← Eesti

3-09-729/86

Obsah (5)§ 53§ 54§ 24§ 46§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-729

§ 53lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 54lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 10.01.2008 korraldusega nr 12-2.1/943 alustatud revisjoni käigus tööjõu rentimisega tegeleva Aurakorro Est OÜ käibemaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse ja sotsiaalmaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust ajavahemikul juuli 2005 kuni jaanuar 2007. PMTK kohustas 24.11.2008 maksuotsusega nr 12-5/993 Aurakorro Est OÜ-d tasuma lisaks deklareeritule täiendavalt makse kokku summas 828 220 kr, sh füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu 318 534 kr, tulumaksu töötajatele tehtud erisoodustuselt 6 852 kr, sotsiaalmaksu 471 492 kr (sh sotsiaalmaksu erisoodustuselt 9 831 kr), töötuskindlustusmakseid 14 832 kr ja kogumispensionimakseid 16 510 kr. Maksuhaldur tuvastas, et Aurakorro Est OÜ poolt Soome äriühingule Aurakorro OY-le renditud Eestist pärit töötajad tegelesid Soomes laevade korrosioonitõrjega. Aurakorro Est OÜ maksis töötajatele väljaspool Eestit teostatud tööde eest palka ca 31 tuh kr kuus (mida ta kontrollitaval perioodil PMTK-s deklareeris) ning lisaks töölähetuse päevaraha 500 kr iga töölähetuses viibitud päeva eest, samuti hüvitas osa töötajate esitatud laeva- ja bussipiletite alusel töötajate transpordikulud Eesti ja Soome vahel ning Soomes Helsingi ja Turu vahel (väljamakseid sõidukulude eest tehti kokku summas 22 938,09 kr). Maksuhaldur leidis, et Aurakorro Est OÜ töötajate püsivat töötamist Soomes Aurakorro OY juures ei saa käsitleda töölähetusena, ning luges seetõttu töötajatele makstud päevaraha töötasuks (palgatuluks) ning töötajatele sõidukulude hüvitamise erisoodustuseks. Maksuotsuses märgiti, et maksuhaldur lähtub maksustamisel asjaolust, et töötajatel oli olemas vorm E101 ning seega on Eestil õigus palgana käsitletud lähetuse päevarahade väljamaksed maksustada sotsiaalmaksu, töötuskindlustus- ning kogumispensionimaksetega. Juhul, kui selgub, et vorm E101 väljastati valedel alustel, tuleb nõuda tagasiulatuvalt Aurakorro Est OÜ töötajatele väljastatud vormi E101 kehtetuks tunnistamist ning sellega läheks üle tagasiulatuvalt ka sotsiaalmaksu määramise õigus Soomele. Aurakorro Est OÜ esitas PMTK 24.11.2008 maksuotsuse peale vaide, mille MTA 05.03.2009 vaideotsusega nr 6-1/56-3 rahuldamata jättis. Aurakorro Est OÜ esitas 06.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 24.11.2008 maksuotsuse nr 12-5/993 tühistamiseks, mille kohus võttis 07.04.2009 määrusega nr 3-09-729 menetlusse. PMTK tunnistas 11.05.2009 otsusega nr 6-2/810 oma 24.11.2008 maksuotsuse kehtetuks sotsiaalmaksu summas 461 661 kr tasumisele määramise osas ning 28.05.2009 otsusega nr 6-2/880 töötuskindlustusmaksete osas summas 14 832 kr ja kohustusliku kogumispensioni maksete osas summas 16 510 kr. Otsustes nr 6-2/810 ja 6-2/880 märgiti, et maksuotsuse andmise ajal puudus sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ja kogumispensionimaksete määramiseks faktiline alus – töötajate lähetus; maksuotsuse järgi töötasid töötajad Soomes ning tegemist polnud töötajate lähetamisega, mistõttu kohaldub töötajatele makstud tasudele Soome õigus. 2

