) § 18 lg-st 1 pidanuks vangla taotluse läbi vaatama kahe kuu jooksul. Kuna alates 01.03.2010 suurenes vanglale esitatavate kahjuhüvitise taotluste arv järsult, ei jõudnud Tartu Vangla A.Goltsi taotlust tähtaegselt läbi vaadata. Kaebuses märgitud nõue vastab 01.04.2010 Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusele ja kuulub täies ulatuses halduskohtus läbivaatamisele. Vastustaja on seisukohal, et A.Goltsi kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 71/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele. Kuni 01.06.2008.a kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 2 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 – 24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga. Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja informatsiooni hankimist jms. Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg 1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“ Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei oleks. Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kuid keegi neist ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate kui tarbijate õigusi riivavaks ja/või seadusega vastuolus olevaks. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid 3 vabaduses toime tulema: seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele. Sama eesmärk nähtub ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusest Rec
lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole.
lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
§-d 3 ja 4 näevad isikule ette õiguse nõuda tema õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamist või toimingu lõpetamist. Seega tuleneb
lg-st 1 muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti või toimingu õigeaegse vaidlustamisega. Riigikohtu otsuse 3-3-1-56-04 punkti 20 kohaselt saab üldjuhul isikult nõuda, et ta vaidlustaks kahju tekitamise vältimiseks õigusvastase üksikakti ning Riigikohtu 11.03.2004. a lahendis nr 3-3-1-8-04 leiti, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmiselt oli vangla kaupluses kaupade juurdehindluseks 17,99%, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Justiitsministeeriumi arvamus Kirjalikus arvamuses leiab Justiitsministeerium, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Ministeeriumi arvamus toetab vastustaja vastuväiteid kaebusele. Täiendavalt märgitakse, et kaebaja nõuded, mis jäävad ajavahemikku 01.01.2007 – 31.03.2007 on aegunud ega kuulu läbivaatamisele. 4 Vastavalt riigivastutuse seaduse (
) § 17 lg-le 3 tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saadi või pidi teada saama, st antud juhul hakkab tähtaeg kulgema kauplusest ostu sooritamise hetkest. Ülejäänud, so alates 01.04.2007 teostatud sisseostude osas on vajalik kindlaks teha, kas Tartu Vangla on tekitanud kaebajale sellist kahju, mille vahetult põhjustas õigusvastane tegevus ning kas esineb vastutust piiravaid asjaolusid. Ministeeriumi arvates ei kuulu kaebaja kahjuhüvitise nõue rahuldamisele juba üksnes seetõttu, et ei ole kasutatud
lg 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega pöördutud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. Lisaks on Justiitsministeerium seisukohal, et kaebajale ei ole varalist kahju tekkinud.
lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Kaasatud isik leiab, et kaebajaga sõlmitud müügitehingute näol on tegemist eraõigusliku suhtega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg 1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“ Kaebaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega on kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovis ja nõustus selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta kuni 31.03.2010 pretensioone esitanud, sellega on kõik kaebaja ja vangla kaupluse vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud. Ministeerium rõhutab, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Keskmiselt oli vangla kaupluses juurdehindluseks 17,99%, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega sisseostude võimaldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi maksnud juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. 5 Kohtu põhjendused ja otsus Kohus kvalifitseerib esmalt kaebuse nõude
) § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas. Õiguskantsler selgitab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel (Pärnu Vangla oli märgukirja koostamise ajaks suletud) võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks justiitsministrile. Kuna A. Goltsi kaebus on esitatud lähtudes Õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest, käsitleb kohus kaebuse nõuet mitte kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad
paragrahvid 22-
lg-le 3 on Justiitsministeerium kaasatud isikuna asunud seisukohale, et kaebaja nõuded, mis jäävad ajavahemikku 01.01.2007 – 31.03.2007 on aegunud ega kuulu läbivaatamisele. Ministeeriumi arvates tuleks eelpoolviidatud sättest tulenevalt kahjunõude esitamise tähtaja kulgemist hakata arvestama kauplusest ostu sooritamise hetkest. Kohus sellise tõlgendusega ei nõustu. Kohus lähtub nõude tähtaegsuse hindamisel
Vastavalt
lg-le 2 tuleb avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul esitada taotlus raha saanud haldusorganile kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates. Seega hakkab alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul raha tagastamise taotluse esitamise tähtaeg kulgema päevast, millal õigustatud isik oma nõudeõigusest teada sai või pidi teada saama. Kaebuse esitaja väitel sai ta raha tagasinõudmise õigusest teada Õiguskantsleri
lg 1 esimesele lausele võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohus leiab, et vangla kaupluses hinnalisandi kehtestamisega ei ole Tartu Vangla perioodil 01.01.2007-24.07.2009 alusetult rikastunud ning seega puudub kaebajal ka õigus nõuda
lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning lähtudes § 23 p-st 1 intressi tasumist. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.