotsusega nr 6-25/824-1 jäeti R. Roosi vaie rahuldamata.
4. R. Roos esitas 27.05.
5. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 19.11.
6. a käskkirja nr 6-3/2625-D tühistamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
7. Kaebaja leiab, et teda on alandatud sellega, et tema teadmata koostati tagaselja käskkiri nr 6-2/232-T ja püüti sundida tööle, mis on võrdväärne orjastamisega. Kaebaja viitab Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 29 lg-le 2, mille kohaselt kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuse ja katastroofi ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Kaebaja viitab ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg-le 2, mille kohaselt tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised. Kaebaja leiab, et tema puhul on sellest mööda vaadatud. Kaebaja tugineb käskkirja vaidlustamisel ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Euroopa vanglareeglistik (EVR), milles on märgitud, et vanglaelu peab olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ning isikute, kellelt on võetud vabadus, kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks nende taaslõimumist vabasse ühiskonda. EVR p 26.6 kohaselt vangid võivad valida töö iseloomu, milles nad soovivad osaleda, pakutava piires sobiva kutsevaliku ning korra ja distsipliininõuete vahel. Kaebaja viitab ka Justiitsministri 07.02.
8. a määrusega nr 9 (määrus) kinnitatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 3 lg-le 3, mis näeb ette, et kinnipeetava tööle võtmisel ja käitises tööle lubamisel arvestatakse võimaluse korral kinnipeetava soove töökoha valikul. Kaebaja selgitab, et on korduvalt teavitanud julgeolekuosakonda oma soovidest töötada puidu erialal või köögis abitöölisena, ent talle pole enamjaolt vastatudki. Kaebaja viitab Justiitsministri 07.02.
9. a määruse nr 9 § 2 lg-le 1, mille kohaselt teave kinnipeetava töövõimelisuse ning kutseoskuste kohta sisaldub kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK). Kaebaja leiab, et tema ITK-s ei ole selle kohta sõnagi ja lisaks on ITK-s kasutatud valeandmeid. Kaebaja selgitab, et tal oli juba
10. aasta sügisel-talvel korduvad telefonivestlused Viru Vangla territooriumil asuva puiduettevõtte juhiga, kes oleks olnud nõus ta tööle võtma, aga julgeolekuosakonna juhataja selleks luba ei andnud. Kaebaja leiab, et ta ei ole probleemne inimene, ta on rahuliku loomuga ning on seisukohal, et on vangla juhtkonna poolt diskrimineeritud. Kaebaja selgitab lisaks eelnevale ka, et distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et tal oli varem määratud noomitus, kuid see on ammu Viru Vangla direktori poolt tühistatud ja tal puuduvad muud karistused. Vastustaja vastuväited
11. Vastustaja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki

§ 64lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud 2 nõudeid.

Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus anda seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja viide PS § 29 lg-le 2 ei vabasta kaebajat töökohustusest. PS § 29 lg-s 2 on sõnaselgelt märgitud, et põhimõte, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, ei kehti töö osas, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. R. Roos on süüdimõistetu ning

§ 37lg 1 sätestab kinnipeetavale kohustuse töötada.

Seega on kinnipeetaval kohustus töötada olenemata sellest, kas see langeb tema vaba tahtega kokku või mitte.

§ 37

lg 1 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. R. Roos ei vasta tingimustele, mis vabastaks ta töökohustusest. Seega ei saanud kaebaja tööle määramine vastustaja arvates kaebajat mitte kuidagi alandada, kuna kaebajal oli ja on kohustus töötada ning kaebajal puudus alus tööst keeldumiseks. Asjaolu, et vangla ei arutanud kaebajaga tema tööle määramist, vaid vormistas kohe tööle määramise kohta käskkirja, ei muuda tööle määramist õigusvastaseks. Kuna kaebaja ei saa valida, kas ja millist tööd teha, siis ei mõjuta kaebaja seisukoht tööle määramist. 23.10.

