3-10-2249/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2249 Otsuse kuupäev

1. detsember 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Juri Maksimovi (Maksimov) kaebus Viru Vangla direktori 03.06.
2. a käskkirja nr 6-1/188-KP tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Kirjalikus menetluses Asja läbivaatamine Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Juri Maksimov; Vastustaja Viru Vangla
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
5. jaanuarini
6. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Juri Maksimov esitas 31.05.
8. a Viru Vangla direktorile taotluse erakorralisele lühiajalisele väljasõidule lubamiseks eesmärgiga tegeleda lapse adopteerimise küsimusega, kohtuda tööandjaga ja vestelda pojaga, kellel on käitumisprobleeme. Viru Vangla 03.06.
9. a käskkirjaga nr 6.-1/188-KP keelduti J. Maksimovale erakorralise lühiajalise väljasõidu loa andmisest. J. Maksimov esitas käskkirja peale 14.06.2010 vaide. Viru Vangla ei edastanud vaiet Justiitsministeeriumile tähtaegselt.
10. J. Maksimov esitas 22.08.
11. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla direktori 03.06.
12. a käskkirja nr 6-1/188-KP tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks tema taotluse uuesti lahendamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
13. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane ja motiveerimata ning kuulub tühistamisele, kuna see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi era- ja perekonnaelule, säilitada sotsiaalseid sidemeid, sh töökohta ning õigust heale haldusele. Kaebaja leiab, et väljasõidust keeldumine ei ole proportsionaalne. Kaebaja on seisukohal, et väljasõidust keeldumine on ebasobiv abinõu, kuivõrd vangla direktor võib anda loa väljasõiduks ja põhiseaduse §-st 27 tulenevalt on kaebajal õigus positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku era- ja perekonnaelu ning õigus inimväärikale kohtlemisele. Vaidlustatud haldusakt ei soodusta kaebaja arvates taotletud eesmärgi saavutamist, kuivõrd on vastuolus põhiseaduse §-ga 26 ja 27, Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 8 ning vangistusseaduse mõttega. Kaebaja leiab, et vabadusekaotuse täideviimise eesmärgid on juba saavutatud, kuna kaebaja on ära kandnud suure enamuse karistusest õiguskuulekalt ning vanglal on kohustus tegeleda kaebaja resotsialiseerimisega, milleks on ka väljasõidule lubamine. Kaebaja on seisukohal, et väljasõidust keeldumisega sekkutakse äärmiselt intensiivselt tema põhiõigustesse (inimväärikus, õigus era- ja perekonnaelule, õigus töökoha säilitamisele jne). Kaebaja on seisukohal, et vabadusekaotuse täideviimise eesmärke tema väljasõidule lubamine ei ohusta, sest ta on enamuse karistusest ära kandnud ning karistuse lõpuni on jäänud vaid mõned kuud. Kaebaja leiab, et otsuse tegemisel ei ole kaalutud kõiki positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Kaebaja rõhutab kaalutlemise olulisust ning viitab, et osade kaalutluste arvestamata jätmine tähendab kaalutlusõiguse teostamata jätmist, mille vahetuks tagajärjeks on haldusakti õigusvastasus ja tühistamine. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt riivab mitte üksnes tema põhiõigusi ja huve, vaid ka kahe lapse põhiõigusi ja huve, kelle lapsevanem ta on. Kaebaja on seisukohal, et kui haldusakt puudutab isiku põhiõigusi, peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt olema eriti põhjalikult kaalutletud. Kaebaja leiab, et haldusaktist ei nähtu, et oleks kaalutud kõiki olulisi asjaolusid ja menetlusosaliste (kaebaja ja tema lapsed) huve ning haldusaktis ei ole põhjendatud, miks vabaduskaotuse täideviimise eesmärgid kaaluvad üles kaebaja ja tema laste põhiõiguste intensiivse ja pöördumatu riive. Vastustaja vastuväited
14. Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb esitatud kaebusele vastu. Vastustaja märgib, et VangS § 32 ja VSkE § 82 sätetest tulenevalt vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitatav kinnipeetava subjektiivse õigusena. Lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel on vangla direktoril kaalutlusõigus ning vangla direktor peab otsuse tegemisel lähtuma vangistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kuna kinnipeetavatel ei ole subjektiivset õigust väljasõiduks, siis ei riku väljasõidust keeldumine kaebaja õigusi ning ei saa mitte kuidagi alandada kaebaja inimväärikust. Samuti peab vangistuses viibiv isik paratamatult arvestama, et tema õigused on võrreldes vabaduses viibivate isikutega piiratumad ning sellega peavad arvestama ka tema lähedased. Vangla ei ole rikkunud väljasõidust keeldumisega kaebaja õigusi era-ja perekonnaelule, vaid asjaolu, et kaebaja võimalused lähedaste elus osalemiseks on piiratumad, on põhjustatud kaebaja enda käitumisest. Samas on kaebajal vangistuses 2 viibides võimalus suhelda oma lähedastega lühi-ja pikaajalistel kokkusaamistel ning telefoni ja kirja teel. Kaebaja puhul on vangistuse täideviimise eesmärke kogumis arvestades leitud, et väljasõit ei ole eesmärgipärane ja ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja kannab karistust alates 12.10.
