Obsah (9)

§ 61§ 101§ 102§ 108§ 210§ 70§ 60§ 97§ 120

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2011. a.

) § 60 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last; § 61 lg. 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks. Lähtuvalt

§ 61

lõikest 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (alates 1. juulist 2010. a. kehtivas

§ 101lg.

1). Hageja soovis saada elatist seaduses ettenähtud miinimumsuuruses 2175 krooni, mistõttu vajalik ei ole käsitleda laste mõistlikke vajadusi ega kulutuste suurust nende vajaduste rahuldamiseks.

§ 102lg.

1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kohtule esitatud palgalehe järgi on kostja igakuine kindel sissetulek 9000 krooni, millele lisanduvad lisatasud. Kostja on 2010. a. juulis kätte saanud 10.618, 82 krooni. Kostjal on laenukohustus Nordea Finance Estonia AS-i 4 ees, igakuise liisingumakse suurus on umbes 2400 krooni, millele lisanduvad kindlustusmaksed. Kostja elab üürikorteris ning tema igakuine üür on 3000 krooni, millele lisandub tasu hooldus- ja kommunaalteenuste eest keskmiselt 2000 krooni kuus (suvel 1, 5 tuhat, talvel 2, 5 tuhat). Kostja varaline seis ei võimalda praegu maksta tütre E. P. ülalpidamiseks elatist 2175 krooni kuus. Kostjal jääb oma kulude katteks pärast liisingumaksete ja üüri ning kommunaalmaksete maksmist umbes 3000 krooni. Pärast 2175 krooni suuruse elatise maksmist jääks kostjal oma ülalpidamiseks vähem kui 1000 krooni, mis kindlasti kahjustaks kostja enda tavalist ülalpidamist. Tulenevalt varalisest seisust, ei ole kostja hetkel võimeline andma lapsele ülalpidamist suuremas summas kui 1500 krooni. Kehtiva

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. E. P. sündis

1. mail
2. a. Hageja on esitanud elatise nõude maksekäsu kiirmenetluses
3. juunil
4. a. Asja arutamisel on selgunud, et kostja ei ole alates lapse sünnist hagejale elatist maksnud. Seega on põhjendatud hageja nõue elatis välja mõista alates lapse sünnist. Tulenevalt
5. veebruari
6. a. määrusest on kostjale makstud elatisabi 4500 krooni, nimetatud summa, kolme kuu elatis, tuleb elatusrahast maha arvata. Seda arvestades on põhjendatud välja mõista elatis alates
7. augustist
8. a. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud ulatuses tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus menetlusõigust. Otsuse rajas kohus kostja väidete loetlemisele, jättes kostja kulud analüüsimata. Kostja igakuine keskmine netosissetulek on 10.
9. Kostja kinnitas kohtuistungil, et ta üürib üksinda kahetoalist korterit Tallinnas XXXXXX XXX X-XX, kuid vahepeal tema juures ööbivad mingid tema tuttavad. Korteri üüritasu on 3000 krooni kuus ning igakuulised kommunaalkulud 1800 krooni. Esitatud arvetest nähtub, et kostja keskmine vee tarbimine on 14 m3, mille eest tuleb maksta umbes 1000 krooni kuus, samal ajal kui AS-i Tallinna Vesi andmetel moodustab keskmine vee tarbimine ühe inimese kohta ööpäevas umbes 101 liitrit, mis kuu kohta teeb umbes 3 m3 inimese kohta. Kostja tarbib igakuuliselt vett 4 - 5 korda rohkem kui keskmine Tallinna elanik. Kui kostja elab üksinda, siis ta võiks säästa umbes 750 krooni kuus (1000 krooni - kostja praegune makse vee eest / 4 = 250 krooni - keskmine arve vee eest ühe isiku kohta). Säästetud raha eest saaks kostja maksta elatist hageja nõutud ulatuses ning temal jääks veel 75 krooni enda jaoks. Kostja nimetas oma kuluks õppelaenu intressi 400 krooni kuus, kuid
10. augusti
11. a. väljavõtte kohaselt intressimakse suurus 339, 14 krooni, mis on umbes 60 krooni vähem kui kostja väidab. AS-i Starman poolt esitatud arvetest nähtuvalt maksab kostja igakuuliselt MINI kolmikpaketi eest 299 krooni. AS-i Starman kodulehel on näha, et tänapäeval saab kasutada internetti, TV ja lauatelefoni teenuseid, makstes kokku 169 krooni kuus. Seega saaks kostja säästa veel 130 krooni kuus.

§ 102lg.

2 mõtte kohaselt peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks peab seadusandja vanema töövõimetust või olukorda, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatud kui elatist saav laps.

