KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 28.01.2011, Tallinn Haldusasja number 3-08-2546 Haldusasi Menetlusosalised OÜ Altoona

§ 2

lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Seega seadus ei sätesta täiendavalt sunniraha määramise kohustust või menetlust, kui sunniraha rakendamise kohta on tehtud hoiatus ja ettekirjutus on jäetud hoiatuses märgitud tähtajaks täitmata. Kaebuse esitaja väited seoses vastustaja väidetava kohustusega anda lisatähtaeg sunniraha tasumiseks ei ole asjakohased. Vaidlustatud ettekirjutusest tulenevalt oli kaebuse esitajal ca 1 kuu aega ehitis lammutada. Arvestades seda, et ehitis oli püstitatud umbes sama aja jooksul, oli ehitise lammutamiseks ette nähtud tähtaeg igati mõistlik.

§ 8

sätestab sunnivahendi rakendamise eeldustena asjaolu, et adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kõik sunnivahendi rakendamise eeltingimused on kaebuse esitaja puhul täidetud - ettekirjutus nr 1257 kehtib, see on vastustajale teatavaks tehtud ning seda ei ole ettekirjutuses sätestatud tähtajaks täidetud.

§ 8

ei seo sunniraha rakendamist väide esitamisega, sest praktikas võib ettekirjutuse tähtaeg olla lühem kui ettekirjutuse 30-päevane vaidlustamise tähtaeg. Näiteks ebaseadusliku ehitustegevuse tuvastamisel on ainuõige peatada ebaseaduslik ehitustegevus koheselt, et vältida võimalikke kahjulikke tagajärgi. Ettekirjutuse täitmisele sundimine peab samuti toimuma kohe, sest vastasel korral muutuks sunniraha rakendamise eesmärk - tagada ettekirjutuse täitmine mõttetuks. Väiksemad ehitised on võimalik väga lühikese tähtaja jooksul valmis ehitada, nagu juhtus ka Majaka tee 2 puhul. Sunniraha eesmärgiks on eelkõige ehitise omaniku asetamine olukorda, kus nõude täitmine on soodsam, kui täitmata jätmine ehk sunniraha maksmine. Käesoleval juhul tuleb arvesse võtta seda, et kaebuse esitaja ei peatanud ettekirjutuse nr 1223 alusel ehitustegevust, kuigi tal oli selleks kohustus ja võimalus. Samuti oli kaebuse esitajal võimalik ka vaidlustatud ettekirjutus nr 1257 vabatahtlikult täita. Vastustaja rakendas sunniraha ettekirjutuses sisaldunud hoiatuses märgitud ulatuses - summas 50 000 krooni. Lisaks sellele asendas vastustaja 08.12.2008 teates sunniraha rakendamise kohta asendustäitmise sunniraha rakendamisega. Asendustäitmise asendamine sunnirahaga on kaebuse esitaja jaoks kindlasti soodsam, sest võimaldas kaebuse esitajal alustada lammutustöid ja sellega pääseda sunniraha tasumisest. Asjaolu, et vastustaja nõudis 50 000 krooni suuruse sunniraha sisse hiljem, ei muuda sunniraha rakendamist õigusvastaseks. Seega ei vasta tõele ka kaebuse esitaja väide, et vaidlustatud ettekirjutuses nr 1257 tehtud hoiatus kehtis kuni 25.11.2008. Ettekirjutuses sätestatud tähtaeg oli seotud sunniraha rakendamisega, st et kui kaebuse esitaja ei olnud Majaka tee 2 kinnistul olevat ebaseaduslikku ehitist lammutanud hiljemalt 20.11.2008, siis oli vastustajal õigus hoiatuses märgitud sunniraha sisse nõuda. Seadus ei sätesta kohustust kaebuse esitajat sunnivahendi rakendamisest teavitada või võimaldada adressaadile võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks. Haldustäitemenetluse efektiivsuse huvides peab haldusorganil olema võimalus juba tehtud haldusakti täitmist 9 takistuseta korraldada. Vaatamata eeltoodule on vastustaja kaebuse esitajat sunniraha rakendamisest igakordselt teavitanud (teade sunniraha rakendamise kohta on kaebuse esitaja poolt kaebustele lisatud).

