lg.2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamisel. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
lg.1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära, mis käesoleval ajal on 139.01 EUR (enne 1.01.2011.a. 2175 EEK).
kohaselt võib õigustatud isik ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist nõuda kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtusse esitamist. Samad põhimõtted olid sätestatud ka elatisehagi esitamise ajal, so 4.06.2010.a. kehtinud perekonnaseaduse §-des 60 lg.1, 61 lg.4 ja 70 lg.2. Vaidlus puudub selles, et 2009.a. augustikuust alates elavad lapsed alaliselt hageja juures ja kostja ei ole lastele kuni käesoleva ajani seaduses ettenähtud ulatuses ja korras ülalpidamist andnud. Kostja põhjendab elatise mittemaksmist järgmiselt: toimus vaidlus laste elukoha üle ja ta „oli kindel, et lapsed jõuavad koju“ /t.l.56/, millisel juhul kostja ei oleks hagejalt elatist nõudnud, laste enda juurde võtmine oli hageja valik, mistõttu pidi hageja arvestama, et „tema kannab kulud“ /t.l.55/, lapsed ei ole midagi kaotanud, kuna hagejal on piisav sissetulek /t.l.57/. Samu seisukohti on kostja väljendanud ka kohtule esitatud kirjalikus vastuses /t.l.20/, hinnates hageja tagasiulatuvalt esitatud elatise nõuet „väiklaseks ja ebaeetiliseks“. Kohtu hinnangul on kostja põhjendused elatise mittemaksmisele asjakohatud. Pärnu Maakohtu 27.08.2009.a. määrusega hagi tagamise abinõu kohaldamiseks /t.l.10-12/ on laste alaliseks elukohaks määratud hageja elukoht. Määrus hakkas kehtima ja kuulus täitmisele päevast, mil see sai pooltele teatavaks. Pärnu Maakohtu 22.06.2010.a. määrusega määrati A-M S ja E-M S elukohaks nende ema E A elukoht. Määrus hakkas kehtima ja kuulus täitmisele alates päevast, kui see sai pooltele teatavaks ning jõustus 9.10.2010.a. Seega puudus kostjal alus eeldada, et laste elukoht võib iga hetk muutuda ja isegi sellise eelduse olemasolul tulnuks tal elatis maksta seni, kuni selline muutus oleks toimunud. Laste enda juurde soovimine oli tõepoolest hageja valik, kui see ei vabasta teist vanemat laste ülalpidamiskohustut. Samuti ei vabasta kostjat seadusest tulenevast ülelpidamiskohustusest asjaolu, et hageja oleks võimeline poolte ühiseid lapsi ka üksi ülal pidama. Alusetu on kostja taotlus igakuiselt tasumisele kuuluva elatise vähendamiseks, samuti tagasiulatuvalt väljamõistmisele kuuluva elatise, so juba võlgnetava elatise vähendamiseks.
lg.1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata 4 enese tavalist ülalpidamist. Sama seaduse lg.2 kohaselt vanem oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest lg.1 toodud asjaoludel ei vabane. Kohus võib elatist vähendada alla
lg.1 sätestatud alammäära (millises ulatuses hageja ka elatist nõuab) vaid mõjuvatel põhjustel, milleks on vanema töövõimetus või olukord, kui vanemal on veel lapsi, kes elatise väljamõistmisel osutuksid varaliselt vähemkindlustatumaks, kui elatist saavad lapsed. Selliste asjaolude esinemist kostja väitnud ega tõendanud ei ole. Vastupidi - kohtuistungil kinnitas kostja, et hageja poolt nõutud summa ei ole suur /t.l.55/ ega majanduslikus mõttes talle ülejõukäiv /t.l.56/. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kõnesoleval juhul ei ole põhjendatud väljamõistetava elatise vähendamine ka selle tõttu, et vastavalt kohtu poolt määratud suhtlemiskorrale viibivad lapsed osa ajast kostja juures. Nimetatud põhjusel elatise vähendamiseks oleks alust siis, kui vanem, kelle juures lapsed alaliselt ei ela, teeb lastele igakuiselt märkimisväärseid ja põhjendatud kulutusi ning neid ka tõendab. Kostja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et hageja taotleb seaduses sätestatud miinimumelatist, ilma milleta seadusandja hinnangul lapse nõuetekohane kasvatamine ja arendamine võimalik ei ole. Vanemad, kes eelduslikult soovivad oma lastele parimat, peaksid laste vajaduste rahuldamisel lähtuma pigem oma võimalustest kui miinimumist, milleks seadus neid kohustab. Kostja ettepaneku kohaselt on ta alates 1.01.2011.a. valmis tasuma kummalegi lapsele elatist 75.10 EUR kuus. Ülejäänud osa miinimumelatisest, so 63.91 EUR kataks tema poolt igakuiselt tehtavad kindlustusmaksed laste kasuks sõlmitud hariduskindlustuslepingute alusel.
Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldatakse anda ülalpidamist muul viisil. Sama seadusel lg.3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamiskohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks elatise maksmise viisi ja sageduse. Kuna hageja kostja kompromissettepanekuga ei nõustunud, puudub kohtul alus määrata elatise maksmine teisiti kui perioodiliste maksetena igas kalendrikuus. Ülalpidamise andmine kindlustusmaksete kaudu johtub kostja soovist. Mõjuva põhjuse olemasolu kostja tõendanud ei ole ning lähtuvalt asjaolust, et hageja on juba 3 aastat tagasi loonud lastele koolifondid /t.l.33/, see ilmselt ka puudub. Õige on kostja seisukoht, et väljamõistetavale elatisele ei ole alust lisada tulumaksuosa, kuna 1.01.2011.a. alates ei ole elatis TMS § 19 lg.3 p.11 kohaselt maksustatav tulu. Tulumaksuosa lisamise nõudest on hageja kohtumenetluse käigus ka loobunud /t.l.33/. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista igakuine elatis oma alaealiste laste ülalpidamiseks kuni 1.07.2010.a. kehtinud
kehtiva
Põhjendamatu on kostja taotlus, jätta mõlema poole menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg.1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama seaduse lg.4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kaotajalt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Võimalust, et kohus võiks jätta mõlema poole kulud selle poole kanda, kelle kasuks otsus tehti, seadus ette ei näe. Kohtu hinnangul on alusetu süüdistada hagejat pahauskuses seetõttu, et viimane kohtumenetluse käigus kostja poolt pakutud kompromissist keeldus. Pigem ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas kostja käitumine, kes 16 kuu vältel ei ole oma lastele seaduses ettenähtud ulatuses ja korras 5 ülalpidamist andnud, samal ajal oma kohustust selleks teades ja kohtumenetluses ka tunnistades. Kohtunik: Anne Randjärv
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.