1 ja lg. 2 p.1 . Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja märgib, et hageja oli ühise avalduse esitamise ajal Perekonnaseisuametis teadlik, et ei ole lapse MKK (sünd. XXX) isa. Hageja võttis lapse enda nimele teadlikult ja täie mõistuse juures olles ning soovis enda kandmist sünniakti lapse isana, kuigi ta seda ei olnud. Väide, et hageja sai asjaolust, et ta ei ole lapse isa, teada suvel 2008, on väär. Kostja käis 28.04.1999 ultraheliuuringutel koos hagejaga ja ultraheliuuringute käigus fikseeriti kostja rasedus 12 nädalat, mis kinnitas, et kostja oli rase juba enne 10. veebruari 1999, mille tulemusel tulid mõlemad järeldusele, et KK ei saa olla lapse isa. Vahetult peale ultraheliuuringutelt tagasijõudmist arutati kostja elukohas kostja, hageja ja kostja emaga, et hageja ei saa olla lapse bioloogiline isa. Seega teadis hageja juba 1999.a., et ta ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu puudub hagejal tulenevalt
ÜS § 143 järgi aegumise kohaldamise nõude, kuna
3 kehtestas aastase aegumistähtaja, mille jooksul võis hageja kannet vaidlustada. Hageja ei vaidlustanud kannet
MS § 403 kohus vaatab antud asja poolte nõusolekul läbi kirjalikus menetluses.
MS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg. 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja esitas kohtule Rapla Perekonnaseisuosakonna poolt 22.11.1999 koostatud MKK ’u (isikukood XXX) sünniakti nr. XXX ärakirja, mille kohaselt on vanemate XXX ühise avalduse alusel MKK ’u sünniakti kantud tema emana KK (isikukood XXX) ja isana KK (isikukood XXX) (tlk. 6). 2 Perekonnaseaduse (
) § 44 lg. 1 kohaselt kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast.
lg 2 p 1 alusel vanemate kohta tehtud kannet võib kohtus vaidlustada isik, kes on lapse sünniakti kantud lapse isa või emana.
lg 3 järgi kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest.
5 sätestatu kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Hageja palub tunnistada ebaõigeks ja tühistada MKK ’u sünniaktis nr XXX isa KK’u kohta tehtud kanne, kuna sai sügisel 2008 teada, et ta ei ole MKK ’u bioloogiline isa. Hageja selgitas vande all, et aitas kostjal tema helistamise peale 1999 aasta varakevadel Hollandist tagasi Eestisse kolida. Teel olles peatusid nad hotellis ja olid seal seksuaalvahekorras. 1-2 kuu pärast teatas kostja oma rasedusest. Koos arutati, kuidas edasi toimida. Kostja otsustas lapse alles jätta ja teda kasvatama hakata. Peale lapse sündi käisid hageja ja kostja koos perekonnaseisuosakonnas lapse sündi registreerimas ja hageja kirjutas lapse sünniaktile alla teadmisega, et ta on lapse isa. Lapse kasvatamisest hageja täiel määral osa võtta ei saanud, sest tal oli sel ajal juba uus pere. Hageja käis kostja juures oma perekonna teadmata ja aeg ajalt toetas kostjat rahaliselt. 2008 aastal peale DNA proovi andmist selgus, et hageja ei ole lapse bioloogiline isa ja seega on kostja hagejat ära kasutanud. Hagejal on veel 3 alaealist last, kellede ülalpidamiseks ta vabatahtlikult laste emadele maksab igakuist elatist 4000 - 5000 krooni iga lapse kohta. Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja oli ühise avalduse esitamise ajal Perekonnaseisuametis teadlik, et ei ole lapse isa. Hageja võttis lapse enda nimele teadlikult ja täie mõistuse juures olles ning soovis enda kandmist sünniakti lapse isana, kuigi ta seda ei olnud. Väide, et hageja sai asjaolust, et ta ei ole lapse isa suvel 2008, on väär. Seega puudub hagejal tulenevalt
Kostja selgitas vande all, et peale hagejast lahkuminekut Hollandis elades oli tal vabaabielu suhe Hollandi kodanikuga, mis katkes päevapealt pärast väga tõsist tüli 27.02.1999.a. ja mida kostja mäletab seepärast nii täpselt, et pidas välismaal elades päevikut. Samal tüli päeval asus kostja elama perekonna tuttavate juurde Hollandis. Juhuslikult samal päeval helistas talle hageja, kes oli töö asjus hetkel Saksa Hollandi piiri lähedal ning kuuldes, et kostja asub lähedal, tegi ettepaneku kokku saada, misjärel kostja palus hagejalt võimalust koos temaga Eestisse sõita. Koos asuti teele Eesti poole, ööbiti hotellis ja oldi intiimsuhetes. Hiljem selgus, et kostja oli selleks ajaks juba kaks nädalat rase olnud. Eestis asus kostja elama oma ema juurde . Kuna hagejal oli uus perekond, suhtlesid pooled edasi sõpradena. 1999 märtsis koduse testiga selgus, et kostja on rase, mida kinnitas ka arst.20.04.1999 vastuvõtul . 