§ 102

näeb ette ülalpidamiskohustuse ulatuse ja selle lõikes 2 nähakse ette vanemate ja laste vahelise ülalpidamiskohustuse erijuhtum – vanemad ei vabane ülalpidamiskohustusest oma alaealise lapse suhtes ka juhul, kui see ohustab nende endi toimetulekut. Nad on teineteise suhtes kohustatud iseenda vajadusi piirama, et lapsele ja vanemale äraelamist võimaldada. Selline põhimõte tuleneb erilisest sõltuvussuhtest, mis 5 valitseb alaealise lapse ja tema vanemate vahel. Kostja on noor ja tugev töövõimeline mees, teisi ülalpeetavaid tal ei ole. Arvestades seda, et kostja saab Eesti keskmist palka, ei ole usutav, et tal ei ole võimalik maksta lapse ülalpidamiseks 2175 krooni. Asjaolu, et kostjale ei piisa palgast, mis on 3 korda rohkem kui seaduses sätestatud miinimumpalk, ei saa olla aluseks elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Maakohus on õigesti jõudnud seisukohale, et elatist tuleb maksta alates lapse sünnist ehk

1. maist
2. a., kuid otsustas mõista vastustajalt välja elatise alates
3. septembrist
4. a., lähtudes sellest, et apellandile oli määratud riigi elatisabi. Maakohus on vääralt arvanud, et hageja sai riigilt 4500 krooni elatisabi. Hageja selgitas kohtule, et kuna kostja hakkas elatist maksma alates veebruarist
5. a., siis hageja loobus elatisabist ning tagastas riigile temale veebruari
6. a. eest tasutud elatisabi raha 2251 krooni. Seega on maakohtu poolt tehtud mahaarvamine 4500 krooni ulatuses põhjendamatu. Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult poolte endi kanda. Hagi esitamise põhjustas kostja, kes kategooriliselt keeldus elatist maksmast. Hageja tegi kõik endast sõltuva, et lahendada vaidlus kohtuväliselt, kuid kostja seda ei soovinud. Seega oli hageja sunnitud elatise saamiseks kohtu poole pöörduma. Kohtumenetluse käigus tekkisid hagejal menetluskulud, mille väljamõistmine kostjalt oleks õiglane. Vastustaja seisukoht Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt – osas, millega alates
7. juulist
8. a. mõisteti elatis välja N. P. kasuks, elatise summa ja algusaja, samuti menetluskulude jaotuse osas. Uue otsusega tuleb kostjalt lapse E. P. ülalpidamiseks mõista välja igakuuline elatis 2175 krooni alates
9. maist
10. a. kuni
11. juunini
12. a. N. P. kasuks ja alates
13. juulist
14. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse E. P. enda kasuks. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hagi on esitatud lapsele elatise saamiseks ajavahemiku eest lapse sünnist
15. mail
16. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni
17. mail
18. a. Kooskõlas alates
19. juulist
20. a. kehtiva

§ 210

lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetega tuleb elatise väljamõistmise üle kuni 30. juunini 2010. a. otsustada vana

alusel ja alates

1. juulist
2. a. uue

alusel.

1. juunil
2. a. esitatud elatisnõudes taotles N. P. kostjalt poolte ühise tütre E. ülalpidamiseks elatise väljamõistmist alates lapse sünnist, seega ka tagasiulatuvalt. Sel ajal kehtinud

§ 70lg.

2 võimaldas kohtul hageja nõudel mõista elatis välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Selle üle, et lapse sünnist kuni hagi esitamiseni ei osalenud kostja lapse ülalpidamiskulude kandmises, pooled ei vaielnud. Seega on

§ 70lõikes 2 sätestatud alus kostjalt ajavahemiku eest 24.

maist kuni

1. juunini
2. a. elatise väljamõistmiseks, nagu maakohuski leidis. Maakohus arvestas aga kostjalt elatist alates
3. augustist
4. a. välja mõistes ebaõigesti hagejale riigipoolse elatisabi maksmisega. Vaidlust ei ole selle üle, et hagi tagamise määrust täitis kostja vabatahtlikult, tasudes hagejale
5. veebruaril ja
6. märtsil
7. a. ´a 2175 krooni, selle kohta on kohtule esitatud ka maksekorraldused (tl. 137 ja 138). Hageja omakorda teavitas sellest sotsiaalkindlustusametit ja tagastas talle väljamakstud elatisabi 2251 krooni (apellatsioon-kaebuse lisad). Kui seoses hagejale elatisabi maksmisega on riigil siiski mingeid nõudeid, saab ta olenevalt asjaoludest esitada need elatisabi seaduse (EAS) alusel kas hageja või kostja vastu, see ei muuda aga poolte omavahelisi kohustusi. Et vaidlust ei olnud selle üle, et peale hagi tagamise määruse alusel makstud summade ei ole kostja poolte ühise lapse ülalpidamises osalenud ka pärast elatisenõude kohtusse esitamist, siis leidis maakohus õigesti, et kostjalt tuleb ka nõude esitamisele järgneva aja eest lapse ülalpidamiseks elatis välja mõista. Ajavahemiku eest
8. juunist
9. a. kuni 6
10. juunini
11. a. tuleb kostjalt elatis välja mõista hageja kasuks sel ajal kehtinud

§ 60lg.

