Obsah (10)

§ 115§ 75§ 99§ 98§ 103§ 84§ 118§ 105§ 119§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprillil 2009. a Tallinnas Haldusasja number 3-08-1465 Haldusasi Amserv A

§ 115lg 1, lg 3 ja § 117 lg 1.

Kaebuse esitaja vaidlustas intressinõude 12.08.2009 Tallinna Halduskohtus ning taotles maksuotsuse ja intressinõude peale esitatud kaebuste liitmist ühte menetlusse. 17.09.2008 kohtumäärusega liitis kohus kaebused ühte menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT Maksuotsuse peale esitatud kaebus

1. Maksuhaldur määras revisjoniperioodiks maksustamisperioodid jaanuar 2005 kuni detsember 2006, kuid asus kontrollima ja määras maksu ka seoses maksustamisperioodiga detsember
2. Revisjoni tulemusena saab maksuotsust anda ainult kontrollitava maksustamisperioodi kohta, vastasel juhul muutuks

§ 75lg 3 nõue ainetuks.

17.12.2004 vaidlusaluse erisoodustuse tegemine ei mahu kontrollitavasse maksustamisperioodi ning see on tuvastatud maksuhalduri poolt õigusvastase, ilma kontrolli või revisjoni alustamata läbi viidud menetluse raames. 17.12.2004 vaidlusaluse erisoodustuse maksustamisele ei laiene

§ 99

lg 1 p-s 3 sätestatud revisjoni ajaks aegumise peatumine.

§ 98lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkas kulgema Tu

MS § 54 lg-s 1 nimetatud deklaratsiooni esitamise tähtpäevast,

1. jaanuarist 2005 ning saabus 10.01.
3. Maksuhaldur ei ole kontrollinud, kas Nekst Car OÜ on deklareerinud ja tasunud tehingult Sampo Pank AS-ga käibemaksu vastavalt 18.09.2006 ostu-müügi lepingule. 2

§ 103

lg 1 p 3 järgi maksuotsus muudetakse topeltmaksustamise vältimiseks teineteist välistavate maksuotsuste tõttu. Riigikohtu lahendis nr. 3-3-1-56-05 märgitakse, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega. Maksuhaldur on asunud kaebuse esitajalt nõudma käibemaksu tehingult, millega Sampo Pank AS ostis sõiduki Toyota Land Cruiser Nekst Car OÜ-lt. Maksuhalduri maksukäsitlus on motiveerimata ning tuleb tühistada ainuüksi motiveerimisnõuete rikkumise tõttu. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri väitega, et autot Eestist välja ei viidudki. Amserv Auto AS asukohast Lätti on maad ca 160 km, mille läbimiseks kulub ca 2 tundi. Asjaolu, et sõiduk viidi 18.09.2006 Lätti ja anti 19.06.2006 üle J. M.ile uuesti Tallinnas, ei ole kuidagi üksteist välistavad. Kõik tehingute jadaga puutuvuses olevad füüsilised isikud kinnitavad, et sõiduk oli SIA Nekst Grupp poolt plaanitud realiseerida Lätis. Amserv Auto AS on toiminud heauskselt ja hoolikalt. Maksuotsuses väidetud hoolsusnõuete rikkumine ei anna alust

§ 84kohaldamiseks.

Maksuhaldur on nii sisulise kui ka õigusliku aluseta asendanud omavahelises tehingus Nekst Car OÜ Amserv Auto AS-ga. Kui Nekst Car OÜ on jätnud riigile käibemaksu tasumata, peaks maksuhaldur oma nõude suunama Nekst Car OÜ vastu. KMS ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik käibemaksu tasumisest. Kuna maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma arveid esitanud äriühingutelt, on ostjale sama summa määramise puhul tegemist topeltmaksustamisega. Kaebuse esitaja peab tõenäoliseks, et Nekst Car OÜ on vaidlusaluselt tehingult käibemaksu juba tasunud, kuid isegi juhul, kui see on tasumata, on kohustatud isikuks Nekst Car OÜ, mitte kaebuse esitaja.

1. Amserv Auto AS tasus arvete alusel perioodil 2005-2006 Rocca al Mare Kooli AS-le igakuiselt ujula kasutamise eest. Arvete tasumise eesmärk oli võimaldada ujulat Amserv Auto AS töötajatele vastavalt töötervishoiuarsti soovitustele, mis revisjoni käigus maksuhaldurile esitati. TuMS § 32 lg 2 ning TTTS § 13 lg 1 p-de 6 ja 7 järgi nende koosmõjus on töötervishoiuarsti soovituste järgimisel tehtud kulud ettevõtluse kulud. Maksuhaldur on varasemas praktikas töötervishoiuarsti soovituste täitmiseks tehtud kulutusi ettevõtluse kuludena arvestanud, kuid ei ole seisukohtade esitamisel ja rakendamisel olnud järjekindel (vt maksuhalduri seisukoht kodulehel 15.02.2007 ja 21.02.2008). Maksuhalduri poolt tagasiulatuva halduspraktika muutmine ei ole kooskõlas õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega ja hea halduse tavaga. M. L. kinnitas oma seletuses, et ujula kasutamist soovitas talle arst. Kuna kõik Amserv Auto AS töötajad kuulusid kas kuvaritöötajate või hooldustöötajate hulka, olid kantud arsti poolt soovitustele lisatud nimekirja ja mõlemale rühmale oli soovitatud töötervishoiuarsti poolt ujula kasutamist, on nimetatud asjaolud piisavad, et lugeda ujula kasutamine TuMS § 32 ja TTTS § 13 lg 2 alusel ettevõtluse kuluks. Maksuhalduri 2007-2009 kodulehel avaldatud juhised on osaliselt vastuolulised ja arusaamatud ning pole kooskõlas seadusega.
2. HV Haus OÜ-ga tehtud tehingud on maksustatud erisoodustusena, vaatamata selleks seaduses ettenähtud korra puudumisele, mis on vastuolus PS §-ga
3. TuMS § 48 lg 7 sätestab, et erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega. Väljaspool rahandusministri määrusega kehtestatud korda puudub maksuhalduril pädevus erisoodustuse hinna määramiseks. Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr. 120 kinnitatud Erisoodustuse hinna määramise kord ei käsitle juhtumeid, 3 kus erisoodustusena vaadeldakse tööandja poolt kolmandalt isikult ostetud teenuseid. Ka maksuhaldur ei ole viidanud maksuotsuses rahandusministri määrusele. Puudub vaidlus, et kliendiüritus 19.02.2005 oli suunatud klientidele, kes 03.02.2005, mil Amserv Auto AS ruumides toimus veeavarii, viibisid salongis ja büroos ning said märjaks ja mustaks ATS-st (automaatne tuletõrje signalisatsioon) vallandunud tuletõrjevee vihmavalingu tõttu. Vabanduseks juhtunu pärast korraldas Amserv Auto AS koostöös HV Haus OÜ-ga kannatada saanutele kliendiürituse, tagamaks ettevõtte usaldusväärsuse säilimine klientide ja koostööpartnerite silmis. Puudub vaidlus, et HV Haus OÜ arve summast 50% moodustas teenus ning 50% tervitusjoogid ja suupisted, samuti et vastuvõtu käigus jagati selgitusi, tutvustati uusi mudeleid, pakuti ja kooskõlastati proovisõidu aegu ning vabandati tekkinud kahju ja ebameeldivuste pärast. 19.02.2005 kliendiürituse puhul on selle olemusest tulenevalt tegemist vaid tööandja huvides korraldatud kliendiüritusega. Maksuõiguse teoorias on üldtunnustatud seisukoht, mille kohaselt erisoodustuse määratlemisel on kaalukeeleks, kas tegu on tööandja või töötaja huvides tehtud kuluga. Kui kulu tegemisel pole lähtutud töötaja huvidest või need on tööandja prevaleeriva huvi kõrval teisejärgulised, ei ole tegemist erisoodustusega. Maksuhaldur ei nimeta 19.02.2005 kliendiürituse puhul, millise soodustuse kuni 10 seal osalenud äriühingu töötajat said. Kui kohus siiski leiab, et tegu oli erisoodustusega, saab erisoodustuseks olla vaid töötajate poolt tarvitatud suupistete ja tervitusjoogi maksumus, mis moodustas poolt HV Haus OÜ arvest ehk 25000 kr. Arvest teine pool, mis moodustub ürituse korraldamisest ja H. V. tööst, ei saa mingil juhul olla kaebuse esitaja töötajatele tehtud erisoodustuseks, sest puudub hüve, mille töötajad saanuks konsumeerida. Seejuures tuleb eeldada, et töötajad, kes moodustasid kuni kolmandiku üritusel osalenutest, tarbisid sööke-jooke mitte enam kui ühe kolmandiku ulatuses suupistete ja tervisejoogi maksumusest.
4. Firmaüritused 17.12.2004 Radisson SAS Hotellis ja 06.01.2006 Pärnu Rannahotellis on samuti vaadeldavad äriühingu huvides tehtud kuluna, mis pole käsitletav erisoodustusena. Saksamaa haldus- ja kohtupraktika kohaselt kollektiivsed väljasõidud ja firmapeod loetakse maksuvabaks, kui tegemist on harjumuspäraste üritustega (nt. jõulupidu). Puudub vaidlus, et mõlemal üritusel võeti kokku aasta töötulemused, teavitati töötajaid plaanidest uueks aastaks, peeti meeles parimaid töötajaid ja toimusid erialaga seonduvad ettekanded. Ilmselt loetletud asjaoludest tulenevalt on maksuhaldur vaidlusaluseid üritusi osaliselt aktsepteerinud. Seega on ilmne, et mõlemad üritused toimusid eelkõige tööandja, mitte aga töövõtja huvides. Asjaolu, et üritused toimusid pidulikumas miljöös, ei vähenda nende seotust ettevõtlusega. Amserv Auto AS-l on pea võimatu korraldada tööaastat kokkuvõtvat koosolekut kõigile töötajatele tööajal, sest äriühingut ei saa üldistel lahtiolekuaegadel tundideks sulgeda ega jätta kliente teenindamata. Piduliku miljööga üritusele muusika ja jookide / suupistete tellimine on kooskõlas hea äritavaga, rõhutab ürituse tähtsust ning pidulikkust ega muuda üritust osaliselt erisoodustuseks. Sarnaselt on hea tavaga kooskõlas kutsuda töötaja kord aastas pidulikule firmaüritusele koos kaaslasega. Töötajate poolt saadud soodustus (söök ja ametliku osaga kaasnev meelelahutus) oli teisejärguline võrreldes tööandja huviga. Üldiselt teadaolevalt maksuhaldur ei ole maksustanud näiteks EV presidendi iga-aastast vastuvõttu kui presidendipaarile ja presidendi kantselei töötajatele tehtud erisoodustust. 4
5. Tehingu tegemisel Verding Grupp OÜ-ga lähtus Amserv Auto AS arvest, millest nähtuvalt kuulus sõiduauto Nissan Patrol GR nimetatud äriühingule. ARK andmebaas ei ole omandiõiguse tekkimisel ega kontrollimisel õigustloova tähendusega, vaid tegu on registriga, mis ei oma iseseisvat tähendust omandiõiguse seisukohast. Kuna sõiduk on vallasasi, lähtus Amserv Auto AS poolte kinnitusest, et sõiduk kuulub Verding Grupp OÜ-le. Amserv Auto AS heausksust kinnitab ka asjaolu, et arvejärgne summa tasuti äriühingu poolt ülekandega Verding Grupp OÜ pangakontole. Ebaõige on maksuhalduri järeldus, et Amserv Auto AS töötaja poolt ARK-le esitatud ARK blanketil avaldus kinnitas Amserv Auto AS teadmist A. L.st kui tegelikust müüjast. Tegu on blanketiga, kuhu tuleb kanda omanikuna isik, kes kajastub omanikuna registris. Kaebuse esitaja jääb enda maksuhaldurile eriarvamuses esitatud seisukohtade juurde. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et sarnastes asjades maksu määramiseks tuleb tuvastada kas osavõtt maksupettusest või hoolsuskohustuse rikkumine. Seda maksuhaldur tuvastanud ei ole. Alternatiivselt märgib Amserv Auto AS, et maksuhalduri maksukäsitlus tulumaksu osas seoses sõiduautoga Nissan Patrol GR 3.0 TD võiks õige olla vaid juhul, kui tegelik müüja poleks teada ja puudub algdokument tegeliku müüjaga. Maksuhaldur märgib, et TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt kuulub maksmisele tulumaks väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Paralleelselt asub maksuhaldur seisukohale, et sõiduki tegelik müüja oli A. L.. Seega on maksuhalduri positsioon vastuoluline. Asjas puudub vaidlus, et Amserv Auto AS on sõiduki Nissan Patrol GR 3.0 TD ostnud ning teinud seda oma ettevõtluse tarbeks. Juhul, kui lugeda auto müüjaks A. L., on ebaõige väide, et puudub nõuetele vastav algdokument. Sellisel juhul tuleb algdokumentideks lugeda ARK-le esitatud avaldust 10.02.2005 omanikuvahetuse vormistamiseks koos A. L. poolt 14.02.2008 maksuhaldurile antud seletusega, mis koos evivad kõiki algdokumendi tunnuseid vastavalt Riigikohtu 19.06.2002 lahendile asjas nr. 3-3-1-26-
6. Amserv Auto AS raamatupidamises on nimetatud dokumendid seoses maksuvaidlusega kajastatud tingimuslikult. Kui jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei ole vaadeldava Nissan Patrol müüjaks Verding Grupp OÜ, loeb Amserv Auto AS müüjaks A. L.. Intressinõude peale esitatud kaebus
7. Intressinõue ei ole kontrollitav ega kooskõlas

§ 115lõikega 3.

Intressinõudest ei selgu viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Intressi arvestatakse igalt tasumata jäänud maksusummalt eraldi, arvates sellest päevast, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma. Intressinõudele lisatud kontokaardilt ei nähtu, milliselt ja millal tekkinud maksuvõlalt on intresse arvestatud. Intressi arvestus tuleb esitada iga konkreetse maksu tasumise tähtaja järgi eraldi. Intressinõudes puudub igal konkreetsel tähtajal tasumata maksusummalt intressi arvestus, mis oleks kontrollitav. Seega ei ole võimalik kontrollida ka intressinõude aegumist. Intressinõue ei ole õiguspärane ega motiveeritud, see ei ole selge ja üheselt mõistetav. 11. Intresside määramine aegub koos maksusumma määramise aegumisega. Määramise aegumise kindlakstegemiseks tuleb arvestada samamoodi kui põhivõla puhul intressisumma kujunemist kõigi asjasse puutuvate maksudeklaratsioonide esitamise 5 tähtaegade järgi (Riigikohtu lahend asjas nr. 3-3-1-74-06). Intressinõude alusel ei ole tuvastatav, millised olid asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtajad, mis alusel ja kuidas intress kujuneb. Põhivõla tasumise korral kohaldub

§ 118lg 1, mistõttu intressid tuli määrata ühe aasta jooksul.

Kontokaardilt nähtuvalt on tasutud pidevalt põhivõlga ning põhivõlg on vahepeal suurenenud ja vähenenud.

§ 105

kohaselt maksukohustuslase tasutud summad arvatakse tema poolt tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras. Kuna kohustuste täitmisel arvestatakse tasutuks kõigepealt varasemad maksusummad, siis on osaliselt varasemad (ka maksuotsusega määratud) maksusummad tasutud. Põhivõla tasumisest alates algas intressi arvutamise aegumistähtaeg, mille möödumisel ei saa intressi enam määrata (Riigikohtu 29.03.2006 otsus asjas nr. 3-3-1-7-06, samuti 29.11.2006 otsus asjas nr. 3-3-1-74-06). Intressinõudele lisatud kontokaardilt ei nähtu, milliste maksude eest intressi arvestatakse ning millised on nende maksude maksudeklaratsioonide tähtajad. 30.06.2008 maksuotsusega nr. 12-4/655 on määratud tasumisele maksud jaanuarist 2005 kuni detsembrini

1. Intressinõudele lisatud kontokaardilt nähtub, et intressi arvestatakse alates 22.03.
2. Kuna maksusummad loetakse tasutuks nende tekkimise järjekorras ning maksuotsusega määratud summad on tasutud, siis ei kohaldu aegumise peatumine intressinõudes esitatud intresside arvestamise aegumisele. Intressinõudega on määratud tasumisele ka intress, mis tuleneb PMTK 30.06.2008 maksuotsusega nr. 12-5/560 määratud maksusummadelt. Kaebuse esitaja on 24.07.2008 kaebusega nimetatud maksuotsuse Tallinna Halduskohtus vaidlustanud. Lisaks on intressinõude esitamine enne põhivõla määramise õiguspärasuse tuvastamist õigusvastane. VASTUSTAJA SEISUKOHT Maksuotsuse peale esitatud kaebus
3. Ebaõige on kaebaja väide, et maksuhaldur on tulumaksu määramisel väljunud kontrolliperioodist. Maksuhaldur on lähtunud maksustamisel tähendust omavatest toimingutest. Kaebaja raamatupidamise andmete kohaselt müüs Amserv Auto AS septembris 2006 äriühingule SIA Nekst Grupp sõiduki Toyota Land Cruiser, summas 570 856.97 krooni. Kaebaja on tehingut kajastanud 0%-lise määraga maksustatava käibena. KMS § 15 lg 3 p 2 kohaselt on käibemaksumäär 0% kauba puhul, mille võõrandamist ja teise riiki toimetamist või ilma võõrandamiseta teise liikmesriiki toimetamist käsitatakse kauba ühendusesisese käibena. KMS § 7 lg 4 kohaselt kauba ühendusesisest käivet tõendatakse kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et nõue tõendada 0%-lise käibe toimumist ei tulene seadusest. Maksuasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid sõiduki viimise kohta teise liikmesriiki. Asjas kogutud tõenditega on kinnistust leidnud AS-ile Sampo Pank 18.09.2006 reaalselt müüdud sõiduki müügitehingu ettevalmistamine enne sõiduki väidetavat müüki äriühingule SIA Nekst Grupp ning seetõttu on kaheldav sõiduki Lätti viimise ja Eestisse tagasi toomise otstarbekus. ARK dokumentide kohaselt on sõiduki Toyota Land Cruiser omanik alates 19.09.2006 AS Sampo Pank ning rentnik J. M.. ARK dokumentide seas on koopia volikirjast, mille kohaselt volitas AS Sampo Pank 18.09.2006 J. M.it registreerima sõidukit ARK-is AS Sampo Pank nimele, vastavalt 18.09.2006 sõlmitud 6 kasutusrendilepingule. Olgugi, et kaebaja on 18.09.2006 väljastanud sõiduki müügiarve äriühingule SIA Nekst Grupp, tegid juba 17.08.2006 kaebaja sõidukite müüki vormistav agent OÜ Nekst Car juhataja N. G. ja müügijuht A. A. AS-ile Sampo Liising hinnapakkumise, millest selgub, et sõiduki ostjaks saab J. M.. Sõiduki väidetavale müügile eelnenult on AS Sampo Pank teinud sõiduki soetamisele suunatud ettevalmistavaid toiminguid – tellinud AS-ilt Saksa Auto 15.09.2006 sõiduki hindamise, milleks pidi kaebaja enne sõiduki väidetavat müüki äriühingule SIA Nekst Grupp, 15.09.2006, võimaldama AS Saksa Auto töötajal tutvuda sõidukiga. Hindamisega seonduvalt pidi kaebaja 15.09.2006 olema teadlik sõiduki müügist AS-ile Sampo Pank. Sõiduki väidetav müük toimus äriühingule SIA Nekst Grupp 18.09.
4. Sõiduki reaalne müük AS-ile Sampo Pank toimus 28.09.
5. Sõiduki ostja oli selleks ajaks teada ja puudus vajadus sõidukit Lätti viia ja tagasi Eestisse tuua. N. G.i kinnitust ei saa pidada KMS § 7 lg 1 p 2 asjaolusid kinnitavaks tõendiks. Kauba ühendusesisest käivet tõendatakse kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega, sh ostja poolt antud vabas vormis tõendiga, kust oleks näha, kes kauba transpordib, millal kaup Eestist välja läheb, millise transpordivahendiga kaup välja viiakse ja kus on kauba tarnimise lõpp-punkt. Kauba müüjal tuleb säilitada kauba saatelehed ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavad dokumendid. Amserv Auto AS-il sellised dokumendid puudusid.
6. Kaebaja rentis Rocca al Mare Kooli AS-ilt igakuiselt ruume perioodil jaanuar 2005 kuni mai 2006 ja tasus selle perioodi eest kokku 168 740 krooni. Kaebaja rentis kooli ujulat. Viruplatsi Arstikeskuse tervishoiuarst R. A. poolt 17.06.2005 koostatud Amserv Auto AS töötajate tervisesäilitamise soovitused ei ole tõendiks, millega saaks tõendada TTTS § 13 lg-s 1 nimetatud kulutuste seotust ettevõtlusega. Erisoodustuse maksustamisel tuleb lähtuda sellest, kas tegemist oli töötajale tehtud rahaliselt hinnatava hüvega. Käesoleval juhul on tööandja võimaldanud töötajatele regulaarset ujula kasutamist (alates jaanuarist 2005), kuid on teinud seda juba enne tervishoiuarsti R. A. poolt väljastatud töötajate tervisesäilitamise soovitusi (17.06.2005). Tervishoiukontrolli suunatud isikute: V. K.i, J. S.e ja M. L.a seletuste kohaselt ei kasutanud nad aastatel 2005-2006 ujulat, küll aga kasutasid sama ujulat aastaid varem. Kinnitust ei leidnud, et tervishoiuarstile edastatud nimekirjast 69 töötajat oleks soovituslikke ujumisprotseduure ka ujulas teostanud. Kontrollimenetluses võetud seletuste kohaselt kasutasid ujulat üksnes 10 – 20 AS Amserv Auto töötajat. Puuduvad tõendid, mille kohaselt töötajad kasutasid ujulat seoses töötervishoiu arsti poolt ettenähtud soovitustele. Kuna tervisekontrolli suunatud isikute nimekirjas olevad isikud ujulat tegelikkuses ei kasutanud ning ujula kasutamisega soovituslikke veeprotseduure tervisekontrolli suunatud töötajatel ei tehtud, on ujula rentimise näol Rocca al Mare Kooli AS-ilt tegemist täiendavalt töötajate motivatsiooni tõstmiseks tehtud kulutusega. Kulutusi töötajate tervisespordile loetakse töötajale tehtud hüveks ehk erisoodustuseks.
7. Erisoodustuse andmisena on kaevatavas maksuotsuses käsitletud ka 50% ulatuses kolme HV Haus OÜ poolt korraldatud ürituse kulusid. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi veenvat tõendit ega selgitust, kirjavahetust, programme ega aruandeid, mis tõendaksid, et tegemist oli koolitusega. Puuduvad asjaolud, mis tõendaksid, et Amserv Auto AS poolt tehtud kulutused olid vajalikud ettevõtluse säilitamiseks ja arendamiseks. Maksuhaldur 7 jõudis seisukohale, et kõnealused üritused olid oma iseloomult osaliselt koolitus ning osaliselt meelelahutuslik üritus Amserv Auto AS töötajatele. Amserv Auto AS poolt HV Haus OÜ arvete nr. 50110, 50111, 60002 ja AS Hansabuss arve nr. 54822 alusel tasutud summast, 207 075.40 krooni, 50% tuleb käsitleda kui erisoodustust töötajatele. TuMS § 48 lg 4 sätestab mitteammendava loetelu. Erisoodustusi võib anda ka grupiviisiliselt ja anonüümselt, kuid erisoodustus on saaja tulu. Rahaliste väljamaksete kõrval kuuluvad erisoodustusena maksustamisele ka mitterahalised soodustused ja hüved. Kui kulutus on tehtud nii töötaja kui tööandja huvides, tuleb määrata proportsioonid ja maksustada hüve osaliselt. Maksuhaldur pidas ürituste läbiviimisel tööandja ja töötajate huve võrdseks. Ekslik on kaebaja käsitlus TuMS § 48 lg 7 kohaldamisest erisoodustuse proportsioonide määramisele. Proportsioonide määramisel ei määra maksuhaldur erisoodustuse hinda, vaid määratleb üksnes ära, kui suures osas on erisoodustus töötaja(te) huvides. Erisoodustuse hind on kas erisoodustusena saadud hüve eest tasutud maksumus või määrab erisoodustuse hinna TuMS § 48 lg 7 tulenevalt rahandusminister.
8. Verding Grupp OÜ rekvisiitidega arvete kohaselt ostis kaebaja 08.02.2005 Verding Grupp OÜ-lt sõiduki Nissan Patrol GR 3.0TD maksumusega 350 000 krooni (käibemaks 53 389.83 krooni). ARK andmete kohaselt oli sõiduki omanikuna kuni soetamiseni registreeritud A. L., kes ARK-is dokumente vormistamas ei käinud. Omanikuvahetuse vormistas kaebaja töötaja, M. R., volitatud isikuna nii sõiduki omaniku kui omandaja poolt. Sõiduk võõrandati ostu-müügi lepingu alusel 10.02.
9. A. L. volikiri M. R.ele tõendab, et Amserv Auto AS oli teadlik, et sõiduki tegelik omanik ja müüja on A. L., mitte Verding Grupp OÜ. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid sõiduki soetamist Verding Grupp OÜ-lt, sh puuduvad sõiduki üleandmise akt, leping, teave selle kohta, kes oli tehingu sõlmimisel Verding Grupp OÜ esindaja jne. Äriühingut kasutati fiktiivse arve esitamiseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamise eesmärgil. Kriminaalmenetluses saadud H. S. ja A. S.i selgitustega on tuvastatud, et Verding Grupp OÜ majandustegevust ei omanud ning väljastas erinevatele tegutsevatele äriühingutele fiktiivseid arveid ja raha näiliste tehingute eest tagastati äriühingutele, kes esialgsed ülekanded tegid. Verding Grupp OÜ juhatuse liikmel H. S.l ei olnud esitada dokumente, mis kinnitavad Amserv Auto OÜ ja Verding Grupp OÜ vaheliste tehingute reaalset toimumist. H. S. ei osanud tehingute kohta midagi öelda. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2007 jõustunud otsusega haldusasjas nr. 3-06-1645 asus ringkonnakohus seisukohale, et ostja osalust maksupettuses on võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, mis näitavad ostja teadlikkust sellest, et arvel näidatud majandustehingut ei ole arvel näidatud müüjaga aset leidnud ning seda, et arve väljastajale tasutud ja riigieelarvesse maksmata käibemaksusumma on tõenäoliselt ostja käsutusse liikunud. Kuna Verding Grupp OÜ ei olnud sõiduki müüja ning temaga seotud isikud kinnitavad fiktiivsete arvete väljastamist maksupettuste eesmärgil ja kuna kaebaja poolt 09.02.2005 Verding Grupp OÜ arvelduskontole kantud rahasummad liiguvad maksupettuse skeemi järgi, on tõendatud kaebaja teadlikkus tegelikust sõiduki müüjast. Seega on alusetu väide, et Verding Grupp OÜ-le rahasumma ülekandmisel kaebaja käitus heas usus. Tulumaksu määramise aluseks ei ole puudused kuludokumentides, vaid asjaolu, et väljamakse on tehtud seoses sellise väidetava majandustehinguga, mille toimumine ei ole leidnud kinnitust. Kuna tehingut ei toimunud, ei vasta Verding Grupp OÜ arved RPS § 7 lg-s 1 sätestatud algdokumendi nõuetele. Asjaolu, kas arve alusel Verding Grupp OÜ-le tasutud 8 raha viimaks kaebajale tagastati või mitte, ei oma maksustamise seisukohast tähtsust. Maksuhaldur ei peagi kõiki maksupettuse elemente tuvastama. Maksuotsuses nimetatud maksude määramise aluseks on asjaolu, et Verding Grupp OÜ ei ole sõidukit kaebajale müünud ja kaebaja on teinud väljamakse fiktiivse arve alusel teadlikult. Intressinõude peale esitatud kaebus
10. Kaebaja nõue, kajastada maksuhalduri poolt intressiarvestust muul viisil, kui tuleneb

§ 115lg-st 3 ja §-st 95 on põhjendamata.

Intressinõudes (intressikaardil) esitatud intressiarvestus on kooskõlas

§ 119lg-st 2 tuleneva summeeritud intressiarvestuse põhimõttega.

Alusetu on kaebaja väide, et intressiarvestus intressinõudes (intressikaardil) ei ole jälgitav. Intressinõudele lisatud intressiarvestust kajastaval intressikaardil on maksuotsusega määratud summad jälgitavad selgituste veeru abil. Maksuliiki tähistav kood ja märge ettekirjutuse kohta viitavad maksuotsusega määratud summale. Maksusumma tasumisega viivitatud päevade arv on jälgitav intressikaardilt. Kuna intressinõudes ja sellele lisatud intressikaardil on

§ 115

lg 3 nõuete kohaselt esitatud kõik intressiarvestuseks vajalikud andmed ja summeeritud intressiarvestuse käik, on alusetu väita, et tasumiseks määratud intressisummad ei ole kontrollitavad. Ka ei ole kaebaja toonud välja asjaolu, mis intressiarvestuse kontrollitavuse välistab.

§ 119

lg 2 kohaselt intressi ei arvestata tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Summeeritud intressiarvestus tuleneb seadusest. Intressiarvestus kaebaja poolt esitatud viisil on maksumaksjale kahjulikum. 17. 30.06.2008 maksuotsus hakkas kaebaja suhtes kehtima kättetoimetamisest. Kohatu on kaebaja väide maksuotsusega määratud summade tasumisest enne maksuotsuse andmist. Enne maksukohustuse tekkimist maksuhalduri valduses olevaid rahalisi vahendeid käsitletakse enammaksetena. Summeeritud intressiarvestuse põhimõttel ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt, mis on võrdne maksukohustuslasele maksmisele või tagastamisele kuuluvate summadega (

§ 119lg 2).

Vaidlustatud intressinõue on tehtud 34 päeva peale maksuotsuse tegemist.

§ 118

lg 1 kohaselt intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates maksusumma või isikule alusetult tagastatud summa tasumise või tasaarvestamise päevast. Intressinõude aegumise kohaldamiseks puudub alus, sest

§ 118

lg 1 kajastatud asjaolust, maksukohustuse tekkimisest kuni selle täitmiseni on möödunud seaduses sätestatust lühem aeg. Tasumata maksusummalt intressi arvestamise aegumisele kohaldatakse

§ 118

lõikest 2 tulenevalt

§-s 98 sätestatud aegumise tähtaega – kolm aastat. Tasumata maksusummalt intressi arvestamise aegumisele kohaldatakse

§ 118

lg-st 2 tulenevalt

§-s 99 sätestatud aegumise peatumise aluseid.

§ 99

lg 1 kohaselt peatub aegumine muuhulgas revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani. Revisjon AS Amserv Auto suhtes algas PMTK 17.04.2007 revisjonikorralduse nr. 12-2.1/9744 alusel ja lõppes maksuotsuse tegemisega 30.06.

1. Maksusumma ja intresside arvestamise ja määramise aegumine oli peatunud vahemikus 17.04.2007 kuni 30.06.
2. Kontrolliperioodi algusest kolm aastat mööduks alles
3. a aprillis. Kaebaja on ekslikul 9 seisukohal, et intresside arvestamisele ja määramisele tasumata maksusummalt aegumise peatumise instituut (

§ 99) ei kohaldu.

KOHTU PÕHJENDUSED Maksuotsuse peale esitatud kaebus

1. Kaebuse esitaja on vaidlustanud (I) HV Haus OÜ poolt korraldatud ürituste kulude maksustamise 50% ulatuses kui äriühingu töötajatele tehtud erisoodustus; (II) Rocca al Mare Kooli AS ruumide eest, perioodil jaanuar 2005 kuni mai 2006 tehtud rendimaksete maksustamise; (III) Amserv Auto AS poolt sõiduauto Toyota Land Cruiser müügi maksustamise; (IV) Amserv Auto AS poolt sõiduauto Nissan Patrol GR 3.0 TD ostu maksustamise. Kohus uurib maksuotsuse õiguspärasust eeltoodud järjekorras. I
2. Maksuhaldur tuvastas, et 17.12.2004 Astlanda Hotelli AS-s (Radisson SAS Hotell) toimunud üritus oli osaliselt koolitus ja osaliselt meelelahutuslik üritus Amserv Auto AS töötajatele ning käsitles 50% Amserv Auto AS-i poolt üritusega seotud kuludest, so 49 539.50 krooni, Amserv Auto AS töötajatele tehtud erisoodustusena. Kaebuse esitaja väitel ei mahu 17.12.2004 erisoodustuse tegemine kontrollitavasse maksuperioodi. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Tulumaksuseaduse (TuMS) (RK 15.12.1999 seadus, jõustunud 01.01.2000, koos hilisemate muudatustega) § 48 lg 1 kohaselt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. TuMS § 54 lg-te 1 ja 4 järgi oli maksustamisele kuuluvaid erisoodustusi tegev isik või asutus kohustatud esitama kalendrikuu jooksul tehtud erisoodustuste kohta maksudeklaratsiooni järgneva kalendrikuu
3. kuupäevaks ning kandma samaks kuupäevaks MTA pangakontole üle ka maksmisele kuuluva tulumaksu. Seega 17.12.2004 tehtud erisoodustuse puhul oli kaebuse esitaja kohustatud eeltoodud nõuded täitma
4. jaanuariks
5. PMTK 17.04.2007 korraldusega nr. 12-2.1/9744 alustati Amserv Auto AS revisjoni maksustamisperioodide jaanuar 2005 kuni detsember 2006 suhtes (k.a.) (kd I, lk. 67). Kontrollides kaebuse esitaja poolt
6. aasta jaanuaris tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse täitmist oli maksuhalduril õigus anda hinnang maksu tasumise aluseks olevale, 17.12.2004 toimunud sündmusele ning sellega ei väljunud maksuhaldur korraldusega määratud revisjoniperioodist. Seega kehtib vaidlusaluse erisoodustuse maksustamisele

§ 99

lg 1 p-s 3 sätestatud aegumise peatumine ning maksuotsus on ka vaidlusaluse erisoodustuse maksustamise osas tähtaegne.

1. Kaebuse esitaja väitel on 17.12.2004 Radisson SAS Hotellis toimunud ürituse kulu tehtud äriühingu huvides, mistõttu tegemist ei ole erisoodustusega. Üritusel võeti kokku aasta töötulemused, teavitati töötajaid plaanidest uueks aastaks, peeti meeles parimaid töötajaid ja toimusid erialaga seonduvad ettekanded. TuMS § 48 lg 4 järgi on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Vaidlus puudub selle üle, et Radisson SAS Hotellis toimunud ürituse adressaatideks 10 olid Amserv Auto AS töötajad. Seega oli kulutus tehtud seoses töösuhtega. Nagu nähtub M. L.a poolt revisjoni käigus maksuhaldurile antud kirjalikest selgitustest, toimus 17.12.2004 aastalõpu üritus. Radisson SAS Hotellis oli pidulik õhtusöök, millele eelnes aasta kokkuvõte ettevõtte juhtide poolt. Üritus oli mõeldud oma töötajatele (kd I, lk. 100). J. S.e kirjaliku seletuse kohaselt toimus Radisson SAS Hotelli kahes ruumis õhtusöök (kd I, lk. 103). V. K.’i seletuse järgi toimus 17.12.2004 jõulupidu, kus osalesid äriühingu töötajad ja kaaslased. Juhtkond pidas kõnet, tehti kokkuvõtteid möödunud aasta tulemustest, söödi, autasustati parimaid töötajaid, oli tantsuprogramm ning õhtut juhtis ja töötajaid intervjueeris meelelahutuslikult H. V. (kd I, lk. 106-107). Vaidlus puudub selle üle, et eelpool kirjeldatud üritust TuMS § 48 lõikes 4 erisoodustusena defineeritud ei ole. Riigikohus on haldusasja nr. 3-3-1-62-06 p-s 10 ning haldusasja nr. 3-3-1-93-08 p-s 8 sedastanud, et TuMS § 48 lõikes 4 toodud erisoodustuste loetelu on mitteammendav. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas Amserv Auto AS töötajate aastat kokkuvõtvat pidulikku üritust saab käsitleda 50% ulatuses erisoodustusena. L. Lehis on väljaandes „Eesti maksuseadused koos rakendusaktidega. Õigusaktide kogumik seisuga
2. aprill
3. Kolmas köide. Kommentaarid.“ Tartu 2008 määratlenud erisoodustuse olemust järgmiselt: „Erisoodustus on rahaliselt hinnatav hüve. See tähendab kulutust, mida töötaja teeb tavaliselt oma palga arvelt ja millest saab kasu eelkõige töötaja (nt ametitelefoni, arvuti, sõiduauto jne kasutada andmine töötaja isiklikuks otstarbeks, töötaja huvialakoolituse või puhkusereisi kinnimaksmine, tasuta toitlustamine, jõulupeo korraldamine jne). Tööks vajalikud kulutused (nt töövahendite või tööriiete soetamine, mitmesugused töökaitse abinõud, töötaja transport ühest töö tegemise kohast teise jne) ei ole hüved. /…/ Tegelikult tuleb lähtuda vaid kulutuse sisust ja eesmärgist ning tehingu vormiline külg ei ole määrav“ (lk. 96-97).
4. Amserv Auto AS-i personalijuhi ja kliendisuhete juhi E. P.’i kohtuistungil antud ütluste kohaselt maksis iga Radisson SAS Hotellis toimunud üritusest osavõtja osavõtumaksu, mis tunnistaja arvates oli 200 krooni. Osavõtumaks oli tunnistaja ütluste kohaselt vajalik selleks, et hüvitada osa ürituse kulusid (kd 3, lk. 50) Osavõtumaksu eest telliti lauale süüa-juua, sh šampust. Üritusel mängis ka ansambel. Töötajaid üritusel osalemise eest ei tasustatud (kd 3, lk. 48-49). Haldusasja materjalidest nähtuvalt tegi HV Haus OÜ Amserv Auto OÜ-le eeltoodud ürituse eest arve, summas 83 965 krooni (+ käibemaks), millest allhange moodustas 69 696,85 krooni (Radisson SAS Hotelli arve summas 54 760 krooni, WAF Management 20.12.2004 arve summas 5900 krooni kultuurilise teenindamise eest, AS Prike 15.12.2004 arve summas 4536,85 kr veini eest ning Paralekso OÜ 14.12.2004 arve nr. 14121 summas 4500 krooni kujundustööde eest) (kd 1, lk. 233-236; kd 3, lk. 10-11). Haldusasjas kogutud tõendite alusel on kohus seisukohal, et maksuhalduri järeldused ning seisukoht Amserv Auto AS-i poolt kantud kulutuste maksustamiseks proportsiooni 50 / 50 kasutamisega on põhjendatud. Kuna üritus ei toimunud tööajal, sellest osavõtu eest töötajaid eraldi ei tasustatud ning üritusest osavõtt oli vabatahtlik, ei saa üritust pidada töötajate poolt tööandja huvides töökohustuse täitmiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et töötajad pidid üritusel osalemiseks maksma osavõtumaksu. Kui tööandja eesmärgiks oleks olnud vaid edastada töötajatele aastakokkuvõtete tegemise vormis tähtsat teavet, puudunuks vajadus korraldada selleks pidulikumat laadi koosviibimist (infot saab edastada ka muude kanalite kaudu) ning nõuda tööks vajaliku informatsiooni edastamise eest osavõtutasu maksmist. Samuti oleks 11 kaebuse esitaja pidanud üritusel osalemist sellisel juhul käsitlema eraldi tasustatava tööajana ning üritusel osalemine oleks pidanud olema kõigile töötajatele kohustuslik, mitte vabatahtlik. Kuna eeltoodud eeldused käesoleval juhul ei esinenud, ei saanud ürituse põhirõhuks olla töötajate koolitamine ja informeerimine. Nagu nähtub ka töötajate poolt maksuhaldurile antud selgitustest, oli üritus suuremas osas meelelahutuslik. Amserv Auto AS poolt maksuhaldurile antud selgituste kohaselt osales üritusel ca 65 inimest, HV Haus OÜ esindaja H. V. kirjaliku seletuse kohaselt ca 60 inimest (kd I, lk. 196). Toiduarvete põhjal on maksuhaldur aga välja selgitanud, et toitu telliti 110 inimesele, mis kohtu arvates ei välista samas väiksemat üritusest osavõtjate arvu (vt maksuotsuse lk. 41 ja Radisson SAS Hotelli raamatupidaja selgitusi maksuhaldurile kd I lk. 305 ja arveid lk 308). Tunnistaja P.’i ütluste kohaselt kajastas arve ürituse eest ürituse kogumaksumust osaliselt, sest osa kulusid tasuti ka sularahas osavõtumaksu eest (kd 3, lk. 50). Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud osavõtumaksu tasumise kohta ühtegi dokumentaalset tõendit, osavõtjate täpse arvu kohta esitatud seletused on vastuolulised ning ürituse maksumuse kogukulud ületavad tunnistaja P.’i ütlustest nähtuvalt esitatud arvel märgitud summat, puudub kohtul alus maksuhalduri poolt erisoodustusena määratud summa, 49 539.50 krooni, vähendamiseks. Seonduvalt kaebuse esitaja väitega selle kohta, et maksuhalduril puudub pädevus erisoodustuse hinna määramiseks väljaspool rahandusministri määrusega kehtestatud korda, märgib kohus järgnevat: õige on kaebuse esitaja väide, et rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr. 120 kinnitatud „Erisoodustuste hinna määramise kord“ ei reguleeri erisoodustuste hinna määramist kolmandalt isikult ostetud teenuste puhul. See aga ei tähenda seda, nagu ei oleks maksuhalduril võimalik kolmandalt isikult töötajale ostetud teenuseid erisoodustusena käsitleda ning nende hinda määrata. Nagu kohus käesoleva kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 20 viitas, on TuMS § 48 lõikes 4 toodud erisoodustuste loetelu mitteammendav. Seega ei saanud ka rahandusminister TuMS § 48 lg 7 alusel kehtestada ammendavat erisoodustuste hinna määramise korda ning kolmandalt isikult ostetud teenuste hinna määramisel tuleb juhinduda TuMS § 48 lg-s 7 sätestatud erisoodustuse hinna määramise üldisest reeglist, mille kohaselt lähtutakse hinna määramisel üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast. Kohus jätab seega maksuotsuse eelpool käsitletud osas muutmata.
5. HV Haus OÜ esitas Amserv Auto AS-le 08.02.2005 arve nr. 50013, summas 50 000 krooni + käibemaks 9000 krooni kliendiürituse korraldamise eest
6. veebruaril
7. Vaidlus puudub selle üle, et tegemist oli arvega seoses Amserv Auto AS poolt vastuvõtu korraldamisega klientidele, kes viibisid
8. veebruaril Amserv Auto AS-i esinduses, mil ruumides toimus veeavarii, viibisid salongis ja büroos ning said märjaks ja mustaks ATS-ist vallandunud tuletõrjevee vihmavalangu tõttu. Samuti puudub vaidlus selle üle, et arve summast 50% moodustas teenus ning 50% tervitusjoogid ja suupisted. Kuna Amserv Auto AS ei esitanud maksuhaldurile revisjoni käigus üritusel osalenud isikute nimesid, käsitles maksuhaldur 50%, so 29 500 krooni kui äriühingu poolt tehtud erisoodustust oma töötajatele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tegemist on tööandja huvides korraldatud kliendiüritusega ning kui töötaja huvid on tööandja prevaleeriva huvi kõrval teisejärgulised, ei ole tegemist erisoodustusega. Samuti vaidlustab kaebuse esitaja maksu määramise põhjusel, et maksuhaldur ei ole nimetanud, millise soodustuse kuni 10 seal osalenud äriühingu töötajat said. 12
9. Kõigepealt märgib kohus, et H. V. seletuse järgi osales vaidlusalusel üritusel hinnanguliselt 30 inimest (kd I, lk. 196). Samas M. L.a kirjaliku seletuse järgi võis inimesi, kes kannatas veeavarii tõttu, salongis olla 10 ringis (kd 1, lk 101). Ühtegi täpsemat selgitust kannatanud isikute arvu, samuti üritusel osalenud klientide arvu kohta maksuhaldurile esitatud ei ole.

§ 56

kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kuna kaebuse esitaja maksumenetluse käigus enda kaasaaitamiskohustust täitnud ei ole ning ei ole esitanud ka kohtule tõendeid selle kohta, et üritusel osales vaid 10 äriühingu töötajat, saab kohus tugineda vaid M. L.a kirjalikule seletusele, mille järgi võis ürituse adressaadiks olla ca 10 klienti, mitte 10 Amserv Auto AS töötajat, nagu väidab kaebuse esitaja. Kümme klienti moodustab 33% üritusel osalenud hinnanguliselt 30 inimesest, mistõttu võib järeldada, et üritusel osalesid 66,6% ulatuses Amserv Auto AS töötajad. Kuivõrd üritusel pakuti ka tervitusjooke ja suupisteid ning kaebuse esitaja ei ole põhjendanud 66,6% töötajate üritusel osalemise vajalikkust, puudub kohtul alus maksuotsuse vastavas osas tühistamiseks. Kliendiüritust, kus üle poolte osalejatest moodustavad kaebuse esitaja töötajad, ei saa pidada prevaleerivalt tööandja huvides korraldatud ürituseks, mis annaks aluse töötajatele tehtud erisoodustuse mittearvestamiseks. Vastustaja on olenemata asjas kogutud tõenditest käesoleval juhul lähtunud kaebuse esitajale soodsamast positsioonist ning arvestanud tehtud kulud lähtuvalt konkreetsete tõendite puudumisest töötajate proportsiooni kohta vaid 50% ulatuses erisoodustuseks. Seega puudub kohtul alus maksuotsuse vastavas osas tühistamiseks.

1. HV Haus OÜ esitas Amserv Auto AS-le seoses
2. jaanuaril 2006 Pärnu Rannahotellis toimunud üritusega kokku kolm arvet: arve nr. 50110, 30.12.2005 summas 30 000 krooni, sh käibemaks 5400 krooni kliendiürituse korraldamise eest, arve nr. 50111, 30.12.2005 summas 40 000 krooni, sh käibemaks 7200 krooni reklaammaterjali kujundamise, tekstide redaktsiooni ja tõlkimise eest ning arve nr. 60002, 10.01.2006 summas 101 280 krooni, sh käibemaks 18230.40 meediakoolituse ja materjalide trüki eest. Transporditeenuse Pärnusse ja tagasi osutas AS Hansabuss 10.01.2006 arve nr. 54822 alusel, summas 4965 krooni, sh käibemaks 757.57 krooni. Vaidlus puudub selle üle, et üritusel osales 105 inimest, kelleks olid Amserv Auto OÜ töötajad ning olulisemad koostööpartnerid, kuid konkreetset nimekirja üritusel osalenutest säilinud ei ole. Maksuhaldur on lugenud eeltoodud arvete alusel tehtud kulud 50% ulatuses Amserv Auto AS ettevõtlusega seotud kuluks ning 50% ulatuses töötajatele tehtud erisoodustuseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et üritus toimus eelkõige tööandja, mitte töövõtja huvides, mistõttu tegemist ei ole erisoodustusega. H. V. poolt Amserv Auto AS-le 01.10.2008 esitatud kirjalikust seletusest (kd 3, lk. 10-12) ilmneb, et tegemist ei olnud ainult koolitusüritusega, vaid üritus sisaldas ka muusikalist meelelahutust, toitlustamist ja hotellis ööbimist. M. L.a kirjalikust seletusest maksuhaldurile nähtub, et tegemist oli aastalõpu üritusega, kuhu oli võimalik kaasa võtta ka abikaasa. Üritus oli mõeldud Amserv Auto AS-i töötajatele, räägiti tulevikuplaanidest ja korraldati õhtusöök. Üritusel toimus ka koolitus, mille läbivaks teemaks oli meeskonnatöö (kd 1, lk. 101). J. S.e kirjaliku seletuse kohaselt oli tegemist jõulupeoga, mis toimus õhtul ning ööbimine oli hotellis. Korraldati ka 1930ndate aastate stiilipidu, keegi esines, olid mälumängud ja 13 söögid. Oli võimalik osaleda koos kaaslasega. J. S. ei mäletanud, kas ürituse eest tuli tasuda või mitte, kuid kui tuli, siis väike summa (kd 1, lk. 103-104). V. K.i seletuse järgi toimus Pärnu Rannahotellis jõulupidu, mille korraldamiseks oli renditud restoran, samuti olid õhtu- ja hommikusöök ning majutus. Programmis olid kõned (kokkuvõtted, tulemused, plaanid), autasustamine, söömine-joomine ning tantsuprogramm. V. K.i sõnul oli üritus talle ja tema elukaaslasele tasuta (kd 1, lk. 107-108). Kohus on seisukohal, et ka
3. jaanuaril
4. a Pärnu Rannahotellis toimunud üritus on maksuhalduri poolt õigesti loetud osaliselt koolituseks ja osaliselt töötajatele tehtud erisoodustuseks. Ka Amserv Auto AS töötajate selgitusest nähtuvalt ei olnud ürituse põhirõhk koolitusel, vaid pigem oli tegemist töötajate huvides korraldatud meelelahutusliku aastalõpuüritusega. Eeltoodud järeldust kinnitavad asjaolud, et üritus toimus õhtusel ajal, üritusele võis kaasa võtta saatja, lisaks üldist laadi koolitusele oli korraldatud ka meelelahutusprogramm, toitlustamine ja ööbimine. Seega puudub kohtul alus maksuotsuse vastavas osas tühistamiseks. II Rocca al Mare Kooli AS ruumide rendimaksed, perioodil jaanuar 2005 kuni mai 2006
5. Vaidlus puudub selle üle, et Amserv Auto AS tegi arvete (kd 1, lk. 210-222) alusel perioodil 2005 jaanuar kuni 2006 mai Rocca al Mare Kooli AS-le igakuiselt ujula kasutamise eest rendimakseid, kogusummas 168 740 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tegemist on töötajatele antud erisoodustusega või ettevõtluse kuludega. Kaebuse esitaja põhjendab ujula rentimise vajadust Viruplatsi Arstikeskuse töötervishoiuarsti R. A. 17.06.2005 soovitustega (kd 1, lk. 223-224). TuMS § 32 lg 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. TuMS § 32 lg 2 järgi on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest
6. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 sätestab tööandja kohustused, sh korraldada tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kanda sellega seotud kulud (p 7). TTOS § 13 lg 1 p 6 kohaselt on tööandja kohustatud teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest. Seega tuleb eeldada, et TTOS § 13 lg 1 p 6 järgi on tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavate abinõude kulud samuti reeglina ettevõtlusega seotud. Samas on kohus seisukohal, et TTOS-is peetakse tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavate abinõude all silmas eelkõige TTOS § 121 lõikes 2 loetletud tööandja ennetuspõhimõtete rakendamist töökohal, nagu näiteks töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks (p 5), töövahendite ja –meetodite kohandamine tehnika arengule (p 6), ühiskaitsemeetmete ja –vahendite kasutamist (p 7) ning ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamist (p 8). Eeltoodud ennetuspõhimõtetega kooskõlas olevaks saab pidada ka Viruplatsi Arstikeskuse töötervishoiuarst R. A. 17.06.2005 soovituste järgimist 14 seonduvalt arvutitöökoha ergonoomiliseks muutmisega, töötajatele ergonoomilise koolituse läbiviimisega ning töötaja töökoha kujundamisega. R. A. soovitust, võimaldada töötajail basseinis käia, ei saa pidada TTOS § 121 lõikes 2 loetletud tööandja ennetuspõhimõtteks, nagu ei saa pidada sarnaseks ennetuspõhimõtteks ka töötajate füüsilist tegevust peale tööaega. Kõigepealt märgib kohus, et eeltoodud soovitused ei ole tuletatavad ühestki konkreetsemast TTOS § 121 lõikes 2 loetletud meetmest. Lisaks sellele, olenemata sõnastusest, saab pidada soovitusi, võimaldada basseinis käia ja saalis võimelda töötajale, mitte tööandjale suunatuiks, kuna tööandjal puudub isiku eraelu puutumatust rikkumata õigus nõuda töötaja poolt eeltoodud soovituste täitmist ning kontrollida seeläbi soovituste rakendamiseks kantud kulude eesmärgipärasust ehk seotust tööandja ettevõtlusega. Sellest tulenevalt ei ole töötajal õigus nõuda tööandjalt ka TTOS alusel nimetatud kulude kandmist. Kulutusi tervisespordile, sh võimlemisele ja ujumisele, tuleb pidada eelkõige töötaja, mitte tööandja huvides tehtud kulutusteks, olgugi, et need aitavad kaasa töötaja töö efektiivsusele konkreetses ettevõttes. Eeltoodud kaalutlustel tuleb jätta kaebus ka selles osas maksuotsuse tühistamiseks rahuldamata. Maksuotsuse järeldus, et tegemist on erisoodustusega töötajatele, on õige. III Amserv Auto AS poolt sõiduauto Toyota Land Cruiser müük Läti äriühingule SIA Nekst Grupp
7. Vaidlus puudub selle üle, et Amserv Auto AS poolt maksuhaldurile esitatud raamatupidamisandmete kohaselt müüs Amserv Auto AS äriühingule SIA Nekst Grupp
8. a septembris sõiduki Toyota Land Cruiser (VIN CODE JTEBZ29J400115007) summas 36 484.41 EUR (570 856.97 EEK), kusjuures müügiarvest nr. 961226 (kd 1, lk. 178) nähtuvalt sai kauba kätte J. M.. Amserv Auto AS soetas sõiduki omakorda AS Toyota Baltic 07.09.2006 arve nr. 065434 alusel summas 580 082,10 krooni (sh käibemaks 88 487,10 krooni) (kd 1, lk. 179). Vaidlus puudub ka selle üle, et Amserv Auto AS kajastas tehingut 0%-lise maksumääraga ühendusesisese käibena. SIA Nekst Grupp tasus sõiduki eest 28.09.2006 summas 70 857 krooni ja 29.09.2006 summas 500 000 krooni. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et sõiduki tegelik müük toimus Amserv Auto AS ja J. M.i vahel, millest tulenevalt deklareeris Amserv Auto AS
9. a septembrikuus vähem 18% määraga maksustatavat käivet 570 857 krooni ja sellelt arvestatud käibemaksu 102 754 krooni, rikkudes sellega KMS § 1 lg 1 p 1, § 3 lg 4 p 1, § 15 lg 1 ja § 29 lg
11. KMS § 15 lg 3 p 2 kohaselt on käibemaksumäär null protsenti sellise kauba maksustatavast väärtusest, mille võõrandamist ja teise liikmesriiki toimetamist või ilma võõrandamata teise liikmesriiki toimetamist käsitatakse kauba ühendusesisese käibena. Sätet ei kohaldata, kui KMS § 16 kohaselt on kauba käive maksuvaba või kui puudub kauba, välja arvatud uue transpordivahendi või aktsiisikauba, soetaja või oma kauba teise liikmesriiki toimetaja kehtiv, teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number. Kuna käesoleval juhul sätte mittekohaldamise alused puudusid, oli kaebuse esitajal kauba võõrandamisel 0% maksumäära kasutamise õigus vaid juhul, kui sõiduauto toimetati teise liikmesriiki. 15 Tõendamiskohustus sõiduauto toimetamise kohta teise liikmesriiki lasub kaebuse esitajal. 18.09.2006 ostu-müügi lepingu kohaselt müüs sõiduauto Toyota Land Cruiser AS-le Sampo Pank Nekst Car OÜ (kd 1, lk. 147). Ka sõiduki kasutusrendilepingust (kd 1, lk. 186) nähtuvalt müüs sõiduki AS-le Sampo Pank (liisinguvõtjaks oli J. M.) Nekst Car OÜ, esindajaks A. A.. Leping on sõlmitud 18.09.
12. Vara vastuvõtmise-üleandmise akt on vormistatud 18.09.2006 (kd 1, lk. 148). J. M.’i seletuse (kd 1, lk. 182-183) kohaselt pöördus ta
13. a. enda sõbra A. A.i poole, sest tal tekkis soov soetada sõiduk Toyota Land Cruiser. Sõbra kinnitusel oli neil keegi Läti klient, kes maksis sõiduki eest käsiraha, kuid sõidukit ei soetanud. Sõiduki sai J. M. kätte Amserv Auto AS-st kasutusrendilepingu alusel. Pärast sõidukile numbrimärkida paigaldamist sai J. M. sõiduki enda kasutusse, mille kinnituseks andis allkirja dokumendile, milleks oli 18.09.2006 koostatud „invoice“ (arve) nr. 961226 (kd 1, lk. 178). Äriühingust SIA Nekst Grupp J. M. teadlik ei olnud. A. A.i seletuse (kd 1, lk. 170) kohaselt volitas OÜ Nekst Car juhatuse liige N. G. teda OÜ-d NekstCar eeltoodud müügitehingus esindama, kuna OÜ Nekst Car müügitehing Läti kliendiga jäi pooleli (kliendil ei olnud rahalisi võimalusi). Edasi toimus sõiduki müük Sampo Panga vahendusel J. M.ile ning sõiduki maksumus oli Läti kliendi poolt makstud käsiraha võrra odavam. Enne sõiduki üleandmist tasus OÜ Nekst Car Amserv Auto ASle. N. G.i seletuse (kd 1, lk. 174-175) kohaselt on SIA Nekst Grupp Läti firma, mille äritegevuseks oli sõidukite müük Lätti. Äriühingu SIA Nekst Grupp direktor helistas N. G.ile ja küsis, kas Eesti autoesindustes on müügil sõiduautot Toyota Land Cruiser. N. G. pöördus omakorda A. A.i poole, kes asus nimetatud sõidukit hankima. N. G.i kinnitusel soetati Amserv Auto AS-lt ca kaks sõidukit, mis müüdi Lätis asuvatele klientidele. Mõlemad sõidukid olid Toyota Land Cruiserid, mis viidi Lätti treilerit kasutades. Isiklikult N. G. sõidukite transportimist siiski ei näinud, vaid äriühingu SIA Nekst Grupp direktor kinnitas seda talle telefoni teel. SIA Nekst Grupp teatas N. G.ile, et nende Lätis asuval kliendil tekkisid finantsraskused ning palus otsida Eestis sõidukile Toyota Land Cruiser ostja. Sõiduk toodi ka treilerit kasutades tagasi. Eestis oli sõidukil vastas A. A., kes tegeles eelnimetatud sõiduki müügiga edasi Eestis asuvale kliendile J. M.ile.
14. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ei ole tõendatud sõiduki Toyota Land Cruiser müük SIA Nekst Grupp’ile. Samuti ei ole tõendatud sõiduauto transportimine Lätti. KMS § 7 lg 4 kohaselt tõendatakse kauba ühendusesisest käivet kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega. Vastustaja on õigesti märkinud, et käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, kes sõiduauto Lätti transportis, millal kaup Eestist välja läks, millise transpordivahendiga seda transporditi ja mis oli kauba tarnimise lõpp-punkt. Ükski maksumenetluses seletusi andnud isik sõiduki transportimise juures vahetult ei olnud. Midagi täpsemat ei osanud selgitada ka Amserv Auto AS-s sõiduki müügiga tegelenud tunnistaja A. E. (kd 3, lk. 5257). N. G.i umbmäärane viide äriühingu SIA Nekst Grupp direktori telefoni teel antud kinnitusele ei tõenda sõiduauto transportimist Lätti. Kui eeldada kõigi tehingute toimumist, pidid sõiduauto Toyota Land Cruiser müük Amserv Auto AS-lt SIA Nekst Grupp’ile, selle edasimüük OÜ-le Nekst Car ning edasimüük OÜ-lt Nekst Car AS-le Sampo Pank toimuma ühel ja samal päeval – 18.09.
15. Samas on asjaosaliste selgituste ning asjas kogutud tõendite põhjal ilmne, et Läti kliendi makseraskused ning sõiduki müük J. M.ile pidid selguma juba enne 18.09.2006 ehk enne sõiduki väidetavat transporti Lätti. Puudub igasugune mõistlik alus arvata, et sõiduki müük J. M.ile selgus alles pärast 16 sõiduauto transporti Lätti; samal päeval otsustas sõiduki SIA Nekst Grupp’ilt ära osta ja Eestisse transportida OÜ Nekst Car; J. M. jõudis omakorda müügis kokkuleppele OÜ-ga Nekst Car ning Sampo Pank oli nõus veel samal päeval sõiduki omandama ning leidma aja müügitehingu tegemiseks, olles paar päeva varem lasknud Saksa Auto AS-l sõiduk liisingu tarbeks ära hinnata. Lisaks märgib kohus, et SIA Nekst Grupp arve OÜ-le Nekst Car on vormistatud 01.09.2006 (kd 1, lk. 146), enne sõiduki väidetavat müüki SIA Nekst Grupp’ile, millest saab järeldada, et SIA Nekst Grupp’i poolt vormistatud dokumendid ei vasta tegelikkusele. Samuti puudub igasugune selgitus sellele, miks pidi sõiduk pärast kahekordset vahepealset edasimüüki transporditama J. M.ile edasimüügiks taas Amserv Auto AS-i esindusse. Tunnistaja A. E. väitel kulub Eestist Lätti jõudmiseks 3-3,5 tundi ja sama palju tagasi, kokku umbes 5-6 tundi (kd 3, lk. 53). Seega ka ajaliselt ei olnud kuidagi võimalik teostada nii auto transporti kui ka kõiki tehinguid ühel ja samal kuupäeval. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et sõiduauto müük SIA Nekst Grupp’ile oli fiktiivne tehing, mille eesmärgiks oli võimaldada Amserv Auto AS-il deklareerida sõiduauto müüki ilma seadusliku aluseta ühendusesisese käibena. Tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja pidi olema teadlik sellest, et eeltoodud müügitehing vormistati ilma tegeliku auto ostu ja müügi kavatsuseta ning asjaolust, et sõidukit Lätti ei transporditud.
16. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et Amserv Auto AS ei toiminud tehingu vormistamisel heauskselt ning jättis hoolsuskohustuse täitmata (maksuotsuse lk. 10, kd 1 lk. 27). Kohus on seisukohal, et kogutud tõendid ei kinnita hoolsuskohustuse rikkumist, vaid kaebuse esitaja osalemist maksupettuses ning

§ 84

alusel tuleb kohaldada maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Euroopa Kohtu

1. veebruari
2. a otsuses kohtuasjas Halifax plc, Leeds Permanent Development Services Ltd, County Wide Property Investments Ltd vs Commissioners of Customs & Excise (C-255/02) leitakse, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et sõiduki müük toimus Amserv Auto AS-i ja J. M.i vahel (maksuotsuse lk. 8, toimiku lk. 25). Kohus on seisukohal, et kui kuritarvitust ei oleks esinenud, oleks saanud toimuda müügitehing Amserv Auto AS ja OÜ Nekst Car vahel. Kogutud tõendid ei kinnita seda, et J. M. sai tehingute tulemusena sõiduki omanikuks. Seega ei saa väita tehingu toimumist Amserv Auto AS-i ja J. M.i vahel. Sõiduki omanikuks sai dokumentide järgi Sampo Pank AS, kes omandas sõiduki OÜ-lt Nekst Car. J. M. hakkas kasutama sõidukit vaid kasutusrendi tingimustel. Samas ei muutu sellest maksuotsuses tehtud lõppjäreldus. Amserv Auto AS oleks pidanud deklareerima sõiduki müüki 18% määraga maksustatava käibena 0% asemel.
3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaebuse esitaja maksustamisega kaasneb topeltmaksustamine. Maksuhaldur ei ole kontrollinud, kas Nekst Car OÜ on deklareerinud ja tasunud tehingult Sampo Pank AS-ga käibemaksu vastavalt 18.09.2006 ostu-müügi lepingule. Eeltoodud küsimuses esitas vastustaja kohtule 21.01.2008 täpsustava seletuse (kd 3, lk. 69-70), millest selgub, et OÜ Nekst Car, alates 03.04.2007 17 Lovran Staklenici OÜ, suhtes ei ole maksude tasumise õigsuse kontrolli läbi viidud, mistõttu maksuhalduril puuduvad andmed nimetatud äriühingu poolt vaidlusaluselt müügitehingult käibemaksu tasumise kohta. Samas on vastustaja seisukohal, et antud küsimus ei oma tähtsust käibemaksu universaalsuse tõttu, millega koormataksegi igat müügietappi. Kõnealusel juhul on Amserv Auto AS auto Toyota Land Cruiser müüjana sõiduki ühes müügietapis jätnud täitmata käibemaksu lisamise kohustuse. Kuna vaidluse all on käibemaksu lisamata jätmine, küsimust topeltmaksustamisest tekkida ei saa. Kohus nõustub topeltmaksustamise küsimuses vastustajaga ning ei pea vajalikuks vastustaja poolt esitatud seisukohti korrata. Käesoleval juhul ei sõltu kaebuse esitaja maksustamine Nekst Car OÜ poolt müügitehingult käibemaksu tasumisest. IV Amserv Auto AS poolt sõiduauto Nissan Patrol GR 3.0 TD ost
4. Verding Grupp OÜ rekvisiitidega arvel kajastatu kohaselt ostis Amserv Auto AS 08.02.2005 Verding Grupp OÜ-lt sõiduki Nissan Patrol GR 3.0TD, maksumusega 350 000 krooni, sh käibemaks 53 389.83 krooni (kd 1, lk. 202), mis tasuti Amserv Auto AS poolt 09.02.2005 pangaülekandega (kd 1, lk. 289). Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et Amserv Auto AS-il puudus õigus Verding Grupp OÜ arve alusel
5. a veebruaris sisendkäibemaksu mahaarvamiseks 53 390 krooni ulatuses, kuna tehingut poolte vahel ei toimunud ning tegemist oli kaebuse esitaja maksupettusega. Verding Grupp OÜ-d kasutati fiktiivse arve esitamiseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamise eesmärgil. Sõiduauto tegelik müüja oli A. L., kes ka kinnitas sõiduki müüki Amserv Auto AS-ile. Seega peab kohus võtma seisukoha selles, kas sõiduki Nissan Patrol müük Verding Grupp OÜ-lt Amserv Auto AS-le on piisavalt tõendatud.
6. Vaidlus puudub selle üle, et Verding Grupp OÜ ei esitanud majandusaasta aruandeid aastate 2005 ja 2006 kohta ega deklareerinud perioodil
7. a detsember kuni
8. a detsember töötajatele töötasu väljamakseid. Samuti ilmneb kriminaalasjas nr. 04930000141 toimunud A. S.i ja Verding Grupp OÜ juhatuse liikme H. S. (S.) kahtlustatavana ülekuulamise protokollidest, et Verding Grupp OÜ-d kasutati äriühingutele fiktiivsete arvete koostamise eesmärgil ning arvete alusel makstud raha tagastati äriühingutega seotud isikutele (kd 1, lk. 109-131). 08.02.2005 on A. L. volitanud Amserv Auto AS-i teostama ostu-müügi tehingut sõiduauto Nissan Patrol, reg. nr. xxxxx võõrandamiseks (kd 1, lk. 137). 10.02.2008 on Amserv Auto AS esitanud ARK büroole avalduse omanikuvahetuse vormistamiseks. Avaldusele on omaniku ja omandaja nimel alla kirjutanud Amserv Auto AS töötaja M. R. (kd 1, lk. 136), kusjuures omanikuks on avalduses märgitud A. L. ning omandajaks Amserv Auto AS. A. L. on andnud maksumenetluses maksuhaldurile kirjaliku seletuse (kd 1, lk. 231), mille kohaselt toimus sõiduki müük Amserv Auto AS-ile Amserv Auto AS platsil aadressil Pärnu mnt
9. Amserv Auto AS poolt teostati sõiduki tehniline kontroll. Kogu müügiga seonduva dokumentatsiooni vormistas Amserv Auto AS kontoris. A. L. ARK-is dokumente vormistamas ei käinud. Kuidas või kes sõiduki eest tasus A. L. ei mäletanud. Sõiduki soetas A. L. ise 390 000 krooni eest ning müüs 330 000 krooni eest. Äriühingust Verding Grupp OÜ A. L. midagi kuulnud ei olnud, samuti ei tundnud ta H. S.a. Amserv Auto AS 18 müügi- ja turundusdirektori M. N.u kohtuistungil antud ütluste kohaselt tuleb sageli ette juhtumeid, kus auto tehnilisest passist tulenev auto omanik ja arve esitaja ei kattu. Sellisel juhul lähtub äriühing arvest. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta enam-vähem kindel, et ostuarve esitas Amserv Auto AS-ile L.. Samas ei mäletanud ta, et L. oleks esindanud Verding Grupp OÜ-d tehingu tegemisel ning ei mäletanud ta ka seda, kas L. väitis auto kuulumist talle endale või Verding Grupp OÜ-le (kd 3, lk. 58-60). Tunnistaja M. R., kes tegeles auto dokumentide vormistamisega, selgitas kohtuistungil, et tema isiklikult auto müüjatega silmast-silma ei kohtu ning talle tuuakse vaid auto ümberregistreerimiseks paberid. Ostuarved tunnistaja kätte ei jõua. Tunnistaja ütluste kohaselt lähtub ARK registriandmetest. Olukorras, kus eraisik on müünud auto firmale ja firma tahab selle auto Amserv Auto AS-le müüa, kuid firmat ei ole ARK-is omanikuna sisse kantud, ei saa firma autot müüa, vaid volituse peab tegema selleks füüsiline isik (kd 3, lk. 81-83).
10. Kohus on seisukohal, et sõiduauto kuulumine enne ostu Verding Grupp OÜ-le ei ole asjas kogutud tõenditega piisavalt tõendatud. A. L. kirjalikust seletusest nähtub, et A. L. ei tundud Verding Grupp OÜ-d ega selle juhatuse liiget ning müüs sõiduauto enda arvates Amserv Auto AS-le. Puuduvad ostuarved ja müügilepingud, mis tõendaksid auto müüki A. L.’lt Verding Grupp OÜ-le. Asjaolu, et mõnikord jäetakse müük ARK-is vormistamata ning ARK andmed ei tõenda sõiduki omandiõigust, ei ole piisavad, et tõendada sõiduauto kuulumist Verding Grupp OÜ-le ning ümber lükata A. L. vastupidiseid selgitusi ning asjas kogutud tõendeid sõiduki omandiõiguse kohta. M. R.’e ütlused ei kinnita samuti auto kuulumist Verding Grupp OÜ-le. Nagu ütlustest nähtub, oli M. R. vaid dokumentide vormistajaks ega kohtunud auto müüjatega silmast-silma, seega ei saanud ka tema teadlik olla sellest, kas sõiduauto tegelik müüja on isik, kes nähtub ARK andmetest või mõni muu isik. Asjaolu kohta, kas sõidukit käis müümas A. L. isiklikult või Verding Grupp OÜ esindajana, ei osanud ütlusi anda ka Amserv Auto AS müügi- ja turundusdirektor M. N.. Seega ei saa kohus tuvastada auto kuulumist Verding Grupp OÜ-le. Olukorras, kus Amserv Auto AS ostis auto ning kandis pangaülekande teel raha üle äriühingule, kes ei olnud ARK andmete järgi auto omanik, pidi ta eriti hoolsalt kontrollima dokumente auto tegeliku omandiõiguse kindlakstegemiseks ning nõudma auto väidetava omaniku poolt sõiduauto omandiõiguse tõendamiseks omanikuvahetust kinnitava võõrandamislepingu, arvete ja raha liikumist kinnitavate dokumentide jne. ettenäitamist. Kuna kaebuse esitajal selliseid dokumente kohtule esitada ei olnud, tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja eeltoodud dokumente ei nõudnud. Dokumentide mittenõudmise põhjuseks võib pidada kas hoolsuskohustuse rikkumist või osalust maksupettuses. Arvestades Amserv Auto AS tegevusala ja pikaajalisi kogemusi autode alal, samuti Verding Grupp OÜ tegevust fiktiivsete arvete väljastajana, ei saa Amserv Auto AS tähelepanematust selgitada hoolsusnõuete rikkumisega. Amserv Auto AS käitumist seletab vaid teadlikkus auto tegelikust müüjast. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et sõiduauto müüjaks oli füüsiline isik A. L.. A. L. ei ole käibemaksukohustuslane. Seega puudus kaebuse esitajal õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks Verding Grupp OÜ arve alusel. Riigikohus on haldusasjas nr. 3-3-1-3406 tulumaksu määramise osas p-s 14 selgitanud: „Kui AS XXXX teadis või pidi teadma, et OÜ Martecom pole tegelik müüja, siis on maksuhalduri maksuotsus tulumaksukohustuse osas õige. Tingimus „pidi teadma“ tähendab, et AS-l XXXX oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et OÜ Martecom polnud tegelik müüja. Kui 19 AS XXXX põhjendatult eeldas, et OÜ Martecom on tegelik müüja, siis on makshalduri maksuotsus alusetu.“ Kuna käesoleval juhul pidi kaebuse esitaja teadma, kes on sõiduauto tegelik müüja, määras maksuhaldur õigesti tasumisele tulumaksu ning kaebuse esitaja vastuväited sellele on alusetud. Intressinõude peale esitatud kaebus 34.

§ 115

lg 1 sätestab: „Kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intress arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud.“

§ 115

lg 3 kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt lõikes 1 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.

§ 118

lg 1 järgi on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta, arvates maksusumma või isikule alusetult tagastatud summa tasumise või tasaarvestamise päevast. Kaebuse esitaja on vaidlustanud intressinõude põhjusel, et see ei ole kontrollitav ega motiveeritud; põhjusel, et selle esitamine enne põhivõlaga seotud vaidluse lahendamist on õigusvastane ning osaliselt ka põhjusel, et intressinõue on aegunud. Samas ei ole kaebuse esitaja selgitanud, milliste maksude osas, kui suures ulatuses ning millisel põhjusel ta peab intressinõuet aegunuks. Seetõttu on kaebuse esitaja väited intressinõude aegumise kohta paljasõnalised ning kohus jätab need tähelepanuta. Seonduvalt väidetega intressinõude motiveerimatusest ning intressinõude õigusvastasusest leiab kohus järgmist:

§ 115

lõikest 3 ei tulene maksuhaldurile keeldu esitada intressinõue enne kohtus põhivõla üle peetava vaidluse lahendamist. Samuti ei ole keelatud summeeritud intressiarvestus. Seega on kaebuse esitaja väide intressinõude õigusvastasusest seoses selle väidetavalt mitteõigeaegse esitamisega seoses kohtus peetavate vaidlustega alusetu. 35. Seonduvalt kaebuse esitaja väidetega intressinõude motiveerimatuse kohta tuleb möönda, et vastustaja on küll intressinõudes märkinud intressi määra, tasumisele kuuluva intressisumma ja tasumise tähtaja, kuid ei ole

§ 115lg 3 alusel ära toonud viivitatud päevade arvu.

Samas võimaldab intressinõudele lisatud Amserv Auto AS kontokaart Amserv Auto AS-le arvestatud intressi maksude lõikes kontrollida. Kontokaardil on eraldi ära toodud Amserv Auto AS-i kohustused põhimaksu osas, kohustuste täitmine ning vähem tasutud põhimaksult arvestatud intress koos päevade arvestusega. Kontokaardi selgituses on ka viide konkreetsele maksudeklaratsioonile. Seetõttu ei saa kohus nõustuda kaebuse esitajaga selles, nagu ei oleks kontokaardi alusel võimalik tuvastada, milliselt ja millal tekkinud maksuvõlalt on intresse arvestatud. Ühtlasi märgib kohus, et intressinõude alusel ei peagi olema tuvastatav, millised olid asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtajad. Maksudeklaratsioonide esitamise tähtajad tulenevad seadusest ning neile on viidatud ka vaidlustatud maksuotsuses. Seega pidi kaebuse esitajale olema teada, millist maksu ta konkreetse aasta konkreetsel kuul vähem deklareeris ja tasus. Intressinõudest nähtuvalt on tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummadelt arvestatud intressi seisuga 31.07.

1. Seega on intressinõudes määratletud intressi arvestamise lõpp-kuupäev, millest tulenevalt on võimalik välja 20 arvutada viivitatud päevade arv iga põhimaksu osas. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus intressinõude peale esitatud kaebuse rahuldamata.
2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jääb kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt samuti rahuldamata. Tiina Pappel Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.04.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1465 osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada vastavas osas Amserv Auto AS kaebus järgnevalt: 1) tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.06.2008 maksuotsus nr 12-5/655 osas, millega kaebuse esitajale on määratud tasumiseks käibemaksu 4500 krooni, tulumaksu erisoodustuselt 9316 krooni ja sotsiaalmaksu 12 809 krooni (kogusummas 26 625 krooni); 2) tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 04.08.2008 intressinõue nr 13-2.1/23857 osas, millega on: a) arvestatud ajavahemiku 21.04.2007-23.04.2007 eest intresse lubatust enam 1434,5 krooni ja b) arvestatud intresse maksusummalt, mille osas ringkonnakohus käesoleva otsusega tühistab 30.06.2008 maksuotsuse. Muuta ka halduskohtu otsust menetluskulude osas, mõistes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt kaebuse esitaja kasuks välja esimese astme kohtumenetluse kulud summas 4278 (neli tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa) krooni. Rahuldada Amserv Auto AS apellatsioonkaebus osaliselt. Mõista Amserv Auto AS kasuks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt välja apellatsiooniastme menetluskulud 2250 (kaks tuhat kakssada viiskümmend) krooni. 21