§ 10

lg 2 näeb ette, et sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. See on ka mõistlik, sest sunnivahendi rakendamise eesmärgiks on sundida adressaati täitma ettekirjutuses sätestatud nõudeid. Juhul kui esimene kord seda eesmärki ei saavutata, siis on võimalik sunniraha rakendada kuni nõude täitmiseni. Haldusorganil puuduvad võimalused sundida isikuid muul viisil lõpetama ebaseaduslikku tegevust.

alusel korduva sunniraha rakendamise õigust ja otstarbekust on tunnistanud ka Riigikohus (vt lahendit haldusasjas nr 3-3-1-27-06, p 13). Samuti sätestab

§ 10lg 2 ka õiguse nõuda sunniraha igakordselt selle ülemmäära ulatuses.

Käesoleval juhul oli sunniraha rakendamine kõrgemas määras õigustatud, sest juba varem on kaebuse esitaja jätnud temale Majaka tee kinnistutega seotud ettekirjutused täitmata. Kuna kaebuse esitajal oli võimalus ettekirjutus nr 1257 vabatahtlikult täita ning ka rakendatud sunniraha ei suutnud tagada ettekirjutuse täitmist, ei saa käesoleval juhul rääkida ka väidetavast vastuolust sunnivahendi kohaldamise põhimõttega või väidetavast kaebuse esitaja karistamisest. Arusaamatu on kaebuse esitaja antud ettekirjutuste tõttu kujunenud õiguslik olukord on muutnud ettekirjutuste täitmise võimatuks. Väited kattuvaid ja vastuolulisi nõudeid sisaldavatest ettekirjutustest on eksitavad. Kaebuse esitajale on seoses Majaka tee 2 kinnistuga tehtud kolm ettekirjutust: 30.072008 ettekirjutus nr 1223, millega kaebuse esitajat kohustati viivitamata peatama Majaka tee 2 ehitustegevus. Ettekirjutus kehtib ning kohus ei ole selle kehtivust ega täitmist peatanud. Vaidlustatud ettekirjutus, millega kohustati kaebuse esitajat Majakatee 2 kinnistule rajatud ebaseaduslikud ehitised hiljemalt 20.11.2008 lammutama. 05.12.2008 ettekirjutus nr 1293, millega kohustati kaebuse esitajat viivitamata peatama Majaka tee 2 kinnistule ebaseaduslikult rajatud ehitise kasutamine. Kõik eeltoodud ettekirjutused sisaldavad erinevaid nõudeid, mis ei ole ei kattuvad ega omavahel vastuolus. Vaidlustatud ettekirjutuse nr 1257 tegemise ajal ega ka selles sätestatud nõude täitmise tähtajal ei saanud kaebuse esitaja teada, et talle tehakse 05.12.2008 ettekirjutus nr

1. Seega ei saa kaebuse esitaja vabandada ettekirjutuse nr 1257 täitmata jätmist sellega, et hiljem tehti talle ettekirjutus Majaka tee 2 kinnistul asuvate ehitiste kasutamise peatamiseks. Ka ehitiste kasutamise peatamise nõue ei takista lammutamise ettekirjutuse täitmist, vaid vastupidi, võimaldab seda täita, kuna lammutamist ei saa teostada ajal, mil kinnistule on ladustatud sõiduautod. Kaebuse esitaia väide, et vastustaja on asunud rakendama alternatiivseid sunnivahendeid, lükates üht sunnivahendi rakendamist edasi, ei vasta tõele. Vastustaja on alates 08.12.2008 rakendanud vaid sunniraha, sest ta asendas asendustäitmise sunnirahaga. Asendustäitmist saaks vastustaja rakendada vaid juhul, kui ta teeb kaebuse esitajale vastava hoiatuse. Sellist hoiatust ei ole vastustaja kaebuse esitajale teinud. Seega andis vastustaja sisuliselt kaebuse esitajale võimaluse ettekirjutus ise täita. Kaebuse esitaja on väidetavalt esitanud vastustajale taotlused ehitisregistri kannete tegemiseks ja taotlused kasutusloa saamiseks. Eeltoodud asjaolu, ka juhul, kui see vastab tõele, ei oma käesolevas asjas tähtsust, sest puudub õiguslik alus Majaka tee 2 kinnistu suhtes kasutusloa väljastamiseks. Ehitisregistrisse saab kanded teha üksnes õiguspäraselt valminud ehitiste kohta. 10 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1, § 26 lg 1 p 1). Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Paldiski Linnavalitsuse 21.10.2008 ettekirjutusega nr 1257 kohustati kaebajat korraldama õigusliku aluseta ehitatud ehitise lammutamine Majaka tee 2 kinnistul ja taastama endine olukord hiljemalt 20.11.
3. 06.11.2008 esitas kaebaja ettekirjutuse nr 1257 peale vaide, mis jäeti Paldiski Linnavalitsuse 04.12.2008 vaideotsusega rahuldamata. Kuna kaebaja ettekirjutust ei täitnud, siis andis haldusorgan sunniraha rakendamiseks täitekorraldused (08.12.2010 täitekorraldus nr 9-12/1268-10, 10.12.2008 täitekorraldus nr 912/1268-12, 11.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-14, 12.12.2008 täitekorraldus nr 912/1268-16, 15.12.2008 täitekorraldus nr 18, 15.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-20, 15.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-22, 16.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-24, 17.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-26, 18.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-28, 19.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-30, 20.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-32, 21.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-34, 22.12.2008 täitekorraldus nr 9-12/1268-36). EhS § 40 lg 2 (haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioonis) annab õigusliku aluse ebaseadusliku ehitise lammutamiseks. EhS § 61 lg 1 p 5 võimaldab teha ettekirjutuse kui ehitatakse ehitusloata. Ettekirjutuse põhjendusi arvestades on selge, et ettekirjutuse viide EhS § 61 lg 1 p-le 6 on olnud ilmselge eksimus ning ettekirjutuse motiveerivast osast nähtub selgelt tegelik õiguslik alus. Menetlusosalistel puudub vaidlus selles, et Majaka tee 2 kinnistul ehitamiseks puudus kaebajal ehitusluba. Haldusasjas nr 3-08-2341 on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et Majaka tee 2 toimunud ehitustegevus oli ehitamine ehitusseaduse mõttes ja nõudis ehitusluba. Käesolevas asjas ei ole kohtul põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi on kohalikul omavalitsusel lammutusettekirjutuse tegemisel kaalutlusõigus. Riigikohus on leidnud, et: „Iga ehitise, sh ka omavolilise ehitise kohustuslik likvideerimine piirab oluliselt omandiõigust ja tekitab alati omanikule kahju. Sellise intensiivsusega õiguste piirangut nagu likvideerimist peab pädev asutus saama põhjalikult kaaluda igal üksikjuhtumil eraldi. Likvideerimine, sh lammutamine tuleb otsustada kaalutlus- ehk diskretsiooniõiguse kohaselt. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole aga keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult. Õigesti märgib ringkonnakohus ka seda, et omavalitsus peab omavolilise ehitise avastamisel kaaluma ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu ning ehitise lammutamise vajalikkust.“ (RKHK nr 3-3-1-64-02) Kohus on seisukohal, et käesoleva asja materjalides ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et rajatis ei vastanud ehitusnormidele, samuti ei nähtu, et haldusorgan oleks seda üldse kontrollinud. Tuvastatud on vaid detailplaneeringu (mis oli antud alal kohustuslik) ja ehitusloa puudumine. Samuti väidetakse paljasõnaliselt nõuetele mittevastava ehitusprojekti puudumist. Lammutamise ettekirjutusest ei nähtu ka ühtegi asjakohast ja veenvalt põhjendatud väidet, mille alusel kohus saaks hinnata nõuetekohase kaalutlusotsuse tegemist. Kaevatava 11 ettekirjutuse põhjendused on seotud detailplaneeringu menetluses avaliku huvi arvestamisega ja rajatise kasutamise keelamisega, mitte lammutamise vajadusega. Kaevatavas ettekirjutuses viidatakse EhS § 29 lg 1 p-le 1, mis kohustab enne