Obsah (5)

§ 11§ 67§ 37§ 64§ 38

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-692 Haldusasi M.L. kaebus Tallinna Vangla 23.

§ 11

lg 7 alusel tuleb seda teha 30 päeva jooksul, vajadusel saab tähtaega pikendada, kuid sellest tuleb vaide esitajat informeerida (HMS § 84 lg 2). Antud juhul ei lahendatud kaebuse esitaja vaiet tähtaegselt. Vangla ei täitnud seadusest tulenevat kohustust ja ta pidi arvestama, et sellele saabuvad tagajärjed. Vabandus, et vaiete hulk kasvas, ei ole asjakohane. Vastustaja oleks saanud kaebajat sellest teavitada, näitamaks heatahtlikku suhtumist. Kuigi vangla väidab, et tegemist oli viivitusega, ei ole ikkagi tegevus vabandatav. Vangla sai prognoosida kaebuste arvu kasvu ja oleks saanud palgata lisajõude. Kokkuvõttes on vangla seaduse vastu eksitud, kuna ta vaiet ei lahendanud. Käskkirja saab tühistada ilma selle sisulise arutuseta põhjusel, et vaidemenetlus teostati õigusvastaselt. 3. Käskkirjaga määrati karistus

§ 67p 1 ning § 37 lg 1 rikkumise eest.

Kartserikaristus on kantud 5-12.03.

1. Süüdistus, et 08.12.09 kell 11.30 keeldus kinnipeetav M.L. määratud majandustööde abilise töökohast, on arusaamatu. Kaebaja ei keeldunud töökohast. Vastustaja märkis, et inspektorkontaktisiku kabinetis M.L. keeldus koristaja tööülesannete täitmisest tuues põhjuseks temale mitte sobiva töö. Kaebajale pandi käskkirjas süüks töökohast keeldumist, menetleti seejuures aga tööülesannete täitmisest keeldumist, need on erinevad põhjused. Keeldumine täita ühte tööülesannet ei saa tõlgendada võrdsustavalt töökohast keeldumisena. Seega karistati kaebajat teo eest, mida ta toime ei pannud. 19.05.2010 vastulauses leiab kaebaja täiendavalt, et kuna vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ka karistuse määramise käskkirjas algselt ja järjepidevalt sõnaselgelt väitnud, et rikkumine seisnes konkreetselt koristaja tööülesannete täitmisest keeldumises, ei ole vastustajal hiljem õigust sellele apelleerida.
2. Sisekorraeeskirja mittetäitmine ja vangla ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine (

§ 67

p 1) ning kohustus töötada (

§ 37

lg 1) ei ole esitatud distsipliinirikkumist nimetavas vaidlustatava käskkirja I lõigus. Seega ei loetud distsipliinirikkumiseks

§ 67p 1 ja § 37 lg 1 tegu.

Karistatavaks loetakse käskkirjas keeldumine töökohast, aga sellist keeldumist kaebaja ei ole toime pannud. Oluliselt on rikutud distsiplinaarmenetluse sätteid. Sellise rikkumise kohta ei ole kaebajalt võetud ka seletust, seega karistati teda õigusvastaselt. Seejuures ei saanud karistada teo eest, mida ei ole võimalik toime panna. Kaebaja täpsustab 19.05.2010, et ta ei ole väitnud, et temale ei antud võimalust anda selgitusi distsiplinaarmenetluse kohta, vaid et temale ei võimaldatud anda selgitusi nende (

§ 67

p 1 ja 2 § 37 lg 1) asjaolude kohta, mille tahtliku toimepanemise eest teda karistati ja et teda ei teavitatud koheselt sellistest rikkumistest. Kaebuse esitaja kahtleb, kas

§ 67

p 1 ja § 37 lg 1 osas on üldse läbi viidud distsiplinaarmenetlus vastavalt

§ 64sätestatule ja kas tagatud on lõikes kaks sätestatu.