(13)3-09-729 Aurakorro Est OÜ esitas 20.05.2009 PMTK-le taotluse tagastada perioodil juuni 2005 kuni jaanuar 2007 tema enda poolt deklareeritud ja tasutud sotsiaalmaks summas 1 401 214 kr ning TSD parandamise tõttu tagastada enammakse ka muude sotsiaalkindlustusmaksete osas. PMTK jättis 29.06.2009 otsusega nr 12-4/604 Aurakorro Est OÜ tagastusnõude rahuldamata enammakse puudumise tõttu. Maksuhaldur leidis, et kuna Aurakorro Est OÜ taotles Sotsiaalkindlustusametilt (SKA) töötajatele tõendid vorm E101, siis kuuluvad tema töötajad Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi alla ja sotsiaalkindlustusmaksed kuuluvad tasumisele Eestis. Aurakorro Est OÜ esitas 29.07.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 29.06.2009 otsuse nr 12-4/604 tühistamiseks, mille kohus võttis 14.08.2009 määrusega nr 3-09-1641 menetlusse ning liitis nimetatud kaebuse menetluse ühte haldusasja nr 3-09-729 menetlusega. Aurakorro Est OÜ esitas 14.09.2009 kohtule avalduse PMTK 24.11.2008 maksuotsuse peale esitatud kaebusest loobumise kohta tulumaksu tasumisele määramist puudutavas osas. Aurakorro Est OÜ kaebuste põhjendused PMTK 24.11.2008 maksuotsuse ja 29.06.2009 otsuse vaidlustamisel olid järgmised. Põhjendatud pole maksuhalduri seisukoht, et kaebaja töötajad ei viibinud välislähetuses. Kui aga lähtuda maksuhalduri seisukohast, siis sotsiaalkindlustusmaksete (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensionimakse) määramine maksuotsusega oli alusetu, sest need ei kuulu tasumisele Eestis. Tulenevalt EL Nõukogu määruse nr 1408/71 art 13 lg 2 punktist a kehtivad töötaja suhtes selle riigi õigusaktid, kus isik töötab. Maksuotsuse kohaselt töötasid töötajad Soomes, seega tuleb töötajatele makstud tasude maksustamisel lähtuda Soome õigusest. Sotsiaalmaksu tasumine Eestis võiks olla õigustatud, kui kohalduks EL Nõukogu määruses ettenähtud erand, mille kohaselt ühe liikmesriigi territooriumil tööle võetud isiku suhtes, kelle tema tööandja lähetab teise liikmesriigi territooriumile tööle sama tööandja heaks, jäävad kehtima esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid tingimusel, et töötamise eeldatav kestus ei ületa 12 kuud. Erandi kohaldumise eelduseks on asjaolu, et tegemist on lähetusega. Maksuhaldur on vaidlusaluses maksuotsuses aga ise leidnud, et antud juhul ei olnud tegemist töötajate lähetamisega, seega on välistatud ka erandi kohaldumine. Maksuotsuse motivatsioon on vastuoluline. Vastustaja tugines sotsiaalmaksu määramisel vormile E101. See vorm väljastatakse tööandja taotlusel juhul, kui tegemist on töötajate töölähetusega. Kuna vastustaja hinnangul polnud tegemist lähetusega, siis puudus alus vorm E101 väljastamiseks. Vastuoluliste väidete esitamine tähendab haldusakti motiveerimata jätmist. Seega on maksuotsus puuduliku motivatsiooni tõttu õigusvastane ning tuleb tühistada. Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust ning jätnud välja selgitamata maksukohustuslasele soodsad asjaolud. Vastustaja ei ole välja selgitanud, kas kaebajal oli kontrollitaval perioodil Soomes püsiv tegevuskoht, vaid on üksnes formaalselt nentinud, et kaebajal puudus vastav registreering. Maksumenetluse läbiviimisel ning maksusumma määramisel lasub maksuhalduril uurimiskohustus ning maksuotsuse motiveerimiskohustus. Tõendamiskoormus läheb maksukohustuslasele üle vaid siis, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Käesoleval juhul ei ole tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle läinud. Lähtudes maksuhalduri muutunud seisukohtadest, tegi kaebaja deklaratsioonidesse parandused ning taotles 20.05.2009 esitatud tagastustaotluses alusetult tasutud sotsiaalmaksu tõttu tekkinud enammakse tagastamist kõikide sotsiaalkindlustusmaksete osas, kuid PMTK jättis taotluse 29.06.2009 otsusega põhjendamatult rahuldamata. Selle otsuse motivatsioon on samuti vastuoluline ja tuleb juba seetõttu tühistada. Maksuhaldur jõudis selles otsuses vastupidisele seisukohale võrreldes varasemate, so 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustega, mistõttu rikub enammaksu tagastusnõude rahuldamata jätmise otsus õiguspärase ootuse põhimõtet. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud maksuotsuses tuvastatud faktiliste asjaoludega, mille kohaselt töölähetust ei toimunud ning töötajate töökohaks tuleb lugeda Soome. Euroopa Kohus on korduvalt, 3
(13)3-09-729 viimati kohtuasjas C-2/05 26.01.2006 tehtud otsuses, leidnud, et E101 tõend on siduv lähetuse sihtriigi (antud juhul Soome) asutustele ja kohtutele. E101 tõendi võib ja peabki tühistama juhul, kui vormi väljastamiseks puudus alus. Vorm E101 tõend pole siduv lähetusriigi asutuste suhtes. Kui vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohtade juurde, on tal õigus ja kohustus taotleda E101 tõendite tühistamist SKA-lt. Vastasel juhul kaalub kaebaja ise võimalust vastava taotluse esitamiseks SKA-le. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja töötajate töökoht oli Soome, tegemist ei olnud töölähetusega ning puudus alus päevarahade maksmiseks. Vastavaid asjaolud on maksuotsuses piisavalt motiveeritud. Kaebaja ei olnud püsivat tegevuskohta Soomes registreerinud ja ka juhul, kui tal oleks olnud Soomes püsiv tegevuskoht, tasuti palkasid ja päevarahasid töötajatele Eesti äriühingust, mitte püsiva tegevuskoha kaudu. Seega järeldas maksuhaldur maksuotsuses õigesti, et kaebajal ei olnud Soomes püsivat tegevuskohta, ning kaebaja ei ole ka kohtumenetluses vastupidist kinnitanud. Maksuhaldur on kõrvaldanud nii vaide- kui kohtumenetluses kõik maksuotsuses olnud vastuolud, millele kaebaja viitas, ning maksu valesti määramise tõendamiskoormus on maksukohustuslasele üle läinud. 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustega maksuotsuse osaliselt kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli see, et kuna kaebaja töötajate töökoht oli Soomes, siis kohaldus neile makstud tasude maksustamisel Soome õigus, mistõttu maksuotsus oli töötuskindlustusmaksete, kogumispensioni maksete ning osaliselt sotsiaalmaksu juurdemääramise osas õigusvastane. Maksuotsuses ei olnud piisavalt motiveeritud, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteem kohaldub, kui töötajatele on väljastatud vorm E101, mis määrab ära riigi, mille sotsiaalkindlustusaktid jäävad töötajate suhtes kehtima ning kuhu tuleb tasuda sotsiaalkindlustusmaksed. Asjas puudub vaidlus, et SKA on väljastanud kaebaja töötajatele vorm E101 tõendid, mis tähendab, et töötajate suhtes kehtivad lähetajariigi, so antud juhul Eesti sotsiaalkindlustuse õigusaktid. Tõend kinnitab, et lähetatud isik ei kuulu ajutise töökoha riigi, so Soome sotsiaalkindlustuse skeemi alla. Kui kaebaja taotleb vormi E101 tühistamist ja see tühistatakse, siis kuuluvad sotsiaalkindlustusmaksed tasumisele Soomes. Maksuhalduril puudub pädevus SKA poolt väljastatud vormide õigusliku tähenduse muutmiseks, ta saab vormi olemasolule või selle puudumisele tugineda, mitte aga seda tühistada või muuta. Lähetus tööõiguse ja maksuõiguse mõistes ning tähenduses, mis on vormi E101 väljastamise aluseks, ei ole ühetähenduslikud, st töötajale lähetuse alusel päevarahade maksmise kriteeriumid ei kattu vormi E101 väljastamise kriteeriumitega. Tõend ei ole kinnitus selle kohta, et tegemist on lähetusega tööõiguse ja maksuõiguse mõistes. Seega võib tekkida olukord, kus sotsiaalkindlustuse tähenduses on tegemist töötaja lähetusega teise liikmesriiki, kuid tulumaksuseaduse (TuMS) ja tööõiguse kontekstis ei ole tegemist lähetusega ning puudub alus maksuvaba päevaraha maksmiseks. Seega on põhjendamatu kaebaja väide maksuotsuses ja 29.06.2009 otsuses toodud seisukohtade vastuolulisusest. Kui kaebajale väljastatud E101 vorm tühistatakse, kuulub sotsiaalmaks tagastamisele. Praegusel juhul aga oli vastustajal täielik õigus jätta kaebaja tagastustaotlus rahuldamata. EL Nõukogu määruse eesmärgiks ei ole tekitada olukorda, kus sotsiaalmaksud jääksid üldse tasumata. Eesmärgiks on see, et korraga kohalduks ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteem. Kui lähtuda kaebaja seisukohtadest, võib tekkida olukord, kus Soomel maksustamise õigus puudub, samas ei kuulu sotsiaalmaksud tasumisele ka Eestis. Oluline aga on, et sotsiaalmaksud kusagil riigis ka reaalselt ära tasutaks, et töötajatele oleks tagatud erinevad sotsiaalteenused, mille saamine on otseses sõltuvuses sotsiaalmaksude tasumisest. Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2010 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 69 120 kr. Kohtumenetluse kestel on kaebuse piirid muutunud ja poolte kinnitusel on vaidlusaluseks küsimuseks jäänud üksnes maksuotsuse IV osas käsitletud sotsiaalmaks erisoodustuselt summas 4
(13)3-09-729 9 831 kr, samuti on vaidluse esemeks PMTK 29.06.2009 otsus, millega vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse enammakse tagastamiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Isegi kui maksuotsus oligi algselt ebapiisavalt või vastuoluliselt motiveeritud, siis nii vaide- kui ka kohtumenetluses antud seletustega on vastustaja kõrvaldanud oma seisukohtade vastuolulisuse maksu tasumise osas. Haldusaktid on olnud kohtus kaebaja poolt üksikasjaliselt vaidlustatavad (järelikult kaebajale arusaadavad) ja kohtu poolt kontrollitavad. Puudub mõistlik põhjus haldusakte tühistada, kuna maksuhaldur peaks samasuguse resolutsiooniga aktid uuesti välja andma. Sama kehtib ka kaebaja väite suhtes, et vastustaja ei ole selgitanud välja, kas kaebajal oli tekkinud kontrollitaval perioodil Soomes püsiv tegevuskoht. Vastustaja märkis õigesti, et isegi juhul, kui maksuhaldur oleks pidanud nimetatud asjaolu välja uurima, siis ei mõjutanud see asja otsustamist: kaebajal ei olnud maksustamisperioodil püsivat tegevuskohta Soomes, mida möönab kaebaja isegi. Pealegi puudutab tegevuskoha küsimus tulumaksu arvestamist/tasumist, mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse objektiks. Arusaamatuks jääb, millised konkreetsed maksukohustuslasele soodsad asjaolud on vastustaja jätnud välja uurimata ning kuidas need oleksid maksuotsust mõjutanud. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kaebus tuleb rahuldada põhjusel, et 29.06.2009 otsuses jõudis maksuhaldur vastupidisele seisukohale võrreldes oma 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustes toodud seisukohtadega. Maksuotsuse kohaselt töötasid kaebaja töötajad Soomes ning nende puhul ei olnud tegemist lähetusega; seda põhiseisukohta ei ole vastustaja kogu menetluse vältel muutnud. Kuna EL Nõukogu määruse art 13 lg 2 punkti a kohaselt kehtivad töötaja suhtes selle riigi õigusaktid, kus isik töötab, siis kohaldub sotsiaalmaksuga maksustamise osas töötajatele makstud tasudele Soome õigus ja järelikult on välistatud sotsiaalkindlustusmaksete tasumine Eestis. 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsuse andmise tingiski asjaolu, et vastustaja oli maksuotsuses ekslikult määranud sotsiaalkindlustusmaksed tasumisele Eestis. 29.06.2009 otsusega tagastusnõude rahuldamata jätmisel tugines vastustaja aga hoopis asjaolule, et kaebaja oli ise taotlenud ja SKA on talle väljastanud vormi E101, mis kinnitab, et lähetatud isik ei kuulu ajutise töökoha (Soome) sotsiaalkindlustusskeemi alla ja talle kehtivad Eesti sotsiaalkindlustuse õigusaktid. See ei tähenda, et vastustaja oleks loobunud oma seisukohast, et antud juhul ei olnud tegemist lähetusega. Vastustaja on piisavalt selgitanud, miks ta ei saa jätta tagastusnõude lahendamisel kõnealust vormi arvesse võtmata. Kuni SKA ei ole vormi E101 kaebaja taotluse alusel tühistanud põhjusel, et see on väljastatud valedel alustel, puudub vastustajal alus otsustada tagastusnõude osas teisiti, kui ta tegi seda kaevatud otsusega. Vorm E101 on vastuvõtjariigile siduv ja selle õiguspärasuse kontroll on vormi väljaandnud asutuse pädevuses, maksuhalduril ei ole kohustust algatada vormi E101 kehtetuks tunnistamist. Olukord on varasema maksuotsuse valguses küll kummaline, kuid praegusel hetkel ei ole võimalik teistsugust lahendust leida. Ka maksuotsuses on selgitatud, et kui kaebaja nõuab tagasiulatuvalt vorm E101 kehtetuks tunnistamist, siis läheks sotsiaalmaksu määramise õigus tagasiulatuvalt üle Soomele. Järelikult kuuluks Eestis tasutud sotsiaalmaks tagastamisele. Neil asjaoludel ei saa kohus PMTK 29.06.2009 otsust tühistada ega kohustada vastustajat kaebaja tagastustaotlust rahuldama. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks tuleb lugeda, et töötajate tegelik töö tegemise koht oli Soome ja tegemist polnud lähetusega. Vastustaja on õigesti juhindunud ka senisest kohtupraktikast halduse võimaliku väärpraktika osas, mistõttu on kaebaja väited tema õiguspärase ootuse rikkumisest kohatud. Tõendamiskoormus on läinud antud juhul üle kaebajale ja MKS § 150 lg-st 1 tulenevalt tuleb tal tõendada, et maks määrati valesti. Kaebaja ei ole seda teinud. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kogusummas 252 801 kr, sh riigilõiv 15 650 kr ja õigusabikulud 237 151 kr. See taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebaja enda kanda jääb 29.06.2009 otsuse peale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 kr (sest kaebus selle otsuse peale jääb rahuldamata) ja korduva õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 200 kr (sest korduvat õiguskaitse taotlust kohus ei rahuldanud). Maksuotsusega kohustati kaebajat maksma makse kokku summas 828 220 kr. Arvestades, et maksuhaldur 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsuste5
(13)3-09-729 ga tunnistas maksuotsuse osaliselt kehtetuks ja tulumaksu juurdemääramise vaidlustamisest kaebaja loobus, tuleb lugeda, et maksuhaldur rahuldas ise kaebuse ca 60 % ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajal hüvitada kaebajale 60% maksuotsuse vaidlustamisega ja esialgse õiguskaitse taotluse osalise rahuldamisega seotud riigilõivust 15 200 kr, so 9 120 kr. Sama proportsioon kehtib ka muude menetluskulude osas. Kohtule esitatud Advokaadibüroo Sorainen OÜ arvete ja pangakonto väljavõtete alusel on tõendatud üksnes arve nr 1398/09EE järgi menetluskulude tasumine summas 159 687,52 kr. Teine kontoväljavõte 7 000 kr tasumise kohta 27.06.2008 ei tõenda aasta hilisema arve nr 1934/09EE tasumist. Vaatamata kaebaja esindaja selgitustest väidetava ettemaksu kohta ei ole kõnealune arve ja konto väljavõte kuidagi omavahel seostatavad ega summaliselt kokkulangevad. Seega saab lugeda kulude kandmine tõendatuks üksnes summas 159 687,52 kr, mis tähendab kaebaja väitel õigusabi 53,2 h ulatuses. Arvestades asjaoluga, et asjas on eelnevalt läbitud maksumenetlus, kus revisjoniaktile esitati vastuväiteid, ja ka vaidemenetlus, siis oli kaebaja sunnitud asjaga end kurssi viima ja oma seisukohad põhiolemuses välja kujundama juba kohtueelses haldusmenetluses. Seetõttu ei saanud kaebuse esitamine enam nii suures mahus aega ja rahalisi vahendeid nõuda. Põhjendatud on õigusabikulud summas 100 000 kr. Järelikult tuleb vastustajal hüvitada kaebajale õigusabikulud 60 000 kr ulatuses, so 60% mõistlikuks ja kantuks loetud kuludest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Aurakorro Est OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Asjas on määrava tähtsusega vastuse andmine küsimusele, kas Eesti või Soome sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldumisel on oluline vorm või sisu, st kas oluline on töö tegemise koht või on oluline asjaolu, et kaebaja töötajatele on väljastatud vorm E101. Seejuures on maksuhaldur sisuliselt leidnud, et käesolevas asjas puudus õiguslik alus vormi E101 väljastamiseks. Kaebaja kaalus E101 tõendite tühistamise taotlemist, kuid ei pea seda käesoleval hetkel vajalikuks, sest ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu ning maksuhaldur ja kohus peavad hindama kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kui on tuvastatud, et E101 vormi väljastamiseks puudus õiguslik alus, siis ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele Eesti sotsiaalkindlustuse seadusandlus. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole põhjendanud vastupidist. Kaebaja on endiselt seisukohal, et kui maksuhaldur kaebaja arvamusele vastupidiselt leiab, et tegemist ei olnud lähetusega, siis SKA poolt väljastati kaebajale vorm E101 tõendid alusetult, maksustamisel kohaldub Soome sotsiaalkindlustussüsteem ning kaebaja poolt deklareeritud ja tasutud sotsiaalkindlustusmaksed kuuluvad talle tagastamisele. Vastustaja on aga E101 vormile tuginedes jätnud kaebaja tagastustaotluse rahuldamata, minnes vastuollu enda 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustes avaldatud seisukohtadega. Maksuhaldur on osa tõendid majandusliku sisu tõlgendamise reegli kohaselt ümber hinnanud, nt töölepingud, kus pole märgitud töökohaks Soomet, kuid vorm E101 osas ei ole ta seda teinud. Seejuures on maksuhaldur tõenditest „läbi vaadanud“ olukorras, kus see on maksukohustuslasele kahjulik, kuid vastupidises olukorras mitte. E101 vorm ei ole lähetusriigile siduv ning lähetusriigi asutus võib ja peab selle tühistama juhul, kui vormi väljastamiseks puudus alus. Kui vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohtade juurde, et tegemist polnud töötajate lähetusega, siis on maksuhalduril õigus taotleda SKA-lt vorm E101 tõendite tühistamist. Isiku maksukohustus peab tekkima seaduse alusel. Täitevvõimu poolt antud seadusest alamalseisvad aktid ei tohi muuta seaduses sätestatud maksuõigussuhte ulatust. Vormi E101 näol on tegemist tõendiga, mille väljaandjaks on SKA. Tõend on adresseeritud Soome maksuhaldurile. Sellel on mitte kohustav, vaid informeeriv toime. Maksukohustus ei saa tekkida tõendi või kinnituse alusel, sotsiaalmaksuseadus (SMS) ei sätesta, et vormi E101 olemasolu käsitletakse maksustatava koosseisuna. Absurdne on maksuhalduri seisukoht, et vormi E101 tagantjärgi tühistamine tingiks maksukohustuse muutumise, kuna sisuliselt tähendab see, et informatiivse iseloomuga 6
(13)3-09-729 tõendi tagantjärele kehtetuks tunnistamine tekitab minevikus maksukohustuse välisriigis. Vorm E101 väljastatakse ja see kehtib ainult seoses lähetusega. Teises riigis viibivate, kuid mittelähetatud töötajate sotsiaalkindlustust reguleerivad teised EL Nõukogu määruse nr 1408/71 sätted ja nendele töötajatele ei väljastata vormi E
  1. Kui nõustuda maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja töötajate näol ei olnud tegemist lähetatud töötajatega, siis katkeb kausaalne ahel töölähetuse, Eesti sotsiaalkindlustuse ja vormi E101 vahel ning sellel ei saagi tekkida mingisugust, ka mitte maksuõiguslikku tagajärge. Soome riigil ja kindlustusandjatel on määrusest ja Euroopa Liidu kohtupraktikast tulenevalt igal juhul ja sõltumata käesoleva asja lahendist või poolte tahtest õigus asuda nõudma sotsiaalkindlustusmaksete tasumist Soomes. Eesti maksuhalduri ülesandeks ei ole hoolitseda selle eest, et Soome riik või ettevõtjatest kindlustusandjad saaksid oma maksed kätte. Sotsiaalmaksu puhul ei kehti sarnaselt tulumaksuga maksustamise universaalsuse või maksuglobaalsuse põhimõte, st kui teatud koosseisu ei maksustata mujal, peab seda maksustama Eestis. Vaidlusalused haldusaktid on puudulikult motiveeritud ning vastustaja rikkus uurimiskohustust, jättes välja selgitamata maksukohustuslasele soodsad asjaolud. 