1 ja § 61 lg. 1 alusel. Ajavahemiku eest

1. maist
2. a. kuni
3. juunini
4. a. väljamõistetava elatise suuruse üle otsustamisel on kohasteks normideks

§ 61lg.

2, mille kohaselt elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, ja sama paragrahvi lg. 4, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagiga on taotletud elatist

§ 61lõikes 4 sätestatud miinimummääras, milleks on 2175 krooni.

Maakohus leidis õigesti, et niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja põhjendama ega kohus käsitlema lapse vajadusi, sest elatis seaduses sätestatud miinimummääras peakski eelduslikult võimaldama lapse mõistlike vajaduste rahuldamist.

§ 61lõikes 5 ja lg.

6 punktides 1 – 3 on loetletud asjaolud, mille puhul kohus võib elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud miinimummäära, sealhulgas vanema töövõimetus (lg. 6 p. 1), lapse piisav sissetulek (lg. 6 p. 2), muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaolud (lg. 6 p. 3) või juhtum, mil vanema teine laps jääks elatise miinimumsuuruses väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (lg. 5). Vanem, kes taotleb, et tal võimaldataks maksta elatist alla miinimummäära, peab põhjendama ja tõendama, et selleks on vähemalt üks

§ 61lg.

6 punktides 1 – 3 või lõikes 5 nimetatud alustest. Seega pidi neid asjaolusid põhjendama ja tõendama kostja. Kostja on oma suutmatust maksta lapsele elatist miinimumääras põhjendanud üksnes väitega, et töötasu ei võimalda tal omaenda vajadusi arvestades maksta lapsele elatist selles suuruses. Siiski ei saa kehva varalist seisundit iseenesest pidada

§ 61lg.

6 p. 3 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldaks kostjalt elatise välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära. Teisi lapsi kostjal ei ole ja mingeid asjaolusid, mis seda võimaldaksid, ei ole kostja esile toonud. Seega tuleb kostjalt ajavahemiku eest

1. maist
2. a. kuni
3. juunini
4. a. välja mõista N. P. kasuks igakuine elatis 2175 krooni. Alates
5. juulist
6. a. kohaldub elatise väljamõistmisele sel päeval jõustunud

ja kohaldada tuleb selle seaduse

1. peatüki
2. jao sätteid. Alates sellest ajast on elatist õigustatud nõudma alaealine laps, mitte tema vanem (

§ 97

p. 1), ja maakohus mõistis seega sellest ajast alates ebaõigesti elatise kostjalt välja lapse ema kasuks. Selle formaalse vea saab apellatsioonikohus parandada, mõistes elatise välja lapse kasuks, sest endiselt on last kasvataval vanemal õigus esitada lapse esindajana hagi teise vanema vastu elatise väljamõistmiseks (

§ 120lg.

4). Eeldada tuleb, et N. P. soovis hagi esitades, et ka uue

jõustumisel oleks kostja poolt lapsele elatise maksmine tagatud, pealegi on hagiavalduses ka laps menetlusosalisena märgitud (tl. 28). Alates

1. juulist
2. a. tuleb kohustatud vanemalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustada uue

§-de 99 ja 101 – 103 alusel. Sarnaselt varem kehtinud seadusega ei või uue

§ 101lg.

1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, seega on ka uue seaduse kohaselt elatise miinimumsuuruseks praegu 2175 krooni.

§ 102lg.

2 lausete 3 ja 4 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla sama seaduse § 101 lõikes 1 sätesttud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel märgitud suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ka uues

-s sätestatut arvestades peab kostja tooma esile asjaolud, mis võimaldavad temalt elatise välja mõista alla elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruse, ja neid tõendama.

§ 102lg.

2 lauses 4 loetletud või nendega võrreldavatele asjaoludele ei ole kostja tuginenud, ka uue seaduse kohaselt ei saa mõjuvaks põhjuseks osundatud sätte tähenduses olla ainuüksi kesine varaline seisund. Seega ei ole ka uues

-s sätesatatud alustel võimalik vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse ja kostjalt tuleb lapse kasuks välja mõista 2175 krooni kuus. 7 Kostja poolt maakohtu

1. veebruari
2. a. hagi tagamise määruse alusel kohtumenetluse käigus tasutud elatist tuleb arvesse võtta, lugedes kohtuotsusega väljamõistetud elatise tasumise kohustuse tegelikult tasutud elatise ulatuses täidetuks. Menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus tuleb TsMS § 162 lg. 1, § 164 lg. 3 ja § 171 lg. 1 koosmõjust tulenevalt jätta kostja kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik