KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane
- märts 2010, Jõhvi 3-09-2563 A. T kaebus Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
- jaanuar 2010 ja
- veebruar 2010 A. T, tema esindaja Juho-Enn Aule ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Tunnistada Viru Vangla tegevus A. T suhtes 03.07.2009 ja 04.07.2009 ohjeldusmeetmete, erivahendite ja relvastuse kasutamisel õigusvastaseks ning lugeda sellega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. 2.Jätta 50 000 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 06.11.2009 esitas A. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-10) ja palus, et kohus mõistaks Viru Vanglalt välja 500 000 krooni suuruse hüvitise talle kehavigastuste tekitamise, inimväärikuse alandamise, füüsiliste ja hingeliste üleelamiste läbi põhjustatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja väitis, et 03.07.2009 ja 04.07.2009 kasutasid vanglaametnikud tema suhtes ilma vajaduseta füüsilist jõudu ja lubamatuid ohjeldusmeetmeid ning põhjustasid sellega valu, kannatusi ja tervisekahjustusi, kuid need jäeti fikseerimata ja abi osutamata. Ta leidis, et vanglal tuleb kahju 1 1 hüvitada vaatamata asjaolule, et ametnike suhtes on algatatud kriminaalasi. Oma väidetes tugines ta põhiseaduse § 18 ja § 25, riigivastutuse seaduse § 2 lg 1 p 5, § 9 lg 1 ja 2, vangistusseaduse § 4’ lg 1, § 70 lg 1 ja § 71 lg 1 ning Euroopa õigusaktide sätetele ja mitmete kohtulahendite seisukohtadele. 10.11.2009 saabus Jõhvi kohtumajja A. T esindaja poolt vormistatud kaebus (tl. 20-21), milles on kokkuvõtlikult esitatud samad väited ja taotlus. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 45-46) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati toimunu asjaolusid ja oma seisukohti erivahendite ja ohjeldusmeetmete kasutamise ja mittevaralise kahju hüvitamise õiguslike aluste suhtes ning märgiti, et mõlemal kaebuses märgitud päeval toimunu suhtes on algatatud kriminaalmenetlused. Seejuures ei eitatud füüsilise jõu, ohjeldusmeetmete ja erivahendite kasutamise fakti, kuid põhjendati neid kaebaja allumatusest ja ohtlikust käitumisest tingitud vajadusega ning märgiti, et roidemurru diagnoosi tema tervisekaardist ei tulene. Veel märgiti, et kuna 04.07.2009 toimunu suhtes on vanglaametnike suhtes algatatud kriminaalmenetlus, selgitatakse nende tegevuse õigusvastasus ja süü välja selle käigus ning kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on kaebajal õigus esitada kahjunõue kuriteo toime pannud isiku vastu. Tervisekahjustuste fikseerimata ja abi andmata jätmise kohta esitatud väite osas märgiti, et ohjeldusmeetmete kasutamise ajal ja pärast seda käis kaebaja tervislikku seisundit kontrollimas meditsiiniosakonna õde, kes jättis küll tähelepanematusest seljal olevad verevalumid koheselt fikseerimata, kuid ei tuvastanud muid vigastusi. 15.12.2009 edastatud täienduses (tl. 59-69) selgitas A. T oma väärkohtlemisse, piinamisse, kannatuste tekitamisse ja nende hüvitamisse puutuvaid seisukohti ning märkis, et vanglal on nii toimunu kui vigastuste kohta olemas videosalvestised ja fotod ning kui ta neid pahauskselt ei esita, tuleb teda trahvida ja tema süü täies ulatuses tõendatuks lugeda. Kohtuistungitel jäid kaebaja, tema esindaja ja Viru Vangla esindaja oma kirjalike väidete juurde. Juho-Enn Aule palus hüvitada 3000 krooni suuruse õigusabi kulu, A. T vähendas hüvitise summa 250 000 kroonini ning Jaanika Kõrgmaa olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED A. T kaebuse nõue rajaneb kaebaja arvates põhjendamatul füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamisel Viru Vangla ametnike poolt. Viru Vangla ei eita toimunud, kuid peab kasutatud meetmeid õigustatuks ja seega on üheks põhiliseks vaidlusaluseks küsimuseks ohjeldusmeetmete ning erivahendite ja relvade kasutamise põhjendatus. Vangistuseaduse § 69 lg 1 ja 5 tulenevalt on ohjeldusmeetmed täiendavad julgeolekuabinõud, mida võib kohaldada raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vangistusseaduse § 70 lg 1 tulenevalt on lubatud ohjeldusmeetmeteks fikseerimine, käerauad, jalarauad või rahustussärk. Erivahendite ja teenistusrelvade kasutamise alused on reguleeritud vangistusseaduse § 71 lg 1, mille kohaselt on see lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetavate põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Sama seaduse § 70’ lg 1 ja 2 kehtestatud vangla erivahendite ja relvastuse loetelus sisalduvad muuhulgas ka kaebaja poolt nimetatud kuulivest, kaitsekiiver ja -kilp, pisargaasiseadmed ning teleskoopnui. Vanglaametniku õigus kasutada füüsilist jõudu tuleneb vangistusseaduse § 71 lg 2 ja on seotud vajadusega tagada enda ohutus. On ilmselge, et ohjeldusmeetmete puhul piiratakse kinnipeetava õigusi eriti ulatuslikult ning seetõttu peavad selle meetme rakendamiseks esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Nii selle meetme kui ka vangla erivahendite ja relvastuse kasutamist 2 2 õigustavad alused on vangistusseaduse § 69 lg 1 ja § 71 lg 1 täpselt ära reguleeritud. Antud juhul nähtub kaebuse väidetest (tl. 1-6), xxx märgukirjast (tl. 104-105) ja kriminaalmenetluse materjalidest (tl. 75-76, 83-92, 117-119, 124-126 ja 139-161), et A. T suhtes kasutati 03.07.2009 käeraudu, erivahendeid ja füüsilist jõudu ning 04.07.2009 käeraudu, fikseerimist, erivahendeid, relvastust ja füüsilist jõudu. Esimesel juhul oli põhjuseks keeldumine asjad kokku panna ja kartserikambrisse minna ning teisel juhul soovimatus madrats päevaseks ajaks ära anda. Kinnipeetavale antud korralduse eiramine on vaieldamatult oht vangla üldisele julgeolekule, kuid ohjeldusmeetmete kohaldamisel on tegemist kaalutlusotsustusega ning mõlemal vaatluse all oleva juhtumi puhul ei nähtu kohtule esitatust vahetuid ja olulisi põhjendusi, millised üldse saaksid õigustada nii käeraudade kui ka fikseerimise kasutamist. Kumbki juhtumitest ei ole paigutatav ka erivahendite ja teenistusrelvade kasutamist lubavate juhtumite alla, sest kohtule pole väidetud ega tõendatud, et kambris asuv kaebaja oli relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud või omas põgenemise või kellelegi kallale tungimise soovi. Vladislav Grabari poolt omaks võetud teleskoopnuia kasutamist (tl. 190) on oma kriminaalasjas tunnistajana antud ütlustes lubamatuks pidanud ka ohjeldusmeetmete kasutamise kohta korralduse andnud Meelis Ludvig (tl. 139-141). Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, milles kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1, mille järgi on see võimalik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. A. T nõue toetub väidetele inimväärikuse alandamisest, tervise kahjustamisest ning kehavigastuste, füüsiliste ja hingeliste kannatuste tekitamisest. Riigivastutuse seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on vajalik, et kohtumenetluses oleks tuvastatud nii kahju tekkimine, kaebaja õiguste rikkumine avalik-õiguslikus suhtes kui ka põhjuslik seos väidetava kahju ja õigusvastase teo vahel. A. T kohta esitatud meditsiinilised dokumendid ja meditsiiniosakonna töötajate seletused ja õiend (tl. 47-48, 51-55 ja172-173) kinnitavad tursete ja verevalumite tekkimist, kuid olulisi tervesekahjustusi neist ei nähtu. Kuigi puuduvad tõendid ka teiste väidete kinnituseks, pole kohtul põhjust kahelda, et füüsilise jõu, pisargaasi, teleskoopnuia, käeraudade ja fikseerimise ilma piisava põhjenduseta kasutamine alandasid kaebaja inimväärikust ning põhjustasid talle valu ja kannatusi. Seega on käesoleval juhul kahjunõude rahuldamise alused põhimõtteliselt küll olemas, kuid sellele vaatamata ei piisa neist kaebuse rahuldamiseks kaebaja poolt soovitud viisil ja ulatuses. Riigivastutuse seaduse mõttest ei tulene võimalust kasutada mittevaralise kahju nõuet alusetu rikastumise või mistahes muul sarnasel eesmärgil. Just sellele aga kaebaja nõude esialgne suurus, selle hilisem vähendamine (tl. 193) ja advokaadi palkamine väidetava laenu abil (tl. 193) viitavad. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestatu kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning süü vormi ja raskust arvestades. Sama seaduse § 13 lg 1 p 4 kohaselt on oluline tähendus ka kannatanu osal kahju tekkimisse. Nii A. T enda väited (tl. 1-6 ja 88-92), xxx märgukiri (tl. 104-105), vanglaametnike ettekanded (tl. 127-129), kui kriminaalasja käigus (tl. 114-121, 124-126 ja 139-161) ning kohtuistungil antud ütlused (tl. 190-192) tõendavad, et ohjeldusmeetmete ja erivahendite rakendamise tingis suurelt osalt kaebaja enda käitumine, sest ametnike poolt antud korralduste täitmise asemel hakkas ta nendega vaidlema kasutades seejuures ka ähvardusi ja füüsilist vastupanu. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav vangla julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, sellest kohustusest vabaneb ta ainult juhul, kui tegemist on ilmselgelt õigusvastase või tühise korraldusega ning isiku teistsugune arusaam asjaoludest või õigusaktidest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Riigikohus on kahjunõude ulatust käsitledes korduvalt väljendanud seisukohta, et alati ei pea iga juhtumi peale tingimata reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus 3 3 ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada kaebajale põhjustatud negatiivsed tagajärjed ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine. Need seisukohad on igati kohased ka käesoleva kaebuse puhul ja seega on piisav kui tunnistada Viru Vangla vaidlustatud tegevus õigusvastaseks ning lugeda sellega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. Eeltoodust tulenevalt kuulub A. T kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 3 ja 4 alusel rahuldamisele Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamise läbi. Kohtumääruse (tl. 32) alusel on kaebaja vabastatud 50 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Oma 3000 krooni suuruse õigusabi kulu (tl. 200) kohta ta enne kohtuvaidlust kuludokumente ei esitanud (tl. 193), seega jääb see kulutus sama seadustiku § 93 lg 1 alusel täies ulatuses tema enda kanda. Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamist ei soovinud (tl. 193). Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 17.02.2011 Tartu Ringkonnakohtu 14.10.2010 kohtuotsusega nr 309-2563, millega rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu
- märtsi 2010 otsus osas, millega tunnistati Viru Vangla tegevus A. T suhtes 03.07.2009 ja 04.07.2009 ohjeldusmeetmete ning erivahendite ja relvastuse kasutamisel õigusvastaseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta A. T kaebus selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu
- märtsi 2010 otsus muutmata. A. T apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 4 4