1. Kaebajal on põhjendatud huvi vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks vaidemenetluse osas. Vaidele jäeti vastamata, teda ei teavitatud sellest, et ei jõuta vastata või vaiet lahendada. Seega võeti võimalus vaidlustada käskkirja nii nagu seadus ette näeb, so kaitsta õigusi samas haldusorganis ja HMS sätestatud korras. Kaebajal olid põhjendatud ootused §§-de 5 lg 2, lg 4; § 71 lg 1; § 72 lg 1 p 1; § 80 lg 2; § 81; § 83 lg 1 ; § 85 p 1 ; § 86 osas. Esitatud vaide lahendamine lükkus kaugesse tulevikku, kadus võimalus käskkirja tühistamiseks vaidemenetluses, kaasnes kartserikaristuse kandmine. Kaebaja ootas aga seaduslikku käitumist. 19.05.2010 vastulauses vastustaja selgitustele sisustab M.L. uuesti põhjendatud huvi, märkides selleks õiguste rikkumise ja rikkumise ulatuse tuvastamise selleks, et taotleda kohtult rikutud õiguste ulatuses õiglast hüvitist, kui selleks peaks tulevikus vajadus tekkima.
2. Täiendavalt märgib, et vastustaja ei aidanud kaasa vaide puuduste kõrvaldamisele ja ebaõige on vastustaja väide, et vaideid lahendati vastavalt saabumise järjekorrale. Põhjendatud ei ole vaide lahendamise ebamõistlik viivitus ettekäändel, et vaides esineb puudusi, kuid milles puudused seisnesid, seda ei teatatud. Kaebaja möönab 19.05.2010, et on valesti mõistnud HMS § 87 lg 1 ja lg 2 p 1 koosmõju, kuid jääb esitatud taotluse juurde. TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD
3. 21.01.10 registreeriti M.L. vaie Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirjale nr 968-d ja tööle ennistamise nõudes. Vangla jättis puuduste tõttu selle käiguta ja andis 10- päevase tähtaja, kuna sisuliselt lahendada seda ei oleks saanud. Vaidemenetlus tuli läbi viia hiljemalt 21.02.
4. Tähtaja ületamist põhjustas 01.12.09-20.02.10 perioodil vaiete suur hulk. Sellel perioodil laekus 142 vaiet, samal ajal tuli saata vastuseid ka kohtule. Selles olukorras lahendas vangla vaideid saabumise järjekorras. Samuti 24.07.09 jõustunud

§ 11lg 41 muudatus tõi kaasa lisakoormuse.

Ajaliselt oli koormav kõikide vaiete esitajate teavitamine menetlustähtaegade pikenemisest, see ei oleks ka taganud menetluse ökonoomsust. Selline olukord ei jätnud isikuid kaitseta, kuna seadus võimaldab pöörduda kohtusse, kui vaiet ei lahendata tähtaegselt. Kaebaja sai sellist õigust kasutada ja ka kasutas. 8. Käskkiri nr 968-d on seaduslik. Seda ei saa tühistada põhjusel, et vaidementluses jäi vaie tähtaegselt lahendamata. 8.1 Vastustaja jääb seisukohale, et kinnipeetav peab

§ 37lg 1 kohaselt töötama.

M.L. ei olnud vabastatud tööülesannete täitmisest (

§ 37lg 2).

Kinnipeetav on kohustatud täitma korraldusi, sisekorraeeskirju (Vang § 67 p 1), et ei ohustuks vangla kord ja julgeolek. 26.11.09 käskkirjaga nr 460-k oli kaebaja rakendatud tööle majandustööde abitööliseks, seega pidi ta käskkirjas tulenevalt töötama ja ülesande täitma. Kuni 07.12.09 täitis kaebaja tööülesandeid pesumajas. Julgeoleku kaalutlustel suunati kaebaja tööülesandeid täitma

1. sektsiooni koristaja ametikohale. 08.12.09 ja 09.12.09 selgitati kaebajale keeldumise tagajärgi ja küsiti tööst keeldumise põhjuseid. 08.12.09 märkis M.L. seletuskirjas, et ei asu koristaja tööd tegema, kuna eelmisest 3 töökohast vallandamise põhjused on uurimisel. Kaebaja märkis, et ta soovib edasi teha seda, mida tegi enne. Kinnipeetava arusaam sellest, kas ametniku korraldus oli seaduslik või seadusvastane, ei vabasta teda korralduse täitmise kohustusest. Toetudes RKHK 01.03.07 lahendile nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-121-03 p 13 saab järeldada, et kaebaja sai aru, mida temalt nõuti, korralduse andis pädev ametnik. See ei sundinud kaebajat õigusrikkumisele, puudusid objektiivsed põhjused selle mittetäitmiseks. HMS § 63 lg 2 tühisuse tunnused puuduvad, M.L. ei tohtinud jätta korraldust täitmata ja pidi asuma täitma tööülesandeid abitöölisena
2. sektsiooni koristaja kohal. Vangla toimingut M.L. ei vaidlustanud (st väidetud ebaseaduslikku korraldust, töölt nn vabastamist), kuid vaidlustab distsiplinaarkaristuse käskkirja. Isik jättis korralduse täitma põhjuseta, seega tuli teda karistada korralduse mittetäitmise eest. 8.2 Korraldus karistamisest oleks õigusvastane, kui see lähtuks valedest eeldustest või oleks rakendatud õigust valesti. Kaebajal ei olnud õigust kaaluda, kas korraldust täita või mitte (v.a HMS § 63 lg 2 juhul). M.L. pidi töötama, kuna tal oli töökohustus. Järelikult anti kaebajale korraldus, mis tuli täitsa, kuid kaebaja keeldus.
3. Distsiplinaarkaristus määratakse vangla direktori poolt kaalutlusõiguse alusel, kohtulik kontroll ei eelda direktori hinnangu andmist kohtu hinnanguga. Kohus saab kontrollida, kas õiguslik tulemus saavutati õiguslikult lubataval viisil. Kaalutlusvigu saab kontrollida, kuid kohus ei saa halduse otsuseid reeglina asendada enda omadega (vt RK otsus 3-3-1-60-03 ja 3-3-1-54-03). Kohus ei saa ka haldusaktile kirjutada uut põhjendust (vt RKHK otsus nr 3-3-1-64-02). Antud juhul on kaalutlused õiguspärased. Ebaselge on kaebaja viide, et antud juhul vaidemenetluse tähtaja ületamine justkui muudaks käskkirja õigusvastaseks. Tegu on erinevate menetlustega.
4. Kinnipeetaval ei ole õigust valida, millist ametniku korraldust ta täidab, sj ei saa ta valida vanglasisest paigutamist, ka ei saa valida sobilikku ametikohta ega tööülesannet. Asjakohatu on viidata kaebaja võimalikule mittesobimisele teatud tööle, vajalike oskuste puudumisele tööülesannete täitmiseks, kuna koristaja ametikoht ei eelda kõrgeid erialaseid teadmisi. Igakordse tööülesande andmisel arvestab vangla isiku võimeid, omadusi, hindab julgeoleku kaalutlusi. Väide, et antud juhul ei saanud karistust määrata, kuna kaebaja oli nõus endise ametikohal tööd tegema, on alusetu. Kaebaja oli rakendatud majandustööde abitöölise ametikohale, seega tuli korralduse saamisel täita kõiki majandustööde abitöölise valdkonna tööülesandeid. Korralduse täitmisel puudus kaebajal kaalutlusruum. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et M.L. kaebus Tallinna Vangla 23.12.2009 käskkirja nr 968-d tühistamiseks ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele, kuid vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõue vaidemenetlust käsitlevas osas kuulub rahuldamisele ja on põhjendatud.
6. Kohus nõustub, et vaidemenetlus on ette nähtud selleks, et anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi kohtumenetlusest olulisemalt reeglina kui kiirema vahendi abil. Samuti leiab kohus, et see on ka odavam lahendamise viis ning seadusandja ongi sellise lahendamisviisi ette näinud, mistõttu on isikule tagatud vaidemenetluses õiguste kaitse seadusega. Seadusega tagatud õigusest ilmajätmine on õigusvastane tegevus, sõltumata põhjustest, mis märkis ära vangla. 4 Kaebuses märkis M.L., et tal on sellise tuvastuse suhtes iseseisev huvi, kuna ta peab vaidemenetluses tekkinud vaide viivitust põhjuseks, miks tuleks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada. Kohus M.L. selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd ükski seadus ei sätesta, et vaidemenetluse läbiviimine või selle mitte läbiviimine võiks mõjutada distsiplinaarkaristuse määramist ning mõjutada käskkirja sisu kvaliteeti. Vaidemenetluse tähtaja möödumisel tuleb karistust määrav käskkiri vajadusel vaidlustada, kuid käskkirja tühistamist või kehtetust see kaasa ei too. Antud juhul on kaebuse esitaja käitunud õigesti ning ta on vaidlustanud vangla käskkirja nr 968-d. Viimases vastuses on M.L. selgelt esile toonud, et vaide mittelahendamine tuleb lugeda õigusvastaseks, kuivõrd tal on põhjendatud huvi esitada hiljem kahjunõue. Vangla andis temale tähtaja 26.04.2010, et täpsustada vaiet 10 päeva jooksul. M.L. leiab, et seejuures ei aidatud tal selgusele jõuda, mida ta täpsemalt peaks vaides esile tooma ja milles seisnevad puudused. Kaebaja märgib, et vaiet oli võimalik lahendada osas, mille nõue oli vanglale selge. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et selge nõude osas tühistada käskkiri nr 968-d, oli lahendatav, kuid ei nõustu sellega, et vangla ei ole näidanud ära, mille tõttu tal tekkis täiendavalt küsimusi. Vastavalt märgib vangla 26.04.2010 oma kirjas nr 1-13/9657-1 (tlk 48), miks tuleks nõuded (tööle ennistamine ja käskkirja tühistamine) eristada ja esitada nõuded. Eelkõige tähendab see seda, et mõlema nõude osas tuli formuleerida nõue koos seda põhistavate asjaoludega. Vaatamata sellele vastab tõele, et kaebuse esitaja ka sai aru, mida temalt nõuti, kuivõrd M.L. esitas 06.05.2010 selge nõude, milles märkis, et vaidlustab 23.12.09 käskkirja nr 968-d. Vangla jättis kaebaja vaide lahendamata ka peale puuduste kõrvaldamist ja vangla tunnistab, et vaie jäi lahendamata suure töökoormuse tõttu, siis on selge, et vaide lahendamata jätmist ei põhjustanud enam mitte selle puudused, vaid tekkinud töökoormus. Kohus täpsustab, et kuigi vangla vastusest võib jääda mulje, et vaie siiski lahendati, nähtub kaebaja 19.05.2010 vastusest, et vaie jäigi lahendamata. Vastavalt ei ole ka vastustaja selle vastu vaielnud ning vangla esitatud dokumentide hulgas ei ole vaideotsust. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et talle ka ei teatatud, et vangla vajab vastamiseks pikemat aega. Vangla esindaja on märkinud, et selliste pikendusteadete eraldi esitamine oleks omakorda pärssinud töötegemist, mistõttu ei mindud seda teed. Vaatamata eeltoodule nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et seaduse kohaselt tuli vaie lahendada, seega ei õigustanud lahendamata jätmist töökoormuse kasv, mis pidi olema siiski ettenähtav, kuivõrd kavatseti seadusemuudatust. Vaidemenetluse eesmärk jäi kaebajal selle tõttu saavutamata, seega tuleb vangla tegevuses tuvastada õigusvastasus, kuna seadusest tulenevalt on vanglal kohustus vaie lahendada tähtaegselt ja seda ei saanud jätta lahendamata. M.L. on märkinud tuvastusnõude esitamisel põhjendatud huviks esitada vastavalt asjaoludele hilisemalt kahjunõue. Kohtupraktikas on kahjunõude esitamise soovi tunnustatud põhjendatud huvina, mistõttu tuleb kaebaja tuvastusnõue rahuldada.
7. Kohus leiab, et kaebuse esitaja siiski eksib, kui leiab, et süütegu, mis temale omistati, ei ole tema poolt toime pandud ning et ta ei saanud anda selle kohta adekvaatseid selgitusi. Kohus juba märkis, et vaidemenetluses vangla lahendi saamata jätmine ei tingi käskkirja tühistamist. 19.05.2010 vastuses märgib kaebaja, et tema meelest oli siiski algselt esitatud talle teistsugune rikkumise teave, mida kinnitab distsiplinaarmenetluse protokoll 22.12.09 ja tema esitatud 08.12.09 seletuskiri, J.Ebre 08.12.09 ettekanne nr 1713 ja 23.12.09 käskkiri nr 968-d I osa. Kaebaja märgib, et tema 08.12.09 seletuskirjas ei ole märgitud, mille kohta selgitus anti ja millise distsiplinaarmenetluse raames see on antud. Seletuskiri võeti temalt 08.12.09, kuid 09.12.09 selgitati talle, et teda ei ole töölt vallandatud, seejärel aga uut seletust ei võetud. 5 13.1 Tallinna Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal käskkirjaga 26.11.09 nr 460- k oli M.L. rakendatud majandustöödele abitöölisena 01.12.09-28.02.2010 (p 1). 11.12.2009 käskkirjaga nr 542-k oli ta ajutiselt töölt kõrvaldatud töötasu maksmise peatamisega distsiplinaarmenetluse ajaks alates 11.12.
8. 23.12.09 Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirjaga nr 968-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristus. 13.2 Kohus nõustub, et käskkirjas on märgitud, et M.L. pani toime distsiplinaarrikkumise 08.12.09 ja see seisnes selles, et M.L. keeldus 26.11.09 käskkirjaga nr 460-k määratud „majandustööde abitöölise töökohast“. Siiski leiab kohus, et selline sõnastus süüteost teadasaamise või seletuse andmisel ei olnud kaebajat eksitav. 08.12.09 andis M.L. seletuse, millest saab järeldada, et ta mõistis, et ta ei saa teha endist tööd ja ilmselt ekslikult pidas seda nö vallandamiseks ning tõstatas ka muuhulgas vallandamise probleemiga seotud küsimused, kui temalt nõuti töötamist mujal. Seda kinnitab kaebaja (tlk 49) 07.12.09 teabenõude tekst, milles kaebaja küsib: 1) Kui kauaks ja miks teda kõrvaldati töölt. 2) Miks teostati tema ümberpaigutamine karistuse kandmisel ühest osakonnast teise. Teisest eluosakonnast viidi kaebaja 3-sse osakonda ja vangla vastusest saab järeldada, et seda tingis julgeolekukaalutlustest tulenev põhjus. M.L. sai aru, et ta paigutati ümber ja on väheusutav, et sellest juttu ametnikega ei olnud. M.L. ei tohtinud jätta korraldust täitmata ja pidi asuma täitma tööülesandeid abitöölisena
