Obsah (8)

§ 26§ 10§ 19§ 6§ 15§ 7§ 92§ 93

3-04-469 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 02. detsember 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-04-469 Haldusasi Akke AS -i ( likv

§ 26

lg 1 p 6 alusel jätta Akke AS -i ( likvideerimisel) , AS-i Tartu Lihakombinaat ( pankrotis), AS-i A.O.Imbi ( pankrotis), AS-i Saare Kalur ja AS-i Pärnu Kalur Holding kaebused rahuldamata.

1. Jätta rahuldamata Vabariigi Valitsuse taotlus tema poolt kantud menetluskulu väljamõistmiseks kaebuste esitajatelt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. 1 I ASJAOLUD 1.Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi
2. jaanuari
3. a määrusega nr 2172/1 külmutati määramata ajaks Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) korrespondentkontod NSVL Välismajanduspangas.
5. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu seoses Vene Föderatsiooni sanktsioonidega Eesti pankade vastu ning arvestades sellest tingitud olukorda PEAP-s ja UBB-s, vastu otsuse "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta". Sellega otsustas Riigikogu moodustada Eesti Panga juures endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik VEB Fond (praegu SA VEB). Fondi koondati PEAP ja UBB nõuded endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta, lubati fondil lasta välja fondi koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate, mille tingimused määrab Eesti Pank ning millega pidi kompenseeritama PEAP ja UBB klientide need nõuded nimetatud pankade vastu, mis on seotud endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontodega. Riikliku VEB Fondi peaülesandeks määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontode suhtes.
6. Eesti Panga 25.01.1993 käskkirjaga nr 15 kinnitati „Riikliku VEB Fondi sertifikaatide tingimused ja väljaandmise kord“. VEB Fondil lubati emiteerida sertifikaate NL VEB-is külmutatud Eesti kommertspankade korrrspondentkontode jäägi ulatuses II KAEBUSTE MOTIIVID JA NÕUDED
7. Akke AS ( likvideerimisel) , AS Tartu Lihakombinaat ( pankrotis), AS A.O.Imbi ( pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused taotlusega kohustada Eesti Vabariiki (Vabariigi Valitsuse kaudu) kompenseerima kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. 5.Kaebuste väitel pole tõendatud, et nende UBB-s või PEAP-s olnud arvelduskontodele laekunud välisvaluuta summade, millega teostati arveldusi eelnimetatud pankade NSVL Välismajanduspanga korrespondentkontode kaudu, käsutamisõigust oleks nendel korrespondentarvetel piiratud, mistõttu tuleb kaebajatele kompenseerida nendele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Ka juhul, kui nende arvelduskontodele laekunud välisvaluuta kasutamine on piiratud, kuuluvad sertifikaadid hüvitamisele. Eesti haldusorganite ja Riigikogu poolt 1992-1993 Eesti pankade ja nende võlausaldajate ning Eesti majanduse kaitseks tarvitusele võetud meetmed, mis seisnesid UBB ja PEAP kohustuste hulgast teatud grupi võlausaldajate, kelle arveldusi need pangad teostasid NSVL Välismajanduspanga kaudu, eraldamises ja Riiklikku VEB Fondi koondamises, olid õigusvastased, sest ei vastanud võrdse kohtlemise põhimõttele. Nende meetmete tagajärjel on eelnimetatud suvalise tunnuse alusel eraldatud isikute grupp oma varast faktiliselt ilma jäänud, sest Eesti riik on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14 olnud tegevusetu lahenduste leidmisel Riikliku VEB Fondi sertifikaadi omanike nõuete rahuldamiseks, rikkudes kaebajate põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele tuleneb PS §-st
8. Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse p 5 kohaselt oli ja on riikliku VEB Fondi peaülesanne leida lahendusi Eesti pankade ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks endises NSVLiidu Välismajanduspangas külmutatud kontode suhtes. 2 6.Kaebuste esitajad märgivad, et Eesti Panga ja VEB Fondi tegevuse läbi on füüsilistele isikutele nende nõuded Eesti pankade vastu kompenseeritud täies ulatuses juba 1994.aastal. Põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneb üldine võrdsuspõhimõte, mis nõuab, et isikuid koheldaks võrdselt kõigi teiste sarnases olukorras olevate isikutega.PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiõigused ka juriidilistele isikutele, kui need ei ole vastuolus juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja vastavate õiguste olemusega.Kuna ühel juhul on VEB Fond ühele VEB Fondi sertifikaadi sihtgrupile nende pangakontodel olnud summad kompenseerinud, peab seda tegema ka juriidiliste isikute suhtes, vastupidisel juhul on tegemist ebavõrdse kohtlemisega. 7.Siseriiklike lubaduste andmine, mis seab VEB Fondi sertifikaadi omanike nõuete rahuldamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, toob riigile kaasa kohustuse tegutseda selle nimel, et vastav leping sõlmitaks.Kui rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimine osutub teise poole huvi puudumise tõttu võimatuks, on eraõiguslikul isikul, kelle õigusi selle kokkuleppe puudumine piirab ning kellele on avaliku võimu poolt antud lubadus piirangute kaotamise nimel tegutseda, õigus eeldada, et asjaomast siseriiklikku regulatsiooni muudatakse või täiendatakse, leides piirangute kõrvaldamiseks muud meetodid ning luues isiku jaoks selguse selle suhtes, kuidas ja millal avalik võim need piirangud kõrvaldab. Kuna tänase päevani ei ole antud küsimuse lahendamiseks riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ning et haldusvõimu seniste avalduste kohaselt pole niisuguse kokkuleppe sõlmimist lähitulevikus ka oodata, siis peab asuma seisukohale, et Eesti riigi praegune haldus-, rahvusvaheline ja seadusandlik tegevusetus riivab oluliselt kaebuse esitajate põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Sellest tulenevalt peab riik kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, või viima niisuguse menetluse läbi hea halduse põhimõtetest lähtuvalt, juhindudes PS §
10. Kohtule esitatud kaebuste nõude aluseks on käsitlus, et Eesti Vabariigi tegevusetus, mille tõttu kaebuse esitajad ei ole saanud pika aja jooksul reaalset kompensatsiooni Riiklikku VEB Fondi koondatud nõuete hüvitamiseks, on õigusvastane. Kaebused on suunatud kompenseerimismenetluse lõpuleviimiseks kohustamisele. Kaebajate väitel tuleneb VEB Fondi sertifikaatidest kaebajatele subjektiivne õigus nõuda neile väljastatud sertifikaatide kompenseerimist ja et sellele õigusele vastandub riigi kohustus nõuete kompenseerimiseks. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on kaebajad väitnud, et kaebajate suhtes viiakse läbi haldusorgani initsiatiivil alustatud haldusmenetlust ning õiguste pöördumatu rikkumise hetkeks saab nimetada hetke, kui fondi kreeditoride suhtes nõuete kompenseerimisele suunatud haldusmenetlus lõpetatakse ja kaebajatele teatatakse, et sertifikaate ei hüvitata ja kohast menetlust ei järgne. Vastava menetluse käigus on kohane esitada kohustamiskaebus haldusakti saamiseks.Määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 12.05.2006 määrusele väidavad kaebajad, et sertifikaatide kompenseerimise regulatsioon on puudulik ja isikute õigusi mittetagav, toimudes avalik-õiguslikke funktsioone kandva Eesti Panga ja Sihtasutuse VEB kaudu. 9.Määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 10.07.2006 määruse peale väidavad kaebajad, et Riikliku VEB Fondi sertifikaat ei ole iseenesest kompensatsiooniks nõuete eest, vaid on eelhaldusakt kompensatsioonimenetluses. Sertifikaadid kinnitavad kaebate õigust saada nimetatud haldusekandjate poolt läbi viidava menetluse lõppresultaat, mis vastab menetluse eesmärgile ehk nõuete kompenseerimisele. 10.Kaebajate õigusi ei riku Riigikogu 20.01.1993 otsus. Kaebajate kaebustes esitatud nõude aluseks on käsitlus, et õigusvastane on Eesti Vabariigi ja asjakohaste haldusekandjate tegevusetus, mille tõttu kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset kompensatsiooni 3 Riiklikku VEB Fondi kondatud nõuete hüvitamiseks. Kuigi sertifikaadid on väljastatud kui hüvitised, on sertifikaadi tingimustest lähtuvalt haldusorganitel ka kohustused aktiivselt tegutseda ning seda tegevusetust on kaebajad vaidlustanud. 11.Kaebust täiendati juhuks, kui eelnimetatud kohustamisnõue ei kuulu rahuldamisele, nõudega tunnistada õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadi õiglasel kompenseerimisel kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu (I kd tl 189-190). III VASTUSTAJA VASTUVÄITED EESTI VABARIIGI (VABARIIGI VALITSUSE KAUDU) 12.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 13.Eesti Panga koduleheküljel avaldatud ülevaatele „VEB Fondi asutamisest ja fondi tegevusest“ tuginevalt esitatud väide, et Eesti Vabariik on kohelnud sarnases olukorras olevaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid ebavõrdselt, on väär, sest nende erineva kohtlemise on põhjustanud Vene Föderatsioon , kelle tulenevat vastutust ei saa Eesti Vabariik kanda. 14.Eesti Vabariik ei andnud ega saanudki anda Riikliku VEB Fondi loomisega fondi kreeditoridele, sh kaebajatele lubadust, et riik mingi konkreetse aja jooksul lahendab VEB-s külmutatud vahenditega seotud küsimuse. Kuna fondi vahendid külmutas ühepoolselt Vene Föderatsioon, on kõik fondi kreeditorid olnud algusest peale teadlikud, et selle küsimuse lahendamine on sõltuvuses Vene Föderatsiooni poliitilisest tahtest.
11. Riigikogu 20.01.1993.a. otsusest ja Eesti Panga 25.01.1993 käskkirjast nr 15 tulenevalt sai fondi kreeditoridel tekkida üksnes õigus eeldada, et kui Vene Föderatsiooniga õnnestub lahendada külmutatud vahendite küsimus, siis saavad nad realiseerida neile väljastatud sertifikaadid VEB Fondi vara vastu. Kuna kaebajad võtsid sertifikaadid vastu, siis järelikult olid nad nõus riskiga, et külmutatud vahendite vabastamist tuleb neil võib-olla oodata väga kaua, mis on otseses sõltuvuses Eesti suhtes negatiivselt meelestatud Vene Föderatsiooni suhtumise normaliseerumisega.
12. Kaebajatele tekkisid Riikliku VEB Fondi sertifikaatide vastuvõtmisega sertifikaatidest tulenevad õigused, kusjuures neile õigustele ei ole kunagi vastandunud riigi kohustus kompenseerida sertifikaate muul viisil ja juhul, kui külmutatud varade arvelt peale varade vabastamist. Kui kaebajad keidsid, et sertifikaadid ja neist tulenevad õigused fondi varale, mis omakorda koosnes eranditult VEB-s külmutatud varast, ei ole nende jaoks kohane kompensatsioon, tulnuks neil vaidlustada Riikliku VEB Fondi sertifikaatide väljastamine.
13. Kaebajatele väljastatud VEB Fondi sertifikaadid ja neist tulenevad õigused on õiglaseks ja kohaseks kompensatsiooniks kaebajate nõuete koondamise eest Riiklikku VEB Fondi. Riigile ei tulene ühestki seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust kohustust kompenseerida kaebajatele väljastatud Riiklik VEB Fondi sertifikaat.
14. Kaebajad on esitanud põhiõiguste väidetaval õigusvastasel riivel põhineva nõude. AS A.O.Imbi ( pankrotis ) suhtes on kohus varasemalt tuvastanud, et ta on omandanud sertifikaadid n.ö.järelturult ja Riikliku VEB Fondi loomisega ei ole saanud toimuda AS A.O.Imbi ( pankrotis ) põhiõiguste riivet. Kaebustele ei ole lisatud tõendeid, millest nähtuks, et lisaks nimetatule oleksid AS Tartu Lihakombinaat ( pankrotis) ja AS Pärnu kalur Holding VEB Fondi 4 sertifikaatide nn algupärased omanikud. Seega eespoolmärgitud kaebajate osas põhiõiguste riivet toimuda ei ole saanud. Lisaks ei ole kaebajad põhiõiguste väidetavale riivele tuginedes nõude esitamisel tõendanud, et nemad või nende õiguseellased ei olnud Riigikogu 20.01.1993 otsuse vastuvõtmise ajal otseselt ega kaudselt riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvad ettevõtted. Valitseva nn Günter Dürigi teooria kohaselt puudub sellistel ettevõtetel ja juriidilistel isikutel põhiõigusvõime. Vastustaja esitatud dokumentidega on tõendatud, et AS Tartu Lihakombinaat ( pankrotis) põhiõigusvõimeline ei olnud, seega ei saa tõusetuda ka küsimust tema õiguste rikkumisest või vabaduste piiramisest. 19.Kuna kaebajate nõuete koondamise eest määrati kompensatsioon kindlaks vahetult Riigikogu 20.01.1993 otsusega ja selle alusel toimus ka kaebajate nõuete kompenseerimine, ei ole kaebajatel võimalik vaidlustada kompensatsiooni ja selle suurust 20.01.1993 otsust vaidlustamata. Kuna kaebajad ei ole Riigikogu 1993.a. otsust, selle alusel vastu võetud õigusakte ning teostatud toiminguid vaidlustanud, siis puudub neil ka õigus tugineda 30.12.2004 kohtule esitatud kohustamiskaebustes eelnimetatud õigusaktidest ja toimingutest tulenevatele asjaoludele ja tagajärgedele ning nende väidetavale õigusvastasusele. Riigikogu otsusest tulenevate vaidluste lahendamine halduskohtu pädevusse ei kuulu.
15. AS A.O.Imbi ( pankrotis), AS Tartu Lihakombinaat ja AS Pärnu Kalur Holding ei ole enne kohtusse pöördumist vastava taotlusega Vabariigi Valitsuse poole pöördunud, seega ei ole nad järginud kehtestatud menetluskorda.
16. Kaebajate suhtes ei viida läbi mingit haldus- ega muud menetlust. Riigikogu otsuse täitmine lõpetas ütlasi kaebajate suhtes läbi viidud nn haldus- ja kompenseerimismenetluse. Väidetavast õigusvastasest tegevusetusest VEB Fondi varade vabastamisel või alternatiivsete lahenduste otsimisel ei saa tuleneda kaebajatele õigust nõuda vastustajalt kohustamiskaebusega, et viimane ise kompenseeriks kaebajatele väljastatud VEB Fondi sertifikaadid. 22.Põhjendatud huviks

§ 10

lg 3 mõttes ei ole kaebajate seisukoht, et tuvastamiskaebuse rahuldamine teeb võimalikuks asuda läbirääkimistesse Eesti Vabariigiga. Selgitus, et tuvastamiskaebus teeb võimalikuks kahju hüvitamise kaebuse esitamise, on arusaamatu, sest kaebajad on välistanud kaebuste eesmärgina kahjuhüvitise saamise. Lisaks on kahjunõuded käesolevaks ajaks aegunud. Tuvastamiskaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest tuvastustaotlus on suunatud kaebajate väidetavale eraõiguslikule subjektiivsele õigusele vastanduva kohustuse täitmisega viivitamise õigusvastasuse kindlakstegemisele. IV KOLMANDA ISIKUNA KAASATUD SIHTASUTUSE VEB SEISUKOHAD 23.Kolmas isik toetab vastustaja seisukohti, peab põhjendamatuteks ning palub jätta need rahuldamata. esitatud kaebusi alusetuteks ja 24.Varasemate kohtulahenditega on tuvastatud asjaolu, et Eesti Vabariik, Eesti Pank ning Sihtasutus VEB ei vastuta Vene Föderatsiooni poolt NSVL Välismajanduspangas kontode külmutamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede eest. Tallinna Halduskohus tuvastas 05.03.2003.a. otsusega muuhulgas, et negatiivsed tagajärjed põhjustas Vene Föderatsiooni poolne tegevus, kuivõrd pangakontod külmutati Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13.01.1991.a. määrusega nr 2172/

1. Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsusega haldusasjas nr 2-3/612/2003 jäeti Tallinna Halduskohtu otsus muutmata ning AS A.O.Imbi ( pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 24.03.2004 määrusega asjas nr 3-7-2-3-14 leiti, et AS A.O.Imbi ( pankrotis) kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja menetlusse seda ei võetud. 5 Kolmas isik ei pea samade asjaolude pinnalt varasemates kohtuotsustes väljendatust vastupidisele seisukohale asumist. Ka leiab kolmas isik, et ei ole mõeldav konstruktsioon, kus Eesti Vabariigil ( samuti Eesti Pangal ja Sihtasutusel VEB ) puudub kahju hüvitamise kohustus, kuid samas lausb kohustus sooritada rahaline hüvitusmakse rahalise kahju ulatuses. Ka on kolmas isik seisukohal, et soovitav õigushüve taandub lõpuks rahalise kohustuse sooritamisele rahalise kahju ulatuses, sealjuures kompensatsiooni ulatus on seotud rahalise kahju ulatusega ( sertifikaadi nimiväärtusega) ning sisuliselt on seega tegemist rahalise kahju hüvitamise nõudega. 25.Kaebuse esitajad AS Tartu Lihakombinaat ( pankrotis) ja AS Pärnu Kalur Holding ei ole tõendanud, et nad omasid raha pangakontodel enne kontode külmutamist 13.01.1992 Vene Föderatsiooni poolt. Varasemalt on tuvastatud, et 13.01.1992 külmutatud kontodel ei omanud raha AS A.O.Imbi. Nähtuvalt Akke AS ja AS Saare Kalur kaebustest toimusid nende raha laekumised kontodele pärast kontode külmutamist.Järelikult teostati tehinguid nn külmutatud vahenditega, mida VEB siseselt võis vabalt kanda üle ühelt külmutatud kontolt teisele. Selliselt võiks kõik külmutatud VEB kontode omanikud kanda oma külmutatud valuutavahendid üle nn Eesti kontodele ja seejärel nõuda Eesti Vabariigilt VEB Fondi sertifikaatide rahalist hüvitamist. 26.Õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik põhjendatud huvi kaebuse esitajatel puudub. V KOLMANDA ISIKUNA KAASATUD EESTI PANGA SEISUKOHAD 27.Kolmas isik toetab vastustaja seisukohti, peab põhjendamatuteks ning palub jätta need rahuldamata. esitatud kaebusi alusetuteks ja 28.Sisuliselt on tegemist juba kõik kolm kohtuastet läbinud vaidlusega, mida kaebajad üritavad uuesti alustada. Varasemas kohtuvaidluses esitas AS A.O.Imbi oma nõude põhistamisena sisuliselt samu argumente mis käesolevas vaidluses. Kuigi formaalselt nõuavad kaebajad VEB Fondi sertifikaadi kompenseerimist, on kohustamiskaebuse eesmärgiks möödahiilimine asjaolust, et kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks on tähtaeg möödunud, samuti võimaldab kohustamiskaebuse esitamine vältida nõutava suuremahulise riigilõivu tasumist. 29.Kuna kaebajad on selgelt märkinud, et esitatud on kohustamiskaebus, tuleb nõustuda vastustajaga selles, et puuduvad seaduses nõutavad eeldused, mis võimaldaksid kohustamiskaebuse rahuldamist isegi kaaluda. Samuti tuleneb kolmanda isiku hinnangul eeltoodust, et kaebajate valikut kohustamiskaebuse esitamiseks tuleb aktsepteerida ka juhul, kui kaebajate väidetavate õiguste efektiivne kaitse selle tulemusena võimalikuks ei osutu. 30.Eesti Vabariik on teinud piisavaid jõupingutusi külmutatud vahendite vabastamiseks, ent Vene poole soovimatuse tõttu see võimalikuks osutunud ei ole. Ka Eesti Panga ja VEB Fondi ning Venemaa Föderatsiooni vastavate asutuste vahelistel läbirääkimistel on Eesti pool nõudnud järjekindlalt külmutatud vahendite kohest vabastamist ja pärinud aru varade kinnipidamise õigusliku aluse kohta. Vene asutused on Eesti poolt ignoreerinud ja vastanud taotlusele eitavalt, sidudes varade tagastamist endise NSVL välisvõla osas riikidevahelise kokkuleppe saavutamisega ja muude küsimustega. Tõusetunud küsimust ei ole võimalik juriidiliste meetoditega lahendada- Venemaa Föderatsioon ei ole rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni tunnustanud ja muud rahvusvahelised foorumid juriidilise lahenduse saamiseks puuduvad. 31.Seoses 02.03.2006 nõude täpsustamisega leiab kolmas isik, et kaebaja ei ole märkinud põhjendatud huvi ning teoreetiliselt võiks selliseks huviks olla kahju hüvitamise nõude 6 esitamine, ent kaebajad on selgitanud, et nad ei taotle Eesti Vabariigilt kahju hüvitamist. Lisaks on kahju hüvitamise nõue igal juhul aegunud ja rahuldamisele ei kuuluks. VI KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused rahuldamisele ei kuulu. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevaga. 33.

§ 19

lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, mistõttu kohus peab vajalikuks esmalt käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse piiride määratlemist. Kaebuse piirid määrab kindlaks vaidluse ese ning vaidluse eseme määrab kaebuse taotlus, mis omakorda koosneb teatavasti kahest elemendist, milleks on nõue ja nõude alus. Kohtule esitatud kaebustes on formuleeritud Eesti Vabariigi vastu nõue „kohustada Eesti Vabariiki ( Vabariigi Valitsuse kaudu) kompenseerima kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu.“. Kaebuste sisulisele läbivaatamisele eelnenud menetluses on kohus

§ 19

lg 7 tuginevalt kaebustes väljendatud eesmärkidest lähtuvalt kaebusi tõlgendanud kahju hüvitamise kaebustena, ent halduskohtu määrusele esitatud määruskaebuse menetluses on kaebuste esitajad kategooriliselt välistanud kaebuste eesmärgina kahjuhüvitise saamise ja on ka hilisemalt järjekindlalt kinnitanud kaebajate tahet esitada kohustamiskaebust. Kohtu kohustust kaebajate sellise tahte aktsepteerimiseks on kinnitanud nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus, seega on kaebuste eseme määramisega seotud küsimused lahendatud käesolevas haldusasjas varasemalt jõustunud kohtumäärustega , mistõttu nende küsimuste üksikasjalik uuesti käsitlemine kohtuotsuses vajalik ega põhjendatud ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11.2005.a. otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-54-05 rõhutanud, et ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ja kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse.

1. Vabariigi Valitsuse õigusvastase tegevuse ehk siis nõude aluseks oleva toimingu kohta on kaebuste esitajad menetluse kestel esitanud erinevaid käsitlusi. Esialgselt kohtule esitatud kaebustes on kaebajad leidnud, et avaliku võimu kandjad on teostanud avalikes huvides kaebajatele kuuluva nõudeõigusega toiminguid, mis on viinud kaebajate vara käsutamise võimatuseni ning haldusekandjate tegevusetusest tulenevalt kaebuse esitajatele nende vara tagastatud ei ole, mistõttu tuleb kaebajatele „kaotatud vara eest määrata hüvitis, mis kompenseeriks talle avalikest huvidest lähtunud ebavõrdse kohtlemise tõttu osaks saanud ebaõigluse“. 02.03.2006 kohtuistungil selgitasid kaebajad, et nad on asunud realiseerima VEB Fondi sertifikaatidest neile tulenevaid subjektiivseid õigusi, nimelt õigust nõuda sertifikaatide kompenseerimist ning et sellele subjektiivsele õigusele vastanduv kohustus on muutunud sissenõutavaks ja selle kohustuse kandjaks on Eesti Vabariik. Seega kaebuste esitajad sidusid nõuded, nõuete aluseks olevad väidetavad subjektiivsed õigused ja neile vastanduvad kohustused vahetult VEB Fondi sertifikaatidega. 22.05.2006 määruskaebuse menetluses on kaebajad selgitanud, et kaebajate suhtes viiakse läbi haldusmenetlust ning kaebajad on esitanud kohustamiskaebuse menetluse eesmärgile- nõuete kompenseerimisele- vastava haldusakti saamiseks. Kaebuste esitajate väitel saab haldusmenetluse käigus esitada kohustamiskaebust ja vaidlustada viivitust, kui mõistliku aja jooksul ei ole asja lahendatud. Eeltoodust tulenevalt on õigusvastase tegevusena ehk nõude alusena käsitletud viivitust Eesti Panga ja Sihtasutuse VEB poolt läbi viidavas haldusmenetluses ning kohustamiskaebus on esitatud haldusakti saamiseks. Tallinna Halduskohtu 17.04.2007 määrusele esitatud määruskaebuse menetluses on kaebajad põhjendanud kompensatsiooni maksmiseks kohustamise nõuet asjaoluga, et Riigikogu 1993.a. otsuse alusel moodustatud fond ei ole suutnud ebapiisava tegevuse tõttu kaebuste esitajate 7 varalisi õigusi tagada. Sellega on kaebajate arvates tekkinud alus muu hüvitise maksmiseks kui fondi sertifikaadid.
2. Kaebuste esitajad on määruskaebuste menetluses rõhutanud, et kaebuste eesmärgiks ei ole vaidlustada kaebuse esitajatele VEB Fondi sertifikaatide väljaandmist ega muid sellega seotud toiminguid. 04.11.2008 kohtuistungil on kaebajate esindaja selgitanud, et Riigikogu
4. 1993 otsus "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta“ kaebajate õigusi ei riku, samuti kinnitas kaebajate esindaja, et kaebajate õigusi ei riku ning vaidlustatud ei ole nõuete üleviimist VEB Fondi ( III kd, tl 208). Eeltoodust tulenevalt ei käsitle kohus kaebuste esitajate varasemaid väiteid kaebajate õiguste rikkumisest seonduvalt Riigikogu ülalnimetatud otsusega, nõuete üleviimisega VEB Fondi ning sertifikaatide väljastamisega. Kaebajad on põhjendanud kompensatsiooni maksmiseks kohustamise nõuet asjaoluga, et Riigikogu 1993.a. otsuse alusel moodustatud fond ei ole suutnud ebapiisava tegevuse tõttu kaebuste esitajate varalisi õigusi tagada. Kaebuse aluseks ei ole järelikult mitte pangakontode arvete külmutamine või riigi poolt 1993.a. üksnes fondi sertifikaatide kaudu hüvitise maksmine, vaid riigi tegevusetus Riikliku VEB Fondi kaudu kaebajate huvide kaitsmisel. Samas on kaebajad viimatinimetatud kohtuistungil selgitanud, et taotletava kompensatsiooni all peavad kaebajad silmas nii kompensatsiooni sertifikaatide eest ehk siis arvelduskontodel olnud summade hüvitamist kui ka kompensatsiooni viivituse eest. 36.Riigikohtu halduskolleegium on 06.03.2001.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-01 selgitanud:“Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui vastustaja on kohustatud sooritama toimingu, kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt, toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest“. Kohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul eeldused kohustamiskaebuse rahuldamiseks.
5. Nagu eespool märgitud, on kaebusest tulenevalt kohustamisnõude aluseks riigi tegevusetus. Määruskaebustes on kaebuste esitajad selgitanud, et nad vaidlustavad Sihtasutuse VEB ja Eesti Panga tegevusetuse NSVL Välismajanduspangas külmutatud VEB Fondi varade vabastamisel.

