← Eesti

2-10-10961/11

Obsah (11)§ 67§ 230§ 231§ 210§ 96§ 61§ 99§ 100§ 102§ 137§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavaks 14. detsembril 2010.a. tsiviilkantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiv

§ 67

lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Vaidlust selle üle, et poolte kooselu on lõppenud ei ole. Kohtuistungil, kuhu kostja ei ilmunud, kinnitas hageja, et tema kooselu taastada kostjaga ei soovi. Eeltoodust tulenevat on abielu lahutamise eeldused pooltel täidetud ja poolte abielu kuulub lahutamisele.

  1. Järgmisena võtab kohus seisukoha hageja nõude osas mõista kostjalt välja elatis poolte alaealise lapse ülalpidamiseks. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ta ei ole osa võtnud lapse ülalpidamisest alates lapse sünnist, on hageja nõue elatise väljamõistmiseks kostjalt lapse ülalpidamiseks õiguslikult põhjendatud. Arvestades aga sellega, et
  2. juulil 2010.a. jõustunud

§ 230

järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning

§ 231järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb Lk 3

(6)

§ 210

lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti ning asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse

§ 210

lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, tuleb juhul kui elatisehagi esitati enne

  1. juulit 2010.a. elatis välja mõista kuni
  2. juulini 2010.a. enne
  3. juulit 2010.a. kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ja alates
  4. juulist 2010 tuleb

§ 210lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1.

juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja

  1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel. Osundatud seisukohale asus Riigikohus oma lahendis 3-2-185-
  2. Seega elatusraha väljamõistmise nõudes otsuse tegemisel juhindub kohus nn vana perekonnaseaduse §-st 60 lg 1, mis kohustas vanemat oma alaealist last ülal pidama ja uue

§ 96

ja 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on poolte alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja poolte ühisele lapsele on, vana

§ 61

lg 2, mille kohaselt määratakse elatise suurus kindlaks igakuise elatusrahana lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest ja uue

§ 99

lg 1 sätestatust, mille kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning sama paragrahvi lõikest 2, mille kohaselt tuleb ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestada alaealise ülalpeetava puhul tema kasvatamise kulusid, samuti uue

§ 100

lg 1 sätetest, mille kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena) /vanas seaduses analoogiline säte puudus/, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (§ 101 lg 1) /vanas seaduses sätestas sama

§ 61

lg 4/ ning uue

§ 102

sätestatust, mille kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel arvestada ka kohustatud isiku varalist seisundit. Kohus on ka seisukohal, et kuivõrd käesoleval ajal kehtiv perekonnaseadus ei sätesta vastupidiselt kuni 01.07.2010.a. kehtinud

§-le 61 lg 1, et elatis mõistetakse välja nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud, tuleb elatis kostjalt välja mõista kuni 30.06.2010.a. lapse ema kasuks ja alates

  1. juulist 2010.a. alaealise kasuks, kes on küll TsÜS § 8 lg 2 kohaselt piiratud teovõimega isik, keda esindas kohtus tema TsMS § 217 lg 3 kohaselt tema seaduslik esindaja ehk tema ema, sest alaealisel endal puudub tsiviilkohtumenetlusteovõime TsMS § 202 lg 2 kohaselt. Ka sellele seisukohale asus Riigikohus oma lahendis 3-2-1-85-
  2. Otsustamaks kas elatis on kostjalt põhjendatud välja mõista ka tagasiulatuvalt, juhindub kohus kuni 01.07.2010.a. kehtinud

§-st 70 lg 2, kuna hageja palub tagasiulatuvalt elatise välja mõista perioodi 01.03.2009.a. kuni 07.03.2010.a. eest mil kehtis vana perekonnaseadus, sest