29.06.2009 otsuses ei ole põhjendatud 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustest erinevale seisukohale asumist. Vastustaja ei ole täiendanud otsuse motivatsiooni ega kõrvaldanud vastuolu ka kohtumenetluses. Kaebajal oli õigustatud ootus, et vastustaja lähtub tagastamistaotluse lahendamisel enda poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Maksuhaldur leidis 11.05.2009 otsuses, et sotsiaalkindlustusmaksed ei kuulu tasumisele Eestis, ning sellele otsusele tuginevalt esitas kaebaja maksuhaldurile ka tagastustaotluse, mis aga põhjendamatult rahuldamata jäeti. Halduskohtu otsuse põhjendused on puudulikud ja neist ei selgu, miks kohus lahendas asja resolutsioonis märgitud viisil. Faktilised ja õiguslikud põhjendused on jäetud esitamata. Kohus leidis valesti, et tõendamiskoormus lasub kaebajal. See väide peab paika olukorras, kus maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Käesoleval juhul nähtub maksuotsuse õigusvastasus maksuhalduri enda 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsustest, millega tunnistati maksuotsus osaliselt kehtetuks, samuti asjaolust, et maksuhaldur on maksuotsuse põhjendusi nii vaide- kui kohtumenetluses korduvalt täiendanud. Sama kehtib ka 29.06.2009 otsuse kohta. Menetluskulud mõisteti välja põhjendamatult väikeses ulatuses. Kohtu jaoks on segaseks jäänud 14.09.2009 arve nr 1934/09EE summas 77 713,48 kr tasumine. Kaebaja esindaja selgitas kohtuistungil, et vastav arve on tasutud, kuna klient oli teinud eelnevalt ettemaksu arve alusel 7 000 euro suuruse ülekande. Vastav ettemaksu arve esitati ka kohtule. Ilmselt pidas kohus 7 000eurost ülekannet ekslikult 7 000-krooniseks ülekandeks. Klientidelt ettemaksu küsimine on tavapärane. Samuti leidis kohus põhjendamatult eelnevale maksu- ja vaidemenetlusele viidates, et kohtumenetlusele on kulunud liigselt aega. Ajakulu on seotud asjaoluga, et pooled proovisid asja lahendada kompromissläbirääkimistega ning vaidlustatud on kaks haldusakti. Lisaks on kaebaja veennud maksuhaldurit maksuotsuse õigusvastasuses, mille tulemusena on maksuhaldur maksuotsuse osaliselt ise kehtetuks tunnistanud. Vastustaja pidas kohtuistungil kaebaja ajakulu mõistlikuks. Halduskohtu seisukoht tähendab, et maksukohustuslasel olnuks mõistlikum olla maksumenetluses passiivne ning jätta vaidemenetlus vahele. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 11.05.2009 ja 28.05.2009 otsuste andmise tingis asjaolu, et sotsiaalkindlustusmaksete määramiseks puudus faktiline alus - töötajate lähetus - ning seetõttu oli maksuotsus kehtetuks tunnistatud osas õigusvastane. Maksuotsuses ei olnud piisavalt motiveeritud, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteem kohaldub olukorras, kui töötajatele on väljastatud vorm E
  2. Maksuotsusest nähtus selgelt üksnes asjaolu, et tegemist ei olnud lähetusega. Isegi kui asuda seisukohale, et 11.
  3. 2009 ja 28.05.2009 otsustes väljendatud seisukohad on vastuolus tagastustaotluse rahuldamata jätmise otsuses väljendatud seisukohtadega, ei muuda see 29.06.2009 otsust õigusvastaseks, sest kaebajal ei ole õigust õiguspärase ootuse põhimõtele tuginedes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist. Seejuures on siduv eelkõige haldusakti resolutsioon. 29.06.2009 otsus on õiguspärane ja see ei muuda maksuhalduri varem tehtud otsuste motivatsiooni. 7
(13)3-09-729 Sotsiaalkindlustusmaksed kuuluksid tasumisele Soomes, kui kaebajale ei oleks väljastatud vormi E101. Maksuhalduril puudub pädevus SKA poolt väljastatud vormi õigusliku tähenduse muutmiseks, vaid maksuhaldur saab tugineda üksnes vormi olemasolule või puudumisele, mitte seda tühistada või muuta. Maksuhaldur on selgitanud, et lähetus tööõiguse ja maksuõiguse mõistes ning tähenduses, mis on vormi E101 väljastamise aluseks, ei ole ühetähenduslikud, st töötajatele lähetuse alusel päevarahade maksmise kriteeriumid ei kattu vormi E101 väljastamise kriteeriumitega. Tõend ei ole kinnitus selle kohta, et tegemist on lähetusega tööõiguse ja maksuõiguse mõistes. Selle tõendi olemasolu või puudumine ei mõjuta lähetusega seonduvat Eesti TuMS ja tööõiguse mõttes. Vorm E101 puudutab seda, millise riigi sotsiaalkindlustuse alased õigusaktid kuuluvad kohaldamisele. Seega võib tekkida olukord, kus sotsiaalkindlustuse osas on tegemist töötaja lähetusega teise liikmesriiki, kuid TuMS ja tööõiguse kontekstis ei ole tegemist lähetusega ja seega puudub alus maksuvaba päevaraha maksmiseks. Kaebaja käsitlus „sisust ja vormist“ ning sellest, justkui saaks maksuhaldur majandusliku tõlgendamise reeglist lähtudes vormist E101 „läbi vaadata“, ei ole asjakohane. Kaebaja seisukohtadest lähtudes võib tekkida olukord, kus Soomel maksustamise õigus puudub (kuna on kehtiv E101 vorm), samas ei kuulu sotsiaalkindlustusmaksud tasumisele ka Eestis. Tõendi E101 tühistamist saab taotleda vaid tööandja, maksuhalduril seda õigust ei ole ning kuni pädev asutus (SKA) ei ole vormi E101 tühistanud, tuleb maksuhalduril sellest lähtuda. Kaebaja kui vormi taotleja on ise kõige enam kursis, kas selle väljastamise kriteeriumid vaidlusalusel perioodil olid täidetud või mitte, ning arusaamatuks jääb, miks ta vormi väljastanud asutuselt selle tühistamist taotlenud pole. Kohtuotsus on õige ka menetluskulude hüvitamist käsitlevas osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuses palub Aurakorro Est OÜ halduskohtu otsuse tühistada ja rahuldada PMTK 24.11.2008 maksuotsuse ja 29.06.2009 otsuse peale esitatud kaebused. Kaebustes palus Aurakorro Est OÜ mõlemad haldusaktid tühistada. Maksuotsusega määrati kaebajale maksustamisperioodi juuli 2005 - jaanuar 2007 eest täiendavalt tasumisele kokku 828 220 kr ning maksuhalduri 29.06.2009 otsusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus samal perioodil kaebaja deklareeritud ja tasutud sotsiaalmaksu (1 401 214 kr) ning töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni maksete (summa täpsustamata) tagastamiseks. Kohus jättis mõlema haldusakti peale esitatud kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuigi kohtumenetluses tunnistas maksuhaldur maksuotsuse kehtetuks 493 003 kr juurdemääramise osas (töötuskindlustus- ja kogumispensionimaksete osas täielikult kokku 31 342 kr ja sotsiaalmaksu osas osaliselt summas 461 661 kr) ning kaebaja loobus kaebusest tulumaksu kokku 325 386 kr (kinnipidamisele kuuluv tulumaks 318 534 kr ja tulumaks erisoodustuselt 6 852 kr) tasumisele määramise osas.