28.04.1999 ultraheliuuringuga fikseeriti rasedus 12 nädalat. Uuringu juures viibis ka hageja. Seega pidi lapse eostamine toimuma orienteeruvalt 10.02.1999, seega umbes 18 päeva enne poolte intiimsuhet 27.02.1999.a. Seega oli mõlemale selge, et hageja ei saa olla lapse bioloogiline isa. Arsti juurest viis hageja kostja koju ema juurde, kus hageja teatas kostja emale, et see ei ole tema laps. Kostja kodus vestlus jätkus ja selle juures viibis ka kostja ema. Kostja raseduse ajal said pooled paremini läbi, kui nende abielu ajal. Laps sündis õigeaegselt; XXX. Juba enne lapse sündi oli hageja avaldanud soovi, et tema kantakse lapse sünniaktile lapse isana. Selline kanne sai tehtud XXX ühise avalduse alusel. Kui kostja elas beebiga oma ema juures, hageja külastas kostjat aga peale kostja Tallinnasse kolimist häid kohtumised järjest harvemaks. 2004 a pakkus hageja oma korterit kostjale üürile 5000 kroonise kuu üüriga, millega kostja oli nõus põhjusel, et laps ja hageja suhtleksid tihedamini. 2007 juunis hageja teatas kostjale sõnumiga, et ajagu kostja paberid lapse isaduse suhtes korda ja öelgu ka lapsele, et hageja ei ole tema isa, muidu teeb ta seda ise. Hageja polnud lapsega kohtunud 2005 aastast saadik. 14.10.2008 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avalduse lapsele ülalpidamise saamiseks, kuna kostja oli sel ajal töötu ja lapse ülalpidamiseks vahendid puudusid. Hageja esitas vastuväite, et ta ei ole lapse isa. Hagimenetluse korras mõisteti hagejalt välja kostja kasuks elatis lapse ülalpidamiseks, sest hageja ei ole kostjat rahaliselt toetanud lapse ülalpidamisel. Hageja suhtles 3 kostjaga perioodil, kui tal oli finantsiliselt parem aeg. Ka väikese laenu andmisest kostjale on hageja keeldunud. Kogu hageja käitumine, sõnad ja teod on kinnitanud nende aastate vältel, et ta oli teadlik, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Hageja on toetanud oma kolme bioloogilist last võrdlemisi hästi, kuid on jätnud Katariina ilma toetuseta, sest oli teadlik alates kostja 12-ndast rasedusnädalast, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Kostja esitas toimikusse väljavõtte tema rasedus- ja sünnitusloo kaardist nr 41, mis on avatud. kostja raseduse kohta 20.04.1999, seega kostja esimese viidi ajal arsti juurde ja milles kirjeldatakse ka lapse sündi 08.11.1999 (tlk. 37-41). Nimetatud kaardil (tlk.38) on märgitud, et kostja esimene külatud arsti juurde oli 20.
3 sätestab sõnaselgelt, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude esitamise üheaastane tähtaeg on aegumistähtaeg, kuid seob tähtaja alguse asjaoluga, millal isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on aegumise taotluse esitanud põhjendusel, et hageja oli juba kostja 12. rasedusnädalast teadlik, seega ammu enne lapse sündi teadlik asjaolust, et ta ei saa olla lapse bioloogiline isa.
kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused lapse põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse
1 järgi kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Kuna hageja ei olnud lapse emaga abielus, siis sai lapse põlvnemist temast kindlaks teha üksnes tema ja ema ühise avalduse alusel. Lapse ema/kostja ja hageja ühise avalduse esitamisega 22.11.1999.a. perekonnaseisuasutusele oli hageja lapse enda omaks tunnistanud, ükskõik mis motiivil see toimus. Seega on lapse põlvnemine hagejast kindlaks tehtud
1 sätestatud korras. 4
5 kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, jõuab järeldusele, et hageja oli teadlik juba alates 28.04.1999 a, s.o. peale kostja raseduse ultraheliuuringuid samal päeval, seega kostja 12 rasedusnädalal, et ta ei saa olla lapse bioloogiline isa. Vaatamata sellele teadmisele hageja esitas koos kostjaga 22.11.1999 aastal perekonnaseisuasutusele ühise avalduse lapse MKK ’u (IK XXX) sünniakti koostamisel, hageja kandmiseks isana lapse sünniakti. Seega teadis hageja juba 1999.a., et ta ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu puudub hagejal tulenevalt
5 õigus kannet vaidlustada, seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Lisaks märgib kohus, et eeltoodu alusel
3 kohaselt sätestatud üheaastane kande vaidlustamistähtaeg on hageja poolt igati ületatud ja kohtul ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna ka kostja alternatiivnõudena taotles hagi aegumist seoses kande vaidlustamise tähtaja möödumisega. Kohtu hinnangul poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus poolte menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Taimi Kollom Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.