9. sektsiooni koristaja kohal. Kuivõrd ümberpaigutamise kaalutluste küsimus ei ole käesoleva kaebuse ese, siis tuleb eeldada, et kaebajal ei olnud valikuvõimalust ning ta pidi arvestama, et ümberpaigutamine oli vajalik ning seaduslik. Ümberpaigutamine tingis muudatusi ka töötamisega seotud küsimustes. Seega kui kaebajale teatati, et ta peab asuma töötama koristustöödel teises kohas, tuli tal korraldusele alluda. Kaebuse esitaja on kirjutanud seletuse, millel oli märgitud kuupäevaks 04.01.10, mis on maha tõmmatud (tlk 48). Selles märgib kaebaja, et ta ei saa aru, miks ta kõrvaldati „tööst“, ta ei saa aru, miks 07.12.09 oli tema töökoht vahetatud „koristaja töökohaks“. Seega on kaebaja ise kasutanud sellist terminoloogiat, mis võis põhjustada ka samasugused vastused temale, kuid samas nähtub, et M.L. saab aru, et peab hakkama täitma koristaja ülesandeid. Kuigi kaebaja märgib veel, et dokumentide alusel oli ta kõrvaldatud töölt alates 11.12.09 ja selle ajani oli ta „töökohana pesumaja“, on kaebaja siinkohal ilmselgelt ise eksinud, kui ta hakkas vaidlustama küsimust, kas tal tuleks hakata ametniku korralduse alusel täitma koristaja tööülesandeid või oli tal õigus jätta nõue täitmata. Kuna kaebaja sai aru, et ta peab 08.12.09 hakkama tegema koristaja tööd vastavalt ümberpaigutusele ja kaebaja sellest siiski keeldus, siis selle intsidendi tõttu algatati distsiplinaarmenetlus, hiljem vormistati ka ajutiselt töölt kõrvaldamine ja töötasu maksmine peatati, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, vähemalt ta seda vaidlustamist kohtule ei ole kaebuses ära märkinud. Käskkirjaga nr 460-k oli ta rakendatud majandustöödele abitöölisena, st et ülesandeid võis anda töötamise kohta igal majandustööl sõltumata, kus selline tööülesanne tuli täita. Kuna kaebajal oli kohustus tööd teha, siis keeldumine 08.12.09 minna tööülesandeid täitma koristajale mõeldud tööde tegemiseks 3 vangistussektsioonis oli ühteaegu vangla antud korralduse mittetäitmine. Kaebaja märgib selles seletuses veel, et koristaja koha pakkumine on temale alandav ja inimväärikust mittearvestav, kuid see ei ole asjakohane keeldumine, samas kinnitab, et kaebaja sai aru, mida temalt nõutakse. 08.12.09 sai kaebaja aru, et talle anti korraldus töötada märgitud sektsioonis ja täita koristaja kohustusi, vastupidiselt ei oleks ta seletuses saanud ka märkida, et „ei asu siin tööle“. Koristaja töö ongi majandustöö, seega igasugune majandustöö rakendus vastas käskkirjale nr 460-k p-le 1 ning koristajatöö nõudmine ei ole isikut kuidagi alandav. Kaebaja ei saanud eeldada, et ta peaks töötama vaid ühte liiki majandustöödel või ühes konkreetses paigas (pesumajas) ja et 6 töötamisest saab keelduda valides, missugust tööd, st ühteaegu siis ülesannet, ta asub täitma ja missugust mitte. Töötamiseks ettenähtud kohta ei saanud ta valida, seda enam, et ta oli paigutatud julgeoleku kaalutlustel osakonda, mis välistas tema muu asukoha vangla territooriumil ja tõi kaasa võimatuse töötada pesumajas. Seletuskiri 08.12.09 kinnitab (tk 45), et kaebaja keeldus tööst „siin“, st ilmselgelt koristaja ametikohal töötamisest keeldumist. Paraku ei saa kinnipidamisasutus nõuda „erialast tööd“, kuigi kaebaja seda nõudis. Kuigi kohtule jääb ebaselgeks, misssugustel kaalutlustel kaebaja loeb pesumajas tehtud tööd erialaseks tööks, on kohus veendunud, et kaebajalt ei nõutud midagi keelatut ja koristajatöö on nagu iga teinegi töö, mida kaebaja võimed võimaldasid teha. Koristaja töö tuli täita 3-ndas sektsioonis, seega oli vangla planeerinud ka tema asukoha vanglas. Kinnipeetavalt oodatakse korralduste täitmist muuhulgas ka põhjusel, et vangla planeerib iga isiku kindla asukoha, et tagada julgeolek ja ohutus, seda kohta ei saa ise valida. Distsiplinaarmenetluse protokollis on ka märgitud, et M.L. keeldus
10. vangistussektsiooni koristaja tööülesannete täitmisest tuues põhjuseks temale mittesobiva töökoha. Seda protokolli on kaebajale tutvustatud, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast (tlk 44). Seega ei ole õige, et kaebaja ei saanud enam peale esimest seletuskirja võimalust anda oma selgitused. Kohtukaebuses ei märgi kaebaja, et tal oli tõepoolest mingi objektiivne või seaduslik takistus asuda täitma tööülesandeid teises kohas, so määratud kohas. Abitöölise senine „töökoht“ asendati koristaja „töökohaga“ 3-ndas vangistussektsioonis, mis tähendabki koristaja ülesannete täitmise kohustust, millest kaebajal ei olnud käskkirjast tulenevalt õigus keelduda. Kui kinnipeetav peab töötama, siis ta ei tohi sellest alusetult keelduda. Vang § 67 p 1 kohustab täitma VSkE nõudeid, sj