15. a ning tema karistuse lõpp on 09.02.
16. a. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgid kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Viru Vangla 17.05.
17. a käskkirjaga nr 6-3/974-D määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks. Karistus määrati põhjusel, et kaebaja keeldus tööst. Nii distsiplinaarkaristuse määramine kui ka asjaolu, et kaebajat karistati just tööst keeldumise eest (vanglas töötamine annab tööoskuse ja tööharjumuse, töötasu võimaldab tasuda hagisid, koguda raha vabanemisfondi ning on vajalik, et isik saaks pärast vabanemist elada õiguskuulekalt), näitavad, et kaebaja ei ole asunud õiguskuulekale teele. Seega on ebaõige väita, et kaebaja suhtes oleks täidetud tema õiguskuulekale käitumisele suunamine. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus näitab ka seda, et kui kaebaja ei ole suutnud vanglas õiguskuulekalt käituda, ei anna see veendumust, et kaebaja suudab õiguskuulekalt käituda vabaduses, mistõttu ei aita see kaasa ka teisele vangistuse täideviimise eesmärgile (õiguskorra kaitsmisele). Ainuüksi kaebajale väljasõidu võimaldamisel kaasnev lähedastega ja tööandajaga kohtumine ei kaalu üles vangistuse täideviimise eesmärkide täitmist. Vastustaja märgib, et kaebajale lühiajalisest väljasõidust keeldumisel on vangla direktor arvestanud vangistuse täideviimise eesmärkidega ning leidnud, et kaebaja väljasõidule lubamine ei ole eesmärgipärane ja on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Otsuse tegemisel on arvestatud ka kaebaja väljasõidu eesmärkidega. Otsuse tegemisel on arvestatud, et Harju Maakohtu 21.05.
18. a otsusega nr 2-09-48170 on tuvastatud J. Maksimov kui N. Kautsi bioloogiline vanem, seega lapsendamise küsimustega ei ole kaebajal vaja tegeleda. Enne kinnipidamisasutusest vabanemist ei saa kaebaja ka last enda hoole alla võtta. Lastekaitsetöötajatega saab kaebaja suhelda telefoni teel. Kui kaebaja tunneb muret, et vajalikku infot telefonitsi talle ei väljastata, siis on direktoril õigus kinnitada allkirja õigsus ning kaebaja saab lastekaitsetöötajate poole pöörduda kirja teel, mistõttu väljasõit sel eesmärgil ei ole vajalik. Tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks ei ole samuti vaja väljasõitu, sest tööandajaga saab suhelda telefoni ja kirja teel. Telefoni ja kirja teel saab vestelda ka pojaga, mistõttu ei ole ükski kaebaja väljasõidu taotluses toodud tegevus selline, milleks on ilmtingimata vaja võimaldada väljasõit. Samas on otsustamisel arvestatud, et kaebaja kannab karistust narkootikumide vahendamise ja omandamisega seotud kuriteo eest. Narkootikumide vahendamine ja omandamine on raske ühiskonnaohtlik kuritegu, mis paneb väljasõidule lubamise otsustamisel veel suurema kohustuse veenduda, et isik ei pane väljasõidul toime uusi rikkumisi. Kaebaja karistusandmetest tulenevalt on isik pannud toime katseajal uue narkootikumidega seonduva kuriteo, isik on korduvalt karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse rikkumise eest. Seega näitab kaebaja käitumine, et tegemist on narkootikume tarvitanud ja levitanud isikuga, kelle osas ei saa kindel olla, et ta vabaduses ei võiks taas toime panna narkootikumidega seonduvat rikkumist. Väljasõidule lubamise otsustamisel on arvestatud, et kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis näitab, et kaebaja ei ole suutnud vangistuse ajal õiguskuulekalt käituda ning mistõttu ei ole võimalik kindel olla, et kaebaja suudab käituda väljasõidul õiguskuulekalt. 3 Vastustaja on seisukohal, et otsuse tegemisel on kaalutud kõiki olulisi asjaolusid, nii kaebaja väljasõidu eesmärke kui ka vangistuse täideviimise eesmärke. Kuna väljasõidu eesmärke hinnates on leitud, et esitatud põhjustel väljasõit ei ole ilmtingimata vajalik, siis ainuüksi kaebajale väljasõidu võimaldamisel kaasnev lähedastega ja tööandajaga kohtumine, ei kaalu üles vangistuse täideviimise eesmärkide täitmist. Kohtu põhjendused ja otsus
19. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas (tlk 19) tuginenud kaebaja 31.05.
