TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-10-1874 Otsuse kuupäev 30. detsember 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aivar Rosentali kaebus Tartu Vanglalt kahju summas 75 000 krooni

§-s 49 sätestatut. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, kuna tema tervist kahjustati ja selle tagajärjel on tal praegu jääv tervisekahjustus. Vastustaja vastuväited

1. Tartu Vangla on seisukohal, et A. Rosentali kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Arstiabi teenuse osutamine on alati seotud riskidega patsiendi tervisele. Neid riske ei võta tervishoiuteenuse osutaja mitte enda lõbuks, vaid patsiendi tervise tagamise eesmärgil. Hindamaks tervishoiuteenuse kvaliteeti tuleb tuvastada, kas tervishoiuteenuse osutaja on käitunud nõuetekohaselt ja teinud kõik, mis antud situatsioonis on vajalik. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks tervishoiuteenuse osutamisel on ainult see, kui tervishoiuteenuse osutaja on oma kohustusi rikkunud. Täiendavalt tuleb kahju hüvitamise väljamõistmisel tuvastada kaks asjaolu – kahju tekkimine ning põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Kaebaja leiab, et temale on tekkinud tervisekahjustus ebakvaliteetse arstiabi osutamise tagajärjel. Ainuke põhjus, mida A. Rosental mittekvaliteetse arstiabi osutamiseks peab, on see, et temale ei tehtud koheselt röntgen ülesvõtet. Samuti viitab A. Rosental sõrme jätkuvale valulikkusele selle liigutamisel. Arvestades, et halduskohtul puudub pädevus hinnata patsiendile osutava raviteenuse kvaliteedi, nõuetekohasuse ja selle vajalikkuse üle ning halduskohus saab hinnata ainult seda, kas raviteenust on osutatud või mitte, märgib vastustaja, et kaebaja on pöördunud temale Tartu Vanglas arstiabi andmist puudutava kaebusega Terviseameti poole. Terviseameti poolt kaebajale 19.07.
2. a antud vastuses nr 1.3-8/1900-8 märgiti, Terviseameti järelevalve osakond ei leidnud Terviseteenuste korraldamise seaduses tervishoiuteenuste osutamiseks sätestatud tingimuste mittetäitmist. Kohtuistungil on vastustaja esindaja seisukohal, et tegemist on eraõigusliku vaidlusega. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Riigikohus on viimati kohtuasja nr 3-3-1-69-10 p 8 asunud järgmisele seisukohale. „Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile.

§ 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

§ 52

lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (

§ 52lg 2).

Sama põhimõte on sätestatud ka

§ 53

lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, 2 diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning

§ 53

lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.“ Sama kohtulahendi punktis 9 on Riigikohus avaldanud ka seisukoha kahju hüvitamiseks esitatud taotluse lahendamise küsimuses.“ Kolleegium leiab, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb

§ 52

lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab

§ 52

lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.“

1. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu seisukohad laienevad ka käesolevale vaidlusele. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul tegemist eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kaebuse esitaja on taotlenud mittenõuetekohase arstiabiga (röntgen ülesvõtte mittevõimaldamisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 75000 krooni. Vastustaja poolt esitatud Terviseameti 19.07.
2. a vastusega kaebajale on tõendatud, et kaebaja kaebust on kontrollitud tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohasuste aspektist ja leitud, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tervishoiuteenuste osutamiseks sätestatud tingimuste mittetäitmist kaebaja puhul ei esine. Vastustaja poolt esitatud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertiisikomisjoni 23.09.
3. a protokolli nr 14 kohaselt on peetud kaebaja avaldust põhjendamatuks. HKMS § 24 lõike 1 punkt 1 sätestab, et halduskohus lõpetab menetluse, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kuna praeguse kohtupraktika kohaselt ei kuulu kohtu pädevusse taolise kahjunõude lahendamine, tuleb menetlus asjas lõpetada. Roby Koik kohtunik 3