§ 37lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.

Keeldumist ei põhjustanud antud juhul ka asjaolu, et ta ei oleks suutnud mingil objektiivsel takistusel määratud tööd täita. Nt kohustab

§ 38

lg 1 vanglat kindlustama kinnipeetava tööga, arvestades tema füüsilisi ja vaimseid võimeid, oskusi. Kohus juba märkis, et koristajatöö tegemine ei nõua erilisi oskusi või võimeid, kaebajal need võimed olid olemas, vastavalt vangla ka kaalutles, selle tõttu ei ole temalt midagi võimatut nõutud. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada kinnipeetava poolt soovitud tööga, siis rakendatakse teda majandustöödel, mille täitmisest ei saa keelduda. Karistuse määramisel arvestati õigesti, et kaebaja ei saa ise valida tööd ehk töökohta, kui talle on see määratud, siis tuleb seda korraldust täita ja vastavat tööd teha. Arvestati ka töötamisest (tööst) keeldumise põhjuseid ja leiti, et kaebajale oli võimetekohane töö tagatud, ehk sellel ametikohal (majandustööl) töötamiseks puuduvad vastunäidustused. Vastavalt märgibki käskkiri nr 968-d, et kaebaja keeldus koristaja tööülesannete täitmisest. Kaebaja on senimaani seisukohal, et ta ei pea koristaja tööd tegema. Väide, et ta ei keeldunud töötamast, on alusetu, kuivõrd keeldumiseks loetaksegi antud juhul koristaja ülesannete mittetäitmisele asumisest keeldumist. Kaebaja ei kinnita, et ta asus täitma koristaja ülesandeid, kui sai korraldused. M.L. eksis kui arvas, et talle on määratud tööks (töökohaks) alaliselt nt pesumajas tehtav töö ja kui antakse korraldus teha muud tööd, et siis ei tuleks seda korraldust täita. Kuivõrd kaebajale seda selgitati, siis oleks ta pidanud ennekõike alluma ja täitma käsu ning asuma