20. a taotlusele, milles kaebaja taotleb lühiajalist väljasõitu eesmärgiga tegeleda lapse adopteerimise küsimusega, kohtuda tööandjaga ja vestelda pojaga, kellel esineb käitumisprobleeme. Vastustaja on esitanud järgmised kaalutlused. Kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Harju Maakohtu 21.05.
21. a otsusega tuvastati, et kaebaja on N. Kautsi bioloogiline vanem, mille tõttu ei ole tal tarvis tegeleda lapsendamise küsimusega. Tütre enda hoole alla saamiseks vajalikud toimingud on võimalik välja selgitada ka vanglas. Võimaliku tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks ei saa taotleda erakorralist väljasõitu, poja käitumisprobleemid ei ole põhjus erakorralisele väljasõidule lubamiseks. Kaebajat on karistatud narkootikumidevahendamise ja omandamisega seotud kuriteo eest, vanglast vabaneb ta vähem kui aasta pärast, tal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mille tõttu ei saa olla kindel kaebaja õiguskuulekas käitumises väljasõidul. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane ja motiveerimata ning kuulub tühistamisele, kuna see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi era- ja perekonnaelule, õigusele säilitada sotsiaalseid sidemeid, sh töökohta ning õigust heale haldusele.
22. Kaebaja poolt kohtule esitatud 31.05.
23. a taotluse ärakirjaga (tlk 13-18) on tõendatud, et kaebaja on lühiajalist väljasõitu taotlenud seoses erakorralise perekondliku sündmusega, milleks on taotluse kohaselt vajadus tegeleda lapse adopteerimise küsimusega ning vestelda ka halvasti käituma hakanud pojaga, kuid samuti kohtuda tööandja esindajaga. Taotluse viimases lauses (tlk 18) on kaebaja kokkuvõtvalt leidnud, et väljasõit on vajalik seoses erakorraliste perekondlike sündmustega. Teisisõnu, tegemist ei ole väljasõiduga vastava plaani alusel (VSkE § 79), kuna sellise väljasõidu puhul on tegemist sotsiaaltöö vormiga, vaid VangS § 32 lõikes 5 nimetatud väljasõiduga. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane, kuna otsus kaebaja taotluse suhtes on vormistatud käskkirjaga ja on kohtu arvates piisavalt ja asjakohaste kaalutlustega põhjendatud. VangS § 32 lõige 5 ei sätesta ammendavat loetelu erakorraliste perekondlike sündmuste kohta, mis on aluseks taotluse rahuldamisele. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt välja toodud põhjustest võiks erakorralise perekondliku sündmusega olla käsitletav ainult olukord, kui kaebaja oleks põhjendatult taotlenud väljasõitu vajadusega tegeleda tütre adopteerimisega. Kaebaja on ise aga juba direktorile esitatud taotluses kinnitanud, et tema hagi on rahuldatud ja tuvastatud, et ta on tütre bioloogiline vanem. Seega ei olnud kaebajal tarvis tegeleda lapse adopteerimise küsimusega. Pärast vabanemist tütre enda hoole alla võtmisega seotud küsimuste lahendamist ei loe kohus erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks, mille alusel oleks direktor pidanud andma kaebajale loa väljasõiduks. Vastustaja on õigesti osundanud, et lastekaitsetöötajaga ja perekonnaseisuametiga on võimalik suhelda ka telefoni- või kirja teel vanglas viibides. Kohtu arvates ei kvalifitseeru ka poja käitumisprobleemid VangS § 32 lõike 5 nimetatud erakorraliseks perekondlikuks 4 sündmuseks, kuna kaebaja ei ole taotluses ja kohtumenetluses välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse käsitleda neid käitumisprobleeme erakordsetena, mida ei saa lahendada pojaga vanglas kokkusaamise teel või telefoni teel. Kohtu hinnangul ei ole tööandjaga vestlemise soov käsitletav perekondliku sündmusena. Pealegi on kaebaja ise direktorile esitatud taotluses kinnitanud, et kohus ei ole pidanud võimalikuks teda ennetähtaegselt vabastada, mis kinnitab direktori kaalutluste õigsust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et vangla direktoril ei olnud mitte ainult kohustust taotluse rahuldamiseks, vaid tal puudus ka selleks alus, sest kaebaja poolt taotluses välja toodud asjaolud ei ole käsitletavad erakorralise perekondliku sündmusega. Käskkiri on kooskõlas ka VSkE § 83 punktidega 31 ja 4, kuna kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus ja vastustaja oli põhjendatult arvamusel, et väljasõit on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Käskkiri ei ole ebaproportsionaalne, kuna taotluse rahuldamiseks puudus alus. Käskkirjaga ei ole õigusvastaselt riivatud kaebaja era- ja perekonnaelu ega õigust säilitada sotsiaalseid sidemeid. Samuti ei tähelda kohus vastuolu hea halduse printsiipidega.
24. Neil asjaoludel jätab kohus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel kaebuse rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 92 lõige 1 ja 93 lõige 1). Roby Koik kohtunik 5