1. a käskkirjaga nr 6-2/323-T määrati R. Roos finants-ja majandusosakonda abitööliseks (koristaja). Finants- ja majandusosakonna peaspetsialist V. Rõžov andis käskkirja 23.10.
2. a R. Roosile allkirja vastu kätte, kuid R. Roos keeldus kohe tööst ja pani nii toime distsipliinirikkumise. Vastustaja märgib, et R. Roos määrati tööle koristajaks ning koristaja töö ei ole sellise iseloomuga, mis vajaks erialatunnistust ning kõik vajalikud toimingud oleks jõudnud teostada enne kaebaja reaalset tööle asumist. R. Roos ei oodanud aga reaalset tööle asumise aega, vaid keeldus juba käskkirja tutvustamisel töötamast. Seega on R. Roosi väited tööst keeldumise kohta otsitud ning näitavad ilmset soovimatust teha vangla pakutud tööd. Kaebaja viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Euroopa vanglareeglistik (EVR) on vastustaja arvates asjakohatud. EVR on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 erineva liikmesriigi vangistusalast praktikat. EVR-i sätted ei ole kohustusliku iseloomuga, ega loo õigusi ega ka kohustusi kinnipeetavatele. Seadustest ei tulene kinnipeetavatele õigust valida endale meelepärast tööd. Seega on kinnipeetaval kohustus töötada just sellel tööl, kuhu vangla on ta määranud (tööle määramisel arvestab vangla ka kinnipeetava teadmisi ja oskusi ning spetsiifilisele tööle ei määrata isikut, kellel selleks oskused puuduvad). Vangla arvestab võimaluse korral kinnipeetavate soove, kuid juhul kui vanglal vastavad võimalused puuduvad, ei anna see kinnipeetavale õigust tööst keeldumiseks. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole vaidlustanud oma individuaalset täitmiskava (ITK), mistõttu kaebaja väited ITK kohta on asjasse puutumatud. Tööst keeldumise ajal kehtinud ITK-s on märgitud võimalusel asuda tööle tööharjumuse säilitamiseks. Asjaolu, et ITK-s ei ole täpsustatud töötamist puudutavat, ei tähenda, et kaebaja tööle määramine on lubamatu või et kaebaja võib seetõttu tööst keelduda. 3 Vastustaja märgib, et asjaolu, et vangla territooriumil asuv ettevõte on väidetavalt nõus kaebajat tööle võtma, ei tähenda, et kaebajal tekib sellest õigus tööle saada. Vangla territooriumil asuvasse käitisesse tööle lubamine on vangla otsustada, sh lähtub vangla nii konkreetsest isikust tulenevatest riskidest, julgeolekukaalutlustest, kui ka muudest asjaoludest (nt millised on teised isikud, kes käitises tööd soovivad, millised on käitise soovid töötajate osas jne). Isik ise ei ole pädev hindama oma riske ning kinnipeetaval, sh ka kaebajal, puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetset tööd. Samuti ei anna soov teha mingit konkreetset tööd kaebajale õigust keelduda vangla pakutavast tööst. Vastustaja märgib, et kaebajale 16.10.
3. a käskkirjaga nr 6-3/2383-D määratud distsiplinaarkaristus (noomitus) tunnistati kehtetuks Viru Vangla 19.03.
4. a vaideotsusega nr 6-25/729-1, seega 19.11.
5. a kaebajale karistuse määramisel oli tegemist kehtiva käskkirjaga. Asjaolu, et käskkiri hiljem kehtetuks tunnistati ei mõjuta 19.11.
6. a karistuse määramist. Karistuse määramisel on arvestatud lisaks varasemale karistatusele ka asjaolu, et tööst keeldumine on tõsine rikkumine, mis näitab kinnipeetava suhtumist vanglas kehtivasse õiguskorda ning noomituse määramine on liiga leebe karistus. Kohtu põhjendused ja otsus
7. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakti (tl 16) tühistamiseks puudub alus. Tõele ei vasta kaebaja väide, et teda on majandusosakonda abitööliseks määratud tagaselja. Kaebaja poolt esitatud Viru Vangla 23.10.
8. a käskkirjaga nr 6.-2/232-T (tl 10) on tõendatud, et kaebaja esitas 20.05.2009.a Viru Vanglale ankeedi tööle asumiseks finants- ja majandusosakonda abitööliseks. Käskkirjaga on samuti tõendatud, et kaebaja tööle määramisel on arvestatud kaebaja poolt ankeedis avaldatud sooviga töötada finants- ja majandusosakonnas abitöölisena, kuna üldkasutatavate ruumide koristustööd kvalifitseeruvad abitöödena. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja põhiõigust vabale eneseteostusele (PS § 29) ei ole käesolevas asjas rikutud, kuna viidatud sätte teise lõigu viimase lause kohaselt on lubatud töötamist nõuda süüdimõistetutelt ja sundtööd võib nõuda kõigilt kinnipeetavatelt1.