ehitamist taotlema ehitusluba ning põhjendatakse ettekirjutust kaebaja poolt viidatud õigusnormis ettenähtud kohustuse täitmata jätmisega. Samuti viidatakse käimasolevale planeerimismenetlusele ja selle raames teostatavale keskkonnamõju strateegilisele hindamisele. Kaevatavas ettekirjutuses märgitakse, et vaatamata kohaliku omavalitsuse poolt 16.09.2008 kirjas tehtud hoiatusele anda lammutamisettekirjutus, jätkas kaebaja ehitustegevust. Ettekirjutust põhjendatakse (ettekirjutuse p 3) eesmärgiga tagada ehitustegevuse teostamist kooskõlas seaduse nõuetega, võimaldada avalikkusel osaleda planeerimises ja maakasutuse määramises, vältida ebaseadusliku ehitamisega keskkonnale tekkida võivat kahju või selle süvenemist. Ettekirjutuses peetakse seda proportsionaalseks, kuna kaebaja ei ole vaatamata korduvatele hoiatustele lõpetanud ebaseaduslikku ehitustegevust ning leebemad meetmed on ammendunud. Samuti märgitakse, et Salavat Juljajevi tee kasutamine autode transportimiseks rajatud laoplatsile häirib oluliselt linnaelanikke, takistab vaba ning turvalist juurdepääsu rannale ning on seetõttu vastuolus avalike huvidega. Kinnistu kasutamine enne keskkonnamõju hindamist ei ole võimalik, kuna alles sellest selgub kavandatava ehitustegevuse mõju keskkonnale ning leevendavad meetmed. Märgitakse, et kaebaja ei ole esitanud ka nõuetekohast parkla ehitusprojekti ning on teostanud kinnistul raieloata raiet. Kuna kinnistu asub kaitsemälestise kaitsevööndis nõuab sellel kaebaja poolt teostatud tööde tegemine Muinsuskaitseameti luba ning maantee kaitsevööndis osalise asumise tõttu Maanteeameti luba. Kaebaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste (tlk 87-88, II kd) kohaselt on detailplaneering jõudmas kehtestamise staadiumisse ja maa sihtotstarve on määratud tootmismaana. Vaidlusalune kinnistu asub linnakeskusest väljas, tühermaal, mis meenutas varem prügimäge, kuid nüüd on ala korrastatud ja piiratud kaebaja poolt aiaga. Samuti puhastati aastakümnete jooksul olmeprügiga täitunud kuivenduskraav. Keskkonnainspektsioon seal mingi looduskahju tekitamist tuvastanud ei ole. Vastustaja esindaja kinnitas, et ka temale teadaolevalt ei ole keskkonna kahjustamise tõttu tehtud kaebajale omavalitsuse poolt trahve ega ettekirjutusi (tlk 88, II kd). Kuigi kaevatava haldusaktiga oli kaebajat kohustatud lammutama õigusliku aluseta ehitatud ehitis Majaka tee 2 kinnistul ning taastama endine olukord, tegi Paldiski Linnavalitsus 05.12.2008 (ca 45 päeva hiljem) ettekirjutuse nr 1293, millega kohustas kaebajat lõpetama Majaka tee 2 kinnistul asuvate ehitiste kasutamine, kõrvaldama laoplatsile ladustatud vara ja taotlema rajatisele ehitus- ja kasutusluba. Samuti oli eelnevalt (juba 2007.aastal) algatatud Majaka tee 2 kinnistut hõlmava maaüksuse detailplaneering (Paldiski Linnavolikogu 19.06.2007 otsusega nr 43), mis ka vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli menetluses. Vaidlusalune kinnistu asub Paldiski linna üldplaneeringu järgi ettevõtluse reservmaal, mis ei välistanud kaevatava haldusakti andmise ajal detailplaneeringuga soovitud maakasutust. Ettekirjutuses ja kohtumenetluses (kirjalikus vastuses) vastustaja poolt esitatud väited, et kaebaja soovitud rajatist ei ole võimalik sellele alale rajada, kuna seda soovitakse kujundada rekreatiivalaks ning rajatiseni kulgeva tee kasutamine kaebaja poolt takistab linnaelanike pääsu mere äärde, rajatis sellises mahus muudab oluliselt veerežiimi ning oleks eelneva tõttu 12 vastuolus avalike huvidega, on ilmselgelt otsitud arvestades 05.12.2008 väljaantud ettekirjutust ja hilisemat planeerimismenetluse käiku. Samuti vastustaja seisukohti kohtuistungil. Kui haldusorgan algatas detailplaneeringu, mille eesmärgiks ei olnud rekreatiivala loomine ning pidas ca 45 päeva peale lammutamise ettekirjutuse andmist võimalikuks rajatisele ehitusja kasutusloa taotlemiseks kohustamist, siis ei saa pidada usutavaks vajadust omavolilise rajatise lammutamiseks (vähemalt mitte tervikuna). Sellist vajadust ei ole kaevatavas ettekirjutuses põhjendatud, mistõttu puudub kohtul võimalus sisuliselt hinnata, kas haldusorgan on teinud õiguspärase kaalutlusotsuse. Ettekirjutusest nähtub vaid vastustaja eesmärk, so karistada kaebajat omavolilise ehitustegevuse eest, mis ei saa olla õiguspäraseks eesmärgiks lammutamise ettekirjutuse tegemisel. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt ning lähtudes HKMS § 26 lg 1 p-st 1, et Paldiski Linnavalitsuse 21.10.2008 ettekirjutus nr 1257 tuleb tühistada.
4. Kohus leiab, et taotlus täitekorralduste (va 15.12.2008 tehtud täitekorralduste nr 9-12/126822 ja 20) õigusvastaseks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel. Täitekorraldus on haldustäitemenetluse toiming (menetlustoiming). Kaebuse esitaja põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamisel on seotud TMS §-ga 42, millest tulenevalt täitetoimingute õigusvastaseks tunnistamise korral langeb täitemenetluse kulude kandmise kohustus sissenõudjale.

§ 2

lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Puudub vaidlus, et kaebaja ei täitnud ettekirjutust hoiatuses märgitud tähtajaks. Kehtivat haldusakti tuli täita sõltumata adressaadi hinnangust selle õiguspärasusele. Ettekirjutus oli arusaadav ja täidetav. Ka ettekirjutuse tegemine, milles kohustati taotlema ehitus- ja kasutusluba ei välistanud iseenesest lammutamisettekirjutuse täitmist, kuna ehitusluba saab taotleda samaaegselt või peale seda kui omavoliline rajatis on lammutatud. 05.12.2008 ettekirjutusega nr 1293 ei ole tühistatud varasemat lammutamise ettekirjutust (puudub vastav otsustus). Asjaolule, et haldusorganil ei olnud ka tegelikult soovi 05.12.2008 ettekirjutust tühistada viitab see, et 08.12.2008 anti esimene täitekorraldus lammutamise ettekirjutuse täitmisele sundimiseks.

§ 8

sätestab sunnivahendi rakendamise eeldustena asjaolu, et adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Puudub vaidlus ettekirjutuse teatavaks tegemise ja tähtajaks mittetäitmise üle. Ettekirjutus oli täitekorralduste andmise ajal kehtiv. Vaide esitamine ei peata ettekirjutuse kehtivust. Kaebuse esitaja oleks oma õiguste kaitseks pidanud taotlema esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täitmise peatamist enne täitekorralduste andmist.

§ 2

lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.

§ 10lg 2 võimaldab sunniraha igakordselt rakendada selle ülemmäära ulatuses.

Juriidilisest isikust kaebuse esitaja puhul ei saa vastustaja poolt esiletoodud asjaoludel (haldusorgani kõigi hoiatuste ja korralduste ignoreerimine) antud juhul pidada sunniraha 13 rakendamist selle ülemmääras ja korduvalt ebaproportsionaalseks. Haldusorgan lähtus kehtivast ettekirjutusest ja eesmärgist tagada selle täitmine. Kohus tunnistab HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel õigusvastaseks 15.12.2008 tehtud täitekorraldused nr 9-12/1268-20 ja 9-12/1268-22, kuna kolm korda päevas sunniraha määramist ei saa pidada proportsionaalseks. Adressaadile peab jääma mõistlik aeg uue täitekorralduse vältimiseks täita ettekirjutusega pandud kohustus. Õiguspärane oli 15.12.2008 ühe täitekorralduse andmine (nr 9-12/1268-18). 8. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb vaid tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt (kohtuistungi protokoll, tlk 89). Kuna täitekorralduste (va 15.12.2008 antud kaks täitekorraldust) õigusvastasuse tuvastamise nõudes jääb kaebus rahuldamata, siis sellega seoses tasutud riigilõiv jääb kaebaja enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Seoses 15.12.2008 tehtud täitekorralduste nr 9-12/1268-20 ja 9-12/1268-22 õigusvastaseks tunnistamisega, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista tasutud (maksekorraldus nr 2470, 2474 riigilõivu summas kokku 500 krooni tasumise kohta) riigilõiv summas 31,96 eurot. Kaebuse esitamise ajal 16.12.2008 tuli tühistamisnõude esitamisel tasuda riigilõivu 80 krooni (riigilõivuseadus § 56 lg 10). Kohtutoimikust ei nähtu, et kaebaja oleks 16.12.2008 tühistamiskaebuse esitamisel (ja kuni asjade liitmiseni) riigilõivu tasunud. Kaebaja tasus riigilõivu täitekorralduste peale kaebuste esitamisel (iga kaebuse eest 250 krooni). HKMS § 84 lg 1 kohaselt kaebuse esitamisel halduskohtusse, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõiv vastavalt seadusele. Kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Lõige 2 viimase lause kohaselt, kui ühes kaebuses on esitatud mitu nõuet ja vähemalt ühe eest on riigilõiv tasutud, ei või seda nõuet jätta riigilõivu tasumata jätmise tõttu läbi vaatamata. Nõue protsessuaalses mõttes hõlmab nii volituse, mille rakendamist kohtult taotletakse, kui objekti, mille suhtes taotlus on esitatud. Seega tuleb lugeda riigilõiv kaebuselt (05.05.2009 liidetud asjad) tasutuks. Kuna tühistamiskaebuse esitamisel oleks kaebajal tulnud tasuda riigilõivu 80 krooni suuruses summas, siis tuleb vastustajalt kaebajale välja mõista 5,11 eurot. Kristina Maimann Kohtunik 14