§ 24

lg 1 p 2 ja lg 2 näeb ette, et kui kohus võtab kaebusest loobumise avalduse vastu, siis lõpetab kohus menetluse määrusega. Halduskohus ei ole kaebusest osalise loobumise avalduse kohta oma seisukohta avaldanud.

§ 24

lg 1 p 4 sätestab, et halduskohus lõpetab menetluse mh juhul, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja arvatud kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Kuigi maksuhaldur on kaevatud maksuotsuse kohtumenetluse ajal osaliselt kehtetuks tunnistanud ja kaebaja pole põhjendatud huvi maksuotsuse kehtetuks tunnistatud osas läbivaatamiseks näidanud, ei ole halduskohus oma seisukohta ka kõnealuses osas avaldanud. Eeltoodust tulenevalt ja

§ 46

lg 1 p 5 alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus PMTK 24.11.2008 maksuotsuse tühistamiseks sotsiaalmaksu summas 461 661 kr, töötuskindlustusmaksete summas 14 832 kr, kogumispensionimaksete summas 16 510 kr ja tulumaksu summas 325 386 kr tasumisele määramise osas ja teeb tühistatud osas uue otsustuse. Ringkonnakohus võtab vastu Aurakorro Est OÜ avalduse tulumaksu osas kaebusest loobumise kohta ja lõpetab selles osas kaebuse menetluse

§ 24lg 1 p 2 alusel. 8

(13)3-09-729 Osas, milles maksuhaldur vaidlusaluse maksuotsuse ise kehtetuks tunnistas (so sotsiaalkindlustusmaksete kokku summas 493 003 kr tasumisele määramise osas) lõpetab ringkonnakohus asja menetluses

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Halduskohtu otsuse muus osas muutmiseks apellatsioonkaebuse väited alust ei anna. Põhjendatud pole kaebaja väide, et maksuotsuse puudulik motiveering on selle tühistamiseks piisav. Maksuotsuse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, mille puhul oleks halduskohtul kõige olulisem kontrollida motiveerimisnõuete täitmist ja kaalutlusõiguse teostamist maksuhalduri poolt. Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma ja halduskohus peab kontrollima, kas see on määratud õigesti, keskendudes seejuures maksustamise aspektist tähtsust omavatele asjaoludele. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et tasumisele kuuluv maksusumma on määratud õigesti, ei too võimalikud minetused maksuotsuse motiveerimisel kaasa lõppjäreldustes õige maksuotsuse tühistamist. Maksuhaldur leidis käesoleval juhul, et kaebaja töötajad, kellele ta maksuvabalt päevaraha maksis, olid Soomes mitte lähetuses, vaid seal oligi nende töökoht ning ringkonnakohus nõustub maksuhalduri seisukohaga. Lähetus on olemuselt töötaja saatmine ajutiselt väljapoole kokkulepitud töökohta või piirkonda ning kui töötaja on võetud tööle renditööjõuks Eestis, siis tema saatmine objektile väljaspool Eestit on lähetus. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ümber lükanud maksuhalduri järeldust (mis tugineb mh ka maksumenetluses renditöölistelt võetud seletustel), et töölepingutesse märgitud töö tegemise koht (Tallinn) polnud õige, kaebaja 8-le renditöötajale Eestis töökohta ei pakutud ning nad viibisid Soomes mitte välislähetuses, vaid oma töö tegemise kohas. SMS § 2 lg 1 p 7 kohaselt sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult. TuMS § 48 lg 4 kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, boonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse töötajale seoses töösuhtega. Erisoodustustelt arvutatud sotsiaalmaksu ei isikustata, mis tähendab, et erinevalt palkadest ei suurenda erisoodustused töötaja pensioni ja haigushüvitise summat. Kuna kaebaja poolt personalirenditeenuse raames renditöötajate äripartneri juurde Soome tööle suunamine ei ole käsitletav töölähetusena, siis polnud kaebajal alust hüvitada maksuvabalt töötajatele sõidukulusid ning vaidlusaluse maksuotsusega erisoodustuselt sotsiaalmaksu määramine summas 9 831 kr on õige. Ringkonnakohtu hinnangul on lõppjäreldustes õige ka maksuhalduri 29.06.2009 otsus. Vaidlust ei ole selles, et käesoleva olukorra lahendamisel tuleb lähtuda EL Nõukogu määrusest (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes1, samuti selle rakendamiseks kehtestatud EL Nõukogu määrusest (EMÜ) nr 574/722. Nimetatud määruste subjektideks on tulenevalt määruse nr 1408/71 art 2 lg-st 1 liikmesriikide kodanikud, liikmesriikides elavad kodakondsuseta isikud ja pagulased. EL Nõukogu määrusega (EÜ) nr 859/20033 laiendati nimetatud määruste kohaldamisala ka kolmandate riikide kodanike suhtes, kes elavad liikmesriigi territooriumil seaduslikult ja keda need sätted ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel. Kuigi EL Nõukogu määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta4, on määruse nr 1408/71 kehtivuse lõppemine seotud määruse nr 883/2004 rakendusmääruse jõustumise kuupäevaga (artiklid 90 ja 91). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 987/2009 milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord5 jõustus 01.05.2010. Seejuures jäi määrus nr 1408/71 kehtima osas, millega laiendati määruse kohaldamisala kolmandate riikide kodanike suhtes (määruse nr 883/2004 art 1 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:1971:149:0002:005:ET:HTML kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:1972:074:0001:003:ET:HTML 3 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2003:124:0001:01:ET:HTML 4 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=DD:05:05:32004R0883:ET:PDF 5 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:284:0001:01:ET:HTML 2 9