§ 6

lg 1 p 2 kohaselt võib kaebusega taotleda peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Seega kohustamiskaebuse eesmärgiks on rikutud õiguste taastamine õiguserikkumise kõrvaldamise kaudu . Kaebuste kohaselt on kaebajate õigusi rikkuvaks riigi tegevusetus ( kaebajate õiguste realiseerimist on takistatud tegevusetusega)VEB Fondi varade vabastamisel. Kaebuste esitajad on määruskaebuste menetluses märkinud, et siseriiklike lubaduste andmine, mis seab Riikliku VEB Fondi sertifikaadi omanike nõuete rahuldamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, toob riigile – esmajoones Vabariigi Valitsusele- kaasa ka kohustuse tegutseda selle nimel, et vastav leping sõlmitaks ( II kd, tl 128) ning kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kaebustes väidetud vastustaja tegevusetusest ei saa tuleneda õigust nõuda kohustamiskaebusega, et Eesti Vabariik ise kompenseeriks kaebajatele väljastatud VEB Fondi sertifikaadid, samuti kompenseeriks väidetud viivituse, vaid kaebajad saaksid nõuda nende toimingute teostamist, millega riik on väidetavalt viivitanud. Nõudes kohustamiskaebusega nii kompensatsiooni viivituse eest kui ka arvelduskontodel olnud summade hüvitamist olukorras, kus kaebajad on ise tunnistanud, et nende õiguste pöördumatu rikkumisega tegemist ei ole, ei soovi kaebuste esitajad samas esmaste õiguskaitsevahendite rakendamist, millega kaasneb 8 väidetavalt rikutud õiguste taastamine õiguserikkumise kõrvaldamise kaudu . Kohustamiskaebuste kaebetähtajaga seoses toimunud määruskaebuse menetluses on kaebajad märkinud, et nende õiguste pöördumatu rikkumise hetkeks saab alles nimetada hetke, kui fondi kreeditoridele teatatakse, et SA VEB, Eesti Panga ja Eesti Vabariigi haldustegevus, mis on suunatud sertifikaadi omanikele vara tagastamisele, lõpetatakse, ning kaebajatele teatatakse, et sertifikaadid kaotavad kehtivuse ning muud kohast menetlust ei järgne. Seega kaebajad ei väida oma õiguste pöördumatut rikkumist ning teiselt poolt vastustaja ja kolmandad isikud peavad jätkuvalt võimalikuks kaebuste esitajate varaliste õiguste kaitset ning vaidlust ei ole selles, et SA VEB eksisteerib ning talle pandud ülesandeid täidab. Kaebuste esitajad ei nõua ka Riigikogu otsusega ette nähtud kaebustes väidetud riigi tegevusetuse tõttu ebapiisava hüvitusmehhanismi muutmist, vaid soovivad, et lisaks viivituse kompenseerimisele riik hüvitaks sertifikaadid. Kaebuste väitel on rikutud kaebuste esitajate põhiõigust korraldusele ja menetlusele, ent kaebustes ei ole viidatud ühelegi avaliku õiguse normile, millest tuleneks riigi kohustus hüvitada viivitus või kompenseerida ise sertifikaat, iseäranis, kui kaebajate kinnitusel sealjuures kaebajate õiguste pöördumatu rikkumisega tegemist ei ole. Muu hulgas märgib kohus, et toimingu sooritamisele suunatud kaebuse rahuldamise üheks eelduseks on, et vaatamata kaebaja taotlusele toimingut veel sooritatud ei ole. Kohtuasjas esitatud Riigikantselei 05.01.2006.a. kirjast nr 8-5.4/06-00023 ( I kd, tl 176) nähtub, et kaebajatest AS A.O.Imbi ( pankrotis), AS Tartu Lihakombinaat ja AS Pärnu Kalur Holding enne kohtusse pöördumist Vabariigi Valitsuse kohustamiseks VEB Fondi sertifikaadi kompenseerimiseks vastava taotlusega Vabariigi Valitsuse poole pöördunud ei ole.

1. Vaatamata Riigikohtu 12.12.2006 määruses käesolevas haldusasjas väljendatud seisukohtadele ja 14.02.2007 kohtumääruses kohtu poolt tuvastatule, mille kohaselt kaebajate nõuete Riiklikku VEB Fondi koondamised kompenseeriti lõplikult Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse alusel väljastatud VEB Fondi sertifikaatidega ning haldusmenetlus, mis oli suunatud kompenseerimisele, sellega lõppeski, on kaebajad esitanud väiteid lähtuvalt käsitlusest, nagu oleks kaebuse esitajatel õigus nõuda Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse punktis 4 nimetatud nõuete muul viisil kompenseerimist peale sertifikaatide. Kohus rõhutab siinkohal veelkord, et kaebajatele oli Riigikogu otsuse Riigi Teatajas avaldamise päevast tehtud teatavaks riigi keeldumine maksta nõuete eest muud või täiendavat kompensatsiooni peale VEB Fondi sertifikaatide. Riigikogu viidatud otsuse punktist 3 tulenevalt on Riikliku VEB Fondi sertifikaatide näol tegemist väärtpaberile omaseid tunnuseid omava instrumendiga. Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse p 4 kohaselt otsustati kompenseerida Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega PEAP ja UBB klientide need nõuded pankade vastu, mis on seotud endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega. Seega määrati Riigikogu 20.01.1993.a. otsusega kindlaks hüvitis kaebajate nõuete eest ning Riiklikku VEB Fondi koondatud nõuete eest kaebuse esitajatele väljastatud sertifikaadid ongi selleks kompensatsiooniks.Kaebuste esitajad on nende nõuete eest Riigikogu otsusega ette nähtud kompensatsiooni kätte saanud ning väited, et riik ei ole alustatud kompenseerimismenetlust lõpule viinud, on ekslikud. Riigikogu otsuse täitmine lõpetas ühtlasi kaebajate suhtes läbi viidud nn haldus- ja kompenseerimismenetluse ning kaebajate suhtes mingit haldus- ega muud menetlust läbi ei viida. 39.Siinkohal märgib kohus, et kaebuste käsitlus, mille kohaselt Riikliku VEB Fondi sertifikaatide näol on tegemist eelhaldusaktidega, on ekslik. Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse punktist 3 nähtuvalt emiteerib Riiklik VEB Fond temasse koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate. Eesti Panga 25.01.1993 käskkirjaga nr 15 kinnitatud VEB Fondi sertifikaatide tingimuste p 1 kohaselt on Riikliku VEB Fondi sertifikaat nimeline väärtpaber, mis väljendab õigust sertifikaadiga esindatud osale fondi varadest ning sama dokumendi punkti 3 kohaselt on sertifikaat turul vabalt ostetav ja müüdav ning nagu nähtub haldusasjas esitatud 9 dokumentidest, on kaebajatest vähemalt AS A.O.Imbi ( pankrotis) omandanud nõude aluseks olevad sertifikaadid aastaid peale Riikliku VEB Fondi loomist, nõuete sinna koondamist ja sertifikaatide väljastamist. Seega VEB Fondi sertifikaat ei ole eelhaldusakt ega haldusakt, vaid on eraõigusliku olemusega väärtpaber, millest saavad kaebajatele tuleneda ennekõike eraõiguslikud nõuded. Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse punktist 3, Eesti Panga 25.01.1993.a. käskkirja nr 15 punktist 2 ja Eesti panga 25.01.1993 käskkirjaga kinnitatud VEB Fondi sertifikaatide tingimustest tulenevalt on kaebajate nõude aluseks olevad sertifikaadid neile emiteerinud mitte Eesti Vabariik, vaid Riiklik VEB Fond.
2. Riigikogu 20.01.1993.a. otsusega ega muude õigusaktidega ei ole Eesti Vabariik võtnud endale kohustust Vene Föderatsiooni poolt külmutatud varade eest mistahes tingimustel maksta ise ja oma vahenditest kompensatsiooni. Kaebuste esitajad on võtnud vastu Riigikogu 20.01.1993.a. otsusega toimunud nõuete koondamise eest VEB Fondi sertifikaadid ja on neile nõuete koondamise eest määratud kompensatsiooni ja selle suurusega nõustunud. Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikutega selles, et sertifikaatide väljastamise järgselt tulenevad kaebajatele vaid neile väljastatud VEB Fondi sertifikaatidest tulenevad varalised õigused , sealhulgas õigus sertifikaati turul vabalt võõrandada ja õigus oodata Riikliku VEB Fondi varade realiseerimist . Eesti Panga käskkirjaga nr 15
3. jaanuarist 1993 kinnitati Riikliku VEB Fondi sertifikaatide tingimused ja väljaandmise kord. VEB Fondi sertifikaatide tingimuste punktist 1 ja Riigikogu ülalmärgitud otsuse punktist 3 tuleneb, et igal sertifikaadil on nominaalväärtus, mis näitab, millises ulatuses on sertifikaadi omanikul õigus VEB Fondi varadele ning nagu kohus on märkinud ka eespool, on Riikliku VEB Fondi varaks Riigikogu otsuse punktidest 1 ja 2 tulenevalt külmutatud summad endises NSVL Välismajanduspangas. Kaebuste esitajatele pidi seega tulenevalt Riigikogu otsusest ja VEB Fondi sertifikaatide tingimustest olema teada, et sertifikaadid väljendavad nende omanike õigust fondi külmutatud varale ning järelikult pidid olema arusaadavad ka sertifikaatidega kaasnevad majandusriskid. Ülaltoodust tulenevalt pidi olema kaebajatele ka mõistetav asjaolu,et nende sertifikaatide reaalne väärtus sõltub Vene Föderatsiooni poolt kõnealuse vara vabastamisest. Eesti Vabariik ei andnud ning ei saanudki anda Riikliku VEB Fondi loomisega fondi kreeditoridele, sh kaebajatele lubadust, et riik mingi konkreetse aja jooksul lahendab VEB-s külmutatud vahenditega seotud küsimuse. Asjas esitatud dokumentidega on tõendatud, et fondi vahendid külmutas ühepoolselt Vene Föderatsioon ning kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikutega selles, et fondi kreeditorid on olnud algusest peale teadlikud, et selle küsimuse lahendamine on sõltuvuses Vene Föderatsiooni poliitilisest tahtest. VEB Fondi sertifikaatide tingimuste punktist 7 tulenevalt pidi olema kaebajatele mõistetav, et sertifikaatidega esindatud nõuded kuuluvad vastavalt proportsionaalselt rahuldamisele siis, kui VEB Fondi külmutatud varad Vene Föderatsiooni poolt vabastatakse. Nimetatud
4. punkti kohaselt toimub fondi sertifikaatidega esindatud nõudeõiguse rahuldamine ühekorraga või järkjärguliselt vastavalt fondi varade realiseerimisele ning proportsionaalselt kõigi sertifikaadiomanike vahel. Tingimuste
5. punkti viimane lõik sätestab, et sertifikaat on valdaja nõudel vahetatav VEB Fondi volituse vastu nõude esitamiseks NSVL Välismajanduspangale sertifikaadi nimiväärtuse ulatuses. Volitus ei ole tagasivahetatav sertifikaadi vastu. Seega, nähes sertifikaadi omanikule ette õiguse vahetada sertifikaat välja volituse vastu sertifikaadile vastava summa ulatuses nõudeõiguse iseseisvaks teostamiseks, ei seotud sertifikaadi omanikke ka Riikliku VEB Fondiga. Eespooltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustaja ja kolmandate isikutega selles, et kaebajatel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et sertifikaadid omandavad konkreetse aja jooksul konkreetse turuväärtuse ja seega on ka põhjendamatu väide sertifikaadi omanike varaliste õigustega seotud küsimuste mõistliku aja jooksul lahendamata jäämisest ja põhiõiguste riivest. Siinkohal märgib kohus ka, et menetlusosaline on

§ 15

lg 3 kohaselt kohustatud põhjendama oma väiteid tõenditega Vaatamata kaebustes väidetud põhiõiguste riivele tugineva 10 nõude esitamisele ei ole kaebuste esitajad tõendanud, et nemad või nende õiguseellased ei olnud Riigikogu 20.01.1993.a. otsuse vastuvõtmise ajal riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvad ettevõtted. Riigile või kohalikule omavalitsusele kuulunud ettevõtetel puudus põhiõigusvõime, kuna nende taga oli avalik, mitte erahuvi . Seega väites põhiõiguse riivet lasub kaebajal muu hulgas kohustus tõendada sellise õiguse olemasolu ning ekslik on kaebajate seisukoht, et sellise õiguse olemasolu tõendamiskohustus lasub vastustajal. Vastustaja poolt kohtule esitatud Tartu Maavalitsuse 19.12.2005.a. kirja nr 10-02/2943 ( I kd tl 178) ja Rahandusministeeriumi 15.12.2005.a. kirja nr VII-7/16201 ( I kd tl ) tulenevalt ei olnud AS Tartu Lihakombinaat ( pankrotis) põhiõigusvõimeline

1. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et VEB-s külmutatud varade küsimust on käsitletud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelistel läbirääkimistel alates läbirääkimiste 9.voorust ( 02.-04.03.1993)majandusküsimuste töögrupis ( Eesti-Vene läbirääkimiste 9.vooru majandusküsimuste töögrupi koosoleku protokoll I kd, tl 143-146; läbirääkimiste 10.vooru majandusküsimuste töögrupi koosoleku protokoll I kd, tl 148-150; läbirääkimiste 11.vooru majandusküsimuste töögrupi koosoleku protokoll I kd tl 151-153, samuti läbirääkimiste 18.vooru majandusküsimuste töögrupi koosoleku protokoll I kd, tl 154155). Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et alates 1993.a. juulikuust ( 13.voor 13.14.07.1993) on nimetatud küsimus seostatud endise NSV Liidu endise välisvõla ülevõtmisega ning vastustaja ja kolmandate isikute seletusel soikusid läbirääkimised NSV Liidu relvajõudude väljaviimise kohta nn juulilepete sõlmimisel 26.07.1994.a. Vastustaja kinnitusel riikidevahelised läbirääkimised VEB-s külmutatud varade üle taastunud ei ole põhjusel, et küsimuse ülesvõtmine poliitiliselt võimalik olnud ei ole. Lisaks riikidevahelistele läbirääkimistele nähtub esitatud dokumentidest , et külmutatud vahendite vabastamise küsimusi on tõstatanud Eesti Pank ja VEB Fond Venemaa Föderatsiooni vastavate asutustega suhtlemisel. Nii on VEB Fondi ja PEP 07.05.1996.a. kirjaga nr 1-10/1262 (Ikd, tl 156) , VEB Fondi 03.02.1997 kirjaga nr 8 ( I kd, tl 157) lahendatud PEP-i blokeeritud korrespondentkontode VEB Fondi nimele ümbervormistamist, Eesti Panga 07.07.2000 kirjaga nr 2146 (I kd, tl 158), milles viidatakse NL VEB-i 13.04.1992 UBB-le adresseeritud kirjas nr 169/1102 toodule ning päritakse , kas pärast 01.01.1992 laekunud summade kasutamine on piiratud ning nende vahendite kasutamise võimatuse korral on palutud teavitada õiguslikust alusest, millele Vene Föderatsioon tugineb. Eesti Panga 28.12.2000.a. kirjas on käsitletud blokeeritud kontodele vahendite kandmisega seotud küsimusi põhjusel, et VEB-i tegevus ei vastanud Venemaa Föderatsiooni Keskpangast Eesti Pangale saadetud informatsioonile. NL VEB-i 12.07.1993 kirjast nr 330/02-DVD ( I kd, tl 161-163), 21.12.1993.a. kirjast nr 62/3302 ( I kd, tl 164-165); 11.06.1997.a. kirjast nr 278/3302 ( I kd, tl 166) ja 16.08.2000 kirjast nr 435/001101 ( I kd, tl 167) nähtuvalt on varade tagastamise küsimus seostatud NSV Liidu välisvõla osas riikidevahelise kokkuleppe saavutamisega, samuti muude finantsküsimuste lahendamisega. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesoleva ajani külmutatud varade vabastamise küsimuse lahendamata jäämist pidada avaliku võimu soovimatuseks küsimust lahendada ning vastustaja ja kolmandad isikud ei ole väitnud, et kaebuste esitajate varaliste õiguste kaitse jätkuvalt võimalik ei ole. 42.Nõude põhjendamine T.Kümmeli raamatus „Isamaa rüüstajad“ avaldatud seisukohtadega, samuti tuginemine Riigikogu liikmete poolt väidetavalt avaldatud kahtlustele pärast 01.01.1992 NL VEB-i laekunud summade kasutamise piiratuse kohta ei lükka ümber asjas esitatud dokumentaalsetes tõendites sisalduvat - NSVL Välismajanduspanga 30.07.1992.a. kirjast nr 3603/0735/817 ( I kd, tl 70), samuti 16.08.2000 ( I kd, tl 167)kirjast nr 435/001101 , samuti Vene Föderatsiooni Keskpanga 29.12.1992.a.kirjast nr 19-7-007/3023 tuleneb üheselt selgelt, et kaebuses väidetud vahendite vaba kasutamine võimalik ei ole ning ka pärast 01.01.1992 11 laekunud vahendite vaba kasutamine seoti endise NSV Liidu välisvõla ülevõtmisega endiste liiduvabariikide poolt. Kaebuste esitajad, väites koopiate olemasolu dokumentidest, mis kinnitavad, et pärast 01.01.1992 VEB-i kontodele laekunud summad olid vabalt kasutatavad, on jätnud tähelepanuta, et kuigi NL VEB-i 13.04.1992 UBB-le adresseeritud kirjast nr 169/1102( I kd, tl 16) ning E.Reitsniku 28.02.1992.a. kirjast nr 10/1-18/220 Eesti Panga presidendile ja asepresidendile ( I kd, tl 17-118) , on võimalik järeldada, et NL VEB lubab alates 01.01.1992 laekuvaid summasid vabalt kasutada, nähtub VEB-i ajaliselt hilisematest kirjadest, et kaebuses väidetud vahendite vaba kasutamine võimalik ei ole ning VEB-i laekunud summade (nii enne kui pärast 01.01.1992) kasutamine otsustatakse pärast endise NSV Liidu sise- ja välisvõla jagamise printsiipides kokkuleppimist. 43.Eesti Panga koduleheküljel avaldatud ülevaatele „VEB Fondi asutamisest ja fondi tegevusest“ tuginevalt kaebustes esitatud väite, mille kohaselt 1994.aastal on VEB-i jäänud füüsiliste isikute rahalised vahendid füüsilistele isikutele täielikult välja makstud ning sellest tulenevalt tehtud järelduse sarnases olukorras olevate füüsiliste ja juriidiliste isikute meelevaldsest ebavõrdsest kohtlemisest osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et viidatud dokumendis on objektiivselt põhjendatud füüsilistele isikutele väljamaksete tegemist:“ 07.12.1992 ilmus Vene Föderatsiooni Presidendi ukaas nr 1565 "Meetmetest endise NSVL-i sisevaluutavõla reguleerimisel".Ukaasi
2. punkti kohaselt hakati VEB-i kohustusi füüsiliste isikute ees kustutama alates 01.07.
3. a kliendi esimesel nõudmisel ilma piiranguteta konto saldo piirides.Ukaasi ilmumisest informeeris Venemaa Keskpank Eesti Panka oma kirjas nr 197-007/3023 29.12.1992 ( I kd, tl 177), lisades kirja lõpus, et VEB-i kohustused Eesti juriidiliste isikute ees kustutatakse pärast endise NSVL-i välis- ja sisevaluutavõla jagamise printsiipide kindlaksmääramist.1.03.1994 teatas VEB oma kirjas nr 303610/LK, et on alustatud Vene Presidendi nimetatud ukaasi realiseerimist ning paluti lisatud vormi kohaselt vastavate isikute andmeid. Pärast vastavate andmete esitamist maksti füüsilistele isikutele välja kokku /../Võttes aluseks keskmised EEK kursid moodustavad väljamakstud summad ligikaudu 3,5 miljonit Eesti krooni.“. Eeltoodust tulenevalt on ekslik väide, et Eesti Vabariik on kohelnud sarnases olukorras olevaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid ebavõrdselt, sest nende isikute erineva kohtlemise on põhjustanud Vene Föderatsioon , kelle tegudest ( kas kliendi vara oli Vene Föderatsiooni poolt külmutatud või mitte) tulenevat vastutust ei saa Eesti Vabariik kanda.
4. Ükski kaebajatest ei ole tõendanud, et tegemist on VEB Fondi sertifikaatide algupäraste omanikega. Kaebuse esitajatest AS A.O.Imbi osas on tuvastatud Tallinna Halduskohtu 05.05.2003.a. otsusega nr 3-83/2003 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003.a. otsusega, et ta omandas VEB Fondi sertifikaadid järelturult ning pidi olema seega teadlik sertifikaadi tingimustest ja sellega kaasnevatest riskidest. Puuduvad tõendid selle kohta, et AS Tartu Lihakombinaat ja AS Pärnu Kalur Holding oleksid eelnevalt omanud rahalisi vahendeid kontodel, mis 13.01.1992 külmutati. Nähtuvalt Akke AS kaebusest algasid laekumised tema Vnešekonompangas olevale UBB korrespondentkontole 23.jaanuarist 1992.a., AS Saare Kalur kontole toimus raha laekumine kaebuse kohaselt 10.02.1992.a. , seega leidsid raha laekumised kontodele aset pärast kontode külmutamist Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 13.01.1992.a. Eeltoodust järelduvalt ei omanud kaebuste esitajad enne kontode külmutamist 13.01.1992 raha pangakontodel ning eelkirjeldatud tehinguid teostati nn külmutatud rahaliste vahenditega, mida VEB –siseselt võis ühelt külmutatud kontolt teisele üle kanda. Kohus nõustub vastustajate ja kolmandate isikutega selles, et omandades kas siis sertifikaadid või leidis rahade liikumine aset pärast kontode külmutamist, on põhjendamatu kompensatsiooni nõudmine Eesti Vabariigilt. 12 45.02.03.2006.a. esitasid kaebajad nõude täpsustuse ( I kd, tl 189-190), milles muu hulgas formuleeriti alternatiivne nõue :„Tunnistada, et Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadi õiglasel kompenseerimisel kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu, on õigusvastane.“ Kaebajad põhjendasid alternatiivse nõude esitamist sellega, et kuna esitatud kohustamiskaebused sisaldavad endas ka sertifikaatide kompenseerimisel sertifikaatide alusel raha või muu hüve andmisel tegevusetuse ja viivituse õigusvastasusele hinnangu andmist, paluvad kaebajad alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et kohustamiskaebust sellisel kujul võimalik rahuldada ei ole, kaebus läbi vaadata tuvastamiskaebusena.

§ 7

lõike 1 teise lause kohaselt on toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitatava kaebuse esitamise eelduseks kaebuse esitaja põhjendatud huvi, mis vastavalt

§ 10lõikele 3 tuleb samuti kaebuses ära näidata.

Kaebuse esitaja ei ole kaebuses esitatud alternatiivse taotluse puhul nimetatut märkinud. 02.03.2006 kohtuistungil on kaebajate esindaja väitnud, et põhjendatud huvi on toodud välja kaebuse põhjendustes. Kohtule esitatud kohustamiskaebustes tuvastamiskaebuste esitamiseks vajalikku põhjendatud huvi määratletud ei ole ning sellele on kohus juhtinud tähelepanu ka kohtumääruses. Samal eespoolnimetatud kohtuistungil on kaebajad selgitanud, et põhjendatud huviks tuvastamiskaebusel on kaebuse esitajate soov astuda Eesti Vabariigiga läbirääkimistesse või esitada kahju hüvitamise kaebus. 46.Kohus leiab, et kaebuse esitajal tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu

§ 7lg 1 mõttes tõendatud ei ole.

Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata lähtudes kahest aspektist: esiteks saab isikul toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi olla juhul kui isikul on selle toiminguga otsene ja isiklik puutumus ning teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi oma rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebuse esitajate väidetu, mille kohaselt võimaldab tuvastamiskaebuse rahuldamine astuda Eesti Vabariigiga läbirääkimistesse , põhjendatud huvina käsitletav ei ole. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tuvastamiskaebuse rahuldamine Eesti Vabariigile läbirääkimiste kohustust ei loo ning huvi veenduda toimingu õigusvastasuses põhjendatud huvina käsitletav ei ole. Kaebajad ei ole toonud esile ühtki sellist asjaolu, mis takistaks neil Eesti Vabariigiga läbirääkimistesse astumast tuvastamiskaebusest sõltumatult. Samuti on kaebuste esitajad selgitanud 02.03.2006 kohtuistungil, et tuvastamiskaebuse rahuldamine teeb võimalikuks kahju hüvitamise kaebuse esitamise. Käesolevas haldusasjas on kaebuste esitajad korduvalt rõhutanud, et kohtule esitatud kaebuste eesmärgiks ei ole kahjuhüvitise saamine, sealhulgas on kaebajad vaidlustanud kohtumääruse, milles kohus kaebuste sisust ja eesmärgist lähtuvalt tõlgendas kaebusi kahju hüvitamiseks esitatud kaebustena, rõhutades, et põhjendatud ei ole nõude lahendamine, mille menetlemist kaebuse esitaja ei soovi. Järelikult tuvastamiskaebuse eesmärgina kahjuhüvitise saamine käesoleval juhul, tulenevalt kaebuste esitajate eneste poolt korduvalt resoluutselt väljendatud kahjunõuete esitamise välistamisest, põhjendatud huviks olla ei saa .Kuna kaebuse esitajad on välistanud kompenseerimisnõuete kahjunõuetena menetlemise, ei saa tõusetuda küsimust riigivastutusest seoses väidetava õigusvastase tegevusetusega. VII MENETLUSKULUD 47.

§ 92

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, sama paragrahvi lõike 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja on esitanud menetluskulud nõude suuruses 333 167,05 krooni, kulude nimekirja ja kuludokumendid ( III kd, 13 tl 161-190) . Kohus, arvestades, et Vabariigi Valitsust on volitatud käesolevas haldusasjas esindama Justiitsministeerium, leiab Riigikohtu sellealasele praktikale tuginevalt, et vastustaja puhul tuleb ametnike koosseisu ja vastavat ettevalmistust ning kaebuse motiive silmas pidades eeldada võimet kohtumenetluses osalemiseks ilma, et oleks objektiivselt põhjendatud lepinguliste esindaja kasutamine. Kuna

§ 93

lg 5 sätestatu , mille kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, hõlmab ka kohtu õiguse jätta välja mõistmata menetluskulud, mis osundatud sättes nimetatud tingimustele ei vasta, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on tegemist kirjeldatud juhuga ning menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Lea Kuuse kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.10.2010 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

4. Rahuldada Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding apellatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2008 otsus haldusasjas 3-04-469 kohustamisnõuete rahuldamata jätmist puudutavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Rahuldada kaebused osaliselt ja kohustada Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 14