← Eesti

3-10-692/39

Obsah (5)§ 67§ 37§ 38§ 64§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-692

) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt 08.12.2009 keeldus M. Luuk temale Tallinna Vangla direktori asetäitja 26.11.2009 käskkirjaga nr 460-k määratud majandustööde abitöölise töökohast. Alates 01.12.2009 töötas M. Luuk abitöölisena pesumajas, kuid 07.12.2009 oli tema töökoht julgeoleku kaalutlustel ümber vahetatud

  1. vangistussektsiooni koristaja kohaga. 08.12.2009 kell 11.30 si- 3-10-692 senes M. Luuk
  2. vangistussektsiooni inspektor-kontaktisiku kabinetti ning teatas, et tema ei hakka
  3. vangistussektsioonis koristama, tuues põhjuseks töökoha sobimatuse talle. 08.12.2009 seletuses kirjutas M. Luuk, et
  4. vangistussektsiooni koristaja tööülesandeid tema täita ei saa, kuna eelmisest töökohast vallandamise põhjused on uurimisel, ta on äraootaval seisukohal edaspidistes töökorraldustes ning soovib tööd teha eriala kohaselt. Vastavalt

-le on kinnipeetav kohustatud töötama ning ta ei saa tööd valida ega sellest keelduda. M. Luukile selgitati, et teda ei ole vallandatud, vaid ta suunati ümber teisele töökohale, so

  1. sektsiooni koristajaks ning tööst keeldumise põhjuseks ei saa olla kinnipeetava väidetud seisukoha äraootamine edaspidiseks töökorralduseks. M. Luuki tööst keeldumine oli põhjendamatu ning oma käitumisega rikkus kinnipeetav vangistusalaseid õigusakte, mida on talle tutvustatud allkirja vastu. Distsiplinaarmenetluse käigus kinnipeetava teo õigusvastasus ja süü on kinnitust leidnud, vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Arvestades teo olemust ja kinnipeetava suhtumist rikkumisse ja õigusaktidesse, on noomitus või lühiajalise kokkusaamise keeld liiga leebe karistus. Samuti ei täidaks vangistuse täideviimise eesmärke pikaajalise kokkusaamise keelamine, kuna kinnipeetaval ei ole pikaajalisi kokkusaamisi toimunud. Samuti ei ole otstarbekas määrata karistuseks töölt eemaldamist, kuna kinnipeetav keeldub tööst. Seetõttu tuleb teda karistada kartserisse paigutamisega; määratav karistus on proportsionaalne toime pandud süüteoga. 21.01.2010 esitas M. Luuk käskkirja nr 968-d peale Tallinna Vangla direktorile vaide, mis jäi vastustaja poolt lahendamata. M. Luuk esitas 17.03.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 23.12.2009 käskkirja nr 968-d tühistamiseks ja selle peale esitatud vaide menetluse õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuna vastustaja jättis vaide lahendamata, siis tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 968-d tühistada juba üksnes menetlusnormi rikkumise tõttu. Käskkiri nr 968-k on ka sisuliselt õigusvastane. Käskkirja esimeses lõigus heidetakse kaebajale ette majandustööde abitöölise töökohast keeldumist, teises lõigus aga
  2. vangistussektsiooni koristaja tööülesannete täitmisest keeldumist. Vangla 26.11.2009 käskkirjaga nr 460-k rakendati kaebaja majandustööde abitöölise töökohale, millest kaebaja keeldunud pole. 23.12.2009 käskkirja nr 968-d kohaselt karistati kaebajat

§ 67lg 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest.

Kaebaja pole

§ 67lg 1 rikkunud.

Kaebaja keeldus mitte töökohast, vaid

  1. vangistussektsiooni koristaja tööülesannete täitmisest. Tegemist on erinevate asjaoludega. Konkreetse tööülesande täitmisest keeldumist ei saa võrdsustada majandustööde abitöölise töökohast keeldumisega ega tõlgendada kaebaja käitumist selliselt, et ta keeldus üldse majandustööde abitöölise töökohast. Seletust küsiti kaebajalt
  2. vangistussektsiooni koristaja tööülesannetest keeldumise põhjuste kohta. Vaidlusaluse käskkirjaga on kaebajat karistatud teo eest, mida ta pole toime pannud ja mille kohta distsiplinaarmenetluse käigus temalt seletust ei küsitud. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Tulenevalt