(13)3-09-729 90 lg 1 punkt a). Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda määrustest nr 1408/71 ja 574/72. Kuivõrd tegemist on otsekohalduvate ja ülimuslike õigusaktidega, siis tuleb sama küsimust reguleeriv siseriiklik õigusakt, käesoleval juhul SMS, asja lahendamisel kõrvale jätta, ning asja lahendamisel tuleb arvestada ka Euroopa Kohtu praktikat. EL Nõukogu määruse nr 1408/71 asjassepuutuvad sätted on järgmised: Artikkel 13. Üldreeglid 1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva töötaja suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele. 2. Arvestades artikleid 14-17:
  1. a)liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil. Artikkel 14. Erireeglid 1. Artikli 13 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid või asjaolusid:
  2. a)
  3. i)Liikmesriigi territooriumil tööle võetud isiku suhtes, kelle tema tööandja lähetab teise liikmesriigi territooriumile tööle sama tööandja heaks, jäävad kehtima esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, tingimusel et kõnealuse töötamise eeldatav kestus ei ületa 12 kuud ning et ta ei ole saadetud asendama teist isikut, kelle ametiaeg seal on lõppenud;
  4. ii)kui töö kestab ettenägematute asjaolude tõttu kauem kui esialgu eeldatud ja ületab 12 kuud, kohaldatakse jätkuvalt esimesena nimetatud riigi õigusakte kuni kõnealuse töö lõppemiseni, tingimusel et selle liikmesriigi pädev võimuorgan, kelle territooriumile kõnealune töötaja lähetati, või pädeva võimuorgani määratud organ annab selleks oma nõusoleku; nimetatud nõusolekut tuleb taotleda enne algse 12kuulise ajavahemiku möödumist. Sellist nõusolekut ei saa siiski anda kauemaks kui 12 kuuks. EL Nõukogu määruse nr 574/72 asjassepuutuvad sätted on järgmised: Artikkel 11. Formaalsused lähetamise korral 1. Määruse artikli 14 lõike 1 punktis a ja lõike 2 punktis a osutatud juhtudel annab selle liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus, kelle õigusakte kohaldatakse, töötajale tema enda või tema tööandja taotlusel ja kui vajalikud tingimused on täidetud, lähetustunnistuse, mis tõendab, et töötaja suhtes kehtivad kuni kindlaksmääratud kuupäevani kõnealused õigusaktid. 2. Määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktis ii sätestatud nõusolekut taotleb tööandja. Väidetavalt enammakstud maksusummade tagastustaotluse esitamine näitab ringkonnakohtu hinnangul kaebaja nõustumist maksuotsuse seisukohaga, et kaebaja töötajate töötamist Soomes ei saa käsitleda lähetusena, vaid töötamisena teises liikmesriigis, kuna töötamise kestus ületas määruse nr 1408/71 art 14 lg 1 punkti a alapunktis i nimetatud 12 kuud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud Soome pädevalt asutuselt või Eesti SKA-lt nõusolekut lähetuse pikendamiseks veel 12 kuu võrra. Seega vastasid kaebaja töötajad määruse nr 1408/71 art 13 lg 2 punktis a toodud tingimustele, mille järgi kehtivad nende suhtes töötamise asukoha järgse riigi, so antud juhul Soome sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Kõnealuse vormi E101 puhul on tegemist Euroopa Komisjoni juurde loodud sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni poolt kehtestatud lähetussertifikaadiga, millega lähetuses viibiv või mitmes riigis töötav inimene tõendab vastuvõtva riigi ametkonnale, et kõik sotsiaalkindlustusmaksed tasutakse tema eest koduriigis, kus talle on tagatud kõik sotsiaalõigused ja –hüved. Nimetatud vormi 10
(13)3-09-729 kehtestamise aluseks on määruse nr 574/72 art
  1. Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludest (kaebaja renditöötajad olid Soomes mitte lähetuses, vaid seal oli nende töökoht) järelduvalt puudus õiguslik alus kaebaja töötajatele vormi E101 väljastamiseks, kuid vaidlus on selle üle, millise riigi (Eesti või Soome) sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte tuleb kohaldada olukorras, kus töötajatele oli väljastatud vorm E101, kuid tegemist ei olnud määruse nr 1408/71 art 14 lg 1 punkti a alapunktile i vastava lähetusega, mis oleks andnud vastavalt määruse nr 574/72 artiklile 11 õiguse vormi E101 väljastamiseks. Kuna vormi E101 puhul on tegemist EL õigusest tuleneva instrumendiga, tuleb kontrollida, mida on Euroopa Kohus oma otsustes vormi E101 kohta öelnud. Euroopa Kohtu 16.02.1995 otsuse nr C-425/93 Calle6 p-st 9 nähtuvalt on määruse nr 1408/71 art 14 eesmärgiks kehtestada kõikehõlmavad ja ühtsed reeglid selleks, et ühenduses liikuvad töötajad kuuluksid ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi alla ning vältida probleeme, mis kaasneksid rohkem kui ühe liikmesriigi õigussüsteemi kohaldamisega. Euroopa Kohus märkis 10.02.2000 otsuse nr C-202/97 Fitzwilliam Executive Search (FTS)7 p-s 48, et kuigi kohus ei ole veel otsustanud vormi E101 iseloomu ja õigusliku olemuse üle, tuleneb 11.03.1982 otsusest nr 93/81 Knoeller8, et sellise sertifikaadi eesmärgiks on soodustada töötajate vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust. Euroopa Kohus on mitmes oma lahendis (10.02.2000 otsuses nr C202/97 FTS, 30.03.2000 otsuses nr C-178/97 Banks jt9, 26.01.2006 otsuses nr C‑2/05 Herbosch Kiere10) selgitanud, et lähetava ettevõtja asukoha liikmesriigi pädev asutus kinnitab nimetatud tunnistuses tema sotsiaalkindlustusskeemi kehtimist lähetatud töötajate suhtes kogu lähetusperioodi kestel. E101 tunnistus on kohustuslik selle liikmesriigi pädevale asutusele, kuhu töötajad lähetatakse, kuna see loob seadusliku eelduse, et lähetatud töötajate suhtes kehtib neid lähetanud ettevõtja asukoha liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeem. Seega ei ole lähetusriik õigustatud kohaldama oma riigi sotsiaalkindlustussüsteemi nende lähetatute suhtes, kellele on väljastatud vorm E
  2. Vastasel juhul rikutakse põhimõtet, mille kohaselt töötaja suhtes kohaldatakse ühte sotsiaalkindlustusskeemi, samuti tooks see kaasa ebaselguse kohaldatava skeemi valikus ning kahjustaks õiguskindlust. Juhtudel, kui kohaldatavat skeemi on raske kindlaks määrata, asuksid mõlema asjassepuutuva liikmesriigi pädevad asutused kõnealuste töötajate olukorda kahjustades seisukohale, et nende suhtes kohaldatakse nende endi sotsiaalkindlustusskeemi. Seega niikaua, kui E101 tunnistust ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud, peab selle liikmesriigi pädev asutus, kuhu töötajad on lähetatud, arvestama asjaolu, et nimetatud töötajate suhtes kehtivad nende tööandjaks oleva ettevõtja asukoha liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid ning järelikult ei saa see asutus kõnealuste töötajate suhtes kohaldada tema enda sotsiaalkindlustusskeemi. Vastuvõtva liikmesriigi kohus ei saa kontrollida E101 tunnistuse kehtivust osas, mis puudutab tunnistuse väljastamise aluseks olnud asjaolude hindamist. Vastasel juhul võib see kahjustada liikmesriikide pädevate asutuste vahelisele lojaalsusele tuginevat koostööd. Tunnistuse väljastanud asutuse kohustuseks on hinnata asjakohaseid fakte õigesti ja tagada seeläbi E101 tunnistuses esitatud andmete täpsus. Kuid lähetatud töötajad vastuvõtnud liikmesriigi pädeval asutusel on olukorras, kus ta kahtleb tunnistuse aluseks olnud asjaolude täpsuses ning seega seal toodud andmetes, eelkõige juhul, kui need ei vasta määruse nr 1408/71 art 14 lg 1 punkti a nõuetele, õigus pöörduda tunnistuse välja andnud liikmesriigi pädeva asutuse poole, et see kaaluks uuesti väljastamise põhjendatust ning võtaks vajadusel tunnistuse tagasi. Eeltoodust nähtuvalt on kehtiv vorm E101 siduv ja kohustuslik riigile, kuhu töötajad on lähetatud/tööle asunud, ning seda olenemata sellest, kas töötajad tegelikult vastasid sertifikaadi andmise aluseks olnud tingimustele või mitte. Lähetusriigil tuleb eeldada kehtiva vormi E101 õiguspärasust ja lähtuda sellest vormist, mitte kontrollida ise võõrtöötajate vastavust määruse nr 1408/71 6 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:61993J0425:EN:HTML kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:61997J0202:EN:HTML 8 Kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:61981J0093:EN:HTML 9 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:61997J0178:EN:HTML 10 kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:62005J0002:ET:HTML 7 11
(13)3-09-729 art 14 lg 1 punkti a nõuetele. Vastasel juhul ei oleks tagatud õiguskindlus ning kahjustatakse töötajate vaba liikumise põhimõtet nende topeltmaksustamise läbi. Ringkonnakohus leiab, et selline siduvus kehtib käesoleval juhul ka maksuhaldurile. Kuna vormi E101 väljastajaks on SKA, sotsiaalmaksu nõuab aga sisse hoopis teine haldusorgan – MTA, siis puudub maksuhalduril pädevus ise vormi E101 õiguspärasust kontrollida ja seda tühistada. Selline õigus ja pädevus on vaid SKA-l, kes on selle vormi väljastanud. Maksuhaldur ei tohi oma ülesannete täitmisel ületada talle antud pädevust. Nagu Euroopa Kohus eelviidatud otsustes märkis, tuleb seni, kuni vorm E101 kehtib, lähtuda sellest vormist ning töötaja suhtes kohaldub selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem, kes vormi väljastas. Nagu ka lähetusriigi pädeval organil, puudub ka maksuhalduril õigus maksustamisel vormi kõrvale jätta ning hakata ise EL määruse sätteid tõlgendama. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus töötajad ei ole kummagi liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi järgi kindlustatud ning neil puudub õigus saada riigi poolt tagatud sotsiaalteenuseid. Määruse nr 1408/71 eesmärgiks on küll vältida olukorda, kus töötaja suhtes kohaldub mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem, kuid tagada siiski, et tema suhtes kehtiks ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et maksuhalduril tuleb lähtuda väljastatud E101 vormist seni, kuni seda ei ole tühistatud, vaatamata sellele, et kaebaja töötajate puhul ei olnud tegemist määruse nr 1408/71 art 14 lg 1 punkti a nõuetele vastavate lähetatutega. Kaebajal on õigus pöörduda vormide tühistamise taotlusega SKA poole. Pärast vormide tühistamist saab kaebaja nõuda maksuhaldurilt juba tasutud sotsiaalmaksude tagastamist, kuid peab arvestama selle tasumise kohustuse tekkimisega Soomes. Seda, et vormil E101 võib olla tagasiulatuv mõju, on kinnitanud ka Euroopa Kohus oma otsuses nr C-178/97 Banks jt. Euroopa Kohus märgib, et määruse nr 574/72 art 11 ei kehtesta nimetatud vormi väljastamiseks ajalisi piiranguid. Kuivõrd liikmesriigi pädev organ ainult kinnitab vormiga E101, et töötaja kuulub kindlal perioodil tema õigussüsteemi regulatsiooni alla, siis võib sellise kinnituse anda nii enne töötaja teise liikmesriiki tööle asumist, kui ka selle töötamise ajal või isegi pärast selle töötamise lõppu. Tagasiulatuvat mõju kinnitab Euroopa Kohtu sõnul ka määruse nr 1408/71 art 17, mille kohaselt võivad kaks või enam liikmesriiki või kõnealuste riikide pädevad võimuorganid ühisel kokkuleppel sätestada teatavate töötajate või töötajate kategooriate huvides erandid artiklite 13-16 sätetest. Selline kokkulepe võidakse sõlmida ka pärast vormil toodud töötamise perioodi. Kui E101 vormi väljastamine omab tagasiulatuvat mõju, ei saa välistada tagasiulatuvat mõju ka vastupidises olukorras, kus vorm E101 hiljem tühistatakse ning sellest tulenevalt tekib sotsiaalmaksu tasumise kohustus töökohajärgses riigis. Apellatsioonkaebus on esitatud ka menetluskulude jaotuse peale ning apellant leiab, et halduskohus mõistis tema kasuks välja menetluskulud põhjendamatult väikeses summas. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu.