§ 43

lõigete 1 ja 2 kohaselt makstakse töötasu ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel ning kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Käskkirja kohaselt on kaebaja töötasuks määratud 9,90 krooni tunnis, mille tõttu on kohatu kaebaja poolt temale pandud töökohustuse võrdlemine orjastamisega. Kaebaja väide, et tema suhtes on eiratud TTOS § 12 lõiget 2 on oletuslik ja põhjendamatu, kuna halduskohtul ei ole mingit alust eelduseks, et kaebaja suhtes ei oleks enne reaalset tööle lubamist läbi viidud töötervishoiu- ja tööohutusalast instruktaaži ning talle ei oleks vajalikul määral tutvustatud koristustööde läbiviimiseks vajalikke oskusi ja koristamiseks vajalikke erialaseid teadmisi. Kaebaja õigused tööle asumisel on tagatud

§ 39

lõikega 1, mille kohaselt peavad kinnipeetava töötingimused vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele. 1 E. – J. Truuväli jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura Õigusteabe AS, Tallinn 2002, lk 264, kommentaar 4.

1. 4 Vastuseks kaebajale märgib kohus, et Euroopa Vanglareeglistik on riikidele soovituslik, aga kaebaja on ka ise osundanud reeglistiku punktile 26.6, et vangid saavad sobiva kutsevaliku valida pakutava piires. Kuna kaebaja on ise esitanud 20.05.2009.a Viru Vanglale ankeedi tööle asumiseks finants- ja majandusosakonda abitööliseks, siis ei ole vastustaja eksinud ka vanglareeglistiku sätete vastu. Vastustaja ei ole käitunud ka vastuolus määruse § 3 lõikega 3, mis sarnaselt vanglareeglistikuga sätestab selleks võimaluse korral aluse arvestada kinnipeetava sooviga töökoha valikul. Kaebaja poolt sobilikuks peetav köögi abitöölise ja üldkasutatavate ruumide koristustööde abitöölise koht on kohtu hinnangul tööks vajalike erialateadmiste ja oskuste poolest sarnased töökohad. Kohus on seisukohal, et kaebaja märkus, et ITK-s on kasutatud valeandmeid tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebusest ei nähtu, et väidetav valeandmete kasutamine on seotud käesoleva vaidlusega, sest kaebuse kohaselt ei sisalda IKT andmeid kaebaja töövõimelisuse ja kutseoskuste kohta. Vastustaja poolt kohtule esitatud kinnipeetava ITK, mis on koostatud 20.11.2008.a (tl 63-64) ja kehtis seega
2. a novembris, nägi aga ette vajadust tööle asumiseks tööharjumuse säilitamiseks. Kaebaja tööle määramine Viru Vangla 23.10.
3. a käskkirjaga nr 6.-2/232-T (tl 10) on toimunud õiguslikul alusel, kuna

§ 37

lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, ja nagu eelpool osundatud, on kaebaja põhiõiguste riive selles osas seaduslik. Nähtuvalt kaebusest ei ole julgeolekuosakond pidanud võimalikuks kaebaja töötamist puiduettevõttes seoses kaebaja või vangla julgeoleku kaalutlustega, mille tõttu on kaebaja rakendamine majandustöödele samuti toimunud õiguslikel alustel (

§ 38

lõike 1 viimane lause, koosmõjus lõigetega 2 ja 22 ).

§ 38

lõike 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, kusjuures subjektiivset õigust endale tööd nõuda kinnipeetaval ei ole.

§ 39

lõike 3 järgi rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel. Neil asjaoludel on kaebaja tööle määramine toimunud õiguspäraselt ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja (tl 16) tühistamiseks. Käskkiri ei kuulu tühistamisele ka motiivil, et kaebajale 16.10.

1. a käskkirjaga nr 63/2383-D määratud distsiplinaarkaristus tunnistati kehtetuks Viru Vangla 19.03.
2. a vaideotsusega nr 6-25/729-1, sest vaidlusaluse käskkirjaga kaebajale karistuse määramise ajal oli tegemist kehtiva haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lõike 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele. Kinnipeetava poolt kehtiva haldusakti täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui haldusakt vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.
3. a määruse nr 33-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vangla haldusakti seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda haldusakti täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu 01.03.
4. a kohtulahend haldusasjas nr 3-3-1-103-06). Seega ei olnud kaebajal 27.10.
5. a õigust keelduda üldkasutatavate ruumide koristustöödest (tl 11), mille tõttu jätab kohus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel kaebuse rahuldamata, sest vaidlusalune haldusakt (tl 16) on õiguspärane haldusakt (HMS § 54). 5
6. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega ja tulenevalt HKMS § 92 lõikest 1 peab menetluskulud kandma kaebaja. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 6