1. sektsioonis antud tööülesannet täitma, kuniks ta oleks saanud veel selgitusi, kui ta tõepoolest neid vajas või isegi kui kaebaja kahtles sellise ümberpaigutamise seaduslikkuses. Kohus ei leia, et M.L. ei saanud aru, mille kohta ta annab selgitusi ja et menetlus on selle tõttu läbi viimata. Menetlus viidi läbi ja kaebaja andis selgitused selles ulatuses, mis ta soovis esitada.
2. Tallinna Vangla vaidlustatud käskkirjaga nr 986-d on M.L. karistatud tuginedes vangistusseaduse § 67 p 1 selle eest, et oma tegevusega ta sisuliselt ei allunud kehtivale sisekorraeeskirjale, mis kohustab täitma antud korraldusi, et samas ka vanglateenistuse ametnikud saaksid täita kohustusi, lõpptulemusel tagada vangla julgeoleku; korra tagamine vanglas on vangla 7 julgeoleku küsimus ning igasugune muudatus korralduse mittetäitmise kaudu toob kaasa teisi ümberkorraldusi, mis kokkuvõttes häirib vangla tegevust, mida püütakse vältida rangete keeldude ja korralduste täitmisele kallutamise kaudu. Kaebaja keeldus koristaja tööd tegemast ja seda kaebaja ka kinnitab, et ta nõudis tööd pesumajas, seletuskirjas märgib kaebaja, et ta keeldub koristajatööst, samas nähtub, et ta ei asunud tööle, seega jäi antud korraldus täitmata ehk toimus kehtiva korra rikkumine. Vangistusseaduse § 67 p 1 ja 2 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, ta ei tohi takistada vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Ilmselge on ka see, et ühe kinnipeetava poolt keeldumine asuda töötamiskohale on sisekorraeeskirjadega välistatud ja kuigi käskkirjas ei märgita, et selline tegevus otseselt häiris kellegi tegevust, on vangistusseaduse § 67 lg 1 kirjeldatud rikkumise koosseis täidetud ka ilma selleta ning menetluse käigus koostatud ettekanne ning seletused tõendavad, et vanglal tuli hakata tegelema kaebaja küsimuse lahendamisega, selgitada asja ning antud ülesanne jäi ikkagi kaebaja poolt täitmata.
3. Vangistusseaduse § 1’ lg 4 ja 5 kohaselt saab kinnipeetav vanglaametnike toiminguid vaidlustada kirjalikult vaide või halduskohtusse esitatava kaebusega. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust anda vanglaametniku käitumisele hinnanguid nii, et kinnipeetav korraldustele ei allu ning vaidleb vastu ega asu ülesannet täitma. Ülesande/korralduse täitmata jätmisega on süütegu sooritatud olenemata sellest, kas ta peab ametniku tegevust või tegevusetust õigustatuks ning seaduslikuks; vanglas kehtivat korda tuleb täpselt järgida, saadud korraldusi tuleb ilma vastu vaidlemata täita. Käesoleva ajani ei ole kaebaja siiski esile toonud põhjust, mis kinnitaks, et ta ei saanud asuda täitma ülesannet, mis temale anti.
4. Nõuded distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. Käesolevas vaidluses on need nõuded M.L. puhul põhilises osas ka täidetud, sest distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus seletusteks, käskkiri nr 968-d sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi ja kaebaja seal ka ei märgi, et talle on jäänud midagi arusaamatuks; kohus eelnevalt märkis, et M.L. selgesõnaliselt keeldus korralduse täitmisest. Karistus on määratud ettenähtud tähtaegadel, pädevuse piires ning määratud karistusliigi valikut on kaalutletult põhistatud, sj on kaebaja isikust lähtuvalt kaalutud ja põhjendatud, miks valiti märgitud karistus. M.L. neid asjaolusid ei ole ka vaidlustanud. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et distsiplinaarmenetluse käigus ei vormistatud kaebaja arvates selget dokumenti, millest nähtuks menetluse algatamisest teavitamine, ei oleks Vangistusseaduse § 64 lg 2 kehtestatuga küll ka otseselt vastuolus, kuid kui selline dokument koostatakse, saab alati kontrollida, millal ja kuidas informeeriti kinnipeetavat rikkumisest, milles teda süüdistatakse. Antud juhul on aga rikkumise päeval koostatud ettekanne (tlk 45), kaebaja andis seletuse, ta märkis põhjuse, et „ei asu siin tööle“, st ta sai aru, mis ülesannet temalt nõuti. Ettekanne 1713 sisu kinnitab, et kaebajaga vesteldi, vestluse sisu pidi olema selline, nagu seda kinnitab ettekanne, vastavalt ei oleks ta osanud üksikasjaliselt anda ka selgitusi, mis on kooskõlas ettekandes märgituga; edasi on koostatud ka protokoll, mida kaebajale tutvustati, kuid ta sellele alla ei kirjutanud. Samas nähtub, et kaebaja andis seletuse juba 08.12.09.a., mis kinnitab omakorda, et kaebaja teadis koheselt, mida temalt oodatakse, sj ta ka märgib, et ta ei asu tööle „siin“, millest kohus juba eelnevalt järeldas, et kaebaja sai aru, kuhu ta tööle pidi asuma. Kaebaja märgib seletuses, et jääb ära-ootavale seisukohale edaspidises töö korralduses ja soovib teha endist erialalist tööd, mis veelkord kinnitab, et ta oli adekvaatselt aru saanud, mis ta peab tegema, kuid ta ei asunud ülesaannet täitma. Enne karistuse määramist on ta saanud esitada oma vastuväited (tlk 48) ning kohtul ei ole alust kahelda, et kaebaja ei olnud saanud vajalikku teavet. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saakski haldusakti 8 kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti kas menetlus- või vorminõudeid, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist ning see põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. Kohtule nähtub, et kaebaja seletused on distsiplinaarasja protokollis esitatud, nende sisu on karistuse määramise käskkirjas käsitletud, kohtule antud seletustega need ühtivad, seega ei nimetanud kaebaja kohtule ühtegi niisugust asjaolu, mis tal väidetavast ebaselgusest ütlemata jäi ja annaks aluse väita, et menetlust ei viidudki läbi ja ta ei saanud anda vastuseid. Menetlusmaterjali lisamine vastustaja vastusele kinnitab, et enne karistuse määramist on püütud välja selgitada kõik kinnipeetava poolt tõstatatud küsimused ja alles seejärel otsustatud, kas kaebajat distsiplinaarkorras karistada või mitte.
5. Vangistusseaduse § 14 lg 2 kehtestatu kohaselt tuleb kinnipeetavale selgitada vanglasse saabumisel tema õigusi ja kohustusi ning anda kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate õigusaktide ja kaebuste esitamise kohta. Kaebaja ei väida, et ta üldist korda ei tea ning et ta ei saanud aru, et ta rikub korda, kui ei täida ülesannet. Kaebuse esitaja erinev arusaam olukorrast ei anna õigust jätta ülesanne täitmata.
6. Vastustaja on viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, et selgitada, miks ta leiab, et korraldus tuleb kinnipeetaval täita isegi siis, kui ta ei nõustu sellega ja et vangla teostas antud juhul diskretsiooni. Kohus märgib kaebuse esitaja jaoks, et kohtupraktikas on tõepoolest korduvalt analüüsitud, kuidas peaks kinnipeetav korralduse saamisel käituma. Riigikohus on 01.03.07.a. lahendis nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmisel ja selle hilisemal vaidlustamisel ei oleks tekkinud negatiivseid tagajärgi ja kui korraldus oleks olnud õigusvastane, oleks seda saanud hilisemalt ka kindlaks teha. Antud juhul on korraldus antud kaebuse ja kohtule esitatud materjali alusel nähtuvast seaduspäraselt, see ei ole tühine, seda ka ei muudetud, seega tuli kaebajal korraldus täita. Karistuse määramisel on arvestatud süüteo asjaolusid, kaebaja isikut, süüteo raskust vangla tingimustes ning vangla ametniku määratud karistus vastab seaduse nõuetele.
7. Kohus leiab, et M.L. kaebus ei ole käskkirja nr 968-d tühistamisnõudes põhjendatud ja kohus jätab HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebuse selles nõudes rahuldamata.
8. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 250.- krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Seega jääb riigilõiv summas 125 kr Eesti Vabariigi kanda ja summas 125 kr tuleb välja mõista Tallinna Vanglalt EV kasuks. Karin Kalmiste kohtunik 9