§ 92

lg 2 näeb ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, ning § 93 lg 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on vaidlustanud kohtus kaks haldusakti ning kohtukulude hüvitamise taotluse ja kuludokumentide kohaselt on tasunud riigilõivu kokku 15 560 kr (maksuotsuse vaidlustamisel 15 000 kr, enammakse tagastustaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse esitamisel 250 kr, maksuotsuse täitmise peatamise taotluse esitamisel 200 kr ja maksuotsuse kehtivuse peatamise taotluse esitamisel 200 kr) ja teinud kulutusi õigusabile summas 237 151 kr (08.07.2009 arve nr 1398/09EE summas 159 687,52 kr koos bürookuludega ja 14.09.2009 arve nr 1934/09EE summas 77 463,48 kr samuti koos bürookuludega). Kuna kaebus enammakse tagastamata jätmise otsuse peale jääb terves ulatuses rahuldamata, siis selle otsuse vaidlustamisega seotud menetluskulud jäävad

§ 92lg 1 kohaselt kaebaja enda kanda.

Kuigi menetluskulude hüvitamise taotlusest ega arvetel märgitust ei selgu üheselt, kui suured on olnud õigusabi teenusele tehtud kulud vaidlusaluste haldusaktide lõikes, saab arvetel märgitud teenuse osutamise kuupäevadest siiski järeldada, et 08.07.2009 arve on esitatud maksuotsuse vaidlustamisega seonduvalt ja 14.09.2009 arve on seotud kaebaja taotletud enam12

(13)3-09-729 makse tagastamata jätmise otsuse vaidlustamisega. Kaebajal on õigus selles, et halduskohus eksis, kui leidis, et 14.09.2009 arve nr 1934/09EE tasumine ei ole tõendamist leidnud. Advokaadibüroo Sorainen AS kontoväljavõtte (II kd tl 33) järgi laekus 27.06.2008 advokaadibüroo kontole Aurakorro OY-lt 7 000 euro suurune ülekanne, mis kaebaja esindaja kinnituse kohaselt oli kliendilt nõutud ettemaks ja kattis 14.09.2009 arvega nr 1934/09EE (II kd tl 32) esitatud nõude. Kuna tagastusnõude rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebus jäi rahuldamata, siis pole kohtu viidatud eksimusel määravat tähendust. Arvestades maksuhalduri poolt maksuotsuse osaliselt kehtetuks tunnistamise (493 003 kr), kaebaja poolt tulumaksu vaidlustamisest loobumise (325 386
  1. kr)ja maksuotsuse jõusse jääva osa (9 831
  2. kr)proportsioone, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et maksuotsuse peale esitatud kaebuse on maksuhaldur sisuliselt rahuldanud ca 60 % ulatuses. See tähendaks õigusteenusele tehtud kulutuste hüvitamist ca 96 000 kr suuruses summas. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud summas kulude väljamõistmine vastustajalt ebaõiglane ja ebamõistlik ning asja keskmist mahtu ja keerukust arvestades on halduskohus õigesti määratud õigusabiteenuse eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 60 000 kr. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna vastustaja ei ole tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega selleks ringkonnakohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (

§ 92lg 1 ja § 93 lg 1). Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.