§ 210

lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Arvestades asjaoluga, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendanud, et ta oleks oma lapse ülalpidamiskohustusi täitnud enne hagi esitamist ning perioodil mille eest hageja elatist nõuab, tuleb elatis välja mõista alates 08.03.2009.a., sest tagasiulatuvalt saab elatist nõuda kuni ühe aasta eest. Hageja väidetel kulub tal poja ülalpidamiseks kuus 5000.- krooni ning kohtuistungil täpsustatu kohaselt koosnevad lapse ülalpidamiskulud toidurahast 1500.- krooni, lapse ravikuludest 1000 - 1050.- krooni, kulutustest mähkmetele 400.- krooni, riiete ja jalanõude ostmise kulust 500-600.- krooni ning kulutustest mänguasjadele 200.- krooni. Lk 4

(6)Kohus asub seisukohale, et poolte alaealise lapse ülalpidamiskulutused summas 5000.- krooni kuus on põhjendatud, sest lapsel esinevad püsivad tervisehäired, mida hageja sõnul on vaja ravida nii osteopaadi kui ortopeedi abiga. Osteopaadi ravi kord maksab 950.- krooni. Lisaks nimetatule on laps hageja väidetel ka hüperaktiivne. Arvestades asjaoluga, et EM on käesoleval ajal lapsehoolduspuhkusel ja temal sissetulek töötasuna puudub, kuid kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja on ise teinud oma pangakontole korduvalt sularaha sissemakseid ning teised isikud on teinud talle ülekandeid, asub kohus seisukohale, et kostja on suuteline täitma oma lapse ülalpidamiskohustust 2500.krooni suuruses summas kuus, et tagada lapse minimaalnegi ülalpidamine. 13. Viimasena võtab kohus seisukoha hageja avalduse osas lõpetada lapse ühine hooldusõigus ja määrata lapse ainuhooldusõigus täielikult hagejale.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt peab kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtuma hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Arvestades asjaoluga, et laps on kasvanud sündimisest saadik emaga, kellesse ta on vaieldamatult kiindunud ning kellega ta on hingeliselt seotud, et EM on pühendunud oma lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele, mis väljendub lapse järjepidevas ravimises, tema igapäevases hooldamises ja kasvatamises, kuid lapse isa ei ole osa võtnud lapse kasvatamisest alates poolte abielusuhete lõppemisest ning ei tunne lapse käekäigu vastu mingisugustki huvi, on põhjendatud lõpetada vanemate ühishooldusõigus nende alaealise poja AM üle ja anda lapse hooldusõigus täielikult üle tema emale EM. Menetluskulude jaotamine. 14. Elatisehagi esitamisel kohtukulusid pooltel RLS §-s 22 lg 1 p 2 kohaselt ei ole. Abielulahutuse hagi esitamisel ja lapse elukoha määramise avalduse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu kokku 5200.- krooni. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldab hageja nõude ühishooldusõiguse lõpetamiseks, elatise väljamõistmiseks ja abielu lahutamiseks, tuleb hageja poolt kantud kohtukulu – abielu lahutamise ja hagita perekonnasjas avalduse esitamisel tasutud riigilõiv ning hageja kohtuväline menetluskulu, s.o. tema esindaja kulu, jätta juhindudes

§ 164

lg 2 sätestatust 75 % ulatuses kostja kanda ja 25 % ulatuses hageja kanda, sest hageja menetluskulude jätmine täies ulatuses tema enda kanda ei oleks õiglane. Tõendid, mida kohus otsuse tegemisel ei arvesta. 15. Kohus jätab tulenevalt TsMS § 238 lg 5 kohtuotsuse tegemisel arvestamata kostja poolt esitatud 8 fotot ja lennukipileti Tallinnast Barcelonasse, sest kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid ei tõenda kostja vastuväiteid. Lk 5

(6)Tsiviilasja hinna määramine. 16. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa, TsMS § 132 lg 1 sätestatust, mille kohaselt eeldatakse, et mittevaralise nõude puhul on hagihind 25.000.- krooni. Tulenevalt eeltoodust ning sellest, et hagihinna arvestamisel liidetakse TsMS § 134 lg 1 kohaselt ühes hagis sisalduvad nõuded kokku, on käesoleva tsiviilasja hind 72.500.- krooni {25.000+25.000+(9x2500)}. Kohtunik: Lk 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.