§ 67

p-st 1 on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja tõlgendab seadust vääralt. Kaebaja oli käskkirjaga nr 460-k rakendatud majandustööde abitööliseks; käskkirja ta ei vaidlustanud. Julgeolekukaalutlustel peeti vajalikuks suunata kaebaja tööülesannete täitmiseks 3. sektsiooni koristaja töökohale, kuid ta keeldus koristaja tööülesannete täitmisest. Kaebajale võimaldati tööst keeldumise põhjusi selgitada. 08.12.2009 seletuskirjas märkis kaebaja, et ei asu koristaja tööülesandeid täitma, kuna eelmisest töökohast vallandamise põhjused on uurimisel, samuti soovib ta teha edasi sama tööd, mis enne. Kaebajale selgitati tööst keeldumise tagajärgi. Kui kinnipeetav leiab, et temale antud korraldus on ebaseaduslik, on tal õigus vaidlustada vangla toiminguid vaidemenetluses ja/või kohtumenetluses, kuid vanglateenistuse poolt antud korraldust on ta kohustatud täitma. Kinni2

(6)3-10-692 peetav ei saa valida enda vanglasisest paigutamist ega endale sobilikku töökohta ja tööülesandeid. Vangla arvestab iga konkreetse kinnipeetava puhul tema võimeid ja isikuomadusi ning hindab julgeolekukaalutlustest lähtuvalt igakordselt tööülesannetega seonduvalt antavaid korraldusi. Asjakohane ei ole rääkida kaebaja võimalikust sobivusest tööle; koristaja töökoht ei eelda erialaseid teadmisi. Käskkirjaga nr 460-k rakendati kaebaja tööle majandustööde abitöölisena ning korralduse saamisel tuli tal täita kõiki majandustööde abitöölise valdkonda jäävaid tööülesandeid. Kinnipeetavate poolt esitatud vaiete suure hulga tõttu ei jõutud lahendada kaebaja vaiet seaduses sätestatud tähtajal, kuid vaidemenetluse normide rikkumine ei muuda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 968-d õigusvastaseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.06.2010 otsusega kaebuse Tallinna Vangla poolt M. Luuki vaide mittelahendamise õigusvastaseks tunnistamise nõudes ning jättis rahuldamata Tallinna Vangla 23.12.2009 käskkirja nr 968-d tühistamiseks esitatud kaebuse. Kohus nõustus kaebajaga, et vastustajal oli seadusest tulenev kohustus vaie lahendada ning kaebaja vaide lahendamata jätmist ei saa kinnipeetavate vaiete suure arvuga ega vangla töötajate töökoormuse kasvuga õigustada. Kaebaja väitel soovib ta esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõude, mis on tuvastusnõude põhjendatud huvina aktsepteeritav. Asjaolu, et vangla kaebaja vaide lahendamata jättis, distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist või kehtetust endaga kaasa ei too ning kaebaja teistsugune arvamus on ekslik. Vaidlusalune 23.12.2009 käskkiri nr 968-d on sisuliselt õiguspärane ning põhjendatud pole kaebaja väide, et ta ei ole talle süüks arvatud tegu toime pannud ega saanud talle omistatud rikkumise kohta selgitusi anda.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama ning lg 2 nimetab kinnipeetavad, kellele töökohustus ei laiene. Kaebaja

§ 37

lg-s 2 nimetatute hulka ei kuulu.

§ 38

lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

§ 67

p-d 1 ja 2 näevad ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (p 1) ja mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (p 2). Käskkirja nr 968-d kohaselt M. Luuki poolt toime pandud rikkumine seisnes selles, et 08.12.2009 keeldus ta 26.11.2009 käskkirjaga nr 460-k määratud majandustööde abitöölise töökohast. Käskkirja nr 968-d sõnastus ei ole eksitav ning kaebaja 08.12.2009 seletuskirjast ja 07.12.2009 teabenõudest järeldub, et kaebaja sai aru nii tema ümberpaigutamisest

  1. eluosakonnast
  2. vangistussektsiooni kui ka sellest, et ta peab hakkama täitma koristaja tööülesandeid
  3. vangistussektsioonis. Kinnipeetava ümberpaigutamise kaalutluse küsimus ei ole käesoleva vaidluse esemeks; vastustaja kirjalikest selgitustest järelduvalt tehti seda julgeoleku kaalutlustel. Kuivõrd kaebaja oli rakendatud käskkirjaga nr 460-k majandustöödele abitööliseks, siis võis talle anda tööülesandeid igal majandustööl sõltumata tööülesannete täitmise kohast; korraldusele asuda koristama teises kohas tuli kaebajal alluda. Kuna kaebajal oli kohustus teha tööd, siis 08.12.2009 keeldumine
  4. vangistussektsiooni koristaja tööülesannetest on käsitletav vangla korralduse mittetäitmisena. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldust ka olukorras, kus ta kahtleb selle korralduse õiguspärasuses, vastasel juhul oleks distsipliini tagamine vanglas raskendatud. Kaebajale antud korraldus asuda täitma koristaja tööülesandeid
  5. vangistussektsioonis oli õiguspärane. Asjakohane ei ole kaebaja selgitus, et koristaja koha pakkumine on alandav ja inimväärikust mittearvestav. Koristaja töö on majandustöö, millele kaebajat 26.11.2009 käskkirjaga nr 460-k rakendati, ning koristustöö ei ole isikut alandav. Kaebaja ei saanud eeldada, et tal on õigus valida tööülesandeid ja ta peaks saama töötada vaid ühte liiki majandustöödel või ühes konkreetses kohas ja et töötamisest saab ta keelduda, valides, missugust tööd, st ühteaegu siis ülesannet, ta asub täitma ja missugust mitte. Kinnipeetav ei saa nõuda „erialast tööd“, samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks ta luges tööd ühes konkreetses paigas so pesumajas erialaseks tööks. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud objek3

(6)3-10-692 tiivne või seaduslik takistus asuda tööülesandeid täitma talle määratud kohas 3. vangistussektsioonis. Kaebaja väide, et ta ei keeldunud töötamast, on alusetu, kuivõrd ta ise väidab jätkuvalt, et ei pea koristaja tööd tegema. Kaebaja eksib kui arvab, et talle on määratud tööks (töökohaks) alaliselt nt pesumajas tehtav töö ja kui antakse korraldus teha muud abitööd teises kohas, siis seda korraldust ta täitma ei pea. Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlus oli õiguspärane – distsiplinaarmenetluse käik protokolliti, kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli ja talle anti võimalus seletusteks; vaidlusalune käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi ning kaebaja ei ole märkinud, et talle jäi midagi arusaamatuks. Karistus on määratud tähtaegselt. Karistuse liigi valikut on põhjendatud ja kaalutletud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES M. Luuk palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, milles tema kaebus jäi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada kaebus terves ulatuses. Apellandi väitel karistati teda rikkumise eest, mida ta pole toime pannud ja mille kohta puudus tal võimalus selgitusi anda. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti

§ 64

lg-t 2, mis on oluline rikkumine ja toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühisuse. Halduskohus pole kaebaja neid väiteid käsitlenud. Asudes tuvastama

§ 67

p-des 1 ja 2 toodud süütegude koosseisude täidetust, väljus kohus vaidluse piiridest. Vaidlusalusest käskkirjast ei tulene, et kaebajale oleks süüks pandud

§ 67p 2 rikkumine.

Kaebajale on süüks arvatud

§ 67

p 1 ja § 37 lg 1 rikkumised, kusjuures § 67 p 1 rikkumise all on käskkirjas mõeldud vaid vangla sisekorraeeskirjade vastu eksimist. Samas ei ole käskkirjas täpsustatud, millist sisekorraeeskirja sätet on kaebaja rikkunud. Nii ebamäärase süüdistuse põhjal ei ole võimalik kaebajat karistada. Samuti ei saa kohus asuda ise haldusaktile põhjendusi otsima, mida haldusaktis endas ei kajastu. Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Halduskohus on pidanud ekslikult kaebaja vaide lisalehte enne distsiplinaarkaristuse määramist antud seletuseks. Tõendi ebaõige käsitlus on viinud kohtu ebaõigele järeldusele, et kaebajal oli enne distsiplinaarkaristuse määramist võimalus esitada omapoolseid asjassepuutuvaid selgitusi. Vaidlusalusest käskkirjast ja distsiplinaarmenetluse protokollist jääb arusaamatuks, kas kaebajale arvati süüks tööst keeldumine või konkreetsetest tööülesannetest keeldumine. Täiendavalt esitatud seisukohtades märkis apellant, et vaidluse lahendamisel ei ole oluline, kas talle oli selge, kuidas tema käitumine kvalifitseeritakse ja milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob, vaid oluline on lähtuda sellest kvalifikatsioonist, mille vangla on kaebaja käitumisele andnud. Halduskohus on ekslikult asunud hindama rikkumisena mitte kvalifitseeritud asjaolu, so töötamisest keeldumine, jättes tähelepanuta ja hindamata kaebaja käitumisele vastustaja poolt antud tegeliku kvalifikatsiooni, so töökohast keeldumine. Kaebaja ei ole keeldunud majandustööde abitöölise töökohast ja seda näitab ka kaebaja allkiri 26.11.2009 käskkirjal nr 460-k. Seetõttu ei ole alust väita, et kaebaja keeldus talle käskkirjaga nr 460-k määratud majandustööde abitöölise töökohast ja rikkus seeläbi

§ 37lg 1.

Distsiplinaarmenetluse protokollist ei ole selge ega üheselt mõistetav, milline on olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tegelik eesmärk ja alus. Distsiplinaarmenetluse protokollis ja vaidlusaluses käskkirjas on kontaktisiku ettekannet ebaõigesti refereeritud – ettekandes räägitakse mitte tööst (tööülesannetest), vaid töökohast keeldumisest. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Alusetu on kaebaja väide, et teda ei ole teavitatud distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kaebaja tööst keeldumise kohta on 08.12.2009 koostatud ettekanne; kaebajale anti 08.12.2009 võimalus esitada omapoolsed selgitused, mida ta ka tegi. Kaebaja keeldus distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumast. Halduskohus hindas kõiki distsiplinaarkaristuse käskkirja 4

(6)3-10-692 andmisel arvestamisele kuuluvaid olulisi asjaolusid. See, et kohus on oma seisukohti põhjendades viidanud õigusnormidele, mida kaebaja ei ole kaebuses kajastanud, ei anna alust väita, et kohus rikkus menetlusnorme ja väljus kaebuse piiridest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apelleeritud kohtuotsusega rahuldas kohus tuvastamisnõude ja jättis rahuldamata haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse. Vastustaja pole kohtuotsust apelleerinud. HKMS § 34 lg 2 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust M. Luuki apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires ning leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 23.12.2009 käskkirja nr 968-d, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena 7 ööpäevaks kartserisse paigutamine, õiguspärasuse üle. Viidatud käskkirja kohaselt karistati kaebajat

§ 67

p 1 ja § 37 lg 1 järgi selle eest, et ta 08.12.2009 keeldus tööle asumast, so talle määratud 3. vangistusosakonna koristaja töökohustuste täitmisest. Kaebaja väited, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel eirati

§ 64

lg 2 nõudeid (kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse; kinnipeetaval on õigus anda selgitusi), et süüdistus on ebamäärane ja käskkiri pole üheselt arusaadav ning teda on karistatud teo eest, mida ta toime pannud pole, on otsitud ja põhjendamatud.

§ 37

lg-st 1 ja 38 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui teda rakendatakse vangla majandustöödel. Kaebaja rakendati Tallinna Vangla direktori asetäitja 26.11.2009 käskkirjaga nr 460-k vangla majandustööde abitööliseks alates 01.12.2009 kuni 28.02.

  1. Vaidlust ei ole selle üle, et kuni 07.12.2009 olid kaebaja töökohustused seotud pesumajaga ning seejärel suunati ta julgeoleku kaalutlustel
  2. vangistussektsiooni koristaja tööülesandeid täitma. Ekslik on kaebaja arusaam, et koristaja tööülesannetest keeldumine ei ole käsitletav 26.11.2009 käskkirja nr 460-k täitmisest keeldumisena ja

§ 37lg 1 ja § 67 p 1 rikkumisena.

Käskkirjaga nr 460-k polnud määratud kaebaja töötegemise konkreetset kohta ega loetletud abitöölise täpseid ülesandeid; seega tuli kaebajal täita majandustööde abitöölise tööülesandeid ükskõik millises vanglateenistuse poolt määratud kohas. Nii pesumajas kui ka vangistusosakonnas koristajana töötamine mahuvad majandustööde mõiste alla ning kaebajal puudus õigus ja seaduslik alus valida tööülesandeid, mida täita, ja kohta, kus abitöölise tööd teha. Pesumaja abitöölise kohalt

  1. vangistusosakonna koristaja kohale ümber paigutamine ei ole käsitletav eelmiselt töökohalt vallandamisena, nagu kaebaja ekslik arvamus on. Distsiplinaarmenetluse protokollist ja vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebajale tema arvamuse ekslikkust ja koristaja tööst keeldumise põhjendamatust ka selgitati. Välistatud pole, et kinnipeetaval võib tõepoolest esineda objektiivne takistus talle määratud kohas tööle asumiseks (nt allergiline reaktsioon keemiliste puhastusvahendite vastu), kuid käesoleval juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud ega selgitanud, miks
  2. vangistusosakonna koristaja koht talle sobiv pole.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Halduskohus märkis õigesti, et kuna kaebajal oli kohustus tööd teha, siis keeldumine 3. vangistussektsiooni koristaja tööülesannetest on käsitletav vangla antud korralduse (käskkirja nr 460-k) mittetäitmisena.

§ 67

p-s 1 toodud kohustuse rikkumine on

§ 63

lg 1 järgi käsitletav distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust. Seega on vastustaja viidanud vaidlusaluses käskkirjas õigesti

§ 67

p-le 1, kuid nimetanud ebaõigesti rikkumisena vangla sisekorraeeskirjade mittetäitmise. Justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ei reguleeri vaidlusalust olukorda. Tegemist on vanglapoolse ilmselge eksimusega, mis ei muuda käskkirja õigusvastaseks, sest käskkirja põhjendustest on üheselt selge, milline rikkumine kaebajale süüks arvati ning milline oli distsiplinaarkaristuse määramise tegelik alus. 5

(6)3-10-692 Ebaõige kohtuotsuse tegemist ei toonud kaasa ka kohtu ekslik viide

§ 67

p-le 2, mis käesolevale juhtumile ei kohaldu ja millele kaebaja karistamisel pole ka tuginetud.

§ 67

p-s 1 sätestatud kinnipeetava kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele on oluline vangla julgeoleku tagamiseks. Vanglaametnike korraldustele mitteallumine võib mõjutada ka teisi kinnipeetavaid vanglas kehtivat korda rikkuma ning viia massilisele allumatusele ja rahutustele. Sellised rahutused ohustavad nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate elu ja tervist. Vastustaja ja halduskohus on viidetega asjakohastele Riigikohtu lahenditele õigesti märkinud, et ka olukorras, kus kinnipeetav kahtleb talle antud korralduse õiguspärasuses, ei ole tal õigust korralduse täitmisest keelduda; korralduse vaidlustamiseks on ettenähtud teised õiguskaitsevahendid – vaidega vangla juhtkonna või Justiitsministeeriumi poole või kaebusega kohtu poole pöördumine. Vaidlusalune haldusakt ei ole tühine haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 tähenduses ning on sisuliselt õiguspärane. Kaebaja teistsugune arusaam sellest, mida tähendab käskkirja nr 460-k mittetäitmine ja tööst keeldumine, ei andnud talle alust 3. vangistussektsiooni koristaja tööst keelduda. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes

§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid. Kaebajale anti võimalus esitada talle süüksarvatud rikkumise kohta oma selgitusi, distsiplinaarmenetluse käik protokolliti, protokolli tutvustati kaebajale, kes keeldus sellele alla kirjutamast. Distsiplinaarkaristuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana ja on nõuetekohaselt motiveeritud. Karistuse valikut on põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Kuigi halduskohus käsitles ekslikult tl 48 asuvat vaide lisalehte kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitusena, ei muuda see antud juhul asja lahendust, sest tegelikult sai kaebaja võimaluse esitada oma seletuse 08.12.2009 (tl 45 pöördel). Eeltoodu alusel